Kreeta reis XVII

 
by W

Kolmapäev 21.05.2025

Suur tüng

Juba aprillis, mil Kreeta reis alles horisondil hõljus, olin ma ettenägelikult broneerinud GetYourGuide’i kaudu elamuse: päevatripi Chania linna ja Kournase järve äärde. Või vähemasti nii ma arvasin. Tundus, et kõik on kontrolli all. Kuni…

... teisipäeva õhtuks ei olnud kohalikult turismifirmalt tulnud ei meili, ei sõnumit ega suitsusignaali. Kuulutasin oma kahtlusi nagu Delfi oraakel: meid on üle lastud! Maakas, lootusrikas nagu ikka, üritas tuju üleval hoida "äh, ootame hommikuni, äkki nad saadavad midagi veel“. Ei saatnud.

Pärast hommikusööki, mil turismifirma telefon ei suvatsenud vastata, lonkisime siiski vautšeril märgitud ajal märgitud punkti. Seal seistes ning kõiki busse ringristmiku erinevates punktides läbi lipates möödus 10 minutit. Siis 20. Siis juba piinlikud 30, mis andsid mulle õiguse ohata "Noh? Ma ju ütlesin, et see ei ole paranoia." Ainus teadaolev telefoninumber ei vastanud endiselt.

Pärast feilinud ekskursioonikatset lonkisime stoilises rahus kodupoodi. Mitte, et me oleks midagi eriliselt tahtnud, me lihtsalt tahtsime midagi.

Ostsime jäätist, paki üüberneelavaid kuivatuslappe, pesulõkse ja pudeli kohaliku valget veini, mille sildil lehvis viinapuu. Tõenduseks, et see ei ole oliivivein.

Lappide ost oli omaette teema. Selgus, et Kreeta vannitoad ongi ka veepargid. Täpselt nagu Malias, nii ka Rethymnos sai hambad ja varbad korraga pesta. Mina leidsin selle endiselt mugava olevat: säästab aega ja vett. Maakas aga ei olnud vaimustuses. Ta kõõlus vannitoas nagu ettevaatlik flamingo, ise hirmust kaame, sest tema peas keerles üksainus mõte: "Ma libisen, kukun ja murran puusaluu, halvemal juhul kaela." Nii et põrandalapid olidki ilmselt meie olulisem ost Kreetal. 2 ja pool eurot hingerahu, tervete kontide ja edasise mobiilsuse eest on väga hea diil.

Kui esimene klaas kohalikku kerget valget rõdul hinge alla haihtus, otsustasin võtta ette väikese diplomaatilise sõja. Saatsin ekskursiooni vahendanud firmale sõnumi, milles oli segu tragöödiast, solvumisest ja faktikirjeldusest. Nad vastasid üllatavalt kiiresti: poole tunni jooksul tuli teade, et nad hakkavad juhtumit täie tõsidusega menetlema. Muidugi paluti viis päeva kannatust.

Kui veinipudel sai korgi tagasi pähe (mille me küll ära viskasime, sest see sai ka tühjaks), jõudsime mõistmiseni, et üks suvaline tüng ei saa meie elu määratleda ja ei kannata me siin midagi. Ammugi veel viis päeva. Otsustasime, et läheme hoopis rongiga sõitma. Mitte tavalise rongi, vaid mängurongiga, mis hiilib mööda Rethymno vanalinna ja kus keegi kõlaritest teadustab, mis oluline tänav, maja või monument see nüüd täpselt on.

Ka kaktuste õitsemise aeg oli 

Rongipeatusse, mis asus ca kilomeeter hotellist, lonkimine kujunes rännakuks, mille jooksul juhtus kaks täiesti märkimisväärset episoodi.
Esmalt juhtus, et Maakas ostis endale kübara. Valge, laiade äärtega ja kerge, mille eest tuli välja käia kõigest 5.50. See oli ilmselgelt ime, arvestades, et peakatete hinnad sel promenaadil olid keskmiselt 20 eurot ja sealt edasigi. Peaaegu tekkis kahtlus, et tegemist on salakaubaga, kuid kübar ei haisenud, ei lagunenud koost ega süttinud päikese käes põlema. Täiesti kantav ese.

