halleluuja, kevad tuleb ikkagi.

Lõpmatu allikas

2012-02-14T13:10:00.001+02:00

Kahekümnesena olin täis veendumust, et enam elukogenuks ja kõikenäinuks ei ole võimalik enam saada. Ma olen selle ninatarkuse oma noorele minale ammu andeks andnud.
Ikka veel ei saa ma täies tõsiduses öelda: „Nüüd olen ma kõike näinud, nüüd võin ma rahus surra."
Niikauaks kui hingamist, niikaua on ka imestamist. Imetlemist. Uurimist. Avastamist.
Kui ma kunagi elamisega lõpetan ei juhtu see maailma imede otsalõppemise pärast, ilmselt on mu viimane mõte: „Hmm, kuidas see telliskivi korstna küljest lahti tuli?"

Üheksateist aastat noorena kolisin vanematekodust ära. Mulle avanes täielik imedemaa.
Ma ei pea silmas neid hullumeelsusi, mida teeb üheksateist aastat range režiimiga kasvatuse alla painutatud metsik meel. Ehkki pisikese muigega suunurgas pean nentima, et ka selles oli imesid ja mustkunsti enam kui küllalt.
Ma suhtlesin esimest korda elus võõraste inimestega otse, mul oli võimalus ja vajadus kujundada neist oma arvamus ning veendunud värske rebelina tegin seda nii avatud meeltega kui oskasin.
Naabrinaine, kes suurema osa oma haridusest oli omandanud Kaagveres. Tätoveeritud (ärge unustage – sellest on üle kolmekümne aasta möödas!), absoluutselt ilma igasugustest sotsiaalsetest oskustest, eluteelt külge hakanud paljude laste ema. Tema lugude algus oli alati sõna-sõnalt ühesugune: „See oli siis, kui mul ei olnud veel lapsi ega midagi …"
Kui ta mõnikord oma tätoveeringutest tüdines, kiskus ta neid küünetangidega tükikaupa oma nahast välja.
Ta oli tegelikult üks müstilisemaid inimesi, keda kohanud olen. Peaaegu meie esimesel kohtumisel ütles ta, et ta vanem poeg kaob kunagi ära ja siis ta sureb. Vanem poeg kadus umbes kahekümneselt. Sellest teada saades heitis too naine voodisse, loobus söömisest ja suri paari päeva pärast.
Teine naabrinna, kabe ja kasin vanapiigaliku välimusega, siiski omalaadses visiitabielus. Hämmastava oskusega kõige ebasobivamatel hetkedel üles võtta teema, kuidas tema meespool ei suuda oma himusid taltsutada. „Naised ei taha nii palju, temal pole muud kui voodisse ja voodisse, ma olen ju ometi daam!"
No selle jutu peale ütleks ma, et oli ta daam jee …
Aga ta raamaturiiulis troonisid Under ja soomekeelne Waltari ning ta oskas oma eelistustest nii hästi rääkida, et ka kirjaoskamatu sai puudutatud.
Kaks naabrimeest, pesa jaganud juba üle kolmekümne aasta. Vaiksed ja viisakad inimesed, valmis oma lemmiklaulu „… aga hobu oli väsinud ja piip oli kustund .. „ jagama kümneid kordi päevas. Nemad jutte ei rääkinud, nendest räägiti see-eest palju.
Nad olid vaiksed ja hoolisid teineteisest sügavalt ka siis, kui enam ükski sugulane neid ei tundnud.
Ilus abielupaar, naine varietees tantsija, mees .. ah, ei mäleta. Kõrgema klassi kodanikud, igaühele tere ei öelnud, omavahel ei kakelnud. Kuni päevani, mil mees läks naise juurest ära. Sel päeval täitus kogu maja naise erakordselt võimsast aldist: „Ma korjasin selle hoorjäägri rentslist üles, kasisin puhtaks ja andsin raisale k***i! Mu elu ilusaim aeg läks selle kuldi nahka, nüüd lasi ühel vene litsil endale p***i silmini pähe vedada!"
Naine ei andnud alla ja paari aasta pärast olid nad taas paar. Pealtnäha oli kõik ilus ja sile …
Ühe käega sõjaveteran, kelle kõik jutud lõppesid lausega :"Siis aeti nad kõik orupõhja kokku ja lasti automaatidest maha …"
Alles tagantjärele aiman, et ta oli ise üks neist ajajaist ja laskjaist. Viin aitas ta hiljem oma ohvrite sekka.
Naine kõrvalmajast. Mul on eluaeg olnud oma välimuse pärast jõhkrad kompleksid ja see naine süvendas neid pidevalt.
Vähemalt esimesel paaril aastal.
Ta oli pimestav kaunitar, erakordselt fotogeeniline iludus.
Uuesti: vähemalt paaril esimesel aastal.
Neljandal aastal oli ta täitanud hambutu sinikaid ja arme täis eit, kes lunis meestelt raha: „Mul on abordi jaoks vaja, ma alles kaks kuud tagasi käisin, nüüd ilma rahata ei saa."
Õnneks ta sai selle raha iga kord kui küsis. Milline ema ta oleks olnud? Hea, et ma ei tea seda.

**
Nende aastatega kogusin oma mälestuste inimloomaaeda sellise kollektsiooni, et ei habemega naine ega ükski Lükkamindtõmbansind ei tohiks enam üllatada.
Ikka üllatun. Nii heas kui halvas.
Oma lugude eest olen neile võlgu.

Sadas laia valget lund

2012-02-13T21:43:00.001+02:00

Sel õhtul, kui lugu alguse sai, sadas laia valget lund.
Talv oli alles poole peal, oblasti keskusest ei olnud paar kuud keegi väikesesse metsakülla pääsenud ja külarahvas oli päris kindel, et ka järgmised kaks kuud ei saa niikuinii keegi orust läbi. Lund oli sel aastal küll üsna vähe sadanud, suurt kasvu mehele kõigest rinnust saati, aga esimese lume ajal puhunud purgaa oli mäekurus kõvasti metsa maha murdnud ning seega tee hobustele läbimatuks muutnud.
Ega ses talvises omaetteolemises midagi erilist polnud. Ikka läks mõni aasta nii mööda, et viimased inimesed, kes sügise lõpus keskusest siiapoole tulid jäid külasse kevadeni ja mõni naaberkülla läinud külamutt sai alles sulavete aegu koju.
Kes neid teid talvel ikka lahti hoida jõudis ja milleks seda üldse vaja oleks olnud?
Sel aastal juhtus midagi uut. Keset kõige vaiksemat südatalvist aega tulid külasse äkki inimesed linnast.
Neli noort meest. Juba see oli ime. Mehed.
Küla oli täis naisi. Vanu naisi, natuke nooremaid, päris plikasid. Lapsi ei olnud, kui Jekaterina pisike plikatirts välja arvata, eks see kahe aasta taguse linnaskäigu vili oli. Aga jah, temagi oli ju tüdruk.
Mehed olid puudu. Jäid sõtta. Viidi vangi, pagesid linna. Mis tee iganes külast eemale viis oli meeste poolt juba üles leitud.
Nüüd tulid neli noort meest. Geodeedid. Ehitusgeodeedid.
Jutud, et külla ehitatakse uus karjalaut olid kaua liikunud. Naised ei osanud neist juttudest eritu midagi arvata, eks neid uusi lautu ole ennegi üles raiutud, üks ees või taga. Lehmad niikuinii parajad kitsed, mis sest laudast kasu oleks - justkui paneks uus laut neil äkki udarad vohama ja kas siis seepärast hakkavad vasikad kolmekaupa sündima?
Aga etskae – tähtsad mehed suures linnas olid välja mõelnud, et uut lauta on vaja ja et mõte kätte hapuks ei läheks saatsid lumevangis külasse geodeedid lauda ehituskohta maha märkima. Paberipatakas, mis meestel ühes, oli kirjas käsk, et majutuse ja toidu peavad maamõõtjad saama küla poolt.
Ega siis naistel teest ja leivast kahju ei olnud. Tared olid kitsad, aga soojad ja puhtad, küll noored mehed ikka ära mahuvad. Mahtusid Jevdokia manu, Sinaiida juurde võis neid majutada, Elizaveta toas oli ruumi … talv oli pikk ja küla päris suur, iga majapidamine pakkus meestele kordamööda ulualust ja kõhupoolist. Ikka niimoodi, et õiglane oleks, et kellelegi liiga ei tehtaks. Mehed tegid päeva valgel ajal oma tööd, mõõtsid ja märkisid allpool orus lagendikul tulevase lauda piirjooni maha. Lund oli vaeste linnameeste jaoks palju ja vaiasid oli külmunud pinna sisse raske püsti saada, sestap võttis töö aega palju kauem kui algselt plaanis oli, ent enne suuri kevadisi sulasid sai see siiski valmis.
Aeg sai täis.
Hüvastijätt oli kurb, naised itkesid nagu heaks kombeks oli. Just parasjagu, ikka natuke vähem kui surnut ära saates ja pisut enam kui lehma koolemise puhul. Mehedki olid tujutud, nii head vastuvõttu ei olnud saanud nad kaugeltki igas külas, kus nad siiani olid käinud tööd tegemas..
Minek, siis minek.
Neli väikest tumedat täppi kadusid lõpuks orusuudmesse metsa varju, naised nuuskasid ninad ja pühkisid silmad ja läksid oma taredesse laiali.

Kahte asja teadsid nad nüüd kindlasti.
Esimene oli teadmine, et järgmisel talvel on külas rohkem lapsi kui Jekaterina plikatirts.
Teine oli kindlustunne, et geodeedid peavad millalgi tagasi tulema. Kes seda järvejääle märgitud lauta sinna ikka ehitama hakkab.

****

Teised:
http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Laiskus, laiskus ...

2012-02-11T23:07:00.000+02:00

Ma olen päev läbi tegelenud sellega, et jälgida kuidas värv kuivab (kuivas küll) ja muru kasvab (ei kasvanud sugugi) selmet kirjtada järgmist kommuunilugu.
Eie, e i l e oli tähtaeg!

Ke tuleks ja toetaks mulle noaotsa ribide vahele? Ma olen nõus isegi koha, kuhu väits pista suure musta ristiga ära märkima ....

Captus in actus

2012-02-09T14:43:00.000+02:00

No vaadake seda nägu!
Inkrimineeriv puru veel nina ees laiali - kindlasti seemneid söönud!

Tsss! Ma puhkan!

2012-02-06T20:38:00.001+02:00

Hämmastav, kui lollakalt ettevaatlik ma olen kui asi puutub puhkusesse.
Läbi hakkab saama mu puhkuse esimene päev ja ma olen ikka veel ärevil - äkki keegi helistab, äkki ma pean ikkagi homme mingit tšepeed lammutama hakkama.
Äkki, äkki, äkki ....
No ma ei tea veel sedagi, kas ma olen puhkusel ühe nädala või õnnestub kaks nädalat puhata ja mängida. Ausalt ei tea, see küsimus jäi kuidagi ripakile.

Heldeke, ma ei ole isegi lastele öelnud, et olen puhkusel.
Hingan vaikselt-vaikselt, justkui oleksin peidus.

***

Täna nägin kommiletis tõelist ilmutust.
Karamell, karamell, vahukomm, šokolaad, käerauad, marmelaad, küpsis ... oot-oot ...?
Küpsis, marmelaad, käerauad, šokolaad, vahukomm.
Oligi nii.
Ilusad pehmekarvalise voodriga käerauad, sellised, nagu iga laps tahaks emmelt pühapäeval kingiks saada.

Fotojaht/Tuli

2012-02-05T20:51:00.000+02:00

Päikese pinna temperatuur on 5527 kraadi celsiuse järgi.
Paberi süttimispunkt on tavaliselt umbes 270 kradi.
Iga sekund muudab päikese 4,3 tonni kergemaks.
Vägisi tekib kiusatus hakata arvutama, kui mitu aastat veel....

Paegu, kärekülmas pakases, on natuke keeruline jääda uskujaks. Äkki on päikesepall talve jooksul maha jahtunud ja nii jääbki?

Mõned loitsijad on õnneks siiski:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=30Jan2012

Muidu mula, ei midagi uut

2012-02-01T22:14:00.001+02:00

Kas tõetera "tahad muuta maailma, muuda iseenast" ei vii mitte selleni, et maailm jääb samaks, inimene lihtsalt kohandub kõigega?
Hm, täiesti allaandjate lipulause, kui järele mõelda.
Alternatiivideks on mäss vastuvõetmatu vastu või rattalt maha astumine.
Hulluks tembeldatakse mõlemal juhul.
Kohanemine maailmaga igal juhul ja iga hinna eest eeldab sisemise eetikakoodeksi puudumist ja nätsuna paindumist iga takistuse vastu, iga lähedalviibija ümber.
Ei tea, kui palju on inimesi, kes rõõmustavad sooja, kleepuva, tatise nätsuga kokkupuutumise üle?

Mulle meeldivad inimesed, kellel on mõni terav tiiva- küünar- või sarvenukk maailma jaoks varuks.
Mängin nende nukkide otsas nätsu.

***

Linnukesi toidate?
Lendavaid, saate aru...?
Tihased meeldivad mulle ka.
Paraku pean ma kroonilise püknikuna oma õues liikumisel kasutama söösthüppeid või hiilima pimedal ajal.
Ma lihtsalt keeldun uskumast, et jalaluud saab murda tihastele pekki riputades.
Võin kihla vedada, et tegemist oli tihastemaffia organiseeritud rünnakuga perpektiivika toidulao avamiseks.
Seekord ladu paääses.
Rõhutan: SEEKORD.
Minu akna taga toimuvad uued rünnakrühmlaste massikogunemised.
Ma tunnen end nagu savipart laada lasketiirus....

Avalik meedia paneb "umbluu! umbluu!" hüüdma

2012-01-28T22:36:00.001+02:00

Istun oma elevandiluust tornis ja ei julge alla tulla.
Ulgumine ja hammaste kiristamine alaku.

Üks varas paneb pihta teise inimese kirjavahetuse kellegi kolmanda- neljandaga ja selmet tõdeda teo häbiväärsust tekib teatud ringkonnis tõsimeelne arutelu, kas mitte varastatud kirjade sisu avalikustada...?
Kuidas muidu mõista kõikvõimalikke ajakirjanduslikke spekulatsioone kirjade oletatava sisu ümber?

Teine varas redutab välismaal ja kinnitab, et stringide ostmine võõra raha eest on midagi, mille tõttu ta on muutunud poliitiliselt tagakiusatuks.

Kolmandaks ütleb üks poliitikas osalev naine üldistavalt naiste osalemise kohta suures poliitikas, et "naistel on oma kohustused kodus".
Tore, et vähemalt tema tema arust meestel kohustusi pole.

Äh, riigivalitsemine on meil niikuinii nagu motomeeste kõrts, kus naistel pole sõnaõigust. Noh, või siis peavad need VÄGA SUURTE munadega naised olema. Samas on needsamad inimesed hoolega promomas naine+mees+kari lapsi peremudelit, ise appdeidivad oma kaas(l)asi iga pisku aja takka. Niipea kui naisel kolmkümmend kaks kukub vahetatakse see mudel kahe kuueteistkümnese vastu välja.

Pfff.
Ma rohkem enam uudiseid ei vaata.
Rohkem ei kirjuta ka.
Internet võib niimoodi täis saada. Targad räägivad sedasi.

Dixi.

