Ma ei tee seda enam, ma ei tee seda enam mitte kunagi!
Kõik, lõpp, aitab küll, mu karjäär on igaveseks läbi!
Hooaja lõpus olid tal alati sellised kirglikud eitamissööstud, eelmisel korral kirjutas ta oma tunded igaks juhuks isegi üles. Enam ei tundnud ta ennast isegi väsinuna, tegu oli täieliku kurnatusega, nii keha kui vaim olid lamedaks taotud, peeneks jahvatatud ja tuulde puhutud.
Eelmise hooaja märkmik rääkis selget keelt:
„Kohutav, ma olen siiski spetsialiseerunud lastele, aga mu ette lükatakse isegi koeri ja kasse!“
„Purjus noorte naiste osakaal sootsiumis ületab minu taluvuse piire!“
„Järjekordne vinguv vanainimene, kes mu etteastet kritiseeris ja mind ebaveenvuses süüdistas. Kolmekümne kaheksas täna õhtul, kaua veel?“
Aitab, rohkem lihtsalt ei jaksa.
Hooja lõpu järgne aeg oli kui paradiis.
Igahommikused sörgid, seejärel kerge eine ja kange kohv koos värskete ajalehtedega, kust enam ei lahvatanud näkku sessoonne reklaam, pikad jalutuskäigud… ulme.
Kevadine uuestisünd, linnud, lõputu hulk elevil linde, kes isegi öösel ei tihanud vait olla.
Egas magamiseks aega eriti võtta saanudki, linnulaul tahtis kuulamist.
Suvel oli eriti rahulik aeg, hooaja suhtes täelikus vastasseisus olev kuu oma olematute ööde ja lõputu päevaga tuletas taaskord meelde, et pole parimat kodukohta kui see, kus on aastaajad nii selgelt eristatavad.
„Lõputu paduvihm ei sobi mu töörõivastega!“
Jajah, see rida hooaja kokkuvõttest tuli meelde, küll mitte suvel, vaid sügise lõpus.
Sügis.
Seened, jõhvikad, kirju mets.
Vaikus oma valdusi laiendamas, ronga tiivalöök metsa kohal nagu hüüumärk iga pausi lõpus.
Esimene lumi tõi rahutuse. Kohe meenusid miljon põhjust, miks hooaeg sel aastal vahele jätta.
Miljon inmest.
Või miljard.
Võibolla lausa mitu miljardit. Kes neid lugeda jõudis.
Kuigi jah, arvel nad olid, miljardid.
Kes oli liiga nõudlik.
Kes lihtsalt ebaviisakas.
Mõni tegi teistele haiget kätega, mõni sõnadega.
Inetu hingega hoolimatud tüübid, neidki polnud vähe.
Jajah, mitte küll kõik, neid teisi oli rohkem, aga teised said ka ise endaga hakkama, mis siis ikka juhtub, kui ta seelkord ei läheks?
Midagi ei juhtuks ju. Lihtsalt talle ei tassitaks koeri ja kasse nina alla, joonud näitsikud laliseksid oma juttu kellelegi teisele ja vanainimesed saaksid rahulikult möödunud aegade ülimuslikkust meenutada.
Ahjaa, vihma käes ei peaks ka ligunema.
Või siis kõrbetuulel end nõelata laskma, muidugi, kõrb läks ennist meelest ju!
Aga kas too pisike Kalamaja poiss, kes eelmisel aastal teda kallistas ja just parajas mõõdus kingipaki üle ehedat rõõmu paista lastes küsis, kas ta järgmisel aastal ikka tuleb.. mis talle õige vastatud saigi?
„Kuidas siis muidu, ikka tulen!“
Oh aeg küll.
„Tooge see mantel siia, proovib korra veel selga!“
Ukse taga kostis siblimist ja sahinat, need põrgulised olid kogu ta kõhklemispäeva seal oodanud, pöidlad pihus.
Natuke justkui mantli vöökoht pitsitas ja õlgadest pireke lotendas, aga küll see enne kord tehakse kui põdrad jälle talvevormi jooksutatakse.
Pea need jõulud käes pole.
