Kreeta reis XVIII: Chania

by W

Neljapäev, 29.05.2025

Maavärin

Hommik näis rahulik. Olin enne kuute ärkvel nagu argipäevarutiinis ikka. Aga puhkus oli. Nii et vedelesin veel voodis, silmad kinni ja klapid kõrvas, kuulates Stephen Kingi audioraamatut. Andes endast parima, et Maakat mitte äratada, kartuses, et kui ta ei ärka loomulikul teel, on ta edasisel tunnil sama koostööaltis kui kass vannitõstmise eel.

Aga siis hakkas midagi juhtuma.
Esmalt tekkis tunne, et voodit veetakse üle munakivide. Mingi vana aiakäruga, millel üks ratas puudu ja teisel kumm tühi. Valmistusin juba Maakalt küsima, et mis maniakaalse äratusviisi ta nüüd TikTok-i väljakutsetest leidis, kui voodi otsustas hüppama hakata.
Sain aru, et see ei ole Maakale jõukohane, tegin silmad lahti ja kiskusin klapid kõrvast. Kusagil mürtatas midagi pehmelt, koridoris lidusid mõned inimesed (ma loodan, et need olid inimesed...), paar autosignalisatsiooni pistsid kisama kui herilasepesa nuusutanud kutsikad ... midagi oli valesti.

Siis jõudis mulle kohale: see on maavärin. Täieõiguslik, tummine, aktsepteeritav maa-alune raputus. Ülieksootiline, täiesti ootamatu ja parajalt ebameeldiv. Viskas kortisooli ja adrenaliini lakke küll.
80 km saarest, 70 km sügaval, 6.2 palli nagu hiljem selgus.

Teadustasin oma seismoloogilise järelduse Maakale, raputades teda pisut õrnemalt kui maavärin. Maaka reaktsioon oli ... hmm. See ei olnud lihtsalt voodist tõusmine. See oli momentaalne väljumine. Selline, mille peale isegi kaitseväekutid peale poolt aastat treeningut aupaklikult plaksutanud oleks.

Merevaade ... läbi puu

Muud mured

Maavärin osutus aga ebaolulisemaks sündmuseks kui öine vaikselt toimunud moskiitode söömaorgia. Need tiivulised sadistid olid öösel minus näinud midagi Michelini tärni väärilist ja korraldanud peo. Tulemus oli kui madalama sordi slasher. Siin-seal üle kere olid kerkinud põletikulised mäed, mida ma unes raevunult kraapinud olin, kohati vereni. Sügelemist jätkus päevadeks. Kärnas olen siiani.

Maakat ei olnud need peletised puutunud. Või on ta täiesti tundetu.

Aga nagu sellest veel vähe oleks, siis oli mu peanahk kõrbenud.* Staadiumisse, et puutumisel ja kammimisel ajas mörisema. Selle peale ulatas Maakas mulle päikesekreemipudeli ja teatas resoluutselt: "Määri see endale pähe!“ Määrisin. Sest kui Maakas midagi sellise otsustavusega ütleb, siis tuleb teha.

Rethymno – Chania – Rethymno

Et Kreeta on koht, kus plaanid võivad haihtuda kiiremini kui külm Mythos kuuma päikese all, ostsin ma ettenägelikult Chania edasi-tagasi bussipiletid netist varakult ära. Sest kohad võivad otsa saada ja siis jääd sa bussijaamas lolli näoga bussile järele lehvitama. Tripadvisoris oli nii kirjas. Ja see vastas üsnagi tõele.
Peale piletite ostmist tuli automaatmeil, et piletite QR-koodid on lihtsalt edevusest ja tegelikult "you MUST print your ticket!". Mida Maakas siis meie vastutulelikus retseptsioonis tegigi. Tasuta.