Fotojaht/H

2012-01-28T06:26:00.001+02:00

H.
Lihtsalt H.

Teised:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=13Jan2012

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse

2012-01-27T21:11:00.001+02:00

Õigeks kalapüüdmiseks oli kell juba liiga palju.
Niisama jõe kaldal vedelemiseks oli täpselt õige aeg.
Rohi ei olnud kastest koidueelselt märg ja ka öised salasahistajad olid pika heina seest oma päevastesse pelgupaikadesse pugenud. Õhus ei pinisenud enam sääskede leegione ja parmude hordid võtsid alles hoogu päevasteks rünnakuteks.
Kõik, mis muidu öösel sahistas oli juba peidus ja see, mis päeval põrises oli veel varjus.
Aeg jäi öö ja päeva vahel hetkeks seisma.
Kala enam ei näkanud, hanesulest õngekork seisis jõevoolus sirgelt ja puiselt, konks tõenäoliselt voolus lehvivaid näkijuukseid meenutavate kõrte taga kinni.
Ega see kala ka enne konksu otsa ei tikkunud, seega ei olnud algavas päevakuumuses hirmu püütud saagi raiskumineku pärast. Lihtsalt ei olnud midagi raisku minemas.
„Oleks siis nälg majas, et kindlasti peab kala kätte saama," mõtles Joonatan.
„Kapp niknäkki ja muud mämmi täis, las kala elab."
Joonatanil ei olnud küll kodus kedagi, kes talle kehva kalasaaki ette oleks heitnud, aga pisike sügelus südames ei lasknud olematul kalaõnnel siiski meelest minna. Mõelda vaid, kui keegi koduteel metsarajal vastu peaks tulema ja tühjalt tolkneva kalakoti ära märkama!
Kus selle häbi ots.
Selle mõtte peale upitas Joonatan end pehmest rohusängist küünarnuki peale üles ja sikutas vaba käega ritva. Õngekork nõksatas ja hakkas vaikselt allavoolu ulpima.
Seejärel jäi kork seisma.
Seisis natuke ja hakkas vastuvoolu Joonatani poole tagasi tulema.
Jäi Joonataniga kohakuti seisma ja ronis kaldast üles.
**
„Pane suu kinni, süda jahtub ära!"
Klõmpsti. Joonatan neelatas nii, et kõrisõlm käis pealuus kolksuga vastu silmamune.
Konn seisis, õngekork kaenlas ja sügas vaba käpaga kintsu.
„Kuule, võta oma mänguasi. Mulle ei meeldi sugugi, et sa nii terava asja mulle tuppa viskasid!"
„eee … aaa…öööö"
Joonatan ei saanud sõna suust. No kes oleks saanud!
„Ära mökita. Pole enne konna näinud või? Nagu mingi linnapoiss oled!"
Linnapoisiks pidamine tegi Joonatani pea selgemaks.
„Maapoiss olen, täitsa maapoiss!"
Sellise asja peale võiks ju lausa solvuda. Inimese peale oleks Joonatan tõesti pahaseks saanud, aga konna peale .. no ei tea…
Konn vaatas otsiva pilguga ringi ja kohendas end seejärel kalmusejuurika peale istuma, punnis kõhuke mugavalt põlvedele toetatud.
„Tead, ma räägin sulle – mul ei ole midagi kalameeste vastu, need haugid on ikka tõepoolest kõiki sugulasi ära tüüdanud. Aga sa loobid oma õnge täiesti valesse kohta!"
„Mis mõttes see koht vale on, ma käin siin juba poisikesepõlvest saadik kala püüdmas?"
„No ja palju sa kala saanud oled?"
Joonatanil ei olnud selle peale just palju öelda. Kalapüüdmine ei tähendanud tema puhul sugugi alati kala saamist. Ausalt öelda tähendas see kala saamist kohe hästi harva. Kui üldse kunagi.
Oot-oot, ikka üks kord oli Joonatan siitsamast isegi kala saanud.
Pisemapoolse, aga ikkagi kala.
„Korra sain!"
Konn pugistas naerda.
„Haha, korra! Oh sind… Prooviksid siis käänaku taga, ülesvoolu!"
Jonatanile tundus, et konn naerab tema üle. Ta tõusis äkilise rahmakaga istuma ja alustas hoogsalt: „Mulle ei ole ju see kala nii tähtis, ma rohkem mõnu pärast …," siis vaatas konna poole ja jäi vait. Loomakesega peaaegu ühel tasapinnal pikutades ei olnudki toimuv nii veider kui oma istumise kõrguselt jalg üle põlve juurika najal lebasklevat konna vaadata.
Tasapisi läks Joonatan näost punaseks. Veel punasemaks. Leekivalt punaseks.
Mõlemad vaikisid.
Konn neelatas paar korda silmi sulgedes. Sügas esikäpaga ettevaatlikult pehmet heledat kõhtu.
Joonatan maigutas suud nagu kala kuival. Täpselt nagu tema ainus püütud kala aastaid tagasi teinud oli.
Vaikuses oli kuulda vaid selle hommiku esimese parmu jõrin.
Joonatan rapsas peoga põse poole tüüriva putuka eemale. Ootamatult pööras konn pead ja tema pikk kleepuv keel tõmbas õhust maha Joonatani poolt peletatud tivulise tülitekitaja.
See oli liig isegi nii rahuliku inimese jaoks nagu Joonatan seda oli.
**
„Kuule külamees, kuidas kala näkkas?"
Metsnik, kes Joonatani kiirkõndi kodu poole oma küsimusega katkestas oleks võinud vanduda, et kõnetatu teda esimese hooga justkui maast samblamätaste ja rohututtide vahelt otsis.
Võimalik, et mitte just vanduda, aga niimoodi tundus küll. Või … mine sa tea …
„Näkkas? Kon .. kondasin siin niisama ringi, jajah. Üks suur ko … kole suur haug oleks peaaegu otsa hakanud, aga … kon … konte täis on selline jurakas niikuinii, las läks …"
Metsnik vangutas pead. Etskae, kuidas ikka mõnele suure kala otsastminek mõjub, eks ta oli ju varem igasuguseid valetajaid näinud, aga selle näeb kohe ära kui inimene tõtt kõneleb. Joonatan poleks ju tühja asja pärast nii ärevil olnud.
Joonatan rahmis kodu poole kõndida ja teadis, et sellesse kohta jõe kaldal ta enam tagasi ei lähe.
Võib-olla ehk sellest paigast ülesvoolu, käänaku taha.
Jaa, sinna ehk.
Homme veel mitte, aga ….

Lugege seekord kindlasti teisi ka, nii pagana head on!
http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Home alone

2012-01-22T19:53:00.000+02:00

Vol 193 või midagi sellist.
Kes midagi sisukat ootab, võinb kohe kuhugi mujale otsima minna.

Pesu pestud, toad korras, tonn viinamarju nahka pandud....

Miks on olemas selline asi nagu lõhnastatud tualettpaber?
"Enne" ei nuusuta seda ju keegi ja "pärast" ... heldeke, ammugi mitte keegi ...?

Ma nägin täna öösel unes erakordselt häirivat asja. Nimelt peksin unenäos jõhkralt läbi ühe oma hea sõbra, ise nutsin ja olin täiesti meeleheitel.
Ma ei saa silme eest sõbra verist nägu,
Kuidas ma temast nüüd homme hmmikul lihtsalt niisama mööda marsin?

Ma armastan oma pööraselt ehtsaid unenägusid.

Enamasti.

Fotojaht / Puuris

2012-01-15T18:48:00.001+02:00

Puur võib klaasist olla - välja ei pääse, sisse eie saa, aga silmside on olemas.

Moosekandid võib ka puuri pista, kas nende kaitseks või publiku turvamiseks on juba vaatenurga küsimus. (Head pillimehed olid, puur oli ilmselt profülaktiline meede)

Ehitistega, paistab, on teinekord selline lugu, et tohterdamiselks on neid vaja puuri pista. Kardavad vist ja on valmis muidu plehku panema ....

Teised :http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=11Jan2012

Kits toast välja ja kõigil hea meel

2012-01-14T22:05:00.001+02:00

Noh, elu nagu lill.
Anekdoot, kus rabi käskis oma kasinate elutingimuste üle kurtval mehel kits korterisse võtta ja pärast kahte piinarikast nädalat lubas kitse taas lauta viia, miska mees oma elukvaliteedi tõusu üle südamest rõõmustas, on igal juhul üks ääretult eluline lugu.

Vana kontsentraatori asemele toodi meile koju uus, suurem ja uhkem massssssin, mis lärmab küll peaaegu sama valjusti kui korralik kümnebarine kompressor, aga omab kilomeetripikkust kaablite-torude süsteemi ja seetõttu sai kohe küüditatud maja kaugeimasse nurka.
Ma saan magada!
Nebulisaator on õnneks väike riist, mis siis, et lärmakas. Seda ei pea neli korda päevas tingimata mu kõrva ääres põristama.
Mul on toas vaikne, ma kuulen isegi Juku hingamist!

Piskesed preilid käisid üle tüki aja külas ja neist oli palju rõõmu.
No neid tavalisi vanaemarõõme pole mõtet kirjeldada, vanaemad teavad isegi ja mittevanaemadele on see hiina keel, aga midagi erilist siiski:
Pisem piiga on kangesti tehnikahuviline. Läks hiilides vanaisa hapnikumasina ligi ja keeras sellel kõik nupud salamisi põhja. Vanaisa hingas tund aega kuus korda vingemat segu kui ette nähtud. Taadil tuju hea, tervis nii kõbus, et anna olla...
Pärast, kui doping avastatud sai, oli küll kerge paanikahoog, aga seekord sai isegi Peremees aru, et halba tagajärge ei ole ega tule.

Hea, et meil tiguteid kodus pole. Mida kõike seal veel keerata annaks!

Surma põhjustamine ettevaatamatusest (uinamuina)

2012-01-13T21:54:00.001+02:00

Seda lendu oli oodatud sajandeid. Kümneid aastaid oli tegeletud hiiglasliku ülikalli kosmoselaeva ehitamisega. Kuus aastat kestis retk sihtkohta.

Inimkonna areng oli jõudnud uskumatult kõrgele.
Oli ka viimane aeg, kui aus olla.
Maakera elamiskõlblikkus oli langenud alla taluvuspiiri isegi inimkonna rikkaima detsiili jaoks, kellel olid ometi võimalused kasutada välisatmosfäärist eraldatud luksusvarjendid ja kaheksa sajandi vanused, veel tuumakatastroofi eelsed toiduainetevarud. Klass madalama rahva jaoks ei olnud kolmekümneaastaste raukade suremine radiatsioonitõppe või asulate kaupa elavhõbedamürgitusse suremine enam mitte midagi ebatavalist. Neist veel kehvemal järjel olevad kodanikud … teadlased ei olnud veel päris kindlad, kas vanades kaevandustes ja metroodes sibavad nelja- kuni seitsmejalgsed marutõbe ja marburgi viirusele sarnanevat tõbe levitavad olendid on humanoidid või pigem koerlased.
Niisiis – uus Maa oli leitud. Esimene laevatäis asunikke tiirles ümber planeedi juba teist ööpäeva, ettevalmistused finišiks lähenesid lõpule.
Tegemist oli viimase võimalusega inimkonna jaoks. Vaimne eliit oli kokku kuivanud, materiaalne baas kasin. Kõikjalt kulusid kokku hoides ja piirdudes vaid kolimisretke jaoks hädavajalikuga olid teerajajad siiki pärale jõudnud.
Maal jälgiti otseülekannet esimeste asunike laskumisest Uue Maa pinnale hinge kinni hoides. Hetkel, mil kosmoselaev planeedi pinda puudutama pidi startis Maalt järgmine hiidsõiduk uue laevatäie ümberasujatega, nende kohale jõudes oli kavas lahkuda viimastel, keda hea elu jaoks sobivaiks peeti.
Uus algus värskel planeedil ootas neid.
Kuvarid helendasid, rahvahulk saalis oli tardunud ülevas vaikuses, uhkus inimeste mõistuse ja käteosavuse triumfi vaadates oli nii tihe, et seda võis lausa hammustada.
Hiigelekraanil paistis objektiivis olev roosakasroheline planeet, alguses kopsaka pallina , seejärel juba pisitasa ekraani täites, edasi muutus pilt pikkamööda aina enam maakaardi sarnaseks jõgede-merede-maismaa joonte rägastikuks. Teisel ekraanil oli samal ajal näha uus rakett baasist startimas, kirelt kõrgust võtmas ja kadumas pilvedetagusesse kosmosesügavikku. Pinge ruumis kasvas.
Äkki kostis kusagilt tagareast meeleheitlik karje.
„Viga! Arvutustes on viga!"
Sajad näolapid pöördusid ekraanide poolt saali tagaseina suunas, mitte kuulamiseks, vaid vaigistamiseks. Pole vaja rikkuda inimkonna arengu apogeed, massiorgasmi, mis oli jõudnud kõigi seda väärivate inimesteni.
Halin tagareas ei vaibunud.
„Me tegime oma arvutustes vea! Uuel Maal ei ole atmosfääris aur, ei ole!"
Keegi ei tahtnud seda kiunumist kuulata. Ärksamad kodanikud võtsid kisakõril käte alt kinni ja viskasid ta ukse taha. Prooviti end mitte segada lasta väljavisatu kloppimisest vastu ust ja katkematust karjumisest.
Ekraanidel oli vahepeal toimunud meeldivad muutused. Maalt startinud kosmoselaev oli kadunud, muutunud üheks tuhandetest liikuvaist täppidest ümber Maa, eristamatuks helkiva kosmoseprügi sädeluse seas. Uuele Maale laskuv laev sisenes atmosfääri, liueldes algul pinna kohal mootoreid käivitamata ja planeerides lõppeesmärgiks väljavalitud territooriumi poole.
Kohe, kohe käivitatakse pidurdusmootorid ja nende esimese leegi särades algab inimkonna üleminek uude ajastusse.
Seda kõrgelennulist hetke rikkus ukse taha visatud närvipundar, kes oli eeskojast leitud tulekustuti abil end taas saali sisse raiunud.
„ATMOSFÄÄRIS EI OLE VEEAUR, SEAL ON PAUKGAAS!"
Samal hetkel käivitas rakett pidurdusmootorid.

Surma põhjustamine ettevaatamatusest (kommuunilugu)

2012-01-13T21:53:00.001+02:00

„Ära mulle enam helista! Mitte kunagi, kuuled!"
Nelli tundis kuidas veri pähe voogab. Rooli pigistava käe sõrmenukid olid suurest survest valged, teises peos olev mobiil ragises enne katuseaknast välja viskamist sõrmede vahel.
Käsi vääratas. Tee kadus silme eest, silmapiiri katsid langevad puud. Viimane pilt enne ootamatut pimedust oli tahavaatepeeglist paistev üle silla käsipuude lendav telefon.
Murdunud kase võra kattis üsna pehmelt teda lõhkunud sõiduauto kere.
**
Külm oli. Hästi vaikne oli samuti.
Valus ei olnud.
Kummaline, tegelikult oleks pidanud ka valus olema, kohe väga valus. Nelli vaatas oma jalgu. Põlved olid veidralt lömmis, säärtest turritasid välja imelikud teravad valged orad. Raske oli taibata, et need on luukillud. Nelli proovis jalgu liigutada.
„Sa ei saa, sul on selg kõvasti viga saanud. Sellepärast ei valutagi"
Võõras hääl oli ootamatu. Naine tõstis pilgu ja vaatas ringi. Auto seisis teest pisut eemal, kapott oli kuhugi kadunud, esiklaas vedeles eemal teepervel …
„Avarii oli"
Ei mingit paanikat. Lihtsalt külm tõdemus – avarii oli.
Kõrvalistmel istus kahvatu noormees, meelekohast nirisev peenike verenire segunemas juustest tilkuva veega. Mitte ainult juuksed ei olnud märjad, mees tilkus üleni veest.
Veider, aga võõras mees autos tundus kuidagi loomulik.
„Sa teed mu istmed märjaks. Kuidas sa üldse siia said?"
„See on su muredest väikseim. Praegu. Ära tee turvavööd lahti, ma ütlen – sul on selg viga saanud!""
„Ma kaotasin oma telefoni ära. Helista kiirabisse, meil on abi vaja"
„Sa ei kaotanud oma telefoni ära. Sa viskasid selle jõkke. Mul ei ole telefoni. Sa oled pigis!"
„Kas sa liikuda saad? Ma räägin – meil on abi vaja"
Kumaline, paanikat ja valu ei olnud ikka veel. Ei, siiski – valu juba natuke oli. Rindkere tuikas, tõenäoliselt oli turvavöö seda muljunud ja randmed olid põrutada saanud, sõrmed olid tuimavõitu.
Jalad ei andnud endiselt tunda.
Kõrvalistuja tilkus ikka veel veest ja verest. Vähemalt vesi oleks pidanud selle aja peale otsa saama, mõtles Nelli.
„Miks sa seda tegid?"
„Mida?"
„Miks sa telefoni minema viskasid?"
Kuidas ta teadis?
Nellile tundus juba pisku aega, et õues läheb pimedaks. Ei oleks pidanud ju veel, aga millegipärast ei olnud teeperv ja põõsad enam nii hästi nähtavad, pimedus või udu, mis iganes see ka polnud.
Ja väsimus, suur väsimus.
Naine nõjatas pea tahapoole, istme peatugi oli murdunud ja korralikku tugipunkti ei leidnud kuidagi, silmad võis ju ometi sulgeda…. tundus nagu libiseks kogu maailm vaikselt kuhugi allapoole.
„Silmad lahti, tee silmad lahti!"
Noormees kõrvalistmel muutus pealetükkivalt lärmakaks ja rahutuks. Nelli avas silmad ja nägi, et too vilksamisi tagaaknast välja piidles.
Imelik mees. Nelli ei suutnud meenutada, kuidas võõras autosse oli sattunud.
„Millal sa autosse tulid?"
„Mis vahet seal on? Miks sa ikkagi telefoni ära viskasid?"
„Vihane olin. Kas sa pole kunagi nii vihane olnud, et…? „
„Võimalik, et olen. Telefone loopinud pole. Vaata nüüd, millega see lõppes!"
„Minu auto, minu elu. See ei puutu sinusse."
Nelli tundis ootamatut trotsi. Kõrvalistmel istuva noormehe sinakas nägu pöördus aeglaselt naabri poole.
„Oled sa kindel?!
„Milles?"
„Oled sa kindel, et see ainult sind puudutab?"
„Keegi ei palunud sul autosse ronida. Millal sa üldse tulid?"
Võõras vaatas jälle pisut rahutult auto tagaaknast välja.
„Kas su autol ohutuled veel põlevad?"
„Mis sellest?"
„Pane põlema!"
Ootamatult hakkas Nelli jalgades valu tundma. Hetk tagasi ei olnud jalgu justkui olemaski ja äkki jõudis meeletu valu kohale. Nagu kiirrong oleks kõigist meeltest üle sõitnud.
Hele kiljumine, mis kõrvu lõikas tuli kui võõrast kõrist.
„Ohutuled, pane kohe ohutuled põlema! Tahad elada, liiguta ennast!"
Madal käskiv hääl, sinakasvalge märg ja verine nägu.
Nelli ei suutnud seostada ohutulesid ja pääsemislootust. Kõrvalistuja ei paistnud abi kutsumisega just eriti kiirustavat, aga tema käsk mõjus kuidagi sisendavalt ja jõuliselt. Naine sirutas käe, hämmastaval kombel hakkas kõlama tuttav tüütu klõpsimine.
Valu.
Valu.
VALU.
„Hei, siin on keegi sees, tooge saag!
**
Mureliku näoga päästja kohendas kanüüli ja kontrollis vaakumlahast.
„Me vaatasime, et puu alt vilguvad auto tuled. Sinu saime elusana kätte."
„Aga see teine?"
„Selle teise otsingutelt teiselt poolt jõge just tulimegi. Keha leidsime jõest üles, aga teha ei olnud midagi. Kuidas sa üldse teadsid?"
„Mis mõttes jõest? Ta oli mul ju kõrvalistmel?"
„Kõrvalistet ei olnudki autos, see lendas sul välja, kui veerema hakkasid. Sinu iste oli ainsana enam-vähem. Mitte kedagi ei olnud autos, auto ümber ega tee peal!"
„Kes siis jões oli?"
„Mingi sõudja. Sõbrad ütlesid, et talle oli sillalt midagi vastu meelekohta kukkunud ja ta läks kanuuga ümber. Kärestikukoht, keeris vedas alla."

