Lehed

teisipäev, 9. august 2016

Puhkusele tahaks...

Vesi potti, pott pliidile... moosipurk kannu tühjaks ja vesi moosile peale..
Teravamaitselist mustsõstramoosi lapsed niikuinii ei tahtnud, laseks moosivee läbi sõela ja teeks mannavahtu. Roosamanna läheb alati, olgu või kurgisoolveest tehtud.
Nõud kolinal kraanikaussi.
Tasem, tasem, pooltel kruusidel niikuinii juba servast killud väljas.  Tassikõrvadest kõnelemata, kapis on tassiriiüul nagu kurtide kooli aktus.
Pahinal jooksva sooja vee all sai taldrik teise järel puhtad paled. Tassid näitasid teega parkunud pinnalt jälle lõbusaid värve.
Kahvlid, kann, lusikad... pann.
Nii,  puhas.
Pilk pliidi poole. Vesi potis juba kõneles kahinal.
Kuhu moosivesi sai?
Nõutu pilk otsis kannu.
Leidis. Tühi, puhas.  Pagan, mingi sodi oli seal sees tõesti olnud, kraanikauss ähvardas lausa umbe minna.
Niipalju siis mannavahust, hea, et kõva häälega veksleid välja ei jõudnud anda.
Vesi kees potis juba kõva mulinaga, pihuga soola sisse ja makaronipakk vette tühjaks. Pole mõtet aega veeta, kui ei saa magusat, sööme soolast.
Pann kõrvale kuumama, hakkliha lärtsuga pannile.
Nonii, nüüd on aega toad putsunutsutajaga üle tõmmata,  lapsed on veel õues. Diivanikatted sirgeks, kola põrandalt...kuhugi ära, tolm, paberitükid ja muruniitmise puru korinal tolmukotti.
Klaar. Polegi palju vaja, et tuba kodu moodi välja näeb.
Söök, söök, söök... ahhaa.
Hakkliha oli servast pisut tõmmu, keskelt puhta toores alles. Ah, ütleks, et statistilise keskmise kohaselt on kõik korras.
Mikser, kus see on? Mikser uu..?
Pott kraanikaussi, külm vesi peale, mikser seina...
Keegi tuli tuppa, kolina järgi otsustades  kappab õuepapudega toas ringi.
Võta kummikud jalast ära, ei roni teise tuppa saabastega!
Pilkk üle õla tegi kindlaks, et sõnum jõudis kohale.
Mikser hakkas makarone vispeldama.

***
„Läksin puhkusele.“

Vihikuleht laual võbises veel põgeneja selja tagant kinni löödud ukse vahelt sisse pahvatanud vihmalõhnases tuulehoos.
Hakklihast levis kerget kõrbehaisu.

esmaspäev, 8. august 2016

Vaikuse lõpp

Tundus, et Hugo sisenedes muutus lusikate klõbin refektooriumis pisut tihedamaks ja tonsuuride hele rida oleks justkui paar nõksu allapoole laskunud, aga see võis tõesti olla meelepete.
Kolm purukslitsutud prussakat Vend Hugo tangupudrul olid seevastu ehtsad mis ehtsad. Hugo kummardus taldriku kohale, kõht oli tõepoolest tühi... mis juhtuks, kui ta need jäänused taldriku servale nihutaks..?
Ah, ka pudrus sees paistsid jalad, tiivad, tundlad. Munk põrkas ootamatusest eemale, kui üks tiibadest äkki abitult ülespooole siputas.
Putukad ei olnud juhus, need ei olnud lohaka koka poolt kogemata pudru sisse keedetud, need olid just tema, Hugo, toidu sisse nimme segatud.
Lusikas värisevas käes püsti, piidles Hugo ettevaatlikult paremale ja vasakule. Ei midagi erilist, sõnadeta vaikuses kostsid ainult aplad söömishelid, keegi ei vaadanud tema poole. Võibolla isegi liiga kramplikult hoiduti sellest. Ainult kloostriülema terav pilk kraapis korraks üle vend Hugo teistest kõrgemale tõusnud näo. Kiiresti langetas ta oma pilgu taldrikusse, üritades mitte näha aeglaselt tõmblevat tiiba ja purukslitstutud putukakesti pudrus. Süüa ta ei proovinudki.
Üks lusikas teise järel langes klõpsatusega lauale. käed tõusid vendade rinnale palvesse ja ajvahemik abti põstitõusmise ja kolmesaja vaikiva munga liikumahakkamise vahel oli vaevutajutav.


