Pühapäev, 19. mai 2024 (Monte 2)

By W

Tallinna lennujaamas läks üsna valutult, va see, et Maakas on ilmselgelt jätnud midagi rääkimata.
Turvatöötajad tundsid Maaka ja ta pagasi vastu ebatervet huvi. Sobrasid kotis, käskisid stripata, kobasid läbi ja võtsid lõhkeaineproovi. Seejärel jätsid ta pettunult rahule, tormates õhinal järgmise potentsiaalse saagi kallale. Tõenäoliselt saavad nad avastuste eest preemiat. Keset ööd oma töö osas nii motiveeritud inimesi kohata on pisut kummastav, enamus meist ei ole seda päevalgi.

Lend väljus õigeaegselt, kell 5.

Lendamine on piin vist kõikidele vähemasti keskmist kasvu inimestele. No ei ole võimalik oma karvaseid jalgu kusagile mahutada. Karvutuid ka mitte. Õnneks võtab marsruut Tallinn – Tivat “kõigest” 3 tundi, nii et verevarustus jalgades taastub ise ning kiirabiga amputeerima sõitmise asemel asemel võis lennujaamast transfeeribussiga Budva linna majutusse kulgeda.

Olles end just bussi mugavalt sisse seadnud, et nautida mägede- ja merevaateid, lükati meid bussist jõhkralt välja nii pooletunnise sõidu järel. Mõnisada meetrit apartmendist eemal, ECO tanklas.
Budva tänavad on kohati kitsad ja bussile läbimatud.
Meile oli vastu tulnud majutuse omanik Marko Martinovic, kel paraku oli kusagile kiire, nii et ta kutsus meile järele oma ema. The Mother! Korraks käisid peas läbi “Psycho” kaadrid, mis haihtusid kui proua kohale jõudis ja meid sõbralikult sleppi võttis.
See oli ka esimene ja viimane kord, mil me Marko ja Emaga kokku puutusime, sest kui meeldiv daam üritas selgitada, mis ajavahemikus elamist koristatakse, viskas Maakas ta toast välja sõnadega, et vähemasti esimesed paar päeva ei ole meil mingeid teenuseid vaja! Igaks juhuks ei koristatud meil nädala jooksul kordagi. WC-paberitki ei toodud juurde, aga seda hankisime ise, jättes maha tunduvalt enam kui oli meie sissekolimise päeval. Selle, kuhu prügi viia (sest ka prügiautod ei sõida neis tänavais), saime teisel päeval selgeks.

Kui keegi peaks Montenegrosse, Budvasse, sattuma, siis Martinovic Rooms on kindla peale minek; apartment tüübis on 2 tuba, 2 rõdu, WC, dušinurk, kööginurk (2 pliidirauda ja nõud), külmik, teler, veekeetja, konditsioneer ja sümpaatsed neutraalsed värvilahendused. Väga vaikne ja puhas. Jalutuskäigu kaugusel on rand, poed, tankla, vanalinn, bussijaam (teistesse linnadesse).

Kuna Montenegros on poed pühapäeviti ja pühade ajal kinni, tuli ette võtta käik tanklasse. Nälga ei sure, gurmeed otsida ei maksa. Spagetid, kuiv bolognesekastme segu, “kassikonservid,” hiljem strateegiliseks osutunud tšillikrõpsud, õlu ja vein.
Viimased läksid rõdul vaadet nautides esimesena käiku.
Proosaliselt ja ilustamata öeldes olime 3 tundi peale maandumist meeldivalt vindised ja ebameeldivalt väsinud. Erinevalt Maakast ei olnud ma maganud ei hostelis ega lennukis, seega tühistasin WhatsAppi* teel infotunni Novatoursi esindajaga ja me läksime lihtlabaselt magama. Puhkus. Siis võib teha, mida iganes.

Autentne linnavaade majutuskoha rõdult

Ärkasin nelja paiku õhtul.
Kõht oli tühi. Keetsin spagette, segasin need “kassikonserviga” ja olles nentinud, et bolognesesegu on aegunud 11.2023 ning soola meil ju ei ole, purustasin kastmepotti hulga tšillikrõpse, mis kastmes täielikult lahustusid. Olles kõik kokku seganud ja ninaga õhku tõmmanud kui hurdakoer, ohkasin ja neelatasin. Mitte näljast, vaid hirmust. Ja avasin uue õlle. Otsustasin manustamisega oodata, kuni Maakas ärkab ja testdegustatsiooni ära teeb.
Peale seda kui Maakas oli taldrikutäie pintslisse pistnud ning teise järele läks, julgesin ka ise makaronipotile külg ees läheneda. 

Me mõlemad jäime ellu.

