Lehed

teisipäev, 28. veebruar 2017

Töömured



''Jälle praak!"
Hannese pahameel kasvas iga sekundiga.
"Mis ajast nad seda kaupa liinitööna tegema on hakanud, vanasti.."
Jah, vanasti tehti kõik liivakellad ometigi käsitööna, nimeliste ainueksemplaridena. Nüüd oli tegemist masinaga valmis vorbitud ühenäoliste sanduuridega, kere odavast plastikust nagu otsi sulgevad kaanedki. Nime asemel number. Seitse miljardit numbrit... jah, käsitöölisi poleks pisanud niikuinii.
Hoolimata sellest, et liiv oli pärit endistelt igavikuväljadelt, mida nüüd, tõsi küll, igavikukarjäärideks nimetada võis, ei töötanud kellad enam ammu nii kui vanasti. Niiskus pääses kaante vahelt kondensveena sisse ja rohkem ei olnud vajagi.
Hannes raputas kella pahaselt.
Kasutu liigutus, liiv oli klompis. Kokku vast paar tera, kuid kinni mis kinni.
Hannes oli Rutsi sängi ees seisnud ligi pool tundi, pool täiesti ülearust tundi. Täpsust armastava tegijana olid need tema jaoks tuhat kaheksasada raisatud sekundit.
Sõjaaeg tuli meelde. Siis oli töö lihtne ja kogused suured. Peaaegu ühtegi korda ei meenunud, mil mõttetult ootama oleks pidanud.
Ruts liigutas ennast läbi une. Hannese pilk vilksas pihku surutud liivakellale.
Ei midagi, märja liiva tükk ummistas kella piha täielikult.
Hannes muigas pähekerkinud kohatu võrdluse peale.
Kellal on kõht kinni.
Hannes teadis, et tegelikult pidanuks tal juba ammu Rutsiga arved selgeks olnud klaaritud, tänaseks oli ette näha veel paari hospiitsi kiirkülastused ja läbisõit mingist mägikülast, kuhu ülemus oli pealelõunaks maavärina planeerinud, aga nüüd aeg aina tiksus ja tiksus.
Selja tagant vilksas läbi kolleegi tume rüü, jättes lennujälge maha jäise õhu fraktaalidena keerduvaid pööriseid.
"Noh, ikka veel passid? Ülemus juba imestas, et kuidas sulle küll alati need rikkis liivakellad satuvad. Või on need ehk "rikkis" hoopis? Tunnitasu, kogus ei loe - hea mugav koht..."
Hannes tundis, kuidas Madise õelad sõnad teda ükshaaval tabasid, valusalt ja ülekohtuselt raskelt. Ta oli juba ammu tajunud, et kolleeg ei pidanud teda endaga võrdseks, kuigi nii töö kui staatus oli neil sama. Pisikesed õelad naljad ja esialgu sõbralikuna tundunud tögamine, mis nüüd oli igaviku jooksul moondunud sarkastilisteks solvanguteks.
Ülemuse tõi Madis täna esimest korda mängu.
Enne kui Hannes reageeerida jõudis oli Madisest jäänud vaid mustritesse keerduv õhk ja kibe solvumismekk.
Ruts liigutas ennast jälle, näha oli, et tilgutite voolikud ei lasknud tal end magades mugavalt tunda.
Hannes vaatas pihkusurutud ajamõõtjat.
Ei midagi, sama seis. Mitte ühtegi tera ei pudenenud kuhugi.

