Öökull

 

Ärge pange pahaks kui ma nüüd mõnda aega aina vingun ja virisen. Oma blogi, teen mis tahan.

Tulin, näedsa, jälle kurtma. 

No ei maga. Kaks (leebet) unerohutabletti sees, teoreetiliselt peaksin ilma nendetagi olema väsinud nagu Lõunanaba vallutama võetud kelgukoer,  aga und pole. Pikemat aega juba pole. Hommikuks on kokku lepitud võrdlemisi varased toimetamised kuhu ma ilmselgelt jõuan vastu põlvi plaksuvate silmaaluste kottidega. Jälle.

Oleks siis, et ärkvel olles tahaks midagi kasulikku teha. Lugeda, võimelda, uusi oskusi omandada.... Täitsa mõtlesin selle peale. Paraku, paraku - esimeste asjadena tulid meelde kunstpeeretamine ja/või täpsussülitamine, nii, et jätan vahele.

Lapsena ootasin imelist aega "kui ma suur olen".

Praegu ootan aega "kui ma välja olen maganud".

Pfff. See esimene tärmin pole veel kätte saadud, ei jõua teinegi kohale.

Nagu tähele panin pole ma oma mures üksi. Mitte, et ma selle pärast rõõmustaks, aga ma vähemalt tean, et keegi on ses öös samuti ärkvel. Kollid, kassid ja unetud. Olge tervitatud!

Aju sumiseb.

Sula

Mul on järgmise kahe kuu peal kolm teatriskäiku plaanis, üks pilet oli küll ammu juba olemas. 

Kas ma saan mina või ei oli piletit ostes väga, väga lahtine. 

Mh, inimesed tulevad oma kaotustega erineval moel toime. 

Tühjuse täitmine. 

Arvaku muuilm mida tahab, minu maailm on selline. 

*

Eile nägin jälle, et mul on imelised lapsed. 

Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud, aga imelisus ei taga alati õnne. 

Soovida võib ikka, eksole. Äkki see siiski aitab. 

*

Kevad on käes. 

Kõik sulab lahti. 

Milline talv see oli? 

Leidsin ühe aastatetaguse foto, mis annab möödunud talve olemuse väga täpselt edasi. 

Vastik julm irvitaja. 

Kevade vastu ei saa temagi.

Jah

 

On olnud asju.

Ma sain vanemaks ja pensionäriks ja värki.

Ja mu ema sai vanemaks.

Kevad tuli.

Ja mu ema läks. 

Kevadel on temaga omad plaanid. Valu pole enam, on õied.

Rrrrrratched minus

 

Erinevalt enamiku kirjaoskajate rahulikust "Juhtub-juhtub!" - meeleolust hiljutise keeleeksituse kirjeldamisel reageerisin ise päris tuliselt.

Sissepoole. Ma ei hakanud laamendama. Aga auru oli kõvasti ja siiani ei ole ma oma zen-i veel tagasi saanud.

Kuna palju on just seda "Juhtub-juhtub!" meeleolu, näisin endale oma pahameeles lausa tsirkusevärdjana. Mida muud, viskusin eneseanalüüsi lainetesse. Palju sukelduma ei pidanud, seletus on lihtsamast lihtsam: teenelise kirjaoskamatuna, puuduliku hariduse ja lünkliku teadmistepagasiga inimesena olen ma alati haritud inimestele alt üles vaadanud. Nad teavad rohkem, nad on minust üle. Seekord paraku nägin üles vaadates, et mõnikord on ka nemad oma haldja hame all püksata. Ma olen oma jumalates pettunud. Tulevikus ootan, et arst hakkab mu peavalu ravima loitsu abil ja õpetaja tunneb esimese asjana huvi lastelaste astroloogilise sünnikaardi vastu. 

Vabandust. Ma ei saa olla keegi teine. 

Pildil on veatu aluspesuga spioon, kelle ma komandeeringus käies võõrale territooriumile jätsin. Kasutu kuju, nüüdseks ilmselt sulan(dun)ud kohalikku voolu.

Jutujaht 15

 

Nii, nüüd on valimistest pea nädal möödas, kehvad kaotajad klopivad oma elektoraati vahtu ja sellest kõigest on... No on! Teate küll.

Marca väljamõeldud poliitikud on kohati elusamad kui päriselus nähtud kumipardid.

"Ma olen alati" ütlevad nad seekord.

Lugegem.

Iga ahi pole nõrkadele

 

Täna on igatahes üks hele päev. 

Minu valitud inimene ei saanud riigikogusse, kuid tont sellege, ma pole oma südametunnistusega vastuollu läinud ja see on kõige tähtsam. Natse ei valinud, kommuniste ei valinud . Ei, sotsid ei ole kommunistid. Ref ka pole. Kommunistid jäid valitute seast välja, kahjuks said Egiptuse lihapottidesse kulbi sisse lüüa, see on küll üks näotu lugu. Nüüd läheb osa meie maksurahast täiesti seaduslikult impeeriumist unelejatele.

***

Seda ehmatust, mis poole valimisstuudio pealt ekraanilt näkku kargas ei tahaks enam tunda, õnneks oli tegu ajutise seisuga.

Palju õnne meile kõigile, siit saab juba edasi minna. 

***

Rents kirjutas ahjukütmisest, Morgie samuti. Seepeale mõtlen oma kallist paksukesest, leivaahjust. Ei ühtegi tahmaluuki, kahekordne pottvooder, et suvel palav poleks, kõvasti massi, et talvel soe oleks ja siibri asemel kriskad.

Te ikka teate, mis on kriskad? Kaks malmist potikaant, mis sobituvad teineteise sisse, alumine läheb suitsuluugi peale nagu kaas potile ja teine katab juba kinnise luugi hermeetiliselt. Soe jääb majja. 

Kõik on kena, aga mu ahju kriskad on kahe meetri kõrgusel põrandast ja ligi poole meetri kaugusel ahju välisseinast, kostnajala sees, pisikese luugikese taga. Selleks et kriskad maha võtta ronin ma tabureti peale, käärin käise üles ja tõstan esimese kaane serviti suitsukanali seina najale püsti ning seejärel teise kriskakaane samasse kohta juba ees seisva välimise luugi najale. Selleks, et köetud ahju kriskad kinni panna teeen samad liigutused vastupidi ja seda kuumas ahjukeres. nii kuumas, et parimail päevil läheb seal paberitükk tikuta põlema.

Kui ma ükskord jahedal aastaajal pikaks ajaks täiesti ära kaon, siis ilmselt olen ravimas  tahmaga reostunud ja kolmanda astme põletustega kaunistatud lahtist käeluumurdu. Taburet libiseb jala alt ära või miskit. Aa, seejärel põen kindlasti ka mingit külmetushaigust, lasen külmavõetud varbad amputeerida ja nii edasi - sandina seda ahju juba ei küta.