Võibolla on mõistlikum öelda, et Joonatan oli maamees, aga poissmehe-, või mis seal väga salata, vanapoisiseisus lubas teda ikka veel maapoisiks nimetada.
Joonatan ei olnud talvel kunagi päälinnas käinud. Talv oli rohkem nagu ahju kütmise ja kodus magamise aeg, sellepärast ta ei olnudki Suurde Linna talvel saanud.
Sügisel, kui nüüd mõtlema hakata, ei olnud ta ka seal olnud.
Korra koolipõlves kevadel käis Joonatan koos teistega linnas teatris. Seda ta mäletas, etendus oli tore, etenduses löödi üks kuningas maha ja prints läks seepeale peast sassi ja printsi pruut ei olnud suurem asi ujuja, uppus purskkaevu ära ja ...kui nüüd uuesti meelde tuletada, oli etendus päris hirmus.
Aga pärast teatrit sai Joonatan pisikesest rohelisest putkast jäätist osta ja see tegi tal kurgu nii haigeks, et Joonatan ei pidanud nädal aega koolis käima, nii, et tegelikult oli ju ikkagi tore see linnaskäik.
Suvel oli Joonatan kohe mitu korda linnas käinud, suvel käis Joonatan naabrimehel abiks. Naabrimees ehitas maja ja siis pidi mõnikord linnast igasuguseid asju tooma. Kord käidi telliste järel - see käik oli igav, Joonatan aitas kivid kärusse laduda ja hiljem naabri õues käru pealt maha lapata, selja võttis natuke kangeks ja kogu lugu. Teine kord - jälle naabrimehega - sai linnas suures mööblipoes käidud, see oli küll huvitav. Küll ikka tänapäeval tehakse mööblit, eks ole, igale küsimusele on vastus poes olemas.
Pärast sai lihapalle ka, need ei olnud suuremat midagi, Joonatan oskas ise ka paremaid teha.
Praegu oli talv.
Joonatan oli talve hakul hakanud alevis rahvatantsu tantsimas käima, konstaablipreili ise kutsus. Alguses oli natuke imelik, Joonatan ei olnud mingi tantsulõvi, nagu laul kõigi meeste kohta valetas, aga mehi oli rühmas vähe ja keegi Joonatani ära ei ajanud. Mida aeg edasi, seda vähem ta paariliste varbaid tammus ja aina harvem juhtus, et Joonatan tantsupõrandal käpuli käis, nii, et asi läks ikka paremaks. Pärast tantsuringi kutsus konstaablipreili mõnikord Joonatani isegi alevi kohvikusse saiale ja kohvile. Konstaablipreili kutsus muidugi kõiki, Joonatan läks ikka kui kutsuti.
Nii, et kohvikus Joonatan käia oskas. Tuli kohvitassi kenasti hoida, saia ei olnud kena korraga suhu toppida ja kui saia asemel oli kook pidi kooki lusikaga sööma.
Oeh, näe kui kaugele jutu algusest nüüd eksitud on.
Talv oli käes, tantsusid oli Joonatan juba pea poolteist kuud õppinud ja konstaablipreili ütles järjekordse tansude õppimise õhtu lõpuks suure uudise.
Nii ütleski:
"Suur uudis! ülehomseks on meid kutsutud Pealinna Peaväljakule Jõuluturu lavale kolme tantsu tantsima!"
Tantsunaised kilkasid, tantsmehed mühistasid naerda. Joonatan sai aru, et tema peaks ka naerma, no ta siis naeris natuke. Viimasena. Kui Joonatan aru sai, et teised on vakka jäänud, jäi tema ka kuss.
Seejärel rääkis konstaablipreili, et ülehomme peavad kõik vallamaja ette kogunema, sealt saab siis bussiga linna ja pärast tantsimist võivad kõik natuke aega linnas ringi vaadata.
Nagu konstaablipreili oli rääkinud, nii ka läks. Lava oli pisike nagu vallamaja lava, tants mahtus kõigi oma kaartega kenasti ära, Joonatan ei astunud kordagi kellelegi varba peale ja komistas ainult üks kord - lava trepilt maha minnes, aga trepp oli libedavõitu tõesti. Osa Linnaplatsil olnud inimestest jäi seisma ja tantsu vaatama ja plaksutas iga tantsu lõpus päris kõvasti. Neile ikka meeldis, ega nad muidu poleks plaksutanud.
Tantsijad panid joped käiste ja kuubede peale ja hajusid platsi peale laiali. Joonatan ei tahtnud kuhugi minna, inimesi oli palju, lärm oli võõras, midagi osta ju ka ei olnud vaja.
Äkki võttis keegi Joonatani käest kinni.
"Mis sa seisad sedasi, kuhugi minna ei tahagi või?"
Konstaablipreili hääl oli natuke murelik.
"Inimesi on palju, lärm on võõras, midagi osta ju ka ei ole vaja" ütles Joonatan.
"Kas sa midagi sooja juua tahad? Teed või kohvi või äkki kakaod?"
Kakaod oleks tahtnud küll.
Nii Joonatan ka ütles.
"Kakaod jooks küll"
Konstaablipreili tõmbas Joonatani kätt natuke tugevamini.
"Tule!" ütles ta juhuks kui Joonatan poleks sikutamisest aru saanud ja vedas Joonatani kohvikusse.
See kohvik oli peenem kui alevi oma. Alevis pidi igaüks oma koogi ja joogi ise leti juurest lauda tooma, siin juhatati Joonatan ja konstaablipreili lausa lauda ja anti mapp menüüga näpu vahele. Konstaablipreili aitas Joonatanil pikast nimekirjast õiged asjad leida.
Juustukook ja kakao. Konstaablipreili võttis sama. Kakaod toodi kohe suur kruusitäis, vahumüts kuhjaga üle ääre kerkimas. Konstaablipreili sai esimese lonksuga endale valged vuntsid ette.
"Nüüd oled sa konstaablihärra", ütles Joonatan, "sul on vuntsid ees."
Konstaablipreili itsitas.
Joonatan muheles.
Tassi all, alustassi peal oli pisike ümmargune paberitükk.
Sellele oli midagi kirjutatud.
"Sul on väga kena profiil" oli Joonatani paberil kirjas.
"Sul on särav naeratus" oli konstaablipreili paberil.
Kohvikus läks päris palju aega, vast natuke enne bussi peale kogunemist läksid nad kahekesi minema.
Eks ikka oli ju tegemist ka, ei olnud Joonatanil lihtne oma profiili nii sättida, et see kõigile kenasti kätte paistaks ja konstaablipreili väsis naeratamisest isegi natuke ära.
Joonatan võttis bussi peale minnes konstaablipreilil käest kinni, et too väsinud peast kogemata ära ei eksiks.
Igaks juhuks hoidis ta end korralikult küljega preili poole, et too tema profiili näeks.
Seda, et konstaablipreili muudkui naeratas nägi ta silmaurgast ikka.