Äkiline, enneolematu ja meeleheitlik vihahoog tabas Hannest. Küllap olid just Madise sõnad viimaseks suleks kaameli koormas. Silme eest tõmbas lapiliseks, mõtetest jäi järgi vaid üks - töö peab lõpule viidud saama, loogika haihtus hetkega. Kõhna pihku surutud liivakell lendas hoogsalt üle õla.
Hannes rabas vikati õlalt ja hakkas raevukalt niitma. Niitma... ei, see ei olnud niitmine, see oli sõge rapsimine, vikat, mida Hannes kasutas kord haamrina, kord kaikana, kõige vähem sellena, milleks vikat tegelikult mõeldud oli tabas Rutsi lahmides ja rapsides, kord sai vaene tõbine matsu pähe, kord kolkis vars ribisid, paar korda lammutas Hannes löega põlvede kallal. Hannes tormas kord ühele, kord teisele poole Rutsi sängi, mõnikord kerkis lausa voodi kohale. Masinad ümber voodi läksid sõgedaks.. pikad sirged jooned vaheldusid saehammastele sarnanevatele tõmblustega, hapnikuaparaat lõugas kui politseiauto ja põide surutud kateeteri ots laperdas ligijooksvate arstide poole ähvardavalt linaserva alt tühjeneva õhupalli moodi oma sisu laiali pritsides.
Vikatikand tabas maha visatud liivakella. Õrn purunemise heli oleks peaaegu kuulmata jäänud kui mitte viimaste sillerduste ajaks ei oleks saabunud ootamatut vaikust. Rutsi küljes olevad masinad rahunesid silmapilkselt, kõik tiksus, tilkus ja sussises täpselt nii, nagu pidi, lamaja nägu roosatas , ripsmed värelesid, sõrmed pigistasid tilgutinõela kohendava õe kätt kergelt ja elavalt.
Ainult Hannes lahmis veel, üritades oma tööd lõpetada... kuid aega ei mõõtnud enam miski.

"Tule astu minu poolt läbi. Kohe!"
Ülemuse hääl oli nõudlik nagu alati.
Käsk oli käsk.
Hannes seisis ülemuse ees ja kuulas vaikust. Ta lihtsalt ei osanud midagi vastata äsja kõlanud soovitusele võtta üks korralik puhkus, et mitte päris läbi põleda.
Puhkust. Tema ja puhkus....
Veider oli niisugust asja isegi ette kujutada.
"Ma arvan, et paarsada aastat sooja päikese all ei teeks sulle tõesti paha. Küll Madis hakkama saab, ma lasen uue seagripi ja veel mõne zonoosi liikvele, aga paar sõda lükkan edasi. Las noormees tõestab ennast, ta olevatki liivakellalaos rääkinud, et üksiknope sobib talle paremini kui massiniide."
Einoh... kui Hannes nüüd ülemuse toonist valesti aru ei saanud, siis tajus ta esmakordselt selles iroonianoti.
Puhkus rannaliival hakkas ootamatult ahvatlevana tunduma.

Kolmkümmend aastat hiljem kergitas basejumpi instruktor Rutsi passi vaadates kulmud õige kõrgele.
"Sada kümme. Saan ma õigesti aru, et te olete saja kümne aastane?"
"Jep. Täpselt sada kümme. Lapselapselapsed ostsid mulle sünnipäevakingiks teie kursuse."
Tervisetõendit uurides kehitas instruktor õlgu. Olgu siis pealegi, kui kingitus, siis kingitus. Ta ees seisis vitaalne, lehviva juukspahmakaga särasimne inimene. Mingit põhjust ei olnud kursustele litumisega keeldumiseks.
Tont neid passegi teab, trükiviga või miskit...
Ruts lausus kõhkleva vaikuse katkestamiseks oma juba automaatseks muutunud nalja "Näib, et surm on mind ära unustanud.."
"Hea küll. Esmase instruktaaži viime läbi siinsamas. Teised on juba kohal"
Instruktor viipas ebamääraselt käega oma selja taga asuvate ruumide poole.
Ohates järgnes Rutsile pisut rääbaka välimusega kaitseingel. Selle töö lõppu ei paistnud kusagilt. Isegi Hannes oli puhkusel, alles paar päeva tagasi oli Ruts käinud sukeldumas rannas, kus kaitseingel sai mõne sõna juttu ajada lebotoolil peesitava ja rummikoolat limpsiva Hannesega, tollel oli nii kadedakstegevalt lõõgastunud aura, et... et.. Oeh.
Kaitseingel kohendas rapitud tiibu ja lonkas edasi.