Teised: http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Mis ei tapa, teeb ogaraks

2012-01-10T22:43:00.000+02:00

Umbes tund tagasi ei suutnud ma enam silmi lahti hoida ja pugesin magama. Nüüd istun üleval, ika veel ropult väsinud, aga magama jääda ei saa.
Kõik, mida ma nüüd kirjutada kavatsen on põhjustatud vaimsest läbihekseldatusest ja füüsilisest väsimusest.
Mis teie vabandus oleks?

Eelmisel neljapäeval sain Peremehe ilusasti haiglast kätte, krepppaberisse keeratult ja roosa pael ümber. Seekord läks ilusasti.

Viimased viis ööd on mu magamiskoht olnud töötava muruniiduki kõrval.
Öö läbi.
Peab mainima, et hapnikukontsentraator on meil ka varem öösiti töötanud, päeval samuti - aga see pole mainimist väärt. Samuti peab mainima, et varem pole see mu und väga seganud. Nüüd on asi niikaugel, et 60-70 detsibelli magamistoas tundub räige.
Nüüd on mu keha otsustanud, et aitab jamast, vaikust on vaja ja ma ei saa enam korralikult magada.
Homme tõstan selle tanki kööki, kaablid ja voolikud on piisavalt pikad Peremehe sängini ulatumiseks ja mul on sügavalt ükskõik tema protestidest, et ta ei saa nimoodi öösiti kontrollida, ega juhtumisi dosaator pole paigast või midagi muud sellist. Esiteks - saab küll kontrollida ja teiseks - need kuradi näidikud ei ole nende aastate jooksul KORDAGI paigast läinud.
Peremees ise tudub kui lapsuke, kaht sorti unerohi abiks.
Arst ütles, et "võta vajaduse korral". Peremees kuulis:"iga jumala õhtu, äkki igaks juhuks ka hommikul".
Teise rohu kohta ütles tohter: "kui tunned, et vaja on, võta neli kuni kümme tilka kuni neli korda päevas". Peremees kuulis: "võta kümme tilka vähemalt neli korda päevas".
Pulsi- ja hapnikutaseme mõõtmise kohta arvas arst: "piisab, kui mõõdad kord päevas, ära kontrollimisega liialda". Peremehe kõrvadesse kostis: "mõõda iga tund ja kraadima peaks ka vähemalt kolm korda päevas".
Kaal on sängi ees. Ilmatu vajalik ju ennast mitu korda päevas kaaluda, kui tuju on paha (enamasti ju on, eksole?) saab alati kaalumise ajal käega kapinurgale toetuda ja leida, et "näed, ma olen jälle viis kilo alla võtnud!" - "ühe päevaga?" - "sa mõtle ka, kui HAIGE ma olen!"

Küsisin ta käest: "Mida sa teed, kui kõik õnnestub ja sa saad terveks või vähemalt palju tervemaks kui praegu oled?"
" ??? "
Ma ei tea, millal ja millise vastuse ma saan.
Mul on kurb tunne, et siis kaob ta elu sisu ja mõte.
See oleks ju nagu aastakümneid vana tutvuse, et mitte öelda sõpruse lõpp. Millega täita tühja kohta?

Ma olen vilets põetaja.
Elukutselistel põetajatel on see tegevus töö, mida soovitavalt kahe kõrva vahel koju kaasa ei võta.
Kolmkümmend aastat pärimisi: "Kuule, mul on ainult üks küsimus - vaata mu keelt - miks see täna nii imelik on? Mis punn mul nina otsas on? Mul oli täna lihastes selline imelik värin, ei tea, millest selline asi tuleb?..." ja nii edasi ja nii edasi on tekitanud pakitseva tahtmise talle ükskord külma ja kalgi häälega vastata: "Sellest ei paraneta, see keel/punn/värin sind hauda viib!"
Aga ma ei saa. Sellistes asjades Peremehel naljasoont pole. Täpsemalt, lühemalt, konkreetsemalt: Peremehel naljasoont pole.

Homme proovin end kinno sättida mõnda täiesti idiootlikku jalaga-persse-komöödiat vaatama. Nõmedad naljad või üldse mitte midagi? Esimene valik, ikka esimene.

Täna pistan pea kahe padja vahele ja hakkan unes betoonilõhkumist või sõda nägema. Kui uni tuleb, muidugi.

Niisiis: minu vabandus on väsimus.
Võtke või jätke.

Fotojaht / Mosaiik

2012-01-07T17:18:00.000+02:00

Mäletate seda toredat peeglitega vooderdatud papptoru, mille ühes otsas olid mattklaasi ja läbipaistva klaasi vahele puistatud värvilised klaasikillud ja teises otsas piiluava? Peeglid olid kogu aeg samad, klaasikillud ju samuti samad, aga pruukis vaid pisut toru kallutada, kui kirev pilt muutus tundmatuseni.

Nagu sõnadki. Ütled sõna - näiteks "linnu pea" - ja võid saada sadu kirjeldusi, kujutluspilte, mustreid ja lõhnu, mis sõnale vormi annavad.

Tegelikult oli mu esimene mõtteaparaleel seotud pigem puslega.
Siis meenus too mänguasi.
Mäletate ju?

Teised mosaiigikeerutajad: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=24Dec2011

Natuke häid soove kõigile ja palju koledat juttu sinna otsa

2012-01-03T18:28:00.001+02:00

Soovin kõigile uueks aastaks ja järgmiseks ning veel õige mitmeks aastaks pärast maailma lõppu kõike head! Olgu teil võimalus õnnelik olla ja tarkust sellest võimalusest kinni krabada!
Aitäh heade soovide eest, neid pole kunagi liiga palju.

**
Alates tänasest luban ma, et ei naera enam kunagi üksi elavate inimeste veidruste üle. Võtke seda kui mu avalikku uusaastalubadust.
Mulle on piisanud pisut enamast kui nädalasest omaettepusimisest, et imelikuks kätte ära minna. Mulle nimelt tundub, et kusagil köögis on supi lõhn. Just uksel, taguots alles toas ja nina juba köögis tunnen ilmeksimatult korraliku külasupi hõngu. Uksepiida kõrval ripuvad sibulavanikud – ma olen vist juba viis-kuus korda sibulad ükshaaval üle nuusutanud (uskuge mind, see võtab aega, neid on palju!), külmkapi olen tühjendanud, ära kasinud ja veelkord üle rookinud – ei miskit.
Tegelikult ma tean, et ma nuusutan mingit viirastust, ilmselt koeratoidu kott (pealt kinni keeratud, pesulõksuga klammerdatud, ent siiski..)+ needsamad sibulad+ kuurist vasttoodud külmad küttepuud. Seega pole asi lõhnas, vaid imelikuks läinud minus.
No vaatame paarikümne aasta pärast uuesti. Siis on mul nähtamatu sõber ja hordide viisi sama nähtamatuid vaenlasi. Vähemalt igavaks ei lähe.

**
Minust oleks täna täiesti teadlikult mõrtsukas saanud.
Ma olen seda ka varem teinud, paar talve tagasi.
Koerad söövad meil õues, ka toakoer. Öösel on toidukauss kojas, päeval õues.
Kährikud, noh. Ma olen ennegi kurtnud, et ma ei jõua kogu baltikumi pseudopesukarusid ära toita.
Asi pole põhiliselt mitte vaesekssöömises, vaid kärnatõves. Mõned talved tagasi juhtus selline inetu lugu, et lükkasin välisukse valla ja ehmatasin välistrepil peesitavat kährikut nii, et see hambad irevil minu poole kargas, ise kiljudes nagu .. ma ei teagi mis. Ma olen vist loomuselt kiskjale lähemal kui inimesele, igatahes lõin looma käes olnud tühja puukorviga ühe hoobiga maha. Kährik oli nimelt nii kärnas, et meenutas pigem heterocephalus`st , keda on tabanud happerünnak. Kui teist keegi peaks kunagi mind sellises seisukorras kohtama, siis loodan, et käitute samuti. Kasvõi puukorviga. Tänan!
Niisiis täna jälle – seekord oli koer järjekordse Spitaki siili meenutava olevuse nurka ajanud. Seisin siis mina sussidega jobuna lumehange(kese)s, ühes käes ahjuroop ja taskulamp, teises püss ja selja taga (!) hundikoer ning arutlen: püssi lasta ei saa, sest elukas on minu ja naabrite vahel, naabriteni on küll umbes viiskümmend meetrit, aga ega mul tongipüss pole. Roobiga taga ajama ei taha minna, siis ma pean ju püssi maha panema (esiteks märg ja teiseks: laetud relva ei jäeta vedelema).
Kuniks mina seal nuputasin ja ligunesin jõudis mu saak sääred teha.
Nojah, selle haige loomaga peab nüüd loodus ise hakkama saama.
Võidurelvastumine oli see, mis tema hingekese seekord päästis.
Peaaegu igatsen vana head marutaudi tagasi. Siis oli nii, et kes põdes, see kooles, aga tervetel olid vähemalt karvad seljas.

... ja ärgu kellelegi tehtagu liiga

2012-01-01T01:42:00.001+02:00

Ostsin kuhja viinamarju. Kaks granaatõuna olid juba olemas. Valisin endale pudeli punast veini. Panin lauale viinamarjad, granaatõunad ja veini, valasin endale pisut pidujooki.
Maitsesin.
Läksin magama.
Ärkasin Peremehe helistamise peale.
Head uut aastat teilegi!

Milline õnnis vaikus.
Milline kole väsimus.

Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!

Dixi

Sisaliku jälg õhus

2011-12-30T22:31:00.001+02:00

Ühel päeval

Ma loodan, et see on ilus päev

Lähen ma ära

Tõusen vaikselt, avan ukse

Ja väljun

Ukse panen enda järel korralikult kinni.

Et tuul ei tõmbaks

Natuke aega, loodetavasti on see aeg lühike

Ei julge keegi mu toolile istuda

Tass, mu lemmiktass

Jääb riiulisse niikauaks kuni mõni laps

Keda ma pole kunagi näinud

Selle sealt maha lükkab.

Ärge riielge temaga

Ta on hea laps

Kes tassi mulle järele saadab

Tõmba käega läbi õhu

Liiguta sõrmi kui sisaliku saba

Jälg, mida õhus näed

Olen mina

Oma tassi oodates

***

Masendavalt hiljaks jäänud kommuunilugu:
http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Pardisupp

2011-12-29T22:12:00.001+02:00

Kogu kere oli nii tihedalt adrenaliini täis, et saapasse tunginud vesi ning rõivaisse takerduvad oksad ei võtnud Tarmo tempot hetkekski maha. Püssipäraga suuremaid oksi eest lükates kihutas ta piki umbekasvanud metsasihti aina edasi, edasi järve poole.
Mees, kes oli kõigile teada kui rahulikkuse ja tasakaalukuse etalon kappas kiini jooksva setukana ja aeg-ajalt valjuhäälselt kirudes ummisjalu edasi.
„Kuradi vanamoor …"
Mõni sõna oli päris arusaadav. Oleks vaid kuuljaid olnud.
Õnneks sumbus suurem osa jutust samblasse.
„Mina käivat jahil ainult aega raiskamas. Või minu toodud liha olevat haavleid täis maanteerape. Ah et minu poolt lauale pandud liha on loomade varjupaiga seniilide osakonnast.."
Jutt kippus jooksmist segama. Või oli see nüüd vastupidi, kes seda ikka seletada mõistis.
„Ma talle … ma talle näitan!"
Tarmole ei tulnud millegipärast meelde, mis põhjusel vaidlus üldse alguse sai.
Samas, kui ta päris ausalt järele mõtles, siis pääses sõnasõda valla tema keeldumisest külaskäigust naiseema poole. Laupäev ju, kas naine ei saa siis aru, et jahipäev!
Kus siis alles hakkas pihta: küll ei käinud mees pühadel perekondlikel üritustel naisega kaasas, küll olid tema kulutused kaugematele jahilkäikudele suuremad kui olnuks üks ilus reis soojale maale. Ja mida see õelusekott veel tema poolt lauale toodud liha kohta rääkis …!
„Kurat, ma ütlen, ma talle alles näitan, kuidas liha tuleb siis kui mees tahab!"
Tarmo tõstis tempot. Naise poolt tehtud õelad märkused tema ürgmeheliku jahikire kohta plaksusid mälus kui seitsmeharuline piits.
Uhkusega meenutas Tarmo oma sõnu enne majast välja tormamist.
„Pane pott tulele, moor. Täna sööme pardisuppi!"
No need olid õiged sõnad. Just sellised, mis sunnivad õige naise pliidi äärde ja löövad jahimehel selja sirgeks. Vaat sedasi!
Tarmo ei saanud arugi, kuidas rinnakõrguselt risti üle sihi kasvav kuuseoks ta jalust niitis. Ühel hetkel oli ta uhke ja sirgeselgne alfaisane teel supipardi järele ja teisel lamas Tarmo keset teerada pehmes poris selili ning vahtis taevasse.
Asend asendiks, ega see pisike kukkumine veel tempot maha võtnud.
Pigem vastupidi.
Taevas, just Tarmo maandumispaiga kohal lendas kena kolmnurkne pardiparv. Eeskujulik kolmnurkne paksude partide eskadrill.
Mida enamat …
Püss palge ja pihta!
Mees unustas tagasilöögi. Seistes püssi lastes oli õla taga õhk. Praegu oli seal puujuurikas.
Veel minut peale lasku oli Tarmo silme eest must. Kangekaelsus ei lubanud valjusti halada, ehkki ägin, mida ta ise vaikseks mehelikuks ohkeks pidas hirmutas ta kohalt juba kolmanda pardiparve minema.
Too esimene kolmnurk lendas peale pauku peaaegu häirimatult edasi.
Tarmo upitas end vaevaliselt üles. Õlg valutas pööraselt, ehkki liigutades oli tunda, et vähemalt kondid-liigesed olid ühes tükkis. Selg oli püssikaba löögist samuti justkui põrutada saanud, aga see võis olla ka kukkumise tagajärg,.
Tagasi koperdas pullvihase küti asemel haavatud härg. See võttis kordi enam aega kui tulek, ent koju ta lõpuks jõudis.
„Tule sööma", hüüdis naine köögist, kui kuulis Tarmo uksest sisenemas.
„Ma tegin ahjukartuleid. Me võime minu ema juure homme ka minna."
„Ta ei tulnud isegi parti sahvrisse viima", mõtles Tarmo.
Mis siis, et viia polnud midagi.

Väga vaikne õhtu

2011-12-27T18:55:00.001+02:00

Armas rahvas, kas te teate, et Tartu maantee ääres Viljandi poole pöörava tee otsas olev tikutoosimehike on suure tormiga sussid püsti visanud? Aeleb põllu peal , talupoeg või asi.
Peremees on jälle proffide hoole alla antud. Seagrippi ja muud säärast saasta praegu ei liigu, loodetavasti läheb tehnohooldus seekord plaanipäraselt (ptüi-ptüi-ptüi!)
Tapvat külma õues pole, hangesid samuti mitte, seega konti murdma ei pea. Loen, lösutan ja panen Peremehe toas tapeedi lõpuni.