Teine märkimisväärne juhtum leidis aset siis, kui mina tundsin, et elu on liiga lühike, et täis põiega pikalt ringi loivata, veel vähem rongiga ümber linna sõita.
Olin end targu varustanud 2-euroste müntidega, mis on igale maailmarändurile sama tähtsad kui pass või päikesekreem. Seni on mündid mind kohvikutes ühes viisaka küsimisega alati WC-sse päästnud, ka jäävett, isegi sidruniga, on mündi peale pakutud, aga sel korral mitte.

Teenindaja, kelle silmad põlesid nagu oleks ta just näinud, kuidas ma tema mopeedi ühes vanaemaga külili paiskasin, viskas mind välja. Koos mündiga. Koos pahameelega. Koos valju hädakisaga: „THIS IS A RESTAURANT, NOT A TOILET!“ Mis oli muidugi sisuliselt tõsi, aga eee... see restoran oli täiesti tühi. Mitte ühtki klienti, mitte ühtki tellimust, mitte ühtki märki, et tegemist oleks millegi enamaga kui väga solvumisalti potentsiaalse peldikuga.

Jätsime imaginaarsed gurmaanid ja nendega hõivatud teenindaja (ilmselt resto omaniku) sinnapaika ning liikusime edasi kohe kõrvale üsna rahvarohkesse jäätisekohvikusse. Seal läks kõik plaanipäraselt.

Väike tüng

Edasi nii plaanipäraselt ei läinud.
Rong, mis nii flaieri kui peatuse infotahvli järele pidi väljuma igal täistunnil, pani meie silme all saba ja väljus kaksteist minutit enne täistundi.

Mina, kes ma muidu olen küllaltki tolerantne inimene, kui jätta kõrvale pedantsus, puritaanlus, tagurlikkus ja kellaajatundlikkus, olin sel hetkel otsustavalt offended. Sest see juhtus juba teist korda sel päeval ja lõunagi polnud käes.

Otsustasime, et oleks mõistlik end pisut rannaäärselt sisetänavatesse nihutada, et järgmise rongini aega parajaks teha. Kõndisime siis mööda munakive, vaatasime kõikjal müüdavat ühetaolist träni, põiklesime sisseviskajate eest ja samal ajal, mõtteis, veeres suur küsimus: mis asi üldse on Kreeta täistund? Kui rong väljub 12 minutit varem, siis kas järgmine väljub äkki 48 minutit pärast täistundi?

Golfist väiksema auto garaaž, kuhu suurem mahtunud ei olekski

Olles juba korduvalt solgutatud, otsustasime seekord minna varakult tagasi „rongijaama”. Mitte lihtsalt viisakalt vara, vaid lausa 20 minutit enne täistundi, mis tähendas kohalike standardite järgi „peaaegu liiga hilja,” sest kohe selgus, et Kreeta täistund ei ole seotud ühegi astronoomilise nähtusega, vaid toimub hetkel, mil rongijuht otsustab, et inimesi on piisavalt ja rohkem ei ole vaja või soovitud. Nt meiesuguste poolt. Rongi oleks veel täiesti rahulikult 7-8 inimest mahtunud, aga meie ja mõnedki teised, kellel oli juba kannatamatusest ja tüngadest silmalaugude tõmblus tekkinud, tõmbasime ise oma rongiuksed otsustavalt kinni. See oli rituaal, väikest viisi mäss: meie rong, meie uks, meie Kreeta, aga mitte meie kilukarp!

"Kui keegi tahab meie juurde istuda, siis näita talle oma jalgu," ütlesin Maakale. Nimelt oli tema labajalgadel tekkinud midagi, mis esmalt meenutas klassikalist päikesepõletust, kuid lähemal vaatlusel oli eee...., midagi muud. Midagi, mille olemuse selgitamiseks mõni intern oleks esmalt kahenädalast uurimistööd vajanud.

"Ma ei tea, mis see on, aga igatahes töötaks see rahva peletamisel väga hästi," mainisin ma tema tema jalgu silmitsedes tunnustavalt. "Häid taude ei maksa raisku lasta."