Madis raputas käes plastmassist liivakella. Ratastoolis hingeldav naine ta ees oli tsüanootiliselt siniste huultega ja peaaegu sama kuivetunud kui Madis ise, kindlasti oli ta aeg juba ammu üle jooksnud.
Ainult see neetud liivakell. No ei töötanud, vana risu, liiv oli jälle niiske.


neljapäev, 23. veebruar 2017

Meeles on

Istun trepil. Õigupoolest ei olegi see trepp, tegemist on lihtsalt välisukse ette tõstetud paeplaadiga, aga ma olen alles kahe aastane. Võimalik, et kolmene, igatahes piisavalt väike, et too paeplaat oli mu jaoks siiski trepi staatuses. Selja taga on avatud uks, ma tean, et põrand lävepaku taga on pisut madalam kui trepiaste õue pool künnist. Küllap põlved mäletavad mõndagi käpulikukkumist.
Olen näoga värava poole, taamal paistab noor männik. Minust vasakul on vist liivakast ja kindlasti on seal välja suvitama toodud kummipuu. Kusagil sealsamas on ema, ta koorib kartuleid.

Männipuude kohale taevasse on ilmunud sinine mündikujuline litter, sel on peal mingi kujutis. Hilisemates unenägudes olen näinud, et see kujutis meenutab tsaariaja müntidel olevat kahe peaga kotkast, aga olen kindel, et see pildi ''teravustamine''on omalaadne soovmõtlemine. Lihtsalt teadvus tahab, et kõigel oleks kuju ning nimi, aga mälu luiskab.

''Ema, vaata!''
Lapse lalin, ega ma isegi poleks täiskasvanuna aru saanud, mida ma just vaatama peaksin.   ''Jaa, ilus!''
Või mingi muu loogiline oma tegemistega hõivatud suure inimese reaktsioon.
Samal ajal veeres litter Mustamäe metsa taha.
Meeletu rahu oli sel hetkel minus.

See on peaaegu esimene lapsepõlvemälestus.

Paljudes blogides kirjutatakse praegu lapsepõlvest.
Läksin vooluga kaasa.
Natuke teistmoodi küll.....aga miks mitte.

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Komplimendid, komplimendid...

Mida vastata kolleegile, kes esmaspäevase tere ütlemise asemel sulle otsa vaadates esimese asjana ohib ''No näed sina alles sitt välja! Mida sa nädalavahetusel tegid?''

Pobisesin,et ega ta ka ise pole juba aastaid mingi eriline Adonis ja tatsasin nördinult edasi.
Vananeme, seltsimehed.
Mõnikord isegi viiisaastak kolme päevaga -tempos.


reede, 10. veebruar 2017

Õnne valem





Nõrkade jutt.
''Tahaks õnnelik olla. Kuidas küll....''
Haledate kaotajate põlvkond.
Sinilind? Olemas!
Ükssarvik? Siinsamas!
Südametuli? Lõõmab nagu inferno!
Kõik mida õnneks vaja.
Siruta vaid käsi.
Õige pisut peab ise ka vaeva nägema.
Sinilinnu suled ja sooled maha ja välja.
Ükssarvik hakkab kindlasti natuke vastu kui sa ta sarve murrad.
Ole tugev, sa oled õnne väärt, sinilindu ei saa torgata suvalise orgi otsa!
Seejärel võta südametuli.
Alguses on rinnus tühi ja külm.
Sellega harjub.
Tähtsaim on, et sa sinilinnu kõhna tompu kohe söeks ei kõrveta.
Pärast on lihtsam, tuli jahtub kiiresti.

