Ületapmine Estonia moodi

Viiuldaja katusel.
Kõigepealt oli 1971. aastal tehtud film. Millal ma seda nägin, ei mäleta.

1989. Krjukov ja Sallo. See oli väga hea.
2003. Kaljujärv ja Vilgats. See oli hea.
2016. Malmsten ja Vahtrik. See oli.

Võimalik, et ma norin, ma ei tea ju muusikalide hingeelust suurt midagi, ent vähemalt täna need sissekantud kingad pisut loperdasid jalas.
No õige pisut.
Raasukene.
On muusikale, millega lihtsalt ei saa väga halvasti minna, lugu ise on liiga ajatu. Viiuldaja on just üks taolisi. Pea kõigi lapsevanemate jaoks on seal ikka koht või paar, mis silma kahtlaselt läikima võtavad ja lava asemel lage sunnivad uudistama.

Aga.
Aga...
Aga...!

No milleks oli seekord vaja lavaloo lõppu panna tsitaat "Schindleri nimekirjast"?
Hetkeks oli mul tunne, et mind, publikut, peetakse nii lolliks, et etenduse üks peajooni oli vaja (piltlikult) puust ette teha ja (sõna otseses mõttes) punaseks värvida.

Aga võibolla teisele rõdule ei paistnud lihtsalt õigesti.
(Seda mõtet enesele sisendades vasakule ära.)

Minek

„Hakkame nüüd minema.“
Gerda hääles oli korraga nii kannatamatus kui leebe soojus.
Lastega räägitakse niimood, mõtles Vilma pisut solvunult, kuid hakkas ennast ikkagi järilt aeglaselt üles upitama.
Anna käsi… ma…“ Gerda sirutas ülespoole pööratud peopesaga käe Vilma poole, memm haaras lapselapse soojadest sõrmedest . Tõepoolest oli nii kergam.
„Lähme.“
Läbematus oli häälest hajunud, kutse kõlas ohkena. Viimane minek. Rohkem ei jäänud sellesse külla enam kedagi.
Vilma astus sammu ukse poole, peatus hetkeks ja vaatas üle õla tagasi.
„Mäletad, kuidas sa siin talvel laua ääres pannkooke ootasid, ise teki sisse keeratud nagu ussike?
Mõlema naise nägu riivas põgus naeratus.
Gerdale tuli meelde, kuidas teki seest välja ulatunud jalad olid hoolimata kohinal pliidi alla põlenud puudest külmetanud. Kummaline meenutus, hea ja halb korraga.
Elu ongi ju selline. Hea ja halb.
Tunnid tagataoas, lõnga kerialua pealt kerasse sikutades. Oi kui ilusad olid keritud pehmed pallid ja kui vastik oli villase lõnga lõhn sõrmedel, mitu päeva ei saanud sellest lahti. Koolis oli tunne, et kõik tunnevad seda loomarasva haisu.
Lõngakerad olid ikkagi ilusad.
Või siis need tunnid porgandivagudes, päike selga kütmas ja parmud puremas. Üks vastikumaid mälestusi üldse.. aga seelikusabasse puhtaks tõmmatud rotisaba moodi noore porgandi maitsest paremat ei olnud, isegi hapude karvaste karusmarjade mekk ei olnud nii selgelt meeles.
Naised astusid vaikides majast välja. Pakkimine oli omajagu aega võtnud ja lõpuks oli vanaema soovinud tühjaks jäänud tubade põrandad üle pesta.
See oli küll ülearune, mõtles Gerda.
Hea, et põrandad pestud sai, mõtles Vilma.