Kõht täis, nii kassipasteediga makarone kui uut doosi etanooli, suundusime õhtusele rannapromenaadile. Patseerima ja ujuma. Ptüi, suplema. Vesi oli 19.1 C. Kummastav oli see, et peale meie ei olnud vees kedagi. Veel kummastavam oli see, et Maakas teatas, et ta on õnnelik. Ma otsustasin, et ei hakka tema õnne rikkuma ning piirdusin vaid ühe repliigiga depressiooni osas, nentides, et “ka mina olen praegu nõus elama”.

Öine Aadria meri - kalijused saared lisavad pisut aasialikku hõngu

“Koju” tagasi loivates üritasin maakale selgeks teha, et kuurorti tänavakaubanduses müüakse kübaraid ning tal ju ei ole ühtegi. Ikka veel. Mul ei õnnestunud talle ühtegi müüa...

Ja siis me jõime veel veidi, rõdul, ning läksime taas magama.

* WhatsApp ja Viber on Montenegros peamised suhtlusvahendid, sh turismibürood, taksod )

Laupäev, 18. mai 2024 (Monte 1, sissejuhatus)

By W

Sel päikelisel õhtupoolikul saabusin toiduhõngudest ning turistide lärmist täitunud Tallinna vanalinna, et kohtuda Maakaga. Maakal ei olnudki ülisuurt kübarat, päikeseprille, põlvini kummikuid ega kollast vihmamantlit. Esimese vajadusest olin ma talle rääkinud kuude kaupa, neid ülejäänusid oletasin lihtsalt maakate komplekti kuuluvat. Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav.

Viskasime seljakotid hostelisse ja lonkisime linna peale; Aia tänava Rimisse vett ostma ja Munga Keldrisse õlut lakkuma.

Öö Vene tänava Imaginaarses Hostelis (jah, see on ametlik nimi) oli elamus omaette.
Emakeelse teeninduse puudumine Tallinnas on nagunii normiks saamas, kuid iidsed uksed ja nende hinged olid sama vanad kui hoone ise ning sellest ajast ka õlitamata. Päriselt. Meie tuba oli välisukse lähedal ja mul oli tunne, et ses asutuses areneb uus muusikasuund KUKO: Kriuksuvate Uksehingede Kakofooniline Orkester.

Duširuumis ei läinud vesi alla. Aga see ehk UNESCO pärandi hävitamine, ühes seentega, on vast teenusepakkuja probleem.

Maakat ei tundunud miski morjendavat. Kriuksumisele lisandusid optimistlikud “magan, ära sega!” norsked. Olles mõnda aega musta lage jõllitanud, audiotausta seedinud ja aru saanud, et ma ei naudi seda, otsustasin end jalule ajada ja sööma minna.
McD ja Hesburgeri esised olid täis rämpsu, okseloikusid ja sisesed kodanikke, kes olid eelnevad tekitanud, nii et ma optimeerisin käigu vanalinna 24h Prisma kasuks. Üks lõhevõileib ja lõhewrap kulub öösel ikka ära. Isegi kui need seletamatutel põhjustel kajaka tunde tekitavad. Sõin need käigu pealt, nautides vanalinna (kuhu ma õigupoolest ei ole jalutama sattunud 10+ aastat) ning suundusin tagasi hostelisse. Voodisse sügelema. Magada endiselt ei saanud: need uksed ja end orkestri taustal avastanud karaokelauljad ja ... sa saad, mille eest maksad. E jah, see oli odav, vanalinna kohta. Aga ma olen sellisteks asjadeks liiga vana.
Pool kolm nügisin ka Maakat, et aeg vertikaali tulla ja lennujaama Bolti peale minna. Bolt maandus pisut vales kohas, kuid talutavas raadiuses ning lennujaama saime seiklusvabalt. 

Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka.

... meenus lage jõllitades tahes-tahtmata

Puhkus Mustamäel

Piltide järjekord on nigu on, ehk siis väga polegi teist, teksti kirjutan kodus juurde.

Tara jõe kanjon, Euroopa suurim ja sügavaim, maailma teine. Müstililiselt sinine vesi, peadpööritav kõrgus, tohutult Aasia turiste kes muudkui pildistavad ja pildstavad ja pildistavad.... Haa, ja Montenegro pikim zipline,  mille ma liugu lasin. Fotod liuglevast minust tulid lollakad, mingi uimas nirvaananägu...