Kabelis põlvitasid paarkümmend venda, mõni tundus mõtteis palveid kordavat, sõrmede vahel roosikrantsi helmeid veena voolata lastes, teised olid sügavalt omis mõtteis, nii sügavais, et üksikute vendade lahkumine või juurde tulemine ei paistnud neid häirivat.
Kild veel allesjäänud ilmaliku talumeest Hugo südames oleks seda tukkumiseks nimetanud.
Vend põlvitas üsna ruumi keskele teiste omasuguste munkade vahele.
Kindlasti oli see juhus, et paar tema lähedal palveisse vajunud meest kiiresti tõusid ja lahkusid. No mitte ei lahkunud, mitta päris nii, nad astusid paar sammu edasi ja põvitasid uuesti, kaugemale. Äkki tahtsid nad üksindust... aga võimalik, et ei tahtnud ka, sest kohas kuhu nad oma palveis vajusid olid sama tihedalt vendi täis kui koht, kust nad just lahkusid.

Hugo kehitas pisut nõutult õlgu. Viimasel ajal tundus talle aina sagedamini, et teda nimme välditi, tema lihasuretajalik mungakoiku oli tihti õhtuti vastikult niiske, vesi, mille ta ise kloostriõue kaevust klaasiga aseme kõrvale pani, muutus kiiresti sogaseks, toit oli kas liiga soolane või oli seda ennekuulmatult vähe ja tänane oli küll juba liig mis liig... Aina raskem oli  uskuda juhusesse.
Jah, kitsas koiku dormitooriumis õhkas jälle rõskust. Hugo proovis pikali heites seada oma luist keha võimalikult sängiservale seada, nihutades vastikut märga õhukest madratsit tahapoole.
Ebamugavusest hoolimata tuli uni kiiresti.
Sama äkki tõusis munk oma üsna maiste unenägude heinateo suminast ja viimamarjade korjamise lõhnast, mis oli segatud Maria heleda naeru kajaga tagasi kloostrikambri tõelisusesse.
Keegi seisis sealsamas. Hugo avas silmad ja sulges need kiiresti, seejärel uuesti ettevaatlikult laugude vahelt piieldes. Keset tema kongi seisid kaks kloostrivenda, ta teadis neid küll, vähemalt üks neist oli kabelis tema kõrvalt pagenud, ka teist venda oli ta kloostris tihti kohanud... nimed? Milleks, vaikimisvande andnuina ei teadnud siin ju keegi peale ta endaja abti ka tema nime, endalegi hakkas see peaaegu ununema, kui ainult mitte need öised unenäod ja unedes hõiklev Maria seda meeles poleks aidanud pidada.
Vennad tammusid keset tema kambrit, ühel neist käes jupp põlevat küünalt, teisel midagi metalset käes läigatamas.  Hugot haaras halvav kabuhirm, vaist käskis pageda, aga keha keeldus tahtele allumast. Äkki pöörasid vennad tema pole, astusid lähemale.. haarasid sängi eest Hugo saapad ja surusid läikiva noatera saapatalla ja pealsete vahele. lühem vendadest kihistas isegi pisut ilmalikku labast naeru...
Hirmukramp andis järele hetkel, mil munk taipas, et mitte tema ihu ei tahetud noaga lõhkuda, vaid tema nappi maist vara. Esimese hooga tundis ta suurt kergendust, kohe lahvas vahkviha hoog tal silme eest tumedaks. Nüüd oli selg, et tõesti ei olnud ei rikutud toit, solgitud vesi ega muud Hugot tabanud vastikud äpardused juhus. Talumees tema südamesopis võttis äkki Hugo mungakeha üle, rusikas maandus lühema munga kartulninal enne veel kui lööja voodist päris püsti sai ja jalahoop pikema munga juba põgenemisele pöördunud taguotsa pihta kiirendas võõra lahkumist lausa ime tasemele. Kloostrile kohaselt ei öelnud keegi neist kolmest sõnagi, rahmimise taustaks olid vaid hoobid ja jooksumadin, hetke pärast seisis Hugo hingeldades keset kongi, berserklik vihahoog veel kõri pigistamas. Pikema venna käest maha kukkunud küünal oli kummalisel kombel kivipõrandal põlema jäänud, munk astus sellel vihaselt pele, nagu oleks tegemist vastiku putukaga, mõne sarnasega, kes õhtul ta pudru sees siples. Soe vaha vajus talla all järelaandlikult laiali.
Und ei tulnud enam hommikuni.