Muru oli pikavõitu, kõrred kõditasid sääri.
Kolijate masin oli juba tunnike varem õuelt läinud, Gerda pisike roheline auto sulas hämaruses sirelipõõsastega kokku.
Kusagil kriiksus rääk.
Roostes, mõtles Vilma.
Aidauks, mõtles Gerda.
Gerda vaatas naabrite poole. Või pigem ikkagi sinnapoole, kus varem elasid naabrid. Helmi oli ülemöödunud talvel surnud, sellest saadik ei olnud selle maja akendes tuli põlenud.
„Mäletad Helmit?“
Gerda mäletas.
„Ma ei ole kunagi näinud, et keegi nii palju lobiseks kui tema,“ muigas ta, „ja ma mäletan, et selle jutu vahele juba sõna öelda ei saanud. Nii kui ta nägi, et ma suu lahti tegin, läks jutt kohe paar tooni valjemaks ja kui kiiresti need sõnad tal tulid!“ Gerda hääles oli isegi pisut imetlust.
„Ma tunnen temaga räägitud juttudest puudust,“ ohkas Vilma.
„Mis juttudest, ega ta sinuga teisit ei kõnelenud, samamoodi tema lobises ja sina lihtsalt olid vait..?“
„Just.“
Gerdale tuli meelde, kuidas vanaema sealsamas maja ees pingil istudes igavleva näoga üle põllu vaadates kindlas rütmis noogutanud oli ja Helmi tema kõrval istudes samamoodi põllu poole vaadates oli vahetpidamata vadistanud.
Muigama ajas.
Kui hea oli Helmi lobisemise ajal oma mõtteid sirgeks kammida, meenutas Vilma. Helmi ei saanud niikuinii kunagi aru, kas teda kuulati või istuti niisama ta kõrval.. peaasi, et elus hing ligi oli, vanapiiga asi…

„Istu ette, seal on jalgadele rohkem ruumi“
Gerda kohendas vanaema seelikuserva ukse vahelt üles. Poolvillase seeliku kare lõim tuletas sõrmedele meelde vanas riidekapis reas rippunud rõivaste read.
„Sa oma leerikleidi võtsid kaasa?“
„Ikka“
Kuidas siis kleiti ei võta..
„Ma tahan, et mind selles maetakse!“
„Tean. Ära kiirusta selle asjaga.“ Gerda hääles oli pisike tõredusnoot.
„Parem, kui on öeldud…“
Mõlemad ohkasid korraga.
„Nad unustavad niikuini“
„Ta on seda nii mitu korda juba öelnud“
Gerda pani autoukse klõpsuga kinni. Tagurdava auto tuled valgusasid hoovist välja keerates maja treppi, kuuriseina ja sirelihekki, pisike välgatus säras üle naabermaja akende.
„Ma olen viimane, tead, eks?“
„Siin külas tõesti“

Auto keerutas metsa vahel, tee oli kevadel metsaveoautode poolt pahasti rööpasse aetud. Vanaema haaras käega ukse käepidemest nagu oleks ta tahtnud sõidu pealt välja astuda.. ah, lihtsalt autos loksutas, ega ta siis kuhugi minna kavatsenud.
„Me tuleme sügisel tagasi, kui su tervis paremaks läheb!“
„Jah.“
Naised vaikisid kogu ülejäänud sõidu aja.
Kas vanaema teab, mida arst tema neerude kohta ütles? Gerda ei julgenud seda mõeldes Vilma poole vaadata.
Kas nad teavad, mida arst mulle neerude kohta ütles? Vilma vaatas pimedas vaevumärgatavat teeperve.

Rääk krääksus põllul peaaegu hommikuni.
Sirelite lõhn voolas udus laiali nagu sulav jää.

!

Suurepärane.
Mul on peas lammutamas luukere, kes tahab, et ma talle liha luie peale kasvataks. No nii kangesti tahab jutuks saada.
Tahab ja tahab.
Aga nüüd ei tööta mul ükski arvuti, muudkui toksin tahvlit, pikk-peeter õieli.
Nibelungide saagat juba keskmise sõrmega valmis ei toksi.
Kurat.


Eirake mu virisemisi. Mõnikord saab elu solgiämber natuke liiga täis ja siis pritsib...
Vabandust.

Jah? Ei! Jah! Ei?

Ei saa peast välja...
Mismoodi lahti kirjutada sõna "eneseteostus"?
Lisaküsimus: millal on selleks liiga hilja?