Hiljem.
Oh, hiljem elad edasi ja meenutad, kuidas täis kõhu rammestus sooja tule paistel sind ses ajahetkes õnnelikuks tegi.
Ära unusta ükssarviku sarve veel miilavatele sütele visata.
Sa ei vaja seda enam kunagi.
Edaspidi osta jäätist.




kolmapäev, 25. jaanuar 2017

***

Kild teravat kuud oli pimedas taevas
Lõikas, va kelm, unne naljaka ukse
piilusin sinna ja nägin üht laeva
tal olid silmad ja südametukse

neis silmis oli mu nimi, ma nägin
ja sel südamel soojapihused käed
ta juurde joosta ei lasknud mind vägi
või oli neid mitu.. kõik keelavad väed

tao kinni see uks, löö laud risti üle
teibi kõik praod, lukuauk olgu tume
ma kainelt nõuan: peab kaduma ime

vaid täheke veel mu seelikusüles
kuukollane, sillerdav, taevaline
ütleb: öö ei olnud kogu aeg pime


pühapäev, 22. jaanuar 2017

Küsimused

Teade: ''Täna läheme vanaema juurde.''

Kontrollküsimused:
 1. Kas J on seal?
Vastus: jah, on küll.
 2. Kas J tädi on seal?
Vastus: see pole tädi, ta on J emme. Jah, ta on seal.
 3. Kas seal süüa saab?
Vastus: saab.

''Hakkame minema!''

Khm....ka on siis olnud, et süüa pole saanud?

laupäev, 14. jaanuar 2017

Niu. Niuniuniu. Niuniuniuniuniu...

Mu jumal on lihasööja
Ja kõike, mis põleb ta joob
On tülides  näkkulööja
Lisaks liiderdab nagu loom

Ta vedeles aia ääres
Oli sassis ja räpane
Auk mütsis ja sukasääres
Ütlesin: anna käpake!

Ta selliseks kasvatasin
Nüüd kaen, et polegi viga!
Ma olen hakklihamasin
Ja tema on lihtsalt siga

Votvot.
Mõni päev on elu nagu pärl. Lähed kööki - kõik sujub ideaalselt. Snäkiks valmistad täiesti orgaanilise foie gra, alustades selle muna haudumisest, milles on peidus tulevane hani, kes oma maksa ise toidutegemiseks sulle taldrikule prepareerib. Koristamine...mis koristamine? Ideaalne kodu püsibki ideaalsena, tärgeldatud voodipesuga on ainus mure, et padjapüüri servaga endal kõri läbi ei lõika.

Ja siis on need teised päevad.
Tuled koju, murrad end läbi auklike sokkide kihi köögilaua äärde, pühid sealt maha kuhja näritud leivakoorikuid ning kausiks kuivanud juustuviile, lärtsatad plastkarbi Grossi kartulisalatiga, mille "kõlblik kuni" kukkus juba koduteel, lauale ja saabastes jalgu sinna kõrvale visates kraaksatad "pidu! Ma tõin närimist!"

Täna oli kolmas päev. Ei hanemaksa, ei salatit.
Viisteist minutit und peale kojutulekut vannitoa põrandal, sügav enesehaletsus "Ma olen ju nii kuradi vajalik, tragi ja tubli, aga keegi lihtsalt ei mõista mind", samas aru saades, et ise oled loll ja seejärel totaalne unetus. Mis on selge märk, et ka homne päev läheb sirgelt vastu taevast.

Kas teile on kunagi kerasse kerimiseks kätte visatud lõngaviht, millel ilmselt polegi ühtegi otsa, mida sikutama hakata?
Mul on üks selline just käsil...


pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kergemeelsest rümbast ja lasteaiast

Reedel käis firmas külas vabariigi suudelduim naine koos saatjaga.
Tutvustamiseks pandi ta meie keskele lauale lamama ja arutati pikalt-laialt, kuidas tagada avalikus ruumis lahtirõivastamise vajaduse ilmnemisel lahtirõivastatava privaatsuse maksimaalne võimalik tase.
Olgu-olgu, lõpetan ebatervete fantaasiate kütmise. Külas oli elustamismannekeen Anne koos instruktorist kaaslasega. Kogu õppetunni võis taandada lühikesse kokkuvõttesse: kui tegemist on äkksurmaga, siis ei saa abistaja milleski SUURELT eksida, sest abistatav on niikuinii juba surnud. Eksib see, kes ei tee mitte midagi, tema võtab viimasegi lootuse.