Asusime ca 2km pikale matkale bussijaama. Määrasin Maaka kaardilugejaks. Google Maps. Ta natukene isegi üritas, aga siis libistas end kohustusest eemale nobedamini kui kalmaar oma tindipilvest. Väitega, et tema ei võta vastutust "kui on kiire ja aja peale minek", sest siis "läheb pinge liiga suureks" ja "võib midagi valesti minna".

Teel nägime midagi üllatavalt meeldivat – vanalinna servas hakkas end just lahti pakkima üks korralik Kreeka turg. Laudu ja varikatuseid kerkis nagu seeni pärast vihma, müügil kõik alates kodusest tzatzikist kuni võltsitud Guccideni, nii et me mõtlesime, et tuleme homme tagasi.

Bussijaama jõudsime õigel ajal, buss väljus õigel ajal. Ja sõitis peaaegu, et otse, mööda üsna siledat maad. Kõik see 60km. Ei mingeid mägiteid! Üks suur ja sirge magistraal neil seal Kreetal ongi. Heraklionist Chaniani. Teeääred täis külasid, linnu, kobarhotelle, õisi ja neid krdi oliivipuid.

Chania: mosaiik hobustest, kalaturust ja kitsastest tänavatest

Chania, saare suuruselt teine linn, laotub põhjarannikul nagu värviline vaip, kootud mineviku ja oleviku niitidest justkui elav muuseum. Bussijaamast väljununa asusime vanalinna suunas kulgema, olles valmis igaks elamuseks, mida üks turismimekaks rabelenud vana sadamalinn suudab pakkuda. Sihiks loomulikul jälle ... vana Veneetsia sadam ja Veneetsia tuletorn, mis olla üks maailma vanimaid säilinuid.

Ent juba esimesel olulisel tänavapöördel jäi mu samm järsult toppama. Pisike, kuid võimas kalalett tõmbas mind ligi kui magnetiga. Värsked, väga värsked anšoovised, sardiinid, makrellid, merilatikad, -ahvenad, kaheksajalad, krevetilised, tursad ja mõned tigedama ilmega tundmatud kalad. Hõbedased ja punased soomused helklemas kui virvatuled. Jõllitasin kogu seda varandust kui juveelipoe väljapanekut ja neelatasin. Ja meenutasin, et meie stuudiotoas puudus pann. Ja et tunde kuumas ei oleks kala enam see. Ja ... Oeh. Ma JÄIN millestki ilma.

Triivisime ostuvabalt vanalinna südamesse, kus meid võttis vastu nahalõhn. Üks kogu tänav oli pühendatud nahast toodetele. Kingad, saapad, kotid, vööd, jakid, tagid, vestid, mütsid, rahakotid ja kõik muu, mida meil vaja ei olnud. Piirdusime taas vaatamise ja nuusutamisega.

Kondasime mööda vanalinna edasi, üritades võimalikult kiiresti tränimüügitänavatest välja murda. Kui see oli õnnestunud, avastasime hobused. Ja vankrid. Esmalt õigemini rautatud kapjade klõbina kivisillutisel, mis kajas vastu vanade Veneetsia ja Ottomani majade seinu. Nii et oli keeruline aru saada, kust suunast need tulevad, kuhu lähevad.

Kindlus ja tuletorn – meh. Turismibrošüüride ja postkaartide värk. Vaatasin seda militaar-merelist ansamblit, kehitasin õlgu ja teatasin Maakale: "Tead, ma ei viitsi neid katsuma minna. Las nad lihtsalt olla, minu päästmiseks ei ole nad kunagi midagi teinud."

Arsenalihooned vahetult enne sadamat

Nii et loivasime mere äärest tagasi sisemaa suunas.

Vahepeal, kuna päike paistis lagipähe, otsustas Maakas hakata ootamatult hoolivaks. Ilmselgelt oli teda häirinud mu peanahk. Nii et ta arvas, et ma vajan peakatet ja hakkas mütsipoode lappama.
"Äkki sa tahaks seda? Või vähemalt samasugust nagu eelmisel reisil, mille ostmise ma sulle ise ära keelasin, ma võin välja teha," pakkus ta, käes mingi üsna talutav müts ja kurat küll, isegi minu maitsele sobiv.