Ostrogi klooster. Peadpööritaval kõrgusel kaljuseinal, kaljuseina sees kui täpne olla. sellest veel veidi kõrgemal kaljuseinal on püha rist, mille kohalepanek olevat käinud nii, et teiselt poolt mäge mehed ja hobused sikutasid ja kloostri poolt mäge teised mehed kinnitasid üles tõmmatud risti kalju külge. Palverändurite lemmikkoht regioonis, sattusime sinna just kirikupüha eel ja ajal. Õige palverändur ronib kloostrisse paljajalu, need, kes rännakut eriti isiklikult võtavad hakkavad juba kodunt paljajalu tulema, vajadusel ööbitakse kloostri õuel lageda taeva all, et olla hommikupalvuse ajal traksis ja valmis oma lunastust või tervendust saama. Olin pildistamisega pigem tagasihoidlik, ega palverändurid pole seal nagu eksponaadid. Teekond üles..jah...pisike buss ja serpentiin, millel iga kurvi kohal buss sõitis poolest saadik kurvi sisse, siis tagurdas natuke ja lõpetas kurvi, lõpu poole jäi vaesel masinal võhma väheks ja ta suri paar korda väljagi. Mingi oksekuristiku kohal oli see kogemus vägagi meeldejääv.

Lipa koobas. Klaustrofoobiline visiit jahedasse niiskesse loomulikus olekus pimedasse maailma. Maailma eest kümneid tuhandeid aastaid varjatud ilu on nüüd ka meile vaadata. Sellise imelise koha kohta on infot riigisiseselt hämmastavalt vähe ja ma ei tea kas see on hea, sest pole vaja inimmasse sellisesse haprasse keskkonda (giidita õnneks ei saa) või paha, sest NII ILUS JUU!

Mäed. Lihtsalt mäed. 

Kaatrisõit Kotori linnast läbi mitme põneva koha helesinise merekoopani. Kaatrisõit oli enam kui elamus, sabakont küsis veel paar päeva, et milleks ometi, aga hing oli ja on tänulik mis hirmus. Kotori linna oleks tahtnud rohkem näha, aga mu selg otsustas sel päeval tõbras olla ja mitte kaasa mängida. 

Ujuda öises Vahemeres (ok, ok, Aadria meres) 

Midagi senikogematut mida varem pole tehtud igas päevas

See pilt on meelega selline,  Stockholmi-reisi peegeldus.

Budva vanalinn. Väga kodune tunne, kui aus olla. Paekivi ja kitsad uulitsad.

  

Keset kiskjaid, mägedes.

Jee.

JEE.

J.E.E.!

Alkoholi kasulikkusest ööelus

 

Pealkiri on provokatiivne, ma tean. Tegelikult on tegu lihtlabase kroonikaga tuleviku dementsele minale.

Juttu tuleb kahest ööst ja ühest päevast, see kõlab nagu kesise filmi peakiri.

"Jutt kahest ööst ja ühest päevast"

Ööd on alkoholilisandiga, moel ja teisel. Päev on nende järelkaja, loogiline muidugi.

Esimene öö oli virmalisene. Normaalne mina oleks maganud, lõug lõunas, hommikul natuke juukseid katkunud ja käega löönud - no olid virmalised siis olid, mis teha, jäid nägemata. Töömina viibis kollektiivi vabatahtlik-kohustuslikul eelkirjelduse järgi ontlikul üritusel, mis läks lappama nii, et olin lõpuks vabatahtlikult kaine autojuht. Teate, igav oli. Puhtalt igavusest käisin muudkui õue vahet ja hoppaa! virmalised!

Uskumatu hulk mitte väga kindla käega kolleege tuli ka õue pilti tegema ja pean häbistatult tunnistama, et võrreldes mõne seina najale toetunud pidulise piltidega on minu omad nagu kartulitrükk. 

See polegi oluline. Oluline on meeldejäänu. 

Teine öö oli eurovisioonine. Kamp häid tuttavaid kutsus end koos järelkärutäie söögiga mulle külla ja sundis eurovisiooni vaatama. Vägivalda ei pruugitud, vein oli minu poolt nagu eurobingo piletidki. Kui see mäng oleks käinud raha peale poleks ühtegi võitjat olnud - "Suurbritannia saab 12 punkti" ja "Suurbritannia ületab 50. punkti piiri" - kes need küsimused sinna pani, kas ta seda laulu enne üldse kuulas? Amatöör, ma ütlen.

Aga jah...vein oli hea ja seda oli palju ning öö läks häbematult pikale. Laulud olid, ei salga, põhiliselt taustaks. Võitja ei meeldinud väga kellelegi ja Eesti olnuks enamat väärt. 

Lõpuks päev. Pühapäev voodis. Presidendi kõnet ei vaadanud, kontserti pärast seda vaatasin küll. Mu lapselastest veerand esines seal, see oli väga armas vaatamine tõesti.