 Reede ennelõunasse sellise koolituse paigutamine muutis osalevad inimesed närviliseks. See, et pool päeva läks ''mittetöö''peale tähendas, et palgatöö tegemine kuhjub ja muutub närvesöövaks sprindiks. Pingete maandamiseks hakati mõistlike asjade tegemise asemel kinni igast võimalusest lollilt itsitada ja sosinal algkoolianekdoote kõnelda.
Mõni ime siis, et koolitusmaterjale sisaldava faili algselt veidi au pihta käiv pealkiri nelja tunni pärast üsna arusaadav tundus. Nimeks oli, muide ''lasteaed''.

Üks küsimus jäi natuke vaevama.
Kui südame seiskumise tõttu on inimene kümme minutit peale juhtunut tõenäoliselt ajusurnud ja lähim kiirabibrigaad jõuab kõige varem kohale viieteist minutiga ning siis pole abivajaja jaoks sellest kasu, kuna teda saab küll panna hingama, kuid juurviljaks jääb ta niikuinii.
Oot, lause venib liiga pikaks.
Siis kas kiirabibrigaadil oleks eetiline teda, tulevadt ajusurnud keha, siiski elustada või jätta see tegemata, hoolimata teadmisest, et praegune patsient võiks olla organidoonoriks paljudele?

teisipäev, 3. jaanuar 2017

Sajast nulli ja kohinal miinustesse

Olgem täpsed - mitte päris sajast.  Viiekümnest võib küll olla. Mitte päris miinustesse...olgu, miinus kaheni ehk ikkagi.
Mulle tuleb harva pakke, ei telli ma ju kusagilt midagi ega pole kombeks ka tuttavatega pakitada (pakelda?), aga oi imestust - pakiteade ajalehtede vahel!
Kas teie oskate oodata ''halba pakki''?
Mina ei osanud.
Ma olin nii rõõmsalt ärevil, kui postkontoris lipiku üle laua ulatasin ja sekund hiljem oleksin paki peaaegu maha pillanud.
Toda käekirja ma tundsin....
Mul on juba tosin aastat üks vihkaja, ta võtab oma kutsumust äärmiselt tõsiselt ja ma olen enam kui kümme aastat oma tegemisi planeerides pidanud arvestama selle haige inimesega kui ühe võimaliku muutujaga ilma, tervise, tahtmiste ja muu sellise kõrval. Süüdistada teda on mõttetu, tegemist on tõesti haigusega. Nüüd on ta tõbi leidnud uue vahendi: pakiga saadetud rõve rämps pluss lisatud nilbe kiri.
Ma olin oma ennatliku elevuse pärast iseenda peale lausa vihane..
Edaspidi juba tean...
Positiivne pool on asjal ka: ma tean, et ta on vähemalt praegu minust füüsiliselt eemal. Täitsa julge on pimedas õue minna, hurraa!