Vaatasin mütsi. Müts vaatas vastu. Meil oli hetk. See oli ilus müts. Mul meeldis see müts.
Aga… "Inimesel peab selgroogu olema," ütlesin ma iseendale. Enesekindla põikpäisusega, millega munk keeldub KFC einest. Ma ei olnud kogu hommiku olnud ilma päikeseprillide ja peakatteta lihtsalt selleks, et nüüd alistuda...

Maakas turtsatas, nagu ainult tema oskab, midagi "peast oled sa juba täiesti soe" võtmes. Aga jäi vait. Ja müts jäi poodi. Ja päike jäi kõrvetama.

Vot vanalinna kitsad tänavad, need olid teine ooper: oh heldus ja pühad päikeseplekid! Kõik need looklevad vahekäigud, kus iga samm tundus avastamisena ... no see oli minu Kreeta, minu Chania. Ei tea, kas kõndisin mina neil tänavatel või kõndisid need tänavad minu hinge, kus vallandus vaikne sisemine rõõmus möire.

Edasi navigeerisime end vanalinnast sootuks välja, paraku läbi tränitänavate, mille igas teises ukseavas rippus midagi, mis nägi välja nagu 1993. aasta Eurovisiooni kostüümide laojääk. Järsku jäi Maakas äkitselt seisma.

Ma pöörasin pilgu sinna, kuhu tema silmad olid naelutatud, valmis sarkasmiks. Aga ei, seal rippuski täiesti normaalne kleit. Mittemutilik, mittemaakalik. Ei mingit veidrat krooget, värvilist lillemustrit, mummusid või totraid varrukaid. See kleit oli normaalne.

"Vaata aga," ütlesin ma, üllatus ja heakskiit mõlemad mu hääles kenasti kihiti. "Sul on veel lootust. Ja mis veel üllatavam – maitset."

Maakas torises midagi ebamäärast nagu keegi, kellele just kompliment tehti aga kes pole sellega harjunud ega tea, kas peaks selle peale nüüd tänama või taganema. Kleit jäi esialgu siiski sinna rippuma, kuid mõlemal meist oli korraks tunne, et oleme sattunud paralleeluniversumisse, kus Maakas teeb häid moevalikuid ja mina pean seda tunnistama.

Pisut väljaspool vanalinna, just seal, kus turistilõksude sära hakkab tuhmuma ja tänav muutub jälle tänavaks, mitte suveniirikaubanduse filiaaliks, märkasime üht väikest, vaikset ja varjulist söögikohta. Keegi ei üritanud meid varrukast sikutada, keegi ei lehvitanud menüüga, terrassil tundus istuvat paar kohalikku ja see tundus paljulubav.

Parkisime end, tellisime kaks kohalikku õlut, mis ei olnud Mythos, ja portsu lihapalle. Kui viimased lõpuks lauale jõudsid, 10 kaunist pallikest, oli selge, et tegemist polnud sügavkülmast labidaga pannile visatud pätsakatega, vaid värskelt veeretatud ja pannil pruunistatud kreetaliku lihakunstiga. Oregano paitas meeli ja õlu jahutas soojaks keenud sisemust.

Ja me lihtsalt istusime. Pea tunni. Ei olnud vaja palju rääkida, sest seal istumine ja tänava vaatlemine ise oli juba sisu. Vahel peabki korraks maha istuma, et kogu eelnev päev, ehk maavärin, kalaturud, nahalõhn, kleidid, mütsid, varemed, tornid, kirkud, hobused, õied ja kõverad tänavad saaks korraks settida. Nii me siis molutasime ja seedisime – nii lihapalle kui muljeid. Ja see oli kena. Miski, mis ei vaja jäämiseks fotot ega postkaarti.