Nüüd lähen lugema ja lösutama.
Tapeet jääb homseks. Muidugi, kui elektrit on. Pimedas on tapetseerida kahtlemata väga huvitav, aga tulemus ei pruugi igale maitsele sobida.

Täna

2011-12-26T20:28:00.000+02:00

Täna oli pööripäev, tänane päev oli terve minuti jagu pikem kui eelmine. Eilse 365 minuti asemel 366 minutit.
Mõnel otse öösse sumbuval hommikul oli küll tunne, et nii pimedaks jääbki. Mõistus ütles, et ole nüüd ikka, kõik saab ükskord otsa, aga emotsioonid olid tumedad, sünged, räpased, pessimismi uppunud.

Öösel hakkas torm.
Mühin, mürin, oigamised ja ragin ümber maja, samal ajal ebanormaalselt soe ja tähesärane.
Hommikune pilk köögiaknast leidis keks suurt kuusemürakat lamamas. Samas kõrval seisnud kuivanud kuused jäid tuulest rappimata. Mis tõestab veelkord, et mida vaesem olend on, seda vähem kõigutavad teda muu maailma tormid.
Imelik ilm oli.
Justkui oleks väga ilus inimene hulluks läinud, ikka väga tõsiselt hulluks. Homikuses päikesepaistes puid langetav nõdrameelne kaunitar. Või siis üleslöödud dändi - habe aetud, põsed kallist lõhnaveest õhetamas, seljas tuliuus rätsepaülikond - agulitänaval kaklemas.
Torm peaks olema ikka pilvealune pahurdav ja vettpilduv hüsteerik.
Arvan. Vist.

Tegelikult ei kõlba see talv mitte kuhugi.
Preagu peaks lodus olema rahulikus unes, lumetekk silmini veetud ja pungadel silmad kinni. Mu akna all kasvav sirel, vaeseke, ei tea siiani, mida täpselt teha. Kord on mõned kasinad miinuskraadid - siis saab pungad koomale vedada ja tukkuma jääda. Samas läheb soojaks ja vihmaseks, puu muutub rahutuks ja piilub, ega juhtumisi tärkamise aeg pole.
Mil kombel saab aed ja mets välja puhata? Rahutu vähkremine, mitte kosutav uni.
Mis see kurtminegi aitab.
Talv pole veel poole pealgi, siit võib veel mida iganes tulla.

Mikrokosmos

2011-12-26T00:51:00.001+02:00

Umbes teisel nädalal hakkas kasvama mets.
See oli alati nii olnud. Esimesed kaks nädalat toimus kiire kuivamine, siis oli tekkinud mingi kilejas kate üle kogu pinna ja pärast mõningast seisakut hakkas vohama mets. See hetk oli Poisi jaoks alati ülim. Tüvede kerkimine pinnast, võrade avanemine, puude moodustumine ja nende alla langema hakkav tolm, millest omakorda sirgusid uues kasvud – maailm oli tekkinud.
Põnevust ja vaatepildi ilu täiendasid juhud, mil mets hakkas tärkama eri kohtades ja eriliigilisena. Tavaline hallikasvalge võsa põimus lõpuks mingi roostepunase padrikuga, harvadel eriti õnnestunud hetkedel lõikus neisse madal viltjas samblikulaadne pinnas. Jaa, siis oli tõesti midagi erilist oodata.
Poiss teadis, et piisava kannatlikkuse korral jõuab ta ära oodata kõikvõimalike lendavate, kõndivate ja roomavate olendite tekke uude maailma. Peaaegu mitte hetkekski ei pööranud ta silmi muutuvalt maastikult, vaid uni võttis mõnikord oma . Nüüd. Nüüd. kohe, just hetke pärast peaks tollest hallikasrohelisest poolmädanenud džunglist paistma kellegi koon või saba.

***

Karjed kajasid haigla koridorides, tänaval kõndivad inimesedki pöörasid pead ja vaatasid murelikult trellitatud palatiakende poole. Siiras meeleheide, puhas ahastus kaotatud maailma pärast kõlas ses hääles.
Nii valus.
„Sa võtsid kümnendast esmaspäevase supi ära?"
„Jah, see hallitas juba üleni. Rõve pilt."
„Sellepärast siis …. Vii talle uus taldrik. Vii kaks täit, ta sööb ainult siis ühe ära, kui teine paariks päevaks sinna jätta."

***

Nad tegid seda jälle! Mitte kunagi ei lastud Poisil maailma teket lõpuni jälgida, just siis, kui talle hakkas tunduma, et metsasügavustes toimus mingi liikumine, puude ladvad hakkasid märku andma kellegi hiilimisest madalama võsaääre suunas võttis sanitar taldriku algelise maailmaga ja läks ära. Milleks, mida ometi tegi see kole mees tema metsa ja loomadega, miks ei lastud tal neid edasi vaadata?
Poiss kisendas meeleheitlikult. Tagus jõuetus vihas rusikatega vastu lingita ust.
Nad tegid seda jälle. Ja jälle. Ja jälle. Muster kordus.
Järgmiseks korraks oli Poiss ette valmistunud.
Lusikaserva sai vastu aknapõske hästi teravaks lihvida.

Ta sööb neid tõesti

2011-12-20T19:44:00.001+02:00

Parandasin pesumasinat. Lahtilammutamine oli kõige keerulisem ("Hmm, kui ma selle kruvi siit välja keeran .. oi, pagan .. huh, kinni püüdsin..."). kokkupanek päris lõbus. Lõbus ja loogiline.
Muig.

Mainimisväärt on avastus, et pesumasinad TÕEPOOLEST söövad sokke. Avasin oma eluka mao ja seal oli vähemalt kümme perekonna juurest röövitud sokikest.

Nüüd on siani nimetu masina nimi Moolok. Nagu sel ohvrinäljasel oinapealisel foiniiklasel.

Kohustuslikult traditsiooniline

2011-12-19T21:17:00.001+02:00

Aastal, mil rahvuslus pressis välja iga kultuurse inimese ninaaukudest, mil oksendamiseni räägiti "Esimese Wabariigi" taastamisest, märkamata, et aja seierid on sellest ajast liikunud poole sajandi jagu edasi ning maailm, mida tagasi igatseti, ei ole mitte kusagil kardina varjus peidus, vaid maatasa rullitud ja kildudeks, sel ajal nimelt ...

... olin ka mina totaalne idealist. Olin kindel mis kindel, et "ükskord tuleb see talu niikuinii", vaimusilmas nägin end, lehviv põll ette seotud, loomakesi (ma polnud veel lõpuni kindel, kas need saavad olema kitsed, lehmad või lambad ... no äkki isegi haned või kalkunid..?) karjamaalt koju kutsumas, nimelt kutsumas, mitte ajamas, sest minust pidi saama NII TUBLI perenaine.
Esimese mõra elu lilleaia klaasist maketti lõi meie talu endine perepoeg, kes viis aastat enne neid aegu mangus kohalikku sovhoosiparunit kuude kaupa, et see tema ema maja ära ostaks, kuid nüüd äkki ümber mõtles. Tema tahab oma armast emakodu tagasi, nüüd ja kohe, kuna tema on raske nõukaelu sunnil pidanud majast vastu oma soovi loobuma. Pärast kahte segast aastat sai siiski selgeks, et meid välja ei aeta ja maja on meie, aga maad saime osta vaid pisut. Talu jaoks vähevõitu, peab mainima.
Kive mu klaaslossi pihta tuli veelgi, kuid hinges käis klõps ära ühe tragikomöödiale sarnaneva artikli lugemise järel. Ma ei mäleta, millises ühepäevaajakirjas see lugu ilmus, ent jutt käis ülitõsiselt igasuguste iidsete traditsioonide väljakaevamise, tolmust puhtaks kloppimise ja reanimeerimise ümber. Talude iluaiad olgu kolmekümnendate lõpu stiilis, sest traditsioon nõuab nii, taludes pestagu pesu soovitavalt esmaspäeviti, kuna see on tava järgi pesupäev ja pererahva suvisteks jalanõudeks on suvel kõige paslikumad pastlad, sest vanasti oli nii.
"Pastlad" oli päästikule vajutav sõna.
Traditsioonid on head. Tavaliselt.
Tavad hoiavad elu raamides ja tekitavad tuleviku suhtes teatud kindlustunnet.
Paraku muutub ajas kõik, ka tavad ja kombed.

Täna tuli see mõte meelde, lugedes http://m6ttekodu.wordpress.com/2011/12/19/kas-eesti-on-rangelt-luterlik-riik/ kommentaari, kus koolilaste jõuluaegset kiriku ühiskülastust õigustatakse kommentaariumis sajanditepikkuse kristliku traditsiooniga.

Lubage meelde tuletada, et pärisorjust saadab samuti aastasadu pikk tava.

Hakkame vanu kombeid taastama, palun? Träälid olid ju viimati meil maamajapidamistes teise maailmasõja paiku (olgu, et teise nime all), nii, et polegi väga ammusest ajast vaja näpunäiteid otsida?

Kui tegu on religiooniõpetusega, siis loodan, et ühiskülastused hõlmavad kõigi kristlike kontsessioonide kirikuid, lisaks kindlasti ka sünagoogi, mošeesid, hiidesid - mis iganes veel meelde tuleb. Ärgu unustatagu kommunismi kui tõelist massireligiooni. Mu isiklik arvamus on, et selline õpe peaks käsikäes käima ajaloo õppimisega, seega päris algklasside lastele on taolist õpet pakkuda tiba vara.
Aga jah, võimalik, et ma alahindan tänapäeva lapsi.

Loodan südamest, et ajalootunni välised kirikukülastused on siiski rangelt vabatahtlikud.
Armas aeg, isegi vaktsineerimised on vabatahtlikud, saati siis ...

Kinkidest, lühidalt

2011-12-17T20:37:00.001+02:00

Sagenenud on kalite lähedaste telefonikõned, kus proovireisija osavusega üritatakse välja lüpsta kingiideid teistele lähedastele.

Ei oska mina neid aidata.
Ühes olen kindel: oma lähedastele saab teha imekauni kingituse iseenese õnne näol. Te ju kindlasti teate seda rahu ja rõõmu tunnet, kui taipad, et keegi sinu südame võrsetest on parasjagu elulaevukesega heasse sadamasse jõudnud? Mis on kila-kola ja muu nänn selle kõrval?

Elu on lasknud kinkidega seonduvalt kogeda nii mõndagi.
Kõik ei ole mõnus.
Kõige limasem viis kellelegi midagi anda on teha kingitus ja seejärel päevade, nädalate, kuude kaupa pärida: "Kas sa kasutad ikka MINU kingitut? On ju HEA asi, mille MINA sulle kinkisin?"
Kõige ebameeldivam kingi vastuvõtmise juures on unustada see, olgu või pisiasi, kinkija juurde ja siis öelda "Ah, ära näe vaeva (kingi) mulle saatmisega, pole vaja!"

Mingu teil ses vallas hästi!
Mul kindlasti läheb!

Aga muidu .. täna on selline tore päev, mil peale keskpäeval (juba, jee!) töölt laekumist ei ole viitsinud isegi prille puhastada.
Hetkel on tulemused juba näha. Nähtavuse vähenemise näol, nimelt :)

******

2011-12-16T21:49:00.000+02:00

Mitte midagi ei jõua enam teha ja kui ma kasutan väljendit "mitte midagi", siis tähendab see kurvameelset tõdemust, et see tordiviil elust, kuhu oli märgitud "isiklik elu, lust ja lebotamine" on vastikult kitsukeseks jäänud ja seegi viiluniru tikub otsast hallitama.
Jajah, ma käisin vahepeal usinasti teatris (ma ennustasin seda enda virinat ette!), aga näiteks kuidagimoodi ei tahaks uskuda, et sekretär oleks peale minu veel kellelegi meelde tuletanud:"minek on otse töölt, võta teatririided kaasa!" Muuseas: mulle tundus, et ta minu õlekehituse peale - "ma ei saa aru, kas mu tunkedel on midagi viga?" - sekretär ehmatas ...
Tegelikult tahan ma öelda, et olen tööl end liiga efektiivseks timminud. Kui ma varem sain mõne kommuunilooga ühele poole näiteks lõuna ajal või pisut lõunat venitades, siis nüüd teen ma KOGU AEG tööd. Mul on üks kolleeg, kes ei suuda vähimagi kõrvalise häirija olemasolul absoluutselt keskenduda. Tema töötab tihti oma kontorilaua taga kõrvaklapid peas. Kahju kohe. Ruumis on tihti tibi/emme/kohalike külauudiste/seltskonnakroonika tihe voog, kuna ma (kahjuks?) ei kuulu ühtegi sihtgruppi (pole tibi/emme/kohalik/ei jälgi seltskonnaelu) siis kapseldun ja nühin töö kallal. Tegelikult võiks hoopis vahel fantaasia ketist lahti lasta ...

Kõlab nagu tahaksin ma töörihma libisema lasta.
Tahan jah.
Vot.

Aga pilt, see on juhuslik. Lihtsalt selline õunapabul, kellel ei sobinud teistega koos keldrisse või moosi sisse kobida.

Hakkan teadlaseks, elukakskendneli tasemele upitan end ikka

2011-12-15T12:28:00.001+02:00

Talv jääb järjest lühemaks ja lühemaks, eestpoolt otsast on juba vähemalt kuu kulunud ilma lumelabidat puutumata ning lumelaadne löga on sujuvalt asendunud jääkülma vihmaga.

Milline jõulumeeleolu!

Kahemilline!

Poskaardiilm.

Juhul, kui keegi vajab postkaarti põrgust.

Tegelen siin omaette päkapikkude jälgimisega maastikul ja tõenäoliselt loete peatselt järgmisest „Elu24"-st või mõnest samalaadsest tõsiteaduslikust üllitisest minu avastuste kokkuvõtet.

Olulisim tähelepanek on seotud masinatehastes ringihiilivate päkapikkude puuduliku ohutustehnikaalase instrueerimisega. Fotosüüdistus tõenäoliselt treipingi vahel habeme kaotanud ja plekigiljotiini all vasakust käest ilma jäänud noorepoolsest päkapikust saab olema kivikõva argument teaduspreemiate jagamisele kandideerimisel.

Peale puuduliku ohutusteavituse on näha, et päkapikkude kildkonnas õitseb varem vene sõjaväge iseloomustanud dedovšina. Tollesama pildi peal poseerivad teised kaks päkapikku on silmaga nähtavalt paremas toitumuses, täie tervise juures ja – erilti tähtis! – tühjade kätega. Rammusam ja siledam isend on ülikiirel kandeajal loobunud igasugusest töisest tegevusest ja viibib tukastuseelses nirvaanas. Klassiühiskond, kapitalismi kibedad viljad!

Kas me selliseid kommitoojaid tahtsimegi?

Nüüd pean hakkama mõtlema, kas arukam oleks sättida ennast majanduse, psühholoogia, sotsiaalteaduste või hoopis mingi muu teaduspreemia jagamise järjekorda. Võimalik, et viskan landid välja igas tiigis, kusagil ikka midagi külge jääb.

Gunstisaalis, gunstisaalis

2011-12-10T22:10:00.001+02:00

Terve aasta jooksul ei ole ma teatrisse jõudnud.
Pole parata, tuleb selliseid asju ette. Natuke on piinlik ja natuke on "kelle asi see on"-tunne.

Kahe viimase nädala jooksul on Suur Isand Juhus hakanud seda puudujääki mu kultuurse inimese immitsas (Kaalep, süüdistage Kaalepit selle sõna eest) lööktöö korras remontima.
Kaks nädalat, kolm etendust.

Harold Pinter. "Petmine"
Ilmselgelt kumab läbi, et autor on asjaga väga kursis, nii petja kui petetu rakursist. Täielik proff lausa, et mitte kastatda väljendit "vana liiderdaja". Seepärst jääb palju temale selgeid pisiasju asjatundmatule pealtvaatajale valju ja kõlava häälega välja ütlemata. Igaüks kasutagu oma rikutud fantaasiat - kes alustas, kes keda ja millega petab, kes lõpuks kõige rohkem viga saab.

Eduardo Galán ja Pedro Goméz. "Meeste kodu"
Paljukest seal näidendit oli ja kui palju nelja mehe omakeskis pullitegemist jäi pisut lahtiseks. Etendust, kus pool ajast ei suuda näitlejad ise mingite siseringi naljade tõttu naeru pidada on küll lõbus vaadata, kuid mõnikord oli suur kiusatus uurida, kas nali, mida mehed laval südamest naeravad on sama, millega saalirahvast lõbustatakse.
Paraku oli tööpäeva lõpus sellist vaatemängu kergem seedida kui Pinteri raskepärast vaimukeerutust.