Käin kellast kellani ja veel natuke kauem tööl, mida olen aastate jooksul juba vihkama hakanud.
Jaa-jaa, mulle öeldi ka täna: " Tule oma mugavustsoonist välja!".
Ma ei taha, sest järgneda saab ainult midagi samasugust, lihtsalt vähem harjumuspärast.
No ei ole eneseteostus ühest ametist, mida oskad, aga ei armasta, kargamine teise, samasugusesse töökohta.
See, mida ma armastan, ei vii mind kuhugi.
Kas peakski.

Ahhaa!
Kas peakski?
Ei.
Sest millegi armastamine on niivõrd isekas ja isiklik, et see tunne koos kõige kaasnevaga peabki kaduma aja silmapiiri taha. Kuduja töö söövad kunagi koid, aedniku hobi õgib mets, perealbumist ununevad lehekülg haaval nimed....

Ilus.
Sõna "ajahammas" sai praegu näo.
Kunagi järab see kihv kõik pulbriks, seega on eneseteostuse mõte vaid sama pikk kui teostaja elu.
Muig...kauaks seda ikka on. Metuusalate aeg on õnneks läbi. Need näkased aastad, hullemal juhul aastakümned elab ikka kuidagi ära. Mõnikord tulevad imelikud mõtted pähe, aga see läheb üle. Küll mässaja ükskord väsib 😁

Jüri

Mõõk mehe käes ei olnud ühtäkki enam relv, vaid tugi mures kühmu vajunud kehale.
''Anna mulle andeks, ma ei mõelnud seda korralikult läbi...''
Lohe pööras aeglaselt pead. ''Kas sa ei saaks mind lihtsalt vabaks lasta ja öelda, et ma põgenesin?'' Hääles oli imetilluke lootusenoot. Äkki lõpeb siiski kõik hästi?
Jüri ei vaadanud lohele silma.
''Ma lubasin.''
''Aga mina? Sa taltsutasid mind, kuidas sa saad seda nüüd teha?''
Ärevus.
Meeleheide.
Kurbus.
Kõik oli olemas.
''Ma ei uskunud, et nad  seda teevad.. ma ei uskunud, et nad niimoodi,  kõik korraga ristimisega nõus on. Ma pean, anna andeks!''
Halastus.
Seda ei olnud.
Lohe kehast käis läbi ärev värin, korraks tundus, et ta rebib end lahti sellest armetust kütkest ja pageb, kuid ei, liiga taltsaks oli ta muutunud.
Jüri ajas ohates selja sirgu.
Mõõk tõusis.
Mõõk langes.
Kuum ja hingemattev vere lõhn ajas taamal puu külge seotud hobuse rapsima.
Lohe silmad jäid lahti, Jüri ei tahtnud seda näha. Valus.
Ta pööras pea hirmust kangena seisva kuningatütre poole.
''Läheme linna tagasi, ristirahvas ootab,'' ütles ta.
''Kuradi inetu..''
Seda ta ainult mõtles.