Aga lõpuks hakkas Maakat painama see rippuma jäänud kleit. Ilmselt olid oreganosed lihapallid aktiveerinud mingi sügava sisemise tungi, sest ta teatas äkitselt, et kui me suudame end kuidagi tagasi selle konkreetse kleidini navigeerida, siis tema ostab selle ära.

Mis minul sai selle vastu olla? Kui inimene lõpuks näeb tükikest rõivast, milles ei kajastu memmede klubi külatantsude järelmõju, tuleb tal lasta see ära võtta. Ja imede ime, navigeerimine, puhtalt mälu pealt, mis muidu kulmineerub tavaliselt sellega, et me seisame tupikus ja süüdistame kaarti, õnnestus seekord imetlusväärse sujuvusega. Kleit oli alles ja ootas ja Maakas sai selle! Noh, me olime vähemalt midagi jätnud Chania linna majanduse vereringesse, mitte teinud vaid jalajälgi, mis ajaloolisi tänavaid tolmuks kulutavad.

Tagasi bussijaama. Õigeaegselt väljunud bussile.

Õhtu: error

Bussis, kus individuaalset konditsioneeri sulgeda ei saanud, ehk veidi jahe hakkas, viskas Maakas paar lauset. Need ei olnud halvad laused. Nad olid lihtsalt... eee... errr... noh, nagu keegi oleks omas mullis flegmaatilise koaala puust alla kiskunud ja talle kausist papaia-ananassisalatit pakkunud. Nii mõniteist korda järjest, mis siis, et mitme aasta jooksul. Mul tuli error sisse. Sinine Windows 95 "ei protsessi ära" ekraan sisemuses.

Mitteoliivivein ja taas paleo õhtusöök olid täitsa protsessitavad. Õhtust liha oskasid nad seal hotellis hästi teha.

Vastu ööd läksin Rethymnosse uitama.
Vaikus linnas oli paks nagu kreeka jogurt, aeglane ja kahtlustäratav, vastu südaööd oli kogu pensionärihooajamelu kadunud ning tänavail liikusid vaid (töölt koju minevad?) kohalikud. Ja kaklesid kassid, keda seal hulgi leidus. Kusagil kaugel klirisesid pudelid, kostus muusika- keegi kusagil veel siiski ei maga.

Kusagil viienda vasakpöörde ja teise "äkki siit on tuttav“ nurga järel sain aru, et ma ei tea enam, kus ma olen. Mitte et mul oleks enne seda just kaart peas olnud, aga seni oli vähemalt illusioon suunatajust. Nüüd… noh, ütleme nii, et korraks tundsin end igati eksinuna. Telefoni ja Google Mapsi siiski taskust kaevata ei viitsinud.

Aga siis!
Järsku, täiesti vaikses ja tühjas Rethymnos, seisin ma silmitsi inimsuuruses blaseerunud ilmega jänesega, kes nägi välja nagu keegi, kes just töölt vallandati ja kelle viimane lootus oli turistilt suitsu lunida.

Ma istusin ta kõrvale.
Vahel on elus vaja istuda vaikiva jänese kõrvale, et oma peas mõned legoklotsid taas õigesse järjekorda suruda. Mitte et mul kohe kõik paika oleks loksunud. Aga see jänes – tema kohalolekus oli midagi... ausat. Mitte sõbralikku, aga ausat. Ja kui sa oled väsinud ja su sees on väike süsteemikrahh, siis see on hea algus süsteemiuuenduseks.

Lõpuks, olles jänesega hüvasti jätnud, navigeerisin Google Mapsiga hotelli tagasi. Maps ütles, et hotellini on 3.7km.

* Peanahk põles mul põhjusel, et ma kasvatan tukka välja, ulatub ammu kõrvade taha, aga ette on tekkinud mingi väike seitel, koht, mis seni on karvkatte alla peidetud olnud ja nüüd, üle aastakümnete paljastatuna, ägedalt radiatsioonile reageerib.