Mis kevad see ometi on, tegu on pigem kevade ja talve sohipojaga.
Päeval kannab kevade maski, pimedas koorub kleidikesest külma-drakula. Õhtuti küünlaid kasvuhoonetesse pannes mõtlen aina kas need on nüüd siis sooja andmiseks või kalmuküünlad kurkidele - tomatitele.
Ah, milleks kurta, ilm halinast soojemaks ei lähe. Paarkümmend aastat tagasi oli külmadel tuulevaiksetel hommikutel silmapiir täis lõkkesuitsu alasikujulisi pilvi. Nüüd on peenardel loorid ja õunad ostetakse poest või loodetakse, et külm kõrgelt ei näpista.
Päevad on klaarid ja kenad.
Teen vihmatantsu igal õhtul, aga noh... vihm on šovinist, talle peab tantsima mõni kabedam mimm, siis ehk pissib pisut. Senike kurnan kaevu. Vihmutite leiutajatele tänu, kniks ja kummardus.
Eile katkusin porganditel loori rohimiseks pealt.
Porknad tulevad sel aastal poest. Poole meetri jagu on vaol pealseid ja rohkem ei halligi, mite midagi ei ole tärganud. Nüüd ma ei teagi kas osta uus seeme ja sinna peale külvata - jaanipäevaporgandid on ju täitsa reaalne asi - või oodata, et ehk veel...
Kui külvan ja siis äkki kõik korraga tärkab saan harvendada nii, et oioi.
Pff, porgandeid peab niikuinii alati harvendama.
Otsustatud - uus seeme otsa.
See, mida loodus on võtnud külvata kasvab mis mühiseb.
Umbrohust räägin.
Mida mina kasvatada üritan vingerdab seal kuidagimoodi.
Loori all kasvanud sibulapealseid olete näinud? Nagu nukitsamehe juuksed. Kui suvi lõpuks jõuab ja loori maha võtan, ajavad end ehk sirgeks. ja kui ei aja, sööme kõverat salatit.
Kartulipealsed on loori all pruunikirjud, külma tuulerõuged. Hea, et kartul maa all mugulaks saab, kes neid magusaid pabulaid muidu tahaks.
Kanad.
Oo, kanad!
Ostsin kukele seltsi juurde. Nime järgi on tegu kümme kuud munenud vabapidamisel olnud kanadega, aga mul on tunne, et vabapidamiseks nimetatakse ka lihtsalt lahmaka farmihoone põrandal ringi liduvate dinosauruste karja.
Igatahes nädalaga on need poolpaljad elukad õppinud kuivas mullas vihtlema ja muruniiduki kogujast välja kallatud rohupudrus siblima.
Aga, vaat, kella need tõprad ei tunne. Vanadaamide seltskond on kell kaheksa õrre peal, uuskanalased on veel kell kümme ringi keksimas, käin neid vägivallaga ähvardades kuuti ajamas.
Vägisi tulevad kalkunid meelde, mu peetud lindudest olid need konkurentsitult kõige rumalamad olendid. Tuiasid kambas ringi, nokkisid lakitud varbaid ja õhtul imestasid, miks kedagi teist õues pole. Uued kanad teevad täpselt samu asju.
Sirelid õitsevad nagu hullud.
Pange silmad kinni.
Hingake.
Hästi sügavalt hingake, hingake nii kuidas jaksate.
Kõik muu on tühine.