Sheakespeare "Võlanõudjad"
Muidugi parim selles reas. Parim just seetõttu, et kes tahtis, vaatas komöödiat ja kellel teine soov, võis tragöödiat näha.
Shylocki mätta otsast vaadatuna on tegemist ikka masendava lõpuga. Mida muud arvata loost, kus mees kaotab vara ning usu ja tema tütar pole ka just perele uhkuseks? Või kaalub kolme kolme edeva noormehe ning mingi depressiivse kaupmehe õnn tema põhjavajumise üles? Mida on üldse väärt õnn, mille saavutamiseks peab keegi hävima?

Neljas etendus oli Peppersackis, selle korraldasime teatris käinud pundiga ise. Kui lauda tuuakse üks praad kahe peale, siis on iga jagamine nagu eraldi vaatemäng. No mina olin oma lavapartneriga väga rahul - viisakas noormees, kes lõikas prae krabinal lahti ja ei oleks ilmselt ka siis vastu vaielnud, kui ma kõik endale rabanud oleks. Tegelikult olid seltskonnas kõik väga kenad inimesed, kontide pärast ei kakeldud ja üle tüki aja ehmatati näiteks mind mantli selgaaitamispakkumisega. Vaata aga, mida vanaaegne interjöör inimestega teeb....

Avalik kiri ASile Ilmataat&Lumemöldrid

2011-12-06T13:28:00.001+02:00

Lugupeetud härrased aktsiaseltsist Ilmataat&Lumemöldrid (edaspidi I&L)!

Minu koostöö Teiega on juba pool sajandit sujunud ilma suuremate tõrgeteta, Teie poolt pakutav kaup on enamasti olnud kvaliteetne ja õigeaegselt kohale toimetatud, samuti on peaaegu alati korrektselt toiminud Teiepoolne kasutatud kauba utiliseerimine kevadeti. „Peaaegu alati“ seepärast, et on ette tulnud tarneaastaid, mil kevadine lumekoristus sulamismeetodit kasutades on veninud lubamatult pikale või on selle käigus kasutatud liiga suures koguses vihmapesuautomaatikat, mis muudab vajaduse personaalse Noa laeva järelelühikese aja jooksul äärmiselt teravaks. Eraldi tooksin välja kevaded, mil peale tavapärase lumesulamisperioodi lõppu olete otsustanud oma eelneval talvel kasutamata jäänud laojäägid maa peale saata. (1988 aasta 23. aprilli kahjud on teil siiani korvamata, rääkimata hilisemate aastate valearvestustest!)

Kevadistest koristusperioodidest olen vestelnud nii Teiega kui ka Teie kollegidega varem ja kindlasti kavatsen neid teemasid käsitleda ka edaspidi, täna pööraksin Teie tähelepanu uuele probleemile Teie äritegevuses.

Paaril viimasel aastal olete teie, lugupeetud härrased AS-ist I&L, kasutanud oma materjaliressursse äärmiselt pillavalt. Piisab kui meelde tuletada mõttetuid lumehangesid nende kasutamiseks liiga eraldatud piirkondades ja nelja meetri kõrguseid hangesid kohtades, kus need jäid kelgutajate poolt täiesti kasutamata. Niimoodi ei saa majandusliku kitsikuse aegadel toormega ringi käia, tegelikult on selline laristamine taunimisväärne ka majandusliku tõusu aastail!

Paistab, et varasemate aastate pillav suhtumine tooraineressurssidesse ja kulumaterjalidega laristav ringikäimine on jätnud jälje käesoleva talve tellimuste täitmisele. Palun Teid edaspidi mitte tarnida meile Aasia riikides toodetud kaupa, mis, vähe sellest, et see on toodetud masstoodangule omaselt kvaliteedinõuetele tähelepanu pööramata on pealekauba saanud koheleveo käigus kannatada ning sellega kasutuskõlbmatuks muutunud. Selliselt lumest ei ole võimalik moodustada hangesid ja ühtlast katet maastikule, rääkimata peenematest kasutusvõimalustest nagu seda on lumememmed või liumäed. Olete te kindlad, et käesoleval ajal pakutav lumi on toodetud kõiki mahetootele vajalikke nõudmisi silmas pidades? Mina isiklikult kontrolliksin pärast selle kauba välimuse ja konsistentsi nägemist ka tootjapoolset garantiid, et kauba tootmisel pole kasutatud lapstööjõudu!

Kuna praegu on maapind endiselt kaetud püdela massiga, mis saadeti meile pimedal ajal „lume“ nime all ja I&L ilmateadetes etteloetavad saatelehed selleks nädalaks ei näita, et läbivettinud praaktoode lähipäevil väljavahetamisele kuulub nõuan mulle tekitatud moraalse kahju ja märgade jalgade korvamiseks vähemalt selleks talveks lume- ja lumesajuvaba hea nähtavusega sõidutunnelit kõigi minu poolt kasutatavate maanteede kohale. Juhul kui praaklund kiiremas korras kvaliteetse Rootsi kauba vastu välja ei vahetata laieneb mu nõudmine ka järgmisele aastale.

Vastastikusele mõistmisele ja koostööle lootma jäädes

Kaamos.

Koer hoidku oma saba ise kõrgel!

2011-12-03T23:35:00.000+02:00

Oi, ma olin täna tubli!
No nii tubli, et.. oi-oi!

Asjalood on meitel viimased pool aastat olnud sedaviisi, et poja pere ja kaks vanainimest on taas jaganud sama katusealust. Algselt kuu aega kestma pidanud faas venis seega ajaliselt kuus korda pikemaks.
Lihtsalt oli vaja. Elu on õudne mõrd ja lööb mõnikord noa selga sellisel hetkel, mil tegelikult just arvad, et kõik on korras ja aina paremaks läheb. Hea, kui on koobas, kus haavu lakkuda ja mõõka teritada, vanematekodu, näiteks.

Olgu, see teema ei puutu just väga asjasse.

Miniast on mul kahju. No ei ole minust asjalikku ämma ja tasemel vanaema. Ei viitsi ma jagada köögisaladusi (mul tegelikult üks saladus on: kui toit untsu läheb, uha soola - siis kiruvad kõik armunud kokka ja muid möödapanekuid ei märka) ega hooli lastekasvatusnippe pilduda. Nende lapsed, ise teavad, mida teevad. Nii ta siis, vaeseke, pusis üksinda köögis ja kantseldas lapsi, mina tegin heal juhul kahel-kolmel päeval nädalas süüa ja lastega ei teinud muud kui mängisin ja mürasin. Kui söögitegemine maha arvata, siis klassikaline vanaisa, mitte vanaema.

No ka see teema ei ole päris asjakohane.

Kummalisel kombel ei häirinud mind asjaolu, et õhtuti töölt tulles näeb tuba välja nagu oleks pommivöölane mänguasjatehases ilutulestiku korraldanud ega ka fakt, et nädalavahetustel on tihti äratuskella eest pisike (minu) silmamuna peast kiskuda üritav kämmal. Natuke pani kulmu kergitama nõudepesumasinasse pistetud telefon või mannapuder hetkeks lauale unustatud kohvitassis, aga ausalt öelda eks ole hullemaidki asju nähtud. Harjusin juba enne toolile istumist vaatama, ega kohupiima või suppi istumise all ei ole ja kingade tühjaksraputamisest enne jalgapanekut sai ka rutiinne tegevus.

Teema juurde, teema juurde!

Ma olin täna üle päris tüki aja vabatahtlik lapsevaht. Kui arvestada, et vanemal piigal on käes totaalse jonni faas, siis oli see minu poolt erakordne kangelastegu. Nüüd see kõige tähtsam tegu: preilide päevaunne panek on just nimelt tolle jonni tõttu olnud minial väga raske. "Mina ei taha magada! Mina ei taha oma voodis magada! See jutt, mis sa loed ei ole õige! Sa loed õiget juttu valesti! tekk on palav! Varbad külmetavad!..." Öh, mida veel?
Ma valisin kannatlikkuse asemel laste piinamise. Ma laulsin neile unelaulu. Alguses alustasin "Eeee-eelaaas metsas muuuutiooonu...", aga selle käigus avastasin, et ma õigeid sõnu ei mäletanud, ainult ropud tulid meelde ning seetõttu improviseerisin laulu teemal "Karumõmm tahab mett, mesimumm annab talle mett jee-jee"
Veerand tundi, ehk isegi vähem ja pambuliinad magasid!
Mida kõike ei tehta selleks, et ma ei laulaks.....

Nii tubli olin.
Onju?

Puhkus

2011-12-01T21:20:00.000+02:00

Mees süütas autotuled, tee oli sirge ja tühi.
Naine sirutas kõrvalistmel selga ja ringutas laisalt.
Koos veedetud puhkusenädal kodust kaugemal hakkas läbi saama.
Varsti on nad kodus, kohe varsti.

Mees tuletas meelde teel nähtud võõraid linnu. Huvitav oli neis jalutada, vaadata, kuidas mujal maailmas ei pea isegi majad olema sellised kui kodus. Selliseid jõgesid, millest reisil sai üle sõidetud ei olnud kodumaal niikuinii. Sillad nii pikad,et sõida justkui terve söögivahe enne kui jälle kindel maa rataste all.
Mida kõike maailmas ringi liikudes ei näe...
Mehele meenusid lõunamaa metsades kasvanud uskumatult vägevad puud. Hiiglased! Kui mitu sajandit pidi üks väeti väät kosuma, et selliseks Noa laeva mastiks sirguda? Mehele tuli meelde, et naine oli neid puid samuti huviga vaadanud,ja sõrmede vahelt allarippuvaid oksi läbi libistanud. Eks oli temalgi imestamist.

Pimedus voolas järjest tihedamalt üle maa.
Mees lülitas kaugtuled sisse ja tõusis pisut sirgemalt istuma.
Koju, koju.

Naine mõtles möödunud päevadel nähtu peale, kummaliste võõraste inimeste peale, kelle rõivad ja lärmakus olid võõrapärased ja omamoodi paeluvad. Palju meeldivaid emotsioone pisikestest suhtlemissilmapilkudest võõras keeles, naeratusi ja soojust. Millised lopsakad aiad, taimed, mis kodumaal toataimedena virelesid olid seal lausa heinamaal lehmadele nosida.
Päev, mil nad mehega metsas jalutamas käisid oli ka tore. Naisele meenus, kuidas ta ühe hiiglasliku, oma suuruses lausa inetu puu oksa küljest oli leidnud sinna rippuma pandud luti. Unenäoliselt ebareaalne mälestus. Meeski uuris seda puud huvitatult.
Naine laskis pea seljatoele vajuda.
Koju.

Puhkus oli tore, arvasid mõlemad.
Hea on omada ühiseid mälestusi.

Kodu juba paistis.

Priiküüt

2011-11-30T19:31:00.000+02:00

Amb ei liikunud, liikus loom ja nool vallandus kui iseenesest just kesiku sihikuga ühele joonele jõudmise hetkel. Vaikne vihin ja oligi kõik. Veretu, hääletu, kiire.

Eva tegi vaid talle iseloomuliku žesti oma pikki tumedaid juukseid üle õla visates ja ühe käega ratsu lakast hoides liikus kiiresti saagini, kummardus ning viskas sea enda ette hobuse turjale. Nädala toit oli olemas, võimalik, et isegi pikemaks ajaks. Just valminud pähklid ja pohlad pakkusid üksluisele lihadieedile mõnusat vaheldust, ilmad olid alles mahedad ja ööd lõkketule ääres Eva-sugusele kaunile ning sitkele amatsoonile pehmed taluda….

„EVA!" Vali hüüe lõikus sooja sügisesse ratsasõitu nagu kime vaenlase kriise.

„Eva, jälle sa magad keset päist päeva! Tuba külm nagu hundilaut, noor inimene, mis sa molutad, mine kuuri! Kuidas koolis läks? On sul õpitud?"

„Kohe. Hästi läks. On õpitud." Tüdruk teadis, et targem on küsimustele kiiresti vastata, vaikus pani pärimised paljunema ja hiljem pidi juba väga hoolega jälgima, et ennast kogemata sisse ei räägiks. Pole neil vaja teada, et täna oli jälle üks neist „kooli on mõttetu minna" -päevadest. Olla koolis selleks, et keegi veel saaks talle meelde tuletada, kui nõme ta elu ja kui rõve ta ise on. Milleks?

Puudekorvi käes esikupeeglist möödudes pööras Eva pea ära. Las vähemalt mõni hetk püsib veel ettekujutus temast kui kaunist naissõdalasest rongatiivana musta ratsu seljas.

Tuppa tagasi tulles riivas pilk siiski tahtmatult peeglit. Eva võbistas õlgu. Lühikesed jalad, kondine rindkere, rinnutu ja kitsas, vistrik kest lõuga. Eks koolistki sai täna viilitud kõigepealt koletu punni pärast. Niisugusena inimeste sekka minna … olge nüüd! Niikuinii tundis Eva end ilast-ilma klassi peksupoisi ja mängukannina …

„Tõin ära. On see kõik, mul on veel natuke õppida …?"

Puudekorv kõlahtas pliidi ette, Eva taganes kiiresti oma tuppa ja lükkas ukse koomale.

Päris kinni ei tohtinud, siis kippus isa alustama oma „minu maja, minu reeglid, siin sul saladusi olla ei tohi!" mantrat. Kogemused, jajah, kogemused.

Eva istus laua taha, tegi juhusliku pilgu eksitamiseks lahti esimese kättesattunud õpiku ja sulges silmad. Pisut ebamugavam oli küll, kui ennist diivanil , aga ta teadis, kuidas oma keha muust ilmast välja lülitada.

Priiküüdiga paradiisi.

Tema juba teadis teed!

Lõke oli just paras, et sellel liha tasapisi küpseda saaks. Külje alla laotatud rohusületäis oli pisut jahedam kui õhk ja rahustas hästi kiirest jahist väsinud meelt. Taevas sirasid tuhanded, miljonid, miljardid tähed ning öö oli tänu neile täis piisavat valgust ja rikkalikke varje. Põõsastest kostis sahinat. Eva pööras pisut pead, ta teadis, kes sealt lähemale hiilib. Süsi, tema ustav sõber. Mitte selline, nagu inimesed on, ei, inimesi oli tema maailmas vaid kahte sorti: need, keda ta mingist hädast päästis ja teised, tema kangelastegude hämmastunud tunnistajad. Ta ei vajanud inimesi, tal oli Süsi, sale ja painduv panter, öö ning mägede tütar nagu temagi.

Muinasjutt võis jätkuda.

***

Eva, kolmekümneaastane väsinud näoga naine, pesi nõusid. Kaks väikest poisinaga olid oma peituse ja tagaajamisega kord toas, siis jälle väljas, nende lärmakad hääled olid alati toas.

Eva oli nii väsinud, et ei suutnud enam poiste sõnu eristada, kõik kõlas nagu saeveski käivitamine, katkematu ja kõrvurebiv. Väsimus oli kõikehõlmav, selles ei olnud enam ruumi soovidele.

„Ma ei tohi peatuda, ma ei saa seda lubada, niikuinii on pooled asjad tegemata"

Eva teadis, et see on vale. Ta teadis, et kui ta peatub, näeb nii tema kui kõik teised, et ta pidev liikumine oli vaid illusioon, ta ongi ka tegelikult just selline tühine asendatav mutrike nagu ta end tunneb, mõttetu mutt …

Hetkeks sulges Eva silmad.

Ainult hetkeks.

Piisavalt kauaks, et näha vilksamisi kollaseid hõõguvaid silmi nõtke looma näos ja tunda sõrmede vahel ärksa ratsu lakka.

Tasuta reis eikuhugi. Kestab vaid viivu.

Käsi viskas kujutletava juuksepahmaka üle õla.

Teised: http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Loogikavaba, aga kangesti põnev

2011-11-29T23:45:00.000+02:00

"Naabrimees, ae, sul ilus punane tuulegeneraator õue peal püsti, kaua ta sul juba töötab?"
"Mis ta siin niiväga ikka töötab, suurem jagu ajast muudkui putitan teist."
"A kuidas se riist ennast ka ära tasunud on?"
"Nalja teed? Sa ei kujuta vist ette, mis raha sellistesse asjadesse matma peab! Minu eluajal kulud tasa ei tule!"
"Sa uut, savoniuse turbiiniga genekat ei taha prooviks osta?"
"Kohe!"

Eeeeee .... okeeeiii ...