Hommikumissa lõppedes jäi Hugo kirikusse kauemaks. Öine sündmus oli jäänud hinge painama ja paar lisapalvet ei tundunud halva mõttena. Vend Hugo astus altarile lähemale, otse ambo ette ja seisis seal langetatud peaga, lastes tunnetel endast läbi voolata. Meenus öine unenägu, henateo pebrekõdi, viinamarjakorjamise lõhn, Maria hääl üle selle kõige. Meenus päev, mil vend, ta oma lihane vend tuli ja teatas talle silmade särades, et Maria oli talle oma jah-sõna andnud, meenus Maria silmanurgast heidetud kõrvalpilk venna laulatuse ajal, hetkel, kui kõlas tegelikult vennale mõeldud truudusevanne...
Jah, samal hetkel oli ta otsustanud minna ära, vaikida elu lõpuni, elada palves ja lihasuretamises, sest ta sai aru - Maria tegi vea mille eest maksma peab Hugo.
Kui kaua sellest oli juba möödas? Viis aastat? Kümme.. ei, kaksteist aastat vaikimist. Tosin aastat ootamist, millal ta ometi jõuab meelepuhtuse ja andestuseni, millal vabaneb talupojast oma südames.
Ja nüüd.. eilne öö. Nüüd ta teadis, et ta oli ooodanud ilmasjata, õndsust, seisundit mida ta ootas ei olnud olemas. Oli ainilt mask, terve ta keha oli muutunud maskiks, mille eest tõmbamiseks piisas paarist lapsikust ja häbematust kloosterivennast ja nende ilmalikest kiusakatest sigadustest.
Mõttetu, kõik oli mõttetu.
Maha visatud aastad.. Hugo tundis, kuidas soe pisar jooksis mööda ninajuurt alla. Üks, teine... ta löristas nagu poisike ja puhkes siis ulgudes nutma, mehelikult, inetult, möirates.. see ei olnud ilus pilt.
Hetkel, mil abti käsi ta õlga puudutas võpatas Hugo end vait, pööras järsult ringi ja jäi kloostriülema kortsulisse näkku vaatama. Hetkeks tundus, et abt voolib oma keelel sõnu, kuid ei, vaid käsi tõusis õnnistamiseks ja teine käsi näitas kirikuukse poole. Kiirustades, peaaegu põgenedes tormas munk kirikust välja, peatus pilguks keset kloostriõue ja tormas refektooriumisse, kus teised kloostrivennad juba hommikusöögi kallal nahistasid.
Vend Hugo lõi ukse hooga lahti, sellise hooga, et sööjad tõstsid lubamatu, ennekuulmatu lärmi peale järsult pilgud oma nina eest ja keerasid pead ukse poole.

''Te olete kari tobedaid kloune''
Hääl, mida ei olnud kasutatud tosin aastat, endiselt tugev, ehk ainult pisut katkendlik.
''Te olete kari tobedaid kloune, kes ei vääri isegi seda vaikust, mida te ise siin peate. Mõtted on teil räpased ja teod sama ropud. Sel moel jätkates saate hukka, kui mitte kohe, siis peale maist elu ikka ja paras teile!''
Hugo pööras usel ringi vaikust jäi lõhestama ainult tema sammude kõmin kloostrikoridori kivipõrandal.
Mõni munk hakkas kohe edasi sööma... mõni mõtles veel pikalt, lusikas püsti peos... tavaline sümmetriline rütm söögisaalis oli rikutud, lõpuks lahkusid vennad lauast kes millal juhtus, sest ka abti ei olnud oma tavapärasel kohal laua otsas tempot dikteerimas.

Abt seisis oma kongi akna alla, pilk suunatud küla poole viivale teele. Lahkuv Hugo  paistis seal järjest pisema täpina, kahanes Ja kadus lõpuks möödasõitva vankri poolt üleskeerutatud tolmu sisse. Alles siis istus abt oma laua taha, avas sellell olnud käsikirja poolikult lehelt ja kirjutas hoolikalt tähti maalides uue rea:''vend Hugo jõudis valgustatuseni ja lahkus meie hulgast issanda aastal...''


