Lehed

laupäev, 10. juuni 2017

Elu


"foo, faiv, siks, seven, eit..."
Krooksatus.
"Põrsas"
"Foo, faiv, siks, seven, eit.."
Eriti pikk krooksatus.
"Põrsas, põrsas."
Kõrvalistmel on samal ajal käimas mingi ülinaljakas, paraku samuti võõrkeelne monoloog. Nali nalja järel, naer tuleb lausa südamest, mul on erakordselt kahju, et ma ühestki sõnast aru ei saa ja pean naerma lihtsalt selle rulluva lagina peale.
Hea, kui inimesed on iseendaga nii rahujalal, et suuremat seltskonda pole vajagi. Viiesena ja kõvasti nooremana on see nii pagana loomulik.

Saame suureks ja kaotame võime iseendale nalju rääkida või enesekriitiliselt oma röhatusi arvustada.
Või kui me seda võimet ei kaota, siis saame nähtamatu sildi otsaette: "Peast lihtne"

Mis teha.
Evolutsioon.
Akseleratsioon.
Suureks saamine.

Elu.

Lähen õue röhitsema, seal on seltskond, kes selleteemalisi nalju haldab.

reede, 9. juuni 2017

Piimakuust ja munarestist

Piimakuu.
Eile kuulsin raadiost seda sõna. Piimakuu.
Täna rippus toosama piimakuu udupiima täis kallatud orukausside kohal ja ootas, et keegi tuleks ning hakkaks võid kirnuma.
Kesse viitsib, suveööl muudki müttamist!

***

Peaks välja kuulutama konkursi tööinimestele, kes hoolimata oma raskest, räpasest ja ilma meelevallas olevast ametist on säilitanud optimismi ja kange kiiksuga huumorimeele.
Omalt poolt pakuks esikohta rabama teedeehitajad.
Näide tänasest ööst: liiklusmärk - kiirusepiirang 70 kilomeetrit tunnis.
Vahetult enne seda oli lubatud suurim kiirus 50 kilomeetrit tunnis, nii sai ka sõidetud, tee oli talutav.
Kohe peale märki, mis lubas tempot tõsta oli tee asendatud munarestiga. Jaanalinnumunade jaoks. Veega täidetud.
Või, noh, see oli ikkagi maantee, lihtsalt pinna disain meenutas munaresti.
Ma olin kolmest autost esimene, kihutasin 10 kilomeetrit tunnis ja jätsin selle tempoga taganttulijad kaugele selja taha.
Võimas..... Ma olen nõus pileti ostma, et näha sellel teel mõnda "kurat-te-koperdate-lubatud-kiirusega-sõitjatel-jalus!" -tüüpi oma õigusi teostamas....

neljapäev, 8. juuni 2017

Süda teeb kohati muret



Tänu Lendava Konna äärmiselt elusaks kirjutatud Armandile ja Konna visale, kaasautori tuimusest ja aeglusest läbimurdvale produtsendi- ja filantroobitööle on kodumaisesse kirjandustaevasse katapulteeritud uus, Siiriusega võrreldavas suurusjärgus täht:


Härra Lendava Konna jutud ja luuletused(!)  on kohe raamatu alguses, need on kirjeldused ühest pealtnäha kohmaka, kuid tegelikukult seesmiselt kohmetu meesterahva elu kildudest.  
Ah, lugege ise, ma ei hakka spoilerdama. 
Igal juhul võrratud lugemisleiud, seda enam, et Konna luuletused olid vähemalt minu jaoks kõigepealt üllatus ja järgmiseks niivõrd head, et....

Ilma Konna eesttõmbamise ja tagantsudimiseta ei oleks ses raamatus mu jutte üldse. Ma ei jõua iialgi piisavalt tänada teda tema snaiperlikult täpset ajastust ja eesli kannatust selle tee läbimisel.
Aitäh!



teisipäev, 6. juuni 2017

Veider vana maailm



Kas te teadsite, et hiina jumalate loendis on kaks kemmergujumalannat?
Hmm....
Mõeldes sellele, et latriinid võeti seal kasutusele kaks ja pool tuhat aastat tagasi, siis oli neil jumalannadel piisavalt aega rammusal pinnasel võrsuda.
Lõunastajatele head isu!