Joosep

Ruum oli peaaegu pime, ööaeg ometi. Üks pisike õlilamp ei suutnud valgustada enamat kui väikest ringi, millest hammustas suure sektori laua kohal kookus istuva mehe vari.
Väiksem lõik valgust kadus õllekruusi aegajalt mehe suuni tõusva varju sisse.
Mida sagedamini tõusis kruus, seda enam vajus kössi mees.
”Ai-ai, lükkasid oma pruudi häbisse, ei kannatanud siis pulmadeni oodata!”
Külamoorid, kõike nad teadsid, kõike nad nägid. Kõigile lobisesid.
Joosep vajus veel jõnksukese rohkem kössi.
Maarja, Maarja, miks sa niimoodi…
Mees oli oma kihlatut näinud vaid setupalju kui vanemad neid söögilauas tutvustanud olid, teine teises lauaservas, aga ega siis enne pulmi rohkem vaja polnudki. Ilus tüdruk, söönud ja sile, palged ümarad ja pilk malbe.
Ah, nad kõik olid tegelikult sellised, malbed. Ühe pidi Joosep ometi lõpuks ju omale saama, küllap vanemate valik oli õige. Kõigil oli õige olnud. Kui nüüd ainult seda jama poleks olnud…
”Huvitav, kes see oli..”
Mõte oli tuim. mis vahet seal enam oli, kes. Tegu oli tehtud, pruut kellestki teisest rase ja pulmad peavad ära jääma.
Kann tõusis, mees vajus.
”Joosep, kuule, Joosep!”
‘Mh?”
Valguseringi ilmus veel üks käsi. Võõras.
”Kuidas..? Toauks oli ju kinni ja kuidas sa koertest mööda said?”
”Koerad või asjad sul.” Võõras muigas.
”Nonoh, mis sa seletad, mul üle küla terased..” Joosep lõi selja nördinult sirgu, aga eks õlu oli oma teinud ja kui võõras poleks teda õlast püüdnud, oleks kärkija põrandale selili maandunud.
Võõra käsi oli üllatavalt tugev.
”Ole nüüd rahulik, ma ei ole siit pärit”
”Naaberküla mees siis. Ikkagi, kuidas need koerad sind siia lubasid?”
”Ei ole naaberkülast ka, ma olen saadik.. kaugelt olen, tahtsin Maarjast rääkida”
Nüüd ei kõikunud Joosep tõustes peaaegi üldse, rusikas, oli kiire tõusma ja külaline ei jõudnud oma nägu eemale tõmmatagi.. aga äkki tundis Joosep, kuidas ta käsi vajus võõra näost läbi. Joosep kukkus, ta oleks pidanud kogu kehaga tabama oma ohvrit, kuid ei, ka keha tundis ainult sooja lainet ja ei mingit tuge. Viimasel hetkel, just enne põrandale langemist haaras võõra käsi, ikkagi lihast ja luust käsi Joosepist. Vähemalt nägu ei tabanud põrandat, põlved, need olid valusad, kivipõrand ikkagi. Joosep jäi põlvedele, ootamatus oli keha nõrgaks teinud.
”Tõuse, mul on sulle üks jutt”
”Ma ei taha.”
Võõras vaatas hetke põrandal kössitavat murtud meest ja ohkas,
”Olgu peale, aga rääkima me peame siiski”
Külaline istus maha, Joosepi kõrvale.
”Maarjast tahan sinuga rääkida, su tulevasest naisest”
”Ma ei saa temaga abielluda, sa ei ole kuulnud?”
‘Saad. Pead. Sul pole valikut.’
”Aga ta on ju..”
”On,” Kiiresti katkestas võõras Joosepi lause.”’ on, ja sina kasvatad selle lapse üles. Meil.. teil on vaja lunastajat ja su… Maarja.. ah, jumala poeg saab selleks Lunastajaks.”
”Mida sa räägid, mees, Maarja on rase ja see ei ole mina, kes tema endale sai, ma ei saa teda naiseks võtta, saad sa aru?”
”Sa kuulad mu sõna, sest ma too selle käsu sellelt, kelle ei ei öelda!”
”Haha, ma olen vaba mees, ainult jumal on see, kes mind kamandab”
”Just”’
Paus sai pikk.
Joosep taipas, et ta salasoov oli kogu aeg olnud saada käsk kelleltki teiselt, käsk, millele alludes ei peaks ise otsustama.
Jumal kõlbas käsuandjaks küll.
”Sa abiellud Maarjaga see ei saa kerge olema, ja sinu asi on tollest poisikesest kasvatada meees. Jah, ta salgab sind ära, jah, ta ei ole suurem asi käsitööline, aga sina oled ta isaks niikaua kui tuleb aeg lahku minna. Ausalt öelda pole Ta veel otsustanud, kumb tema juurde esimesena tuleb, sina või tema..”
”Oota, pea hoogu.. ma kasvatan ta üles, ta salgab mind ära.. mis rõõmu ma sellest saan?”
”Isekas oled, isekas. Lastest ei saa kunagi rõõmu, kas sa ei tea? Üks südamevalu teise otsa, hea, kui natuke rahu saad, rõõmuga on nagu on, peaaegu polegi teist õieti.”
”Kas ta jääb mu ainsaks lapseks? See.. võõras..?”
”No on sul siis midagi viga, Maarja on küll terve naisterahvas..?”
”Mh. Pole mul miskit viga.”
”Lollid küsimused teil, inimesetel”
”Kas sa arvad, et kui ma Maarja naiseks võtan minult küsimusi ei hakata küsima?”
”No eks sa midagi ju ikka vastata mõistad.”
”Ei. Mida ma vastan? Jah, Maarja saab lapse, ei, mina pole selle lapse isa näinud, jah, ma kasvatan ta enda omana üles..?”
”Valetada ei oska või?”
”Sina, SINA soovitad mul valetada?”
”Mnjah, see nüüd küll hästi ei läinud. Aga ole vait, ära vasta midagi.”
Vaikida Joosep oskas. Vaikides oli ta ju siianigi oma kibedat valu kandnud. Hea mõte tol võõral, just nii ta teebki.
Vaikib.
”Kuule, ma nüüd lähen. Sa teed nii, nagu me siin arutasime? Võtad Maarja ära ja kõik muu jutt..?”
Joosep tundus tukkuvat. Siis tõusis ta pilk pikkamööda võõra silmadeni.
”Ma võtan naise, kes on kellestki teisest rase, kasvatan selle lapse üles, nähes ta õpetamisega mõttetut vaeva, saan ta poolt reedetud..? Midagi on kindlasti veel, mida sa rääkimata jätsid.”
Joosep ohkas raskelt.
Maarja, ah, Maarja…
”Jah, ma teen nii nagu sa ütled. Maarja pärast teen.”
Võõras tõusis Joosepi kõrvalt püsti.
”Tead, ma mõtlesin siin nüüd… ma lähen räägin Temaga, las ta võtab sind enda juurde enne kui poja võtab. Ma arvan, et see lõpp.. see ei oleks sulle muidu kerge taluda.”
Joosep nägi võõra kuuehõlma läbi ukse lehvivat.
”Koerad peab terasemate vastu vahetama”oli Joosepi viimane mõte vaikust kuulates.
Uni tabas teda sealsamas põrandal.