***

Korjan vanad asjad siia siiski kokku, sorteerimine või nii.

pühapäev, 7. august 2016

Lühhike öppetus mis sees monned head nouud täeda antakse hingamisepäevaks


Nädalavahetus pere rüpes. Vanamoodsal viisil. Tivoli, suhkruvatt, tsirkus.
Elik siis ostlemine, kohvikueine, kino.

Tivoli.
Täita hirmus - Peremees on šopahoolik. Ikka veidi parem, kui mingi muu  aktiivne "-hoolik", ent oodata teda nipsasjade poe, kingakaupluse ja apteegi ukse taga ning viimasel hetkel tema eneseväärikuse päästmiseks rebida ta naiste pesupoe lävelt tagasi (ta on väga pirts ja häbelik) on üsna väsitav. Mina läksin koos temaga poodi ostma head vanakooli kärbsepaberit ja oleks ainult sellega ka piirdunud, kuid nüüd on mul kodus lisaks kolmkümmend meetrit püksikummi, meeste vihmavari (kolmas? Neljas?) ja kogemus " peaaegu oleksin maksnud neoonroheliste papptaldrikute eest".
Ah, mis ma virisen, täitsa odavalt pääsesin ju. Puhkepäeva õhtune aeg on niikuinii tasuta.

Suhkruvatt.
Lõuhtusöök (lõuna+õhtusöök) Melus. Nomaeitea.... Pannkook oli küll vähemalt ruutmeetrisuurune.  Sööge kodus, siis ei ole tunnet, et hizzand, ma pean kõik ära sööma, selle eest on ju MAKSTUD! Jah, ma olen ablas kitsipung.

Tsirkus.
Kino. Filmist ei hakka rääkima, see oli üks selliseid, mille vaatamist tuttavatele tunnistada ei julge. Oluline polnudki film, vaid see, et kodu poole tagasi sõites meenus, et Rakveres avati äsja tuttuus kino. Vaja üle vaadada, on ju? Seega sama õhtu sees teist sama piinlikku linateost vaatasime juba Rakveres.

Et oma tegusid õigesse mõõtkavasse panna pean meelde tuletama, et Peremehel tiksub seitsmes aastakümme ja mina olen temast kõigest vähem kui kaks viisaastakut noorem.
Millal täiskasvanuiga saabub?
Kahtlustan, et libisesin aastakest Xkümmend tagasi sujuvalt pubekapõlvest seniilsuse liumäele....

reede, 5. august 2016

Kulibini kohandamine

Täitsa hirmus, kuidas mulle meeldivad igasugused kodukootud Kulibinite leiutised köögikatadele. Mõnikord vaatan nende väljamõeldud vidinaid tutvustavaid videoklippe pea õhtu läbi. Mõnikord! Igaks juhuks kordan.
 Praegusel värske ja narmaskoorelise kartuli ajal tuli meelde üks netis nähtud trikk mugulate kiirkoorimiseks. Videot uskudes oli selleks vaja mingisugust kemmerguharja meenutavat (soovituslikult) sihtotstarbeliselt kasutamata pürsti, pange ja elektritrelli. Hari trelli otsa, kartulid veega ämbrisse, surra-murra ja hopsti! kooritud maaubinad olemas.
Mul polnud käepärast trelli, harja ega pange.
Olid mikser, traadist panninuustik (kasutamata!) ja keedupott.
Mkm, ei õnnestunud. Noh, kips näiteks on väga jahu moodi, aga pannkookide jaoks, räägitakse, ei sobi. Nii tundus ka minu rakendus esialgu ideaalse prototüübi moodi, aga surra-murra asemel tekkis lahe sprinkleriefekt ja...no see sein tahtis niikuinii pesta, eksole. Ja kodune kleit. Ja aken. Aa, põranda oleks äärepealt unustanud. Juuksed ja nägu ei olnud mustad, aga ega üks pealekauba pesukord neile liiga ei teinud.

Seekord keetsin koorimata kartuleid.
Kooritud kartulid on nõrkadele.

teisipäev, 2. august 2016

Mula

Kui keegi ei näe, on kõik klounid pierrod
Libahundist saab nunn selleks ajaks
Üksi meenuvad lilithi muinaslood
Neis on ka siugudel siredad jalad

Tamm üksinduses on samblana maas
Haprast lapsest saab taevale tugi
Kivikamakas üksi on selge klaas
Põrandaks hakkab kõrgeimgi lagi

 Üksi oleme kõik ainult unenäos
Salasoove ja imesid hoiame peos.