Aeg koju minna

2011-11-22T23:30:00.002+02:00

Külmatunne pani õlad võbisema. Jalad olid pikast hulkumisest märjad. Elena proovis põlvi lõua alla kerides end pargipingil kokku suruda, et soojust säästa.
„Kui ma nüüd veel pikali heidaksin, oleks ma kodutu moodi"
Pink oli märg, mõtteks see pikaliheitmine jäigi.
Tüdruk hoidis kätega ümber põlvede tugevalt kinni, kannad olid pingiservalt muidu maha libisenud. Oli tunda, kuidas süda tuksus reite ja selgroo vahel nagu mingi tehislik masin.
„Mind jäeti maha …"
Hetkeks tundus, et kohe saabub lämmatav nutuhoog, isegi süda võttis justkui hoogu juurde. Elena tõstis kiiresti silmad puulatvadesse, ta oli endale lubanud reeturi pärast mitte nutta.
„Ei nuta. Ta pole seda ära teeninud"
Elenat ei jäeta niimoodi maha. Smsi teel, varahommikul. Ootamatult.
„Siga"
Millegipärast pidi pilku veel kõrgemale tõstma. Nina läks vesiseks kindlasti lihtsalt märtsipäikesest, muud põhjust ei saanud ju olla.
Terve hommikupooliku oli Elena jalutanud vanalinnas, inimeste hulgas oli kõige kergem üksi olla. Mitte kedagi ei huvita üks mahajäetud tüdruk.
Ai, silmad üles, ruttu …
Kõrvalpingil istuv vanamutt vaatas millegipärast pikalt Elena poole. Tüdruk ei tahtnud silmi keerata, reetlikud pisarad oleksid võinud ripsmete vahelt välja pääseda. No niipalju oli näha, et ega sel mutil ka mingi päikeseline meeleolu ei olnud, suu kippus teisel vahepeal lausa tõmblema. Või oleks viisakam öelda, et „tukslema"?
„Ah, ma niikuinii ei ütle ju midagi, mõtlen kuidas tahan"
Ketsid vettisid kolades ruttu läbi, mingil enesepiinajalikul moel leevendas see isegi masendust. Lõpuks sai väsimus võimust ja Elena istus pargis pingile. Koju ei kiskunud veel, kodus oleks pidanud elama hakkama ja seda ta praegu veel ei suutnud. Tüdrukule tundus, et ta ei suuda seda veel kaua, võimalik, et üldse mitte kunagi, aga samal ajal ei tahtnud ta tollele smsiteelmahjätjasttõprale pakkuda mingit rõõmu tema hinge lõhkumisest.
Linna mööda hulkudes oli Elena otsusele jõudnud: keegi ei saa, ei tohi näha tema katkiminekut. Ta astub sellest kraavist üle ja läheb edasi.
Muidu saab temast samasugune ussitanud mutt, nagu see, kes kõrvalpingilt just praegu oma kulunud kilekotti käe otsa vinnab ja krimpsus suu tõmmeldes minema tatsab.
Kui ainult see märtsipäike niimoodi silmi ei ärritaks.
Küll juba kolatud, vaja end kokku võtta.
Aeg koju minna.
***
Viimasel ajal ei jaksanud Niina kunagi poest otse koju kõndida. Hea, et park tee peale jäi, oli kus jalgu puhata ja käed said ka koti raskusest leevendust. Tänagi – poes oli jahule ja kohvile just „ostad kolm, saad kahe hinnaga" - soodustus, kott sai üsna kopsakas, see-eest oli nüüd nii jahu kui kohvi pea pooleks aastaks olemas. Pisike paus pingil oli ära teenitud, kindel see.
Kevadine päike tundus pargisopi tuulevaikuses soe. Puud olid küll veel paljad, need silmailu ei pakkunud, aga seda lihtsam oli teisi inimesi jälgida. Mitte, et Niina mingi piiluja oleks, ei-ei, üksikul inimesel oli lihtsalt mingitki suhtlust vaja. Kõnelema just ei tiku, ent vaatamist ei keela tavaliselt keegi.
„Kohvi panen kohe üles, kui koju jõuan. Teen kohe hästi kange kannutäie"
Hea mõte ajas suunurgad pisut üles. Mõtte homsetest pannkookidest surus naine veel maha, homseks peab ka häid mõtteid jääma.
Niina kohendas end pingil pisut, ajas selja sirgeks nagu vanasti kohvikuaegadel sai "Maiasmokas" istutud – selg sirge, pea netilt kallutatud ja kohvitass näppude vahel. Ei, väike sõrm ei olnud püsti, see oli matsiprouade viis. Niina ei olnud mats.
Suunurgad käisid veel kord ülespoole. Vilksti. Laia lõuaga naer on ju ka matslik.
Naine vaatas korraks kõrvalpingil istuvat kõhetut tüdrukut. Too tundus samuti kevadpäikest nautivat, oli lausa palged vastu suurt valgust keeranud.
„Kena särasilm. Jalad paistavad märjad olevat, küllap käis jalutamas. Kallimaga, kindel see."
Niina ei olnud ju nii vana, et mitte mäletada, mis tüdruku silmad päikese käes sedasi särama paneb. Eks ikka poisid ja kõige parem, kui pisut salaja.
Suunurgad.
Vilksti.
Püsti tõusmine oli pisut vaevaline, aga jah, kolm pakki kohvi ja kolm jahukotti oli ühe päeva kohta korralik õnnestumine.
Aeg koju minna.

Egobuust

2011-11-20T22:06:00.000+02:00

Vanaisa vaatab laupäeval ühe oma lemmikkangelase telemaratoni - teibi, tati ja vanade alukatega maailma päästa suutva MacGyveri kangelastegusid.
Pisipreiid asjatavad sealsamas lähedal midagi, millesse on kaasatud luud, mänguauto ja mingi tundmatu ese, järsku jääb poolteisene telekat vaatama ja hõiskab üle maja: "nama nuga!"
Järgnesid vaimustus ja kestvad ovatsioonid.
"Nama" - c'est moi, vanaema. Nuga- see on nuga, lihtsalt nuga. Mäkiveril on samasugune nagu namal, haha!
Tükk teipi ja vanad alukad, palun! Kustkohast ma selle maailma päästmisega alustan, väits on mul juba olemas?

Seakaamera, aga sead on imelikud

2011-11-19T21:00:00.000+02:00

Vaatan-kuulan mina praegu netist seakaamerat ( http://www.looduskalender.ee/node/2139 )ja ära sa ütle - mingid lällavad metslased on kusagil kaamera lähedal jauramas.
Huvitav, kas nad ise ka teavad, et kogu nende loba on soovi korral otseülekandena üle maailma kättesaadav?
Sigade solvamine, ütlen ma!

Perekonnapilt

2011-11-13T20:09:00.000+02:00

Eetla armastas neid hommikud.

Tühi kohvitass kõlksatas õrnalt alustassil. Päikesekiired viilutasid õhu ribikardina poolsuletud liistude vahelt tuppa sööstes ühtlasteks laastudeks, sigaretisuits kord kadus varju, kord rullus jälle juugendlikes spiraalides valgusesse.

Paradiislik vaikus.

Eetla puhus viimase suitsujoa akna poole, vaatas veel hetke päikesekiirte poolt nähtavaks tehtud mustreid ja tõusis, et tuhatoos ning kohvitass kööki viia. Pilk peatus vastasseinas rippuvatel piltidel.

Väike tüdruk jalgrattaga, natuke suurem tütarlaps valges pluusis, lilled käes, neiu ülikooliteklis … Eetlale meeldis vaadata jäädvustusi oma elu tähtsündmustest. Paraku oli üks asi, mis tema heameelele varju heitis – ta oli neil piltidel enamasti üksi. Vahel harva võis fotol näha mõnda kasvatajat või internaadi öötädi, koolipiltidel oli näha õpetajaid, kaaslasi koolipäevilt, kuid sugulasi ei olnud ühelgi pildil.

Mis teha, lastekodulaps nagu ta oli. Ei mingeid perepilte.

See olukord oli muutumas. Tänane hommik oli viimane omataoliste seas, mil Eetlal ei rippunud seinal ühtegi pilti temast vanematega. Juba homme on kõik teisiti.

Kõik need kadunud dokumendid, sisisevad bürokraadid ja hämmeldunult õlgu kehitavad arhiivitädikesed olid kui pikk ja sõge ristiretk. Paar pika aastat kontorist teise, ametniku juurest kaustade manu, avalduste kirjutamist ja neile vastuste ootamist olid end lõpuks ära tasunud.

Täna läks Eetla perepilti tegema. Esimest oma elus.

Täna ei saanud ta vanemad tema eest enam pageda, ei võinud jätta kuulmata tema poolt küsitud küsimusi ja ei tohtinud teda enam iial hüljata.

Selline päev oli täna.

Eetla pistis oma fotoka kotti ja asus teele. Ta teadis täpselt, kuhu minna, paari päeva eest käis ta oma sihtkohta vaatamas. Tollal oli küll pisut vihmane , aga mõtted, kuidas perepilt hakkab välja nägema, teadmise, et see peab just varasel hommikutunnil ilusa ilmaga tehtud saama pani Eetla juba siis paika. Tänane hommik sobis ideaalselt.

Kaugele ei olnud vaja minna.See, et Eetla vanemad olid tema praegusele kodule nii lähedal tuli talle tegelikult üllatusena. Arhiividest oli näha, et ema ja isa olid oma elu kestel liikunud ühest riigi otsast teise, ikka ja jälle kolinud ja muutnud oma kodupaiku. Nüüd olid nad lähedal, peaaegu Eetla kõrvaltänavas.

Kohale jõudnult pühkis Eetla ema pealt paar männiokast ja tõmbas isa rinnaesiselt ühe kõrre eemale. Fotoaparaadi toetas ta vanemate naabri pingile, vaatas, et nad ikka ilusasti kolmekesi kaadrisse jääksid ja vajutas nupule. Lipsti oma kohale sööstnud ootas ta klõpsu ära, tänas vanemaid ja istus neid vaadates veel mõned minutid tolsamal statiivi aset täitnud pingil. Hea rahulik oli olla, kellelgi ei olnud kuhugi kiire, lobiseda ka ei olnud vaja …

Järgmisel hommikul kohvi juues ei jälginud Eetla sigaretisuitsu, ehkki ka seekord keerlesid sinakad spiraalid viiliti kardina vahelt paistvas päikesevalguses. Eetla pilk ei lahkunud pea hetkekski uuelt fotolt vastasseinal.

Tema esimene perepilt.

***

Lugege teisi ka : http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Ja kirjutama, kohe, loodripolk!

Öö

2011-11-13T01:09:00.000+02:00

Kole, kui öösel uni tulemata jääb.

Nii võib juhtuda maainimesega, kes üle jupi aja jälle päälinna väisama satub. Pärast meeled puha elevil ja linnasagin mälus kihisemas.
Ülemiste keskuses sain osa suurlinna kultuurielust ja puha .. Leplandi Ott koos laulukooriga - silmanurga kiskus kohe märjaks, ikka kena näha ju, kuidas Jannseni ja Kunileiu traditsioone au sees peetakse.

Valetan muidugi. Ainult silmanurk oleks võinud vist märjaks minna küll, päris kurvad mõtted tikkusid pähe. Linn linnaks ja tarbimiskiriku rahamissa milleks iganes, aga maal hakkavad sädeinimesed vaikselt vettinud olmetakkudesse ära kustuma. Taaskord oli ühe kohaliku seltsielu vedajaga juttu maakohtade vaimuelust, kui jutt kohaliku kooli võimaliku sulgemise peale läks tabasin end esmakordselt mõttelt, et "jah, see tehakse niikuinii ära".
Mõte tundus paratamatu nagu öö tulek või aastaaegade vaheldumine.
Kunagi saab siin ilmselt olema mälestuskivi: "1787 - ?"

Minust umbes kilomeetri-poolteise kaugusel on künka otsas vana lobudik, kunagine pisike talumaja. Meie külahullu kodu. Oma eluga tuleb ta toime, eraklik ja inimpelglik on ta eluaeg olnud. Paaril viimasel aastal on tal tekkinud õõvastav komme kuuvalgetel öödel oma maja ees kuu poole ulguda.
Ma ei tea, miks ta nii teeb.
Aga mõnikord tahaks ise ka.

Fotojaht / Võrgus

2011-11-12T23:45:00.000+02:00

Mõnikord laseb ämmelgal kodu katus läbi ja siis on oi-oi: vesi võrgus.
Teinekord on jällegi maapinnal jäljed justkui oleks mingi hiiglane maakera vahepeal sibulavõrgus kuhugi tassida üritanud.

Teiste võrgutused: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=29Oct2011

Väike puust linnake

2011-11-07T23:10:00.000+02:00

Proovisin täna, mis tunne oleks kodutu olla.
Kukkus välja nagu tõeliste kodutute mõnitamine.

Mul oli asja Tartusse ja samas oli mul peal järjekordne misantroopiahoog. Tuttavate ülesotsimisest ei hoolinud, võõrastega tutvuma ei tikkunud, arvasin, et neli-viis, no äärmisel juhul ehk kuus tundi linnas laiaks lüüa on köömes.
Autota ja jala.
Hommikul kella üheksast alates.

Külm oli, pagan küll.
Normaalsed kodutud ei ole nii eblakalt riides kui mina, paraku.

Poed mind ei köida, paaris kohas üritasin aega viita ja teeeselda potensiaalset ostjat (hm, suurem jagu poode avatakse üldse alles kell kümme..?), aga näitlejaandi mul pole ja kannatust ka mitte. Kui ma lõpuks juba mitmes Tasku turvamehes ebatervet uudishimu hakkasin äratama otsustasin niisama jalutama hakata. Eriti kiire oli mul jalutama minekuga pärast niisugusesse poodi sattumist, kus nähtaval olevad hinnad sundisid mind müüja käest peaaegu vabandust paluma, et ma ,rott, sellisesse poodi üldse kogemata sattusin ( juuuubedad hinnad - mis laulust see ongi?)

Muidu oli inimesi poes tore jälgida. Näiteks üks tore vanatädi, kes kingapoes proovis kuute või seitset paari täpselt ühesuguseid karvaseid susse. Pikaldaselt, süvenenult. Või noormees, kes oli jalga ajanud vist väga moekad püksid, mille jalgevahe jäi umbes põlvede kohale ja seetõttu jäi nende kandja vähe pikema astmega trepil kummaliselt hätta - üks aste haaval, üks aste haaval...

Ah, kindlasti jälgis keegi ka mind samamoodi.

Lemmikloomapood, milles kalad elavad pöörases stressis: kohe järgmises letivahes müüakse õngesid. Giljotiin magamistoa akna taga...
Naljakad kahekorruselised kuurid tagahoovides.
Piiksuvad-tiksuvad foorid.
Jah, ma olen maakas. Luieni välja.

Kas ma juba mainisin, et külm oli?
Jalutasin ringi. Kõlgutasin bussipeatuses istudes jalgu. Kui mulle tundus, et ma olen peatusesse jõudnud bussi juba kord või ehk paargi näinud, otsisin uue koha. Kõndisin ühte sillapoolt pidi üle jõe ja teistpidi tagasi.
Ikka oli külm.
Erinevalt reakodutust oli mul pisut enam võimalusi.
Läksin kinno.
Mingi Punamütsikese lugu oli. Multikas.
Ah, sõjaaeg, käis küll.

Aga samal ajal...
... läks kogu mu konspiratiivplaan oma käiku vaikselt varjata vihinal vastu taevast.

Tasku kinos ei ole telefonilevi peaaegu üldse. Väga hea, lihtsalt suurepärane. Juhul kui kinoskäigu ajal ei helistata autoteenindusest. Mind kätte saamata tehti samast kõne Peremehele haiglasse ja tema omakorda alarmeeris kogu vahimiili - miks on ema autoga teeninduses ja tema ei tea sellest midagi?

Oisasininesaatan.

Millise mäsu võib üks inimene üles ajada!
Mul läks kõva pool tundi selgitamist, et "Tulin lihtsalt õõtshoobasid vahetama. Ei, kallis, autot ei tõstetud lumelabidaga treileri pealt maha. Jah, kallis, käigukasti õli vahetati ka ära. Ei kallis, õli ei olnud välja jooksnud, see lihtsalt vahetati ära...."

/Vasakule ära, seletuskirja kirjutama. Aga ma reedel saan alles epistlit kuulda..../

Fotojaht / Rännud

2011-11-05T19:37:00.001+02:00

Rändajad.

Teised: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=28Oct2011

Mõtted ula peal

2011-11-03T23:18:00.001+02:00

Paar nädalat tagasi hakkasid lahetagused metallitöölised streikima. Pood kinni ja mitte üks sai.
Pood oli ikka tõesti kinni.
Inimesed olid ühise asja eest väljas, palk tahtis hädasti tõstmist - hinnad vihisevad eest minna ka mujal, mitte ainult lahe lõunarannikul.
Solidaarsust streikijatega kinnitasid mõned teisedki ametiühingud.

Tööandjatega saadi lõpuks kaubale, nõudmistes jõuti kokkuleppele.
Muuseas: jutt käis paari järgneva aasta jooksul toimuvast umbes kolmeprotsendilisest palgatõusust.
Ma ei hoomanud kusagil kommentaare karjatustega: "Aga pensionärid? Aga kodutud koerad? Ma tean ühte metallitöölist, kes on iseloomult siga ja tööd teeb ka kehvasti, pole neile midagi vaja!"

Neli päeva pärast soome streigi algust julgesid Eesti õpetajad märku anda, et nende arusaam õiglusest erineb hetkeolukorrast ikka väga palju.