Meeleline

***

sõrmede vahel
libisev kleidisaba
kõik need korrad, mil
rõivastun siidi selleks,
et see mu seljast võetaks

Pikad lõõmavad
Küüned rebivad selga
madrusesärki



***

Ärapõlatu

Maapind peopesade all oli kuum ja kare, tolm kleepus pisaratest lapilisele näole muutes põsed liivapaberi sarnaseks.
Naine tõusis teetolmust jõuetult ägades. Silmi tee poole tõstes ei paistnud enam ei meest ega poega, võis vaid ette kujutada neid kahte eemaldumas – poeg noore mehe reipal sammul, mees vanainimese vaevalisel astel.
Ainus poeg, kauaoodatu, ime läbi sündinu, Saarale jumala poolt kingitud poeg võetakse nüüd sellesama kinkija poolt ära. Nii ütles mees.
”Jumal käskis mul tuua vereohvri. Iisaki. Me lahkume hommikul, sina, naine, vaiki senikaua …tema vastu me ei saa”
Mehe hääl oli sama kare kui Saara põsed praegu.
Naine oli juba õhtul mehe sõnu kuuldes tahtnud poja tuppa söösta ja sundida Iisakit põgenema, mees haaras ta randmest nii, et täna oli mehe kämbla jälg kui sinine käevõru ümber Saara hapra eidekäe.
”Ära tee midagi, ega sa ometi arva, et sa midagi muuta saad? Käsk on antud, mõistad?”