 Mõte läks katki, pooleli jäi.

***
Loen ja muigan - kui upsakas ja ülbe tundub mu eelmine hala. Teades, kui vastupidi see mõeldud oli, on asi veel veidram. Sõna on kaval, lööb nurga tagant nii, et tükk aega arvad nagu oleksid saanud pai, endal tegelikult nahk narmais.

laupäev, 30. juuli 2016

Itk isikliku põõsa teemadel

Nüüd ma tean, miks ma kaua magada armastan.  Küllap teadsin varemgi, aga ega iga kord pole ju pikka hommikutudude põhjus sama.
Seega läheb esimene lause ümbertegemisele: nüüd ma tean, et täna on hommik, mil olnuks mõistlik kaua magada.
Kui uni otsustab läbi hommikukaste ja sookurgede huigete jalga lasta juba kella viie paiku ja laupäevale iseloomulikult puudub sund millegi mõistlikuga tegelemiseks, siis on pea nii tühi, et kuuled äkki omi mõtteid.
Mõtted on liiga ausad, peaks neile viisakat vaikust õpetama.
Täna jäin sellega hiljaks.
Täna sorkisid nad päris valusalt.
Kõik tahavad kuhugi jõuda.  Selleks peab liikuma, arenema, kasvama. Saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks. Veel kord saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, ilusamaks, osavamaks. Uus ring, ikka targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks saamise teel.
Üles, üles, üles, edasi ja edasi.
Inimesed ronivad oma arengu puul, valides oksi ja harusid niikaua kuni pole enam kuhu edasi minna, on ainult taevas. 

No ja siin on see koht, kus ma ei jaga enam hästi, kas ma hakkasingi kohe alguses mingi kuramuse kõveriku kadaka otsa ronima (dendroloogiliselt on kadakas ju siiski puu?) või valisin lihtsalt vale oksaharu. Liiga palju külma taevast ja kuhugi pole enam minna. 
Nagu ahv. Istun ja kiigun koos puuga. 

teisipäev, 26. juuli 2016

Kuutõbine

Pead ei pööra kui kuulen astumas,
läbi  põõsaste sahiseb külg.
Juba lähedal... aeg minna vastu ja
valjaist haarates peatada sälg.

Suhkrutükki ja leivakoorikut
anda pole, on keelatud see.
Ratsu võõras, nii kaunilt voolitud
uneskõndija.... kuutõbine.

Ta ei ärka kui selga sätin end
Ma ei juhi, ta teed niigi teab,
öisel heinamaal paksus udus lend,
hobu kuupaistel kappama peab.

Minu igatsust kuu poole hõikab
nüüd iga kakk, ööbik ja rukkirääk,
Mõtteis palun ratsut, et põikab
ta läbi kõikjalt, kus kuulsin su häält.

Ratsu, magaja, kuu poolt lummatud
miks sa hilined, ootan sind veel....
Eksled ringi kus? Hüüan tumma kuud:
ootab kallim mind rohtunud teel.

Koidu süttides kustub unistus,
ratsu ärkab ja unustab öö.
Ase heinamaal, kastest palistus,
keskel hame pealt ununend vöö...

pühapäev, 24. juuli 2016

Kild

Turistid kiigel.
Mitte suurel külaliigel, kus kiljumine ja plagisevad seelikusabad on kohustuslikult soovituslikud, vaid titekal rõhtkiigel. Kord üks ülal ja teine kolksti vastu maad, siis teistpidi. Näha, et esmakordne kogemus, muidu oleks ju ilma kolksuta hakkama saanud.
Kolksutavad seal omaette ja teevad oma turistiasju. Alguses teeb üks foto teisest hetkel, kui too on just kõva matsuga kiigelaua otsa murusse ramminud. Siis foto samast inimesest kiigelaual kõrgemas asendis kõõlumas.
Järgmiseks samad protseduurid teiselt kiikujalt. Kolks ja foto. Viuh ja pilt.
Lõpuks üliettevaatlik kiigelt lahkumine. Foto riistvarast selle ooteasendis.
Turistid heidavad veel viimase pilgu rustikaalsele tivolile ja vangutavad üsna diskreetselt pead, silmis "ometi räägiti, et see on lõbus"- pilk.
Mulle viirastus, et kiigelauast eemaldudes tegid nad oma reisiplaani linnukese kohale " tutvuda aborigeenide rahvalike lõbustustega".
Tehtud.