laupäev, 31. detsember 2016

Jooks



Käsi väravalingil tardus vaid sekundiks, seda oli raske isegi märgata, murdosa sekundi murdosast.  Järgmisel hetkel lendas puu vastu puud ja veel enne kui aiavärav pea sama hooga, millega avanes uuesti kinni plaksatas oli Kirsi teel.
Eemale, ära, kaugele siit. Minema sellest  ahtaks elatud elust.
Kuhu?
Mis vahet seal on, Peaasi, et kaugemale. Kuhugi silmapiiri taha, metsast läbi, mägedest mööda, sinna, kust teda ei leita, otsidagi ei teata.
Peaaegu joostes algas see minek. Ees ootas pikk tee ja keha rahunes, samm muutus rahulikumaks. Jõudu pidi jatkuma kauemaks kui  esimeseks sööstuks.
Selg kerkis sirgeks, pilk tõusis maast. Ees oli lootus ja vabadus. Võimalus valida uus rada kui vanast saab villand, Teed, mida ei olnud jalg veel käinud. Seal kust ta tuli olid Kirsi jalad juba mitte enam õuetolmu, vaid ka põrandalaudadesse kulutanud kohud ja vaod, nii pikalt oli neud käidud. Iga kivi ja oksakoht oli valusalt tuttav.
Oo, uued kivid, varbad tervitavad teid!
Veel rahulikumaks ja vabamaks muutus kõnnak, iga sammuga tuli sellesse kergust ja õhku, mida kõndija ei olnud tundnud enam aastaid.
Aina kaugemale selja taha jäi tunne, et tal pole häält. jah, ta teadis, et hääl on olemas, kuid keegi ei kuulnud teda niikuinii, kuuldi sõnu, kuid mitte mõtet ja sõnugi kuulati vast ainult siis kui midagi tähtsamat teha ei olnud. Üha sagedamini oli midagi tähtsamat teha. aina tihedamini jättis Kirsi sõnad ütlemata. Vaikimine oli sõbralikum kui kuulajad.
Käed lõikasid kõnnaku taktis õhku. Kergelt, kohati riivates raja kõrval kasvavaid raudrohu õisi. või riivasid õied hoopis käsi? 

Ei tea, tegelikult ei olnud juba ammu keegi neid käsi puudutanud. Võibolla riivamisi, ainult siis, kui midagi oli vaja neist võtta.

Jahedalt.
Aina vähem hoolis Kirsi andmisest. Võtku lauanurgalt, kapist. Toolileenilt. Kust iganes, peaasi, et keegi ei puudutaks teda, et ei jääks külma ja niisket konnanaha tunnet. 
Peast hakkasid hajuma hallid pilved. mõtetesse tekkisid sirgeid jooni, klaare mustreid. Nagu saunas peale leiliruumist hange hüppamist hakkavad aurupilve hajudes paistma udutombust väljasulvad hangeladvad ja omaenese käe oksjas muster. Nagu pliidi ääres pajakaane alt sahmatanud aurupilvest  poevad läbi supipotis tantsivad porgandirattad ja kartulikuubukud...
Supipada.
Armas taevas, see jäi ju pliidile!
Mis sellest. Ees ootavad mets ja mäed ja palju ristmikke. Võõraid oodatud kive ja uusi mineviku paatinast puhtaid kohtumisi.
Ees ootas uus elu.
Kui see supp ainult kõrbema ei läheks.
Maja läheb algul suitsu silmini täis. Kõik magavad alles, hiiliv ving teeb une veel sügavamaks, surub silmisse une, mis ei lahkugi.
Käed tõmbusid kergelt krampi, sõrmed ei silitanud enam umbrohuõisi, rusikad lõikasid aina kiiramas liikumises ühku.
Alguses õrnast suitsust saab mustjas rulluv tahmapilv, esimene tuleleek, mis sealt läbi lõikab meenutab erkpunast ussi. Siug tabab kohe oma esimese keerutusega sinnasamasse pliidi kõrvale rippuma jäänud põlletaskut.
Jalgesse tekkis tinane raskus, põlved olid kui roostes ja puusades liiv. Kõikuv samm ja tühja õhku rabavad käed tundusid aeglased nagu unes läbielatud põgenemised.
Leegist neelatud põll kukub seinalt maha otse kolde ette vastselt tuppa toodud puudekorvi peale, kasehalgude tohune nahk läheb särinal leegiga kaasa, juba kisub tuli seinalt värvi maha...
Värav. Värav paistis. 
Käsi ei kõhelnud hetkegi, sama hooga, millega väravahinged Kirsi sisse lasid, lendas see ka kinni.
Kõõgis oli vaikne.
Tuli pliidi all oli kustunud. Kõik majas magasid alles.
Kirsi vaatas üle õla aia poole. 
Aed. Pikk sirge tara. 
Ei mingit väravat.
Lihtsalt tara.
Rusikasse surutud käes olid veel mõned raudrohuõied.
Tibatillukesed üksikud karikakrad, kõigil paarisarv õielehti...