***

"krt kui tigedaks need õpetajad ajavad enda nõudmistega.Enamus inimesi käib min.palgaga tööl ja teevad orjatööd,aga teie....fui "
"üks idioot teeb kraax ja teised loiid kohe ka kraax "
"Ära juba tüütab see õpetajate nutt ja hala ,võiksite rohkem lapsi õpetada ,mitte vinguda ...isegi koolis käib teie vingumine ,lapsed tulevad koju ja räägivad ,et muud ei kuulegi , ei ole aega lapsi ära kuulatagi ja süveneda ,mis lapsel ka öelda on ... 2 ja istu kohale . Aga selgitamist ja suunamist on palju tahetud . "

***

Eestis on alla kolmekümneaastaseid õpetajaid koolides veerandi võrra rohkem, kui 30-35 aastaseid õpetajaid.
Miks?
Noored lõpetavad kooli, proovivad ameti ära ning lähevad minema.

Rahvas ju teab:
"Õpetajate palk on ümmarguselt 650 eurot. Kas seda on tõesti nii vähe? Vanas rahas teeb see summa 10 000 krooni. Mõtleme nüüd sellele, palju saavad teised inimesed palka, kes on näiteks müüjad, juuksurid või autojuhid."

Rumalad tõesti. Mingu parem müüjaks, juuksuriks või autojuhiks. Keda see haridus ikka huvitab.

***

Kui nii piiratud maailmapilt oleks ainult eespooltsiteeritud netikommentaatoritel oleks päris muretu olla.
Muretsema paneb samasisuliste mõtete kuulmine teiste (tõenäoliselt) haritud inimeste suust, lihtsalt varjatuna ilusate võõrsõnade ja efeumistlikult looritatud solvangute taha.

***

Kuulsin täna soome keele kursustel käiva kolleegi suust, et neil kursustel (kohalikus väikelinnas) on kõige rohkem usinaid õpilasi kohalikust maakonnahaiglast.
Õed ja arstid.
Jajah, kangesti keelehuviliseks hakanud, etskae....
Haridus on hinnas.
Või...?

Külalised

2011-11-01T17:21:00.001+02:00

„Sinuga räägin ma pärast!“

On inimesi, kelle poolt öeldule on võimalik vastu vaielda ja on selliseid, kellega vaidlemine on mõeldamatu.

Preagu kõlas too teine hääl.

„Kõigepealt ütle sina, punapea, miks sa mulle ei näidanud, kus jupats ennast peitis? Oleksid sa veidigi vastutulelikum olnud, ei peaks ma su porgandivärvi juuksetuusti siin iga jumala aasta nägema!

Võta vislkit ja ole vait!

Miks sa ei võta, oled uhkeks läinud või ei pea kere viskile vastu?

Ahjaaa, ei pea muidugi...“

Kõvahäälne Peetson valas parem endale klaasipõhja sortsu. Mis teha, kui külalised seda kraami ei kannata, head asja ei saa ju raisku lasta.

„Paksuke, miks sa sahtlit kiskuma hakkasid? Ma mõtlen seda kummutisahtlit, seda, milles sa tuhlasid, kui ma sind kolm aastat tagasi külastasin? Ma vaatasin pärast, seal ei olnud midagi, mitte midagi ...? Ma tulin ju ainult tagatoa bimbot maha võtma, nüüd pead sina ka siin jõlkuma. „

Eh, mis parata, Peetsoni elutee oli ristunud päris paljude lollide inimestega. Paha lugu, nüüd oli igal sügisel korra kogu see tohmanite seltskond tema söögilaua ümber vaikselt koos.

„Ja sina“, pöördus Peetson tolle poole, kellega tal just äsja oli lubanud hiljem tegeleda, „sina olid ikka erline oinas. Pugesid päevitustooli taga peitu. Päevitustooli! No naerma ka ei aja enam, nutt kisub selline lollus lahti, ma ei tahtnudki ju sind, mul oli su naabrit vaja!“

Peetson ohkas sügavalt. Soliidsus on maailmast kadumas. Korralikke külalisi oli väheks jäänud. Ehk too kõhn tumedas pintsakus mees - jaa, tema seisis siplemata keset tuba, ei naeruvääristanud ennast. Nojah, brünett mustlanna moodi daam tagumises lauaservas oli ka tore. Ütles „oota üks hetk“, värvis suu ilusasti erkpunaseks ja sõnas: „ ma olen valmis“.

Peetson ohkas veelkord ja vaatas oma laua ümber kogunenud eeterlikku seltskonda.

Näh, viskiklaas jälle tühi.

Hingedepäeval oli palgamõrvar Peetsonil alati palju külalisi.

Peitepilt

2011-10-29T18:54:00.000+03:00

Noooooohh.....????

Hiir koorekirnus

2011-10-28T11:51:00.002+03:00

Juba põnnistpeast on kõik kuulnud vana head muinasjuttu kahest hiirest, kes koorekirnu kukkunult esitasid näidisetüüdi, kus pessimist uppus vabatahtlikult ja väledasti, aga optimist lopsis koore võiks ja pääses klimpide peal kekseldes pakku.

Milliseid laiendusi võiks sellesse jutukesse tuua, milliseid erinevaid tõlgendusi!

Hiir-pessimist ja Hiir-sportlane.

Pessimist muidugi teeb mida ta tegema peab. Upub soliidselt ja rabelemata.

Hiir-sportlane ujub-ujub, esimesed, veel pisut väikesed võitükid hakkavad moodustuma. Hiir-sportlane saab krambi ja ühineb pessimistiga.

Perenaine koorib kirnult või, söödab perele ja vohmib ise süüa. Kui ta lõpuks hiired avastab tekib perenaisel eluagne hingeline trauma. Arved psühholoogi konsultatsioonide eest viivad majapidamise pankroti äärele.

Hiir-pessimist ja Hiir-hüsteerik.

Pessimist .. ah, teate isegi. Hüsteerik rabeleb, lõugab, kriiskab. Enne kui ta koore siise lämbub tuleb kass vaatama, kes seal röögib ja saab saagiks ühe rammusa hiire ning pool kirnu koort pealekauba.

Kass saab pärast muidugi perenaise käest peksa.

Hiir-pessimist ja Hiir-Logard.

Jätame pessimisti vahele, ta peale uppumise niikuinii midagi ei oska.

Logard ei viitsi sipelda ega röökida. Tema lebab täielikus rahus, vaikselt jalakesi liigutades mõnusas paksus koores kuni saabub perenaine. Too hakkab kiljuma ja lööb püti ümber, hiir longib kriiskavat perenaist ignoreerides urgu.

Perenaine loobub pimedal ajal üksinda sahvrisse sisenemisest.

Hiir-kadekops ja Hiir-optimist.

Optimist uhab koort võiks peksta, kadekops ei tee ise midagi, aga teisel ka nagu ei tahaks lasta. Kui optimist hakkab kirnust välja kargama, lööb kadekops hambad talle sappa ja nii nad mõlemad upuvadki.

Perenaine ei pane hiiri kirnupõhjas tähele enne kui pealt kooritud või müüdud on. Mis seal ikka...

Hiir-feminist ja Hiir-macho.

Feminist ei lase enda eest ujuda, plähmerdab kirnus nagu sõge. Macho teeb seksistlike nalju feministi koorese ihu üle ja upub, tõmmates iseenda naljade üle naerdes kogemata koort kopsu. Kui macho kõrvalt kaob ei ole feministil enam kellelegi näidata kui tubli ta on ja upub temagi.

Perenaine hakkab vist juba mõtlema, kas poleks targem hiirelõks osta.

Hiir-hetero ja Hiir-homo.

Hetero satub homoga ühes ruumis viibimisest paanikasse ja lahmib edasi-tagasi ujudes koore võiks. Hiir-Homo teeb elegantseid krooliliigutusi ja annab sellega oma osa koorepeksule. Mõlemad pääsevad pagema, Hetero muidugi eriti kiirustades.

Perenaine vaatab, et ohhoo! Lõksust on vist abi!

Hiir-hedonist ja Hiir-lihasuretaja.

Hedonist tunneb end, nagu oleks ta surnud ja taevas. Kõikjal ümberringi toit, pole vaja käppagi sirutada, söö end oimetuks ja leba vaikselt koorepinnal, ainult saba peab vahel pisut liigutama, et päris põhja ei vajuks. Lihasuretaja on nii lahja , et ei pea pinnalpüsimiseks üldse vaeva nägema, aga suu hoiab ta kramplikult kinni – see roog askeedile ei sobi.

Kui perenaine nad sealt leiab ja kogu pütitäie koort röökides õue laiali viskab avastab vanaperenaine, et ta lollakas tütar ei ole sahvris taibanud pooltele nõudele kaasi peale panna ja teeb perenaisele korraliku peapesu.

Hiired kolivad naabrite juurde.

Lilleline veebruar

2011-10-27T19:35:00.001+03:00

Kõik oli hall. Taevas oli hall, maapind oli hall ja maailma seinad olid ka hallid. Joonatan kallutas pisut pea viltu ja kontrollis, kas ehk niimoodi on näha mingeid muid värve kui tuhakarva toonid. Ei olnud.

„Oleks ma praegu kosmoses" mõtles Joonatan, „ei saaks ma üldse aru kus on kõva pind ja kus muidu udu. Käega katsudes ainult …"

Veebruarikuu sula olu muutnud maailma selliseks, lumi ei olnud enam vastsadanult kirgas, taevas kadus pilveteki sisse ja õhk oli paksult täis mingit segast ollust, mis udu jaoks oli liiga rammus ja vihma tarvis liiga hõre. Kõik oli kuidagi tagurpidi, isegi hingates ei olnud näha mitte väljahingatava sooja õhu pilvi, vaid hoopis sissehingamine oli äkki nähtav – udukeerised pugesid inimese sisse sooja.

„Ma olen nüüd seestunud,"

Joonatan mängis pisut mõttega, kuidas temasse pugenud talveõhk hakkab temaga igavesti kaasas käima ja kus iganes või mille iganes peale ta õhkab külmub see kõlisevaks purikaks. Kui Joonatanile meenus alpikannipott, mis tal kuu alguses kogemata praokile jäänud köögiaknal kiviks oli külmunud ei tundunud äsjane mõte enam eriti lõbus. Lillest oli ikka veel kahju.

Vaikselt kodu poole kõndides, kohati oma asukohta vaid lumest väljaulatuvate mustendavate puutüvede või plangujuppide järgi aimates oli ta siiski kohale jõudnud. Poeskäik ei olnud kestnud kaua, aga sellises tuhkhallis päevas oli ka aeg justkui venima pääsenud. Ka teistel päevadel tundus ju kohati, et ajaühikud on erineva pikkusega. Poole tundi elust oli ju raasuke, pooletunnine sissemagamine terve igavik. Minut ei olnud üksinda justkui midagi väärt, aga minuti võrra rongile hilineda oli asi, millest mööda vaadata ei saanud. Poeskäigu pooltund oli üks nende pikkade seast.

Joonatan läks tuppa. Tuba oli hommikusest kütmisest veel soe, mängimaununenud raadio tekitas hetkeks tunde nagu oleks Joonatan kogemata kellelegi külla sattunud, mitte oma koju tulnud.

Kui poekraam kappidesse laotud sai – paljukest seda ikka oli – jäi Joonatan köögilaua taga istudes õue vaatama. Ei olnud seal midagi näha. Niipalju oli küll aru saada, et kui jaanuaris oleks tol kelleajal õues juba sügav öö olnud, siis nüüd helendas veebruariudu veel endas peidus oleva päikese õrna valgust. Pisitasa hääbus see siiski. Kui aknast ei paistnud enam midagi, ka vihma ja udu sohilast, mis taeva ja maa vahel rippus, isegi mitte lume halli tompu ega taeva aimatavat helendust vaatas Joonatan köögis ringi.

Veebruar oli alles alanud. Päevi nagu tänane tõotas tulla veel.
Ja veel.
Veel.
Viimane ellujäämiskatse enne pori, pungasid ja pääsukesi.

„Musta leiva ja heeringa peal," mõtles Joonatan, „musta leiva ja heeringa peal seda kaamost välja ei kannata"

Mõte oli tulnud äkki.

Nagu mõtted ikka tulevad, te teate ju küll.

Pilk jäi pidama tumehallil ahjuküljel.

„See sobib. Täpselt nagu tänane ilm," mõtles Joonatan.

Ta tõi tagatoast kapi põhjast oma kooliaegsed guašid ja pihutäie pintsleid. Mis siis, et ta eriti hästi joonistada ei osanud. Lilli oskab joonistada igaüks. Karikakraid, kellukesi ja neid, mille jaoks eriti palju värvi enam ei jätkunud.. neid.. noh.. jorjeneid. Jorjeneid, just! Üks alpikann samuti.

„No selle veebruari elab küll lahedasti üle."

Nii hea sai.

Pipart keele peale

2011-10-23T23:23:00.001+03:00

Mul on külmkus juba paar kuud tõmbamas klassikaline kõhurohi - viin tšillipipra kaunadel.
Ma ei tea, kas ma olen tõeliselt kõva peaga või lihtsalt loll, aga täna tahtsin proovida, kas on hästi tõmmanud - pistsin teelusika varre viina sisse ja seejärel lupsti suhu.
Idioot.
Siiani põleb.

Tuli meelde mu elu kõige paremini ajastatud alkoholi serveerimine.
Sõbranna koos mehega oli külas mu esimeses omaetteelamises ja see mees, andke andeks, oli õõõõõõõõudne lobalõug. Meie, kaks siivsat ja viisakat noort naist, ei saanud kuidagi tema lobale vahele pressitud oma tähtsaid "kes-kellega-käib-ja-kes-jälle-lapse-saab"-jutte.
Ma võtsin oma rohukapist ilusasti napsupudeli ja pakkusin noormehele külmarohtu (talveaeg, mis teha). Too, viisakas poiss, võttis mu pakutu vastu, lollike ei küsinud isegi, mis pruun sodi see on.

Kolm aastat pipra peal seisnud piiritus oli.
Kutt oli kogu ülejäänud õhtu vait kui haud.
Me saime oma klatšinormi kuhjaga täis, keegi ei seganud enam.
Sõbranna kõneles, et kui nad hiljem majast välja läksid oli ta kaaslane hakanud valimatult lund suhu topima. Pime aeg, kes siis just nägi kui kollane või mis....

Roosi ärkamine

2011-10-22T21:53:00.001+03:00

„Ta ärkas!"
Ühest lossinurgast teise kajas see lause, küll vaikse sosinana, küll kärkivkindla sõdurihäälega öelduna. Ükskõikseid ei olnud.

***

Pikki aastaid vaid aednikku huvitanud talveaias oli soe ja niiske, mingi troopiline lill, mille nimesilt oli juba aastaid tagasi kastmisveest loetamatuks muutunud lõhnas nagu kast esikusse unustatud hapusid õunu. Kummaline vastuolu oli koduse lõhna ja võõrapärase õiekuju vahel, aga see ei huvitanud ausalt öelda kedagi. Lossirahva jaoks palju huvipakkuvam oli näha aias jalutavat paari, kes ei märganud enda ümber toimuvat ja kellelt lille või selle lõhna kohta midagi küsides oleks vastuseks saadud vaid segaduses pilk, kui niigi palju. Küsijat ei oleks tõenäoliselt tähelegi pandud.
Kaks noort kaunist inimest, mõtted teineteises, käed kord koos kord lahus nagu tuules pelglikult õõtsuvad lilled, vahepeal sõrmitsemas kord enda, kord kaaslase juukseid. Pilk maha, seejärel kaugusesse, seal ometi midagi nägemata ja kohe vilksti kõrvalkäija silmi otsimas. Aeg-ajalt juhtusid pilgud oma rütmitus hulkumises koguni kokku, neelasid üksteise sära ja pagesid taas teeseldud huviga mõnd lehte või teerada uurima.
Sama hästi oleks lehe või raja asemel sein või kaalikapõld olla.

***

Alles eelmisel hommikul oli Roos olnud veel külm ja ükskõikne nagu see juba lõpmatult kaua kestnud oli. Iga aasta tema seltsis mõjus ümbritsevatele kui kümnend, sestap kõneldi kuningriigis saja-aastasest nõiaunest. Lemmikloomad, kes teistele temavanustele neidudele tõid näole sooja naeratuse, jutud, mis muutsid uduseiks ja unistavaiks nende silmad, maalid, mis panid teisi tütarlapsi ilust ja ootamatusest ahhetama ei mõjunud Roosile.

„Lollus." oli ta lemmiksõna.

„mõttetu ajaraisk, labane tilulilu!"

„Koristage need kutsikad siit ruumist, haisevad!"

Mitte ainult pehmete loomade ja esemete ilu vastu ei olnud Roos ükskõikne.
Tema teenijad käisid tihti ringi nutetud silmadega, printsessi teenijaks olemist võeti lossis kui karistust.

„Kui jõle kalts sul seljas on!"