Rong, see punavalges turistivedur, väljus sel korral 17 minutit varem. Turtsumata, kuid pisut lõbusalt kolisedes. Ja nii sõitsime me Rethymno minirongil, uks lukus, jalad relvana istme alla peidetud ja olime igati valmis vaateid nautima.

Esmalt sõidutati meid taas ümber veneetsiaaegse kindluse, selle imposantse kivikolaka, mille ehitamisel saadud selgroo- ja muid vigastusi ei jõua ilmselt keegi kokku lugeda. Kindlus, muidugi, magas endiselt oma aastasadade pikkust kivist und, justkui ei olekski seal kunagi midagi verist toimunud.

Edasi jõudsime tänavatele, mida me polnud eelmisel korral näinud, mis on Rethymno pisikeses vanalinnas üsna keeruline, sest iga kolmas tänav on lihtsalt eelmise koopia, ainult pisut teise poe või kohviku või agaavi või õites lehtlaga.

Vahelduseks möödusime koolist, mille aiast löödi meie rongi katusele pall. „Ah siin nad hoiavadki lapsi kinni!” teatas Maakas võidukalt, justkui oleks sõjaluures vangilaagri avastanud. Sest jah, Rethymno oli kesk- ja vanemaealiste linn, lapsi, ka kohalikke, me sisuliselt näinud ei olnudki.

Bussijaama asukoha, mida meil juba homme vaja oli, saime ka teada.

Lõpuks viidi meid sadamasse, kus olid igas mõõdus purjejahid, üks suur praam, üks pisike kruiisilaev, ja õnneks ei ühtegi kohvikut, kust keegi veidikeseks peatunud rongiseltskonnale „fresh fish!” kandikut näkku toppda oleks üritanud.
Ja no muidugi see Rethymno sümbol, mis linnale nime olla andnud – 2 delfiini.

Kokkuvõttes: umbes poole tunniga vedas see päikese käes aurav metallist sisalik meid mõndagi kohta, kuhu jalad polnud viitsinud kõndida. Isegi mina pidin lõpuks tunnistama, et see rongisõit ei olnudki järjekordne läbikukkumine. Ja Maakas – noh, tema on nagunii easily amused.

Õhtu

Peale rongitrippi patseerisime üsna rahulolevalt mööda tuttavat tänavat tagasi hotelli. Me ei ostnud taas midagi. Selle asemel võtsime suuna supermarketile ja hankisime uue pudeli valget veini. Aga olemata korkigi maha saanud, võtsime suuna hoopis merre.

Jahe vesi meid enam ei šokeerinud. Selle asemel šokeeris meid hoopis peldikupaber. Jah, sulle ujub meres vastu vetsupaber. Millega on selline probleem, et see peaks vees üsna kiiresti lagunema, seega peaks kasutaja ka silmapiiril olema ... ja tõepoolest, mõnesaja meetri raadiuses oli paar üksikut suplejat. Reageerisime kiiresti, nagu igasugusele ujuvale eksistentsiaalsele ohule kohane: vehkisime ennast eemale, rapsisime vees ja plätserdasime nagu seda võiks teha vette plartsatanud ilvesed, solberdasime veel veidi ja siis põgenesime tagasi liivale.

Vein, mis meid hotellitoas ootas, täitis oma püha ülesande: rahustas. Mitte küll vastuseid andes, sest isegi pärast teist klaasi ei suutnud me välja mõelda, kuidas kurat see paber just meie teele pidi sattuma. Aga vähemalt lülitas see meie mälestused hetkeks huumorifiltrisse.

Ja siis, nagu see elu ikka käib, oli jälle aeg õhtusöögiks. Mina keskendusin paleodieedile. Mitte sellepärast, et ma oleksin mingi keto-kult(ur)ist, vaid lihtsalt, et süsivesikud olid meil endiselt vedelal kujul.

Õhtule pani punkti klassikaline õlu rõdul ja tänavaelu kommenteerimine: sport, milles me juba üsna head olime.

Sellele järgnes vaikne tubane internetipaus, mille jooksul Maakas suutis kümne minutiga lugeda ette kõik Delfi pealkirjad, ja siis... mulle audioraamat ja mõnus uni. Maakas juba magas nagu oleks keegi talle öelnud, et hea uni on reisi paketihinnas nagu hommiku- ja õhtusöök.