Kas te teadsite, et Kreekas oli selline jumalanna nagu Eos? Odüsseiast:"...varane roossõrmne Eos..."
Hommikukaste jumalanna. Hommikukaste on ju iidne ilueliksiir, kaunitaride näovesi ja surematusele lähemale viivate rohuleotiste baasvedelik.
Eos oli abielus naisterahvas. Mitte just väga aus abielus naisterahvas, Aphrodithe oli teda mingi naistevahelise kätši tõttu nümfomaaniaga "õnnistanud".
Ajalugu on võrdlemisi diskreetne ja toob reljeefsemalt välja vaid ühe Eos'i armukestest, diskreetsuse varjus väljendub paraku ka ajaloo sarkasm: Tithonus, PUTUKATE jumal. Hommikukaste jumalanna (roossõrmine - ärgem unustagem!) nahistas prussakate ja ämblike valitsejaga.

Mida kõike teada ei saa, kui uudishimu ajab otsima, kas ka putukatel oma kaitsevaim on.
Juttu ei tulnudki, aga jutuseemned läksid juba ....no ütleks, et kemmergujumalannade varvaste vahele, aga hästi ei tahaks nii...





reede, 2. juuni 2017

*


Ma tulen ja lähen ja tulen ja lähen
Ning alati tulen ma natuke vähem
Ah, jahutan tulles kui helves su kätt ja
su põske, kuid valmistun lõpuks ma jätma
kõik rõske ning jaheda maailma hoolde
Ent ikkagi vaatan veel aina su poole
Ei tahaks veel minna, nii palju jäi võlgu
Must mure kui hullusärk pitsitab õlgu


Natuke logisen, aga pole hullu. On aega ja on kevadet. 

Uidud

* * *
 * *
Sõrmedega katsud kõiki sõnu mida kuuled
Suurem jagu kandilised, mõni lõikavservne
Maitsed tundeid, sellest tulisoolased on huuled
Kõnnid vee peal, lainetava kivipanga pervel

Maailm pahupidi pöörat' nagu kootud kinnas
Ööst saab päev ja päeval istud oma valvekorda
Kodus olles tunned end kui võhivõõras linnas
Klaasist kupli all on umbne, tahad välja murda

Ma tean, kuidas...kilju nagu kajakadki rannas
Veelgi teravamalt ülikõrgeid noote karju
Kriiska süda räbalateks oma nõrgas rinnas
Killupuruks vajub kuppel sina tolmuks haju