Öö möödus vaikides. Mis kasu on jutust enam. Käsk oli juba antud.
Hommikul kattis Saara laua nagu tavaliselt, võibolla olid ta liigutused leiba lõigates pisut aeglasemad ja jook kannust nirises pisut peenema joana kui eelmistel hummikutel… võibolla. Saara ja Abraham ei rääkinud omavahel, ka see oli tavaline, rääkimise aastad olid möödas, juba oli õpitud vaikima.
Ainult Iisak ei suutnud suud pidada, teekond Moriasse ei olnud igapäevane ja tõotas vaheldust üksluisesse argipäeva.
”Mägedes ei ole nii kuum, saabki natuke värsket õhku… tõsi, sinna peab kõigepealt ronima, aga me ei pea ju peale ohverdamist kohe alla tulema, eks, isa? Vaatame, kas naaberoru mehed on juba vilja lõikama hakanud, ma tean seal ühte eendit, kust hästi näha on..”
Iga Iisaki sõna torkas uue nõela Saara rindu. Iga tema lause vajutas Abrahami õlad veelgi enam längu.

Ja siis nad läksid.
Kaks meest, isa ja poeg, poja õlul haokubu, isa habrast kogu toetamas kõver sau.

Meeste lahkumisest oli juba tunde möödas.
Saara istus lävepakul, silmad naelutatud mägedele ja äkki karjatas ta heledalt nagu oleks keegi teda löönud.
Mäe tipust tõusis tume suitsusammas.
”Iisak!”
See oli kõik, mida ta öelda suutis, ennast edasi-tagasi kiigutades ja küüntega teepinda kraapides ei öelnud ta tundide kaupa enam midagi.

”Ema, mis juhtus? Ema?”
Iisaki hääl.
”Naine, tõuse üles, läheme majja, rahvas vaaatab.”
Abraham.
See oli uni, hea uni. Küllap nii oligi. Päästev uni.
Saara tõusis meeste toel ja läks majja.
”Ema, mis sul juhtus?”
”Mine ära, poeg, mine oma tuppa, ma räägin emaga ise!”
Abraham oli pojaga järsk. Oodates kuni uks Iisaki järel sulgus istus ta südamest ohates maha.
”Mida sa tegid?” naine haaras mehe mõlemad käed,

Kas sa ei läinudki mäele?”
”Läksin.”
”Aga kuidas siis..?”
”Jumal ei tahtnud teda.” Abrahami hääles oli pettumus.
”Jumal saatis ingli ja jäära. Jäära saatis ta Iisaki asemele. Jäära. Jäära! Ta ei tahtnud meie poega, eelistas jäära…”

Saara käed langesid rüppe.
Ta ei saanud aru… poeg oli elus, see oli peamine. Aga jäär Iisaki asemel ohvriks…

Oleks siis härgki olnud. Vähemalt.

Vaikus

Mitmes öö see nüüd oligi? Neljas? Neljateistkümnes? Neljakümne neljas?
Naine surus padja vastu kõrva, kuid hiire krõbistamine kostis ka sellest läbi.
Kell oli kolm. Või pool kolm . Naine ei pidanud kella vaatama, ta oli seda juba mitmeid öid jutti teinud ja alati oli kell pool kolm. Või kolm.
Alati.
Hiire ragistamine oli ainus heli muidu täiuslikus öös.
Naine tõusis järsult istuma. Krõbin, mille suunda oli pea võimatu määrata- kord kostis see justnagu seina vahelt, samas tundus, et kapi all mürgeldab mingi supervõimetega näriline, siis jälle ragises terve laepealne -  vaibus vaid silmapilguks, et seda hullemalt jätkuda.
Naine võttis voodi eest toakinga ja viskas sellega umbes.. kuhugi toa sisemusse, ükskõik kuhu, peaasi, et ragistaja lõpetaks.
Sellest ei olnud abi. Naine surus  sõrmed läbi unesalkus juuste ja kattis ennast närviliselt edasi-tagasi kiigutades kõrvad  peopesadega, ise omaette ümisedes, et ometi mitte kuulda seda teravate hammaste alla puruneva maja raginat.
Kuid ta teadis ju, et vaikus oli illusioon.
Ta tõusis järsult, jalg kobas toakingi.. ah, õige, teine neist oli ju kusagil teises toaservas.. naine lennutas ka alleesjäänu närviliselt eemale ja läks paljajalu kööki.
Sigaret lahtisel aknal, jahe ööõhk pugemas põue, käsivarred kananahas. Pea ei olnud enam uneuimane, naisele meenus, et kusagil peab olema... Kiiresti, plaksudes avanesid kapiuksed, kiirelt kobav käsi leidis õige kiiresti otsitu. Hiirelõks.  Moodne, tuliuus, metallosad ähvardavalt kiiskavad, puust alus peos kare ja pinnuline.
Naine naeratas pisut ootamatult.
Unistus vaikusest...
Vinnastatud lõks libises ettevaatlikust käest kapiserva alla.
Toas oli vaikus, hiir oli selleks ööks oma närimised lõpetanud.
Nagu kõik need poolärkvel veedetud neli, või neliteist ööd... ehk oli öid juba nelikümmend neli olnud, naine ei suutnud enam meenutada.  Vastu hommikut kinkis vaikus naisele veel paar  tundi und.
See ei katkenud isegi kinnilööva lõksu püssipauguna kõlava plaksu peale.
Hommikul viis naine väikese halli juba kangestunud laiba prügikasti.
Naeratus.. lootus vaikusele muutis naise näo hoolimata poolikuks jäänud ööst lausa säravaks.