Kogu selle tegevuse käigus olid turistid täiesti tõsised. Surmtõsised. See oli nägu, millega maetakse oma unistusi.


reede, 15. juuli 2016

Muinasjutu järellugu

''Tere!''
Piinlik vaikus kestis edasi.
Naine oli ruumi sisenedes selles justkui aja peatanud... kokapoiss seisis, tühi taignakauss käes, koka nuga oli poole lõike peal tardunud, toatüdruk, kes oli siin vist ainult kokaga flirtimas toetus küll endiselt koketselt lauaservale, kuid ta enne särav pilk oli ühtäkki nagu tühjaks jooksnud, kolde ees istuv tütarlaps hoidis käes pooleldi kooritud kartulit, julgemata seda edasi koorida.
Kuningannat ei osatud köögis oodata.
''Ärge laske end segada, ma ainult korraks!''
Kuninganna hääl oli veel noor, ehkki kõik teadsid, et ta kuulsast ballist oli möödas vähemalt veerandsada aastat. Kanavarbad silmanurkades ja juba küpselt ümar keha ei lasknud häälel ennast kedagi petta lasta, piigast oli ammu saanud matroon.
Väärikalt astus valitsejanna paar sammu ukseavast kaugemale, toatüdruk kasutas kohe juhust ja lipsas tagasi lossi poolele, vallandades oma liikumahakkamisega ka teiste tegevuse. Kokapoiss pani kausi kolksuga pesuvanni, ise oma kolistamise pärast kohmetudes, koka nuga klõbises kiiresti maitseainete kimbu kallal ja tüdruk pliidi ees lõikas ootamatusest sõrme.
''Ai''
Kuninganna pööras pead. Nagu kokk ja kokapoisski.
Kõigi silmad olid korraga räpaste käte ja tahmaste riietega plikal.
Piisk erkpunast verd pudenes lummavas aegluubis põrandale.
''Pane midagi peale, lollakas, mäkerdad kartulid ära!'' käratas kokk järsult. Piiga otsis veekalkvel silmadega enda ümbert.. ei midagi, mitte midagi, mis kõlvanuks sõrme sidumiseks. Sõrmelt kukkus teine piisk.
'' Mida sa muned, saab siis see sõrm seotud või...'' koka hääl muutus sama teravaks kui nuga ta käes ja piiga mõranes kõigi silme all.
Kokapoiss vabanes äkki lummusest. Ta oli ainsa pika sammuga tahmase tüdruku kõrval ja rebis oma niikuinii juba narmendava, kuid puhta põlle servast peene riideriba.
''Seo kinni''
Kartulikoorija käed värisesid kohkumusest, mitte iga päev ei olnud ta niimoodi kõikide vaadata. Poiss kahmas tüdruku kohmitsemist nähes ta randmest kinni ja sidus kiiresti viga saanud sõrme.
''Pole midagi, homme juba enam ei valuta'' Ootamatu pehmus oli äkki poisi hääles.

Keegi ei näinud, et kuninganna oli lahkunud.
Keegi ei saanud kunagi teada, et ta seisis koridoris, kukal vastu külma seina ja vaatas oma sõrmi. Ühel neist oli arm.
Keegi ei võinud kunagi teada, et kokk oli kunagi kokapoisipõlves sidunud sõrme ühel pliidi ees kartuleid koorinud pisikesel tüdrukul.


***

Eelmine postitus tuli liiga järsu emotsiooni pealt.
See on nüüd pehmenduseks.

neljapäev, 14. juuli 2016

Vähem kui (mingi piisavalt suur number) aastastele keelatud

Vedas mul täna.
Mitmetunnine reis tagaistmel laiutades, ees kaks üliküpses eas härrasmeest vestlemas oma lemmikteemadel - eided, peded ja neegrid.
Pesuehtne vaimne striptiis ja paljakskoorimise käigus nähtavale ilmunu ei olnud just eriti kütkestav.
Korraks tuli neile meelde, et autos on keegi veel.
"Oi, ega sind ei sega, kui me siin neid meesteasju arutame?"
Ma ei saa siiani täpselt aru, kustkohast see tuli.
On nagu piinlik ja samas pole.
"Ei-ei, pole midagi, ma teen siin rahulikult trenni, et vormis olla, kegeli harjutused, eksole."

Huvitav, kas nad guugeldavad ka õhtul...?
Ma pole aastaid selliseid .....selliseid olevusi kohanud.