 * *
* * *

kolmapäev, 31. mai 2017

Inimestest ja hobustest




   „Tule taevas appi, võib vast mõni poeet ikka juhm olla!“
Pegasus oli juba paar tundi üritanud külabardile pähe libistada riime sõnapaarile „õitsev roos“.
Täiesti tulutult.
  Selle asemel, et hakata sabast kinni Pegasuse serveeritud „kirehoos“ või „õnneloos“ , kriipseldas bard livale aina „mängutoos“, „ninad koos“ ja (no kuulge!) isegi „kääriv moos“.
  Anna või kabjaga vastu pead.
  Pegasus napsas paar ilusat võililleõit mätta pealt oma torssis mokkadega üles. Mingi krampis mõtlemisega poeediidu pärast ei pea ta ometi nälga surema.
Seljatagustes põõsates sahistas keegi.
  Valge inspiratsiooniratsu loomalik pool sundis teda  tegema paar kiiret pagemissammu.
  „Vend, oota!“
  Chrysaor. Suur, ilus ja INIMENE.
  Toda viimast kadestas Pegasus juba sünnist saadik. Miks pidi tema olema see kole vend. Hobune. Setukas. Tiibadega kronu.
  Mitte miski ei kompenseerinud seda suurt auku Pegasuse enesehinnangus. Zeuzi välgunooli kandis ta hobusena, kimääride vastu lahingut pidamas – ikka hobune. Aga verevend... teda teati vähe, peaaegu tundmatu kõigi jumalate seas ja ikkagi inimene.
Iberia kuningas, väimees Oceanosele, poja isa..kolme peaga poja isa, kui väga täpne olla.
  Vennapoja kolmepäisus oli tõesti ainus, mis Pegasusele venna eduloos lohutust pakkus. Ei olnud ka tema ilusa venna elu varjudeta. Geryoni puberteediiga mäletas kogu Iberia riik, kolm kogu maailmaga ja ka omavahel tülis olevat pead mühinal kasvava keha otsas. Jõudis üks pea hetkeks oma puberteedisegasuse vaigistada, kohisesid järgmisse kolpa hormoonid peale ja lööma läks edasi nagu poleks midagi muutunud.
  „Vend!“
  Chrysaori hääl oli vali ja üllatavalt ebakindel.
„Vend, ma tahan sinuga kõnelda!“
„Ma olen siin.“
„Vend, ma ei oska enam kelleltki nõu küsida, aita mind...“
  Pegasus tajus Chrysaori hääles meeleheidet. See oli kuidagi segadusttekitav, tema ilus ja normaalne vend tuli hobuselt abi paluma. Korraga tundis Pegasus end kõrvusttõstetuna ja samal ajal kerkis mure venna pärast.
Chrysaor otsis sõnu... „Vend.. mul on mure poja pärast..“
„Geryoni pärast?  Kuidas ma sind aidata saan?“ Pegasusel ei olnud lapsi, mida ta neist ka teadis ja ometi küsis vend temalt nõu.
   „Sa oled inspiratsiooni jumal, anna mulle oma andega abi. Mu poeg on vägivaldne elajas, ta koer on mõrtsukalik kiskja . Kui keegi neile ette jääb, tapavad nad kõhklematult. See ei ole laps, kellest vanemad unistavad. Olgu sõjamees, aga mitte segane mõrtsukas!“
  Ratsu võpatas. Temalt, kes ta siiani oli loovust süüdanud vaid muusika,  tantsude ja muude kaunite kunstide tegijais (Pegasus vaatas pahuralt üle õla ikka veel oma salmide kallal kohmitseva poeedi pooe. Jah, ka sellised puupead...), temalt küsiti mõtteidu vägivaldse mõrvari ohjeldamiseks.
  „Ma pole kindel, et minust on abi. Milles su poeg tugev on?“
„Tapmises“
Oeh.
„Mis talle veel meeldib?“
„Külalisi mõrvata“
See ei parandanud sugugi asja.
„Sa sõtta pole mõelnud teda saata?“
„Olen. Ta reedab oma sõjakaaslased kohe, uinutab ja tapab nad ning tunneb sellst rõõmu...“
  Pegasus hakkas mõtlema, et tema elu oli tegelikult ilus elu. Venna elu, tema ilusa INIMESEST (ikka oli see sõna ta peas eriliselt rõhutatud) venna elu oli põrgu. Mis kasu on ilust ja kuldsest mõõgast, kui sa ei julge oma pojale selga keerata.
Põrgu. Hmm.. aga miks mitte?
  „Ma kuulsin, et Põrgu kaheksandal ringil on valvurit vaja. Eelmine reetis oma ülemuse ja sattus ise üheksandasse ringi, kaheksanda ringi petturid ja silmakirjateenrid on puhta omapead..Mis sa arvad? Koer on tal niikuinii samast pesakonnast kui Kerberos.“
  Mõte elusa poja saatmisest otsejoones põrgu sügavikku oli valus mõte.
Siiski oli see mõte vähem valus kui mõte pojast, kelle tagaaed oli ebaloomulikult lopsakaid taimi täis. Taimi, mis kasvasid poja sõprade ja külaliste verest väetatud maal.
  Chrysaor oli oma venda eluaeg kadestanud. Kui tohutult raske oli olla inimene, kasvatada taltsutamatut poega, hoolitseda oma nime ja varanduse eest. Vend nahistas naati nosida ja sai imetlevaid pilke nii vasemalt kui paremalt, nii loojailt kui loojate loomingu austajailt. Kes oli tema? Armetu inimene, tühine kunigas, kelle pereelugi oli untsus.
  Seekord oli ta ise see inimene, kes Pegasust lummatult vaatas.
„See on uskumatu, kui ruttu sa suutsid lahenduse leida! Ole sa tänatud, kandku jumalad sind Parnassile!“
  Pegasus vaatas kiirkõnnil tagasiteele asunud vennale veel pikalt järele. Kui ilusad on ikkagi inimesed...

***

„konksus poos.. rammus noos...“
  Jep. Mitte kõik inimesed. Pegasus pööras ennast seljaga siiani riimi punnitava poeedi poole.
  Kiire kabjahoop ei muutnud eriti midagi, lihtsalt sulg ja paber liuglesid murule nagu surnud liblikad ja äsja riime saaginud äbarik astus kodu poole, omaette mantrana pomisedes lauset „Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“





esmaspäev, 29. mai 2017

Peitusemäng



Eelmine kirjutis läks kardina taha.
Öisel ajal mõeldud mõtted ei kannata alati päikest.
Muig.  Veidi ogar üleküpsenud tädi nagu ma olen - mulle on lubatud.
Vaevalt, et keegi keelata julgeb. Õige ka!