***

Kell oli kolm. Või pool kolm.
Uni kadus ootamatult.
Tuba oli pilkaselt pime ja vaikne.
Täiesti vaikne.
Liiga vaikne.
Isegi kõrvade katmine ei suutnud seda vaikust summutada.

Puhkusele tahaks...

Vesi potti, pott pliidile... moosipurk kannu tühjaks ja vesi moosile peale..

Teravamaitselist mustsõstramoosi lapsed niikuinii ei tahtnud, laseks moosivee läbi sõela ja teeks mannavahtu. Roosamanna läheb alati, olgu või kurgisoolveest tehtud.

Nõud kolinal kraanikaussi.

Tasem, tasem, pooltel kruusidel niikuinii juba servast killud väljas.  Tassikõrvadest kõnelemata, kapis on tassiriiüul nagu kurtide kooli aktus.

Pahinal jooksva sooja vee all sai taldrik teise järel puhtad paled. Tassid näitasid teega parkunud pinnalt jälle lõbusaid värve.

Kahvlid, kann, lusikad... pann.

Nii,  puhas.

Pilk pliidi poole. Vesi potis juba kõneles kahinal.

Kuhu moosivesi sai?

Nõutu pilk otsis kannu.

Leidis. Tühi, puhas.  Pagan, mingi sodi oli seal sees tõesti olnud, kraanikauss ähvardas lausa umbe minna.

Niipalju siis mannavahust, hea, et kõva häälega veksleid välja ei jõudnud anda.

Vesi kees potis juba kõva mulinaga, pihuga soola sisse ja makaronipakk vette tühjaks. Pole mõtet aega veeta, kui ei saa magusat, sööme soolast.

Pann kõrvale kuumama, hakkliha lärtsuga pannile.

Nonii, nüüd on aega toad putsunutsutajaga üle tõmmata,  lapsed on veel õues. Diivanikatted sirgeks, kola põrandalt...kuhugi ära, tolm, paberitükid ja muruniitmise puru korinal tolmukotti.

Klaar. Polegi palju vaja, et tuba kodu moodi välja näeb.

Söök, söök, söök... ahhaa.

Hakkliha oli servast pisut tõmmu, keskelt puhta toores alles. Ah, ütleks, et statistilise keskmise kohaselt on kõik korras.

Mikser, kus see on? Mikser uu..?

Pott kraanikaussi, külm vesi peale, mikser seina...

Keegi tuli tuppa, kolina järgi otsustades  kappab õuepapudega toas ringi.

Võta kummikud jalast ära, ei roni teise tuppa saabastega!

Pilkk üle õla tegi kindlaks, et sõnum jõudis kohale.

Mikser hakkas makarone vispeldama.

***

„Läksin puhkusele.“

Vihikuleht laual võbises veel põgeneja selja tagant kinni löödud ukse vahelt sisse pahvatanud vihmalõhnases tuulehoos.

Hakklihast levis kerget kõrbehaisu.