Loomad on lahti



Tänane kuum siroko kodumaiste põldude kohal pani inimesed kohati päris sõgedalt käituma.
Muidugi võis sõgeduse põhjus olla ka milleki muus. Tähtede seis või numeroloogiliselt ettemääratud rabistamine või oli ehk Annuška juba õlipudeli maha pillanud, aga maanteeliiklusesse oli lahti lastud veidrikke, tuutusid ja kakukulle.
Mu päris sagedasel sõidutrajektooril käib usin teeremont, tosin kilomeetit igapäevaseid üllatusi. Kord on foor siin, kord seal, juhtub, et neid on kaks, lisaks veel mõni värskelt üleskratsitud rajake. Täna oli foore kaks, mõlemad sekundilugejaga, esimese taga pidi seisma pea kümme minutit. Kui üheksa täis sai, hakkas mu selja taga mingi nihelemine, veel hetk ja kaks kaubikut sõitsid selge punasega minust mööda. Üks vastu sõitev moottorrattur pidi nende eest pagemisel liivakattega kõrvalrajale sõitma. Ma ei tea...minul oli igatahes piinlik.
Järgmise foori taga olin neil kaubikutel sabas. No milline ajavõit, eksole...
Mina olin kaubikutel sabas ja minu sabas oli kolme timbulimbuga sõiduauto. No kohe nii sabas, et...kolksti. Lugesin rahulikult viieni ja läksin auto taha vaatama, kas mu hobuse soolikad on tee peal laiali ja veljed lömmis või... Oli "või". Võiks öelda, et isegi tolm ei saanud viga, seevastu teisel autol oli kena nähtav jälg ninas. Nähes, et ma pole kandiline jõmm, vaid ümmargune memm julges ka tagumise auto seltskond välja ronida.
"Kui siin nüüd midagi viga sai, siis on see teie oma auto!"
"Jaa-jaa, meie auto jah, näe, siit ja siit ja..."
Võimalik, et asi oli minus, kuid tolle näitaja hääl tundus olevat lausa sügavalt etteheitev. Nagu "mis mõttes sinu auto julges oma taguotsaga meie omale näkku hüpata!"
Juht samas kõrval kaebles, et "selle kruusa peal ei saa ju pidama!"
Hm..mina olen seal sõites kolme kuu jooksul vähemalt paarsada korda pidama saanud.  Kui mu tuju poleks viimasel ajal vakimisi olnud süngepoolne, oleks ma ilmselt juba ammu naernud.
Lahendasime asja suuliselt ära, lahku minnes soovitasin teise auto juhil pisut mõistlikumalt sõita ja läksime rahus lahku. Kas nad sõitsid mõistlikumalt?
Nalja teete. Sellel juhil ei kehti järgmise kolksu tekitamise kohta küsimus "kas", vaid "millal".
Äh, ma rohkem ei viitsi kurta.
See muidugi ei tähenda, et rohkem veidrikke ei olnud (tervitused Tartu autojuhile, kes parema käe reegliks peab enda parema külje poolt lähenevale autojuhile parema käe keskmise sõrme näitamist!)


Ilusat on ilmas ka.
Kui kolmene poisipägalik Musta Täku Tallis oma piimakruusi põrandale kildudeks pillas oli teenindaja üks esimesi küsimusi "Kas laps sai kõhu täis? Me anname uue piima!"
Aitäh, kõht oli täis. Tassi emale ulatades ("ma ei taha rohkem!") õnnetus juhtuski.  Nii armas küsimus...

reede, 26. mai 2017

Märatseb



Käoking lajatab hundinuiaga kikkapüksile kanavarba peale.
Kurereha riisub verehurmarohu pritsmed kokku, paiseleht ja urvaplaaster jooksevad esmaabi andma...
Kõigi tähelepanu on toimunul, varsakabi kasutab juhust ja laksab käokannile vastu kanni.
Lõvilõug haigutab...iiiigav!...pääsusilm plagistab ripsmeid ja haab võdistab lehti, talle lõi vist ehmatusest üle ihu tibutagi peale.
Põrundhaigerohtu neile kõigile.

Kevad sai pehmete seintega toast lahti.
Kes lubas?
Nüüd vastutagu!