„See ei ole söök , see on searokk!"

„Mis te mõtlete, et ma nii lohakalt triigitud kleidi üldse endale selga luban panna?"

Kui mõni teenijatüdruk tema silme all murdus ja pisarad valla lasi, oli Roos eriti õel. Proovis aga keegi tema hinge lahkusega puudutada sai proovija kohe vastu näppe, valusalt ja korduvalt.
Kõik lossielanikud üritasid Roosi meele järgi olla, aga õnnestunud ei olnud see mitte kellelgi.

Lossi vanemad teenijad, kokad ja köögitüdrukud teadsid kõnelda, et printsessi vanemad olid enne Roosi sündi välja vihastanud naaberriigi peanõia, kes olla üritanud kuningale ja kuningannale seejärel needust peale panna, aga vanadusnõtrusest oli needuse pisut nihu läinud ja tabas hoopis tollal veel sündimata printsessi.

„Magagu su tunded sada aastat ja olgu su hing niikaua surnud."

***

Talve saabudes kogunes alati igasse lossi pisike seltskond narre ja näitlejaid, kes soojal ajal mööda maad ringi liikusid ja oma teekonnal kohatuid küll tsirkusetrikkide, küll tantsu ja lauluga rõõmustasid. See oli lõbus rahvas, iga loss võttis neid talve pikkadele tumedatele öödele mõeldes meelsasti vastu.

Aga Roos ei hoolinud esinejarahvast, tema loss oli ainuke lähikonnas, mis valitseja soovi arvesse võttes oleks kõik talvevarju küsijad ukse taha jätnud. Õnneks oli hoone hiiglaslik ja keda pesupiigad oma hoonetiiba ei võtnud said tallipoiste juures peavarju. Nii kaleda valitsejaga ju lausa pidi ise enda eest pimeda talveaja vastu valmistudes hoolt kandma. Tõsi muidugi, et uusi majalisi sai alati hoiatatud printsessi ruumidesse sattumise eest, isegi õues oli soppe ja platse, kuhu neil ei olnud tark oma jalga tõsta. Kõigil oli meeles, mis juhtus leierkastimehe pärdikuga, kes Roosile silma alla jäänuna lossimüüride taha saadeti ja seal huntide poolt ribadeks kisti.

Sel aastal oli talvituvate rändmoosekantide seas üks noor pillimees, keda varem ei printsessi lossis ega muudes selle riigi lossides varem nähtud ei olnud. Kena välimusega, kauni lauluhäälega ja ka pilli nokkima osav, aga sellised olid ju bardid kõik. Natuke põikpäine ja edev oli ta, jällegi samamoodi kui kõik moosekandid, kes oma väärtust ja erilisust hästi teadsid. Tegelikult oli Tikan – nii oli tema nimi – isegi tunduvalt põikpäisem kui teised sel talvel lossi sattunud muusikud, tema ei pidanud koguni hoiatusi keelatud kohtade kohta miskiks ja nii ümises ta laulu ning helistas pilli sealgi, kus muidu kõik teised liikusid hiilimisi, silmad maas ning kannad maast lahti. Küll hoiatati teda pärdiku saatust näiteks tuues, küll prooviti muul moel märku anda, kuid muidu nii tundlikud muusiku kõrvad ei olnud keeldude kuulmiseks valmis.

Hirm noormehe saatuse pärast oli suur, peaaegu sama suur kui kartus külma Roosi ees.

***

Juba nädala jagu päevi oli Roos ärgates kuulnud mingit veidrat heli oma kambri seina taga. Nagu pillaks keegi hõbenõusid ükshaaval põrandale – aga ikkagi palju vaiksem. Justkui prooviks mõni lind kevadel esimesi noote kuuldavale tuua – aga pisut valjem. Ajaks, mil printsess võbisevate teenijate poolt hommikukleiti rõivastatud sai ja magamistoast väljus valitses majas jälle vaikus. Järgmisel hommikul oli heli tagasi, ehkki ühesugune ei olnus see mitte kunagi.
Ühel koidikul otsustas Roos ohjad enda kätte võtta. Ta ei hakanud ärgates enam rõivastajaid ja kammerneitsisid kutsuma, vaid läks kohe kõrvaltoa ukse juurde ja avas selle järsult.

Keset muidu tühja ruumi seisis Tikan ja sõrmitses enesessesüvenenult oma fiidelit. Printsess avas suu, et noormehele tema koht kätte näidata või hoopis valvurid kutsuda, kuid sulges selle samas. Käsi langes ukselingilt, õlad vajusid kramplikust kandilisedolemisest pehmelt alla ja Roos punastas.

Kui juhuslikult magamistuppa astunud ülemrõivastaja ei oleks Roosi punastavaid palgeid näinud, ei oleks keegi teadnudki, et see noor naine üldse punastamiseks võimeline on. Siiani oli tema nägu alati kas kaame, isegi hallikaskaame ja ainuke puna oli vihastamisel lapiliseks kiskuv laup ja karjudes punaseks minev kael.

Aga nüüd Roos punastas.

Tikan tõstis pilgu, peatas viisijupi ja küsis: „Kes sina oled?"

„Roos. Mina olen Roos. Aga sina?"

„Tikan. Muusikamees. Sa oled ilus. Ma ei ole sind siin enne näinud?"

***

Roos ärkas.
Kogu lossirahvas oli korraga õnnelik ja mures.
Kevad oli alles kaugel, aga kõik teadsid, et kevadeti lähevad muusikud taas rännuteedele.

Tume pühapäev heledate triipudega horisondil

2011-10-16T19:54:00.001+03:00

Kas teate, et Rõuge kandis on sügis alles lopsakas ja kirev, puud lehti täis ja tumedate mehiste mändide ning mündikollastes kleitides kaseprouade vahel on lausa tajutav kevadine särin?
Ilus on.
Nagu ilust veel vähe oleks sain pealekauba veel ka targaks: ma tean nüüd, kus on üle Tartu piiride kuulus purksikuut Sirius ja kus asub patuse nimega koht Soodoma. Peab mainima, et eks need piibli kirjutanud mehed olid ikka suure silmaringiga ja paljureisinud mehed, leidsivad maailma ilusaimast riigist (Lõuna-Eestist, kui keegi juhuslikult unustanud on) paiga, mida raamatusse raiuda. Kuulsus on kuulsus, pole siin midagi viriseda.

Praegu olen väga tänulik ühele Haanjamaa mehele, kes oli nõus oma elu muutnud (või peaks ütlema „elu päästnud"?) kogemust Peremehega jagama. Eesti arstid on head ja väga head – vähemalt need, kellega Peremees peab kokku puutuma. Paraku on isegi häid või väga häid arste usaldades vaja vastu võtta otsuseid, mida tehes on inimene üsna üksi.
Peremees peab nüüd otsustama, kas ta on nõus kopsude siirdamisega või ei.
Muidugi on kõrvaltvaatajana imelihtne öelda, et kui valida on kiiresti läheneva lõpu ja peaaegu normaalse elu (defineerige kõigepealt „normaalne") vahel, siis ju polegi millegi vahel valida. Paraku on nii, et mitte keegi ei tohi tema eest seda otsust teha, ta ise peab oma tee valima. Samas on Peremees erakordselt osav manipulaator ja ta üritab iga hinna eest otsuse tegemist teistele delegeerida.
„Ütle, mida ma tegema pean?", „Mida sina minu asemel teeksid?", „Kas sa arvad, et ma pean nõus olema?" kuni üsna otsese „Sina pead lõpliku otsuse ütlema!"
Ma ei ütle. Ma saan ainult toetada tema otsust, olgu see milline tahes, aga jah või ei peab olema tema enese tahe. Kumbki otsus pole riskivaba. Ma ei otsusta teise inimese elu üle. Ei.
Kui Eesti meditsiin on mõnes harus ikka tõesti väga heal tasemel , arstid pühendunud ja kogenud, siis psühholoogi abi tõbistele on nigel. Haiged on oma kinnismõtete ja hirmudega väga üksi, perekonna kaela on jäänud pingete maandamine, lohutamine ja julgustamine.
Aga mul on ehk natuke paha ja piinlik seda öelda, ent siiski: teate, me ei oska alati.

Fotojaht / Naeratus

2011-10-14T22:24:00.000+03:00

Naeratab. Igatahes.

Kas keegi teab, kes kirjutas luuletuse, milles on read:

Verandal lahti lõikasin arbuusi
Sa naeratasid
Esmakordselt elus

Ma ei valeta, kui ütlen, et need read on mind kummitanud paarkümmend aastat.

Teised naerusuud: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=28Sep2011a

Hakake juba peale

2011-10-12T19:14:00.001+03:00

Ühel hommikul ärkas Joonatan Teadmisega.

Igasuguseid asju oli ta ennegi teadnud – noh, näiteks, et kartulid kasvavad mulla all nagu porgandidki, samas oli muidugi asju, millest ta alati aru ei saanud: miks olid porgandid söögi sees nii vastikud, nii vastikud.

Ega teised ka seda teadnud. Kui Joonatan küsis näiteks sellesama segaduse kohta porgandite ja kartulite erineva maitse suhtes vastasid mõned inimesed, et kurat seda teab, mõned jälle, et porgandid on ju vastupidi Joonatani arvamusele väga head ja oli ka selliseid, kes noogutasid Joonatani arvamusega nõusse jäädes pead.

Neid asju ,mille kohta paljudel inimestel kippus erinevaid arvamusi olema leidus palju. Riiete ilu või inetuse kohta oli igaühel oma arusaam, telesaadete armastajaid ja vihkajaid leidus iga saate kohta vähemalt pooleks, ilmast ei olnud mõtet kõneldagi. Mõnele meeldis vihm, teisele päike, kolmas hindas ööd …

Mingil hetkel avastas Joonatan, et maailmas oli siiski üks asi, mille suhtes olid inimesed üksmeelel.

Nad nimetasid seda matemaatikaks.

„Kaks pluss kaks on neli"

Kummaline, kõik olid nõus.

„Kaks korda kaks on neli"

Jälle sobis kõigile.

Armas aeg, otsustagu juba ära, kumb siis rohkem neli on.

Joonatan küsis paljude käest, kas nad on ikka kindlad selles kaks-pluss-kaks-korda-kaks asjas ja imelik küll – kõik olid kindlad.

Nojah, oleks siis üleüldine üksmeel piirdunud ainult selle väikese asjaga. Mida enam Joonatan matemaatika kohta kuulis, seda veidramate tõdedega teda ümbritsevad inimesed tundusid nõustuvat.

Ruudu kõik küljed olevat võrdsed.

Tõsi, mõne pisikese paberist ruudu puhul võis see arvamus isegi paika pidada, aga pruukis ette kujutada näiteks tuhande sammu pikkuse küljega ruutu, kui kohe võis aru saada, et ses väites on viga sees. Joonatan proovis ükskord metsas kõndida nii, et ta rada joonistaks ruudu. Sellise ruudu, mille iga külg on tuhat sammu pikk.

Täiesti kindlalt ei saa suur ruut, väga suur ruut olla nelja ühepikkuse küljega. Esimese külg oli täiesti kindlalt lühem teisest, palju lühem kolmandast ja mõõtmatult lühem neljandast küljest. Kuidas muidu seletada, et esimese külje mahamarssimiseks kulus veerand tundi, teine külg võttis aega pea viis minutit enam ja kahest järgmisest pole nagu mõtet rääkidagi, need kestsid päikeseloojanguni?

Ahjaa, Joonatani Teadmine.

Matemaatika oli teda oma veidrate valedega haaranud. Tol hommikul. Teadmise Saabumise Hommikul, ärkas Joonatan selge veendumusega, et ta peab kõigile tõestama matemaatika suurima vale. Kui üks suur vundamendikivi juba katki saab uuristatud on ülejäänu lihtne. Valeõpetus pudenegu põrmu!

Pralleelsed sirged ei lõiku.

Küll nad lõikuvad, varem või hiljem lõikub siin maailmas iga asi. Küll Joonatan seda juba teadis!

Tõestamine tõotas tulla pikk ja vaevarikas.

Hommikusöök söödud, võttis Joonatan ühe hernekepi ühte, teise teise kätte ja vaatas neid, oma tulevase avastuse tagasihoidlikke kaasosalisi pika sisendava pilguga.

„Teid ootab ees suur tulevik, hakake juba peale!"

Keppe enda järgi lohistade vantsis Joonatan enda järgi kahte sirget joont jättes üle värskelt küntud põllu lõpmatuse poole.

***
Teised on siin:http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Räpane Harry minus eneses

2011-10-08T21:19:00.000+03:00

Arvamus, et sügis on rahunemise aeg nii elus kui looduses on viieaastaste väljamõeldis. Klassikat ümber sõnastades on mul pikemat aega tunne, et minu sees on teine mina, kes on palju suurem ja tugevam kui see välimine mina.

Kolmandat päeva on mu kodune t-särk kirjaga "serial killers are people too".

Emotsioonid on juba pika rihma otsas, aga õnneks (teiste õnneks) veel suukorvistatud.

Ei tea, kas suudan tasakaalukat käitumist säilitada kuni tuul pöörab või leian end mingil hullul hetkel kellegi peale näost peetpunasena ja hambad tangis sisisemas?

Kui kihlvedudeks läheb, siis panustan nii enese poolt kui ka vastu. No kuidas ma peaksin ette teadma, mismoodi ma käitun, kui katus sõitma hakkab?

"Go ahead, make my day!"

***
Aga muidu on elu ilus.

Pealekaebaja märkmed

2011-10-07T00:39:00.000+03:00

Mida teha, kui olles võõras kohas autoga lillulällutamas sõidab teile ette mingi määramatut marki ilma numbrimärgita iseliikur, mille roolis istuv vennike on ilmselgelt täis nagu tinavile?

Korralik kodanik helistab politseisse: "Tallin-Tartu-Valga-Pariisi maantee 60589. meetril sõidab kahtlase sõiduviisiga ilmselt joobetaolises seisundis juht helekollases Zaparoozetsis, puudel kõrvalistmel. Palun elimineerige oht!"

Ma olen korralik kodanik.
Seekord raskendas mu kodanikukohuse tätmist mitu pisikest probleemi. Kõne korrakaitsjatele oleks kõlanud umbes nii:
"Mulle oleks praegu metsast üks auto vasakult sisse sõitnud, juht on vist purjus, sest auto paarutab meil ees ühest maanteekraavist teise. Eee.. kuskohas? Kusagil Saaremaal....arvan.... Milline auto? Vabandust...vist tumeroheline, aga võib ka hall olla, nii räpane, et ei saa aru. Võimalik, et Ford, aga ma pole kindel. Mis number? Pole sellist asja..."

Ma sain oma abituse peale nii pahaseks, et hakkasin tollel napakal järele sõites tulesid vilgutama ja lootsin, et kui mitte muidu, siis uudishimust jääb eessõitja seisma.
Tahtsin kangesti võtit süütelukust välja kitkuda ja kujutlesin täiesti selgelt, kuidas ma selle võssa viskan.

Ei läinud korda. See hull pööras teisele metsarajale ja kadus enne kui ma Peremehele suutsin oma võimsat plaani veenvalt esitada.

Aga mida ma oleks teinud, kui eessõitvas autos oleks olnud purupurjus ja pahas tujus kahemeetrine kiilaspea? Või kui sellels tati ja teibi abil koos püsivas autos ei oleks süütevõtit olnudki, kaks kaabliotsa sõlme seotud ja süüdet kui palju?

Päris aus olles loodan, et mõni puu või kraav selle autojuhi kosib!

Harjutused sabale. Oi, vabandust, ajule ikka.....

2011-10-03T12:53:00.000+03:00

Saabusin parajasti Indiast. Teie ei ole Indias käinud?

Ptüi, tegelikult tahtsin öelda, et lahendasin parajasti ristsõnu. Teie ei ole ristsõnu lahendanud?

Kui on igav, siis on ristsõnad hea ajaviide. Kui on väga igav, siis kõlbavad ka teiste poolt alustatud mõistatused.

Kui on ülivägatapvaltjubeigav, siis võib meenutada mõnd varem lahendatud ristsõna ning ikka ja jälle leida neist imetlus- ja imestusväärset.

Väikest muiet tekitab meenutus ristsõnast, milles küsitud pinnamõõt transformeerus lahenduses miiliks.

Pihku itsitama pani teine lehesabaruudustik, kus küsisõna „luik vene keeles“ osutus „aist“-iks.

Aga silmad üsna rattasse lõi paari päeva tagune ristsõna, milles ruudus kirjutatud „juut“ sai lahendussõnaks „itske“.....

Ootan kannatamatusega küsimust „mustanahaline inimene“, et sinna vastussõnaks susata „pigi“. Algus on igatahes juba tehtud.

*****

2011-10-01T00:39:00.002+03:00

Sügis saabus sel aastal uhkelt, pea püsti, selg sirge ja värvipintsel paremas käes. Vasakus käes oli sügisel suur kamm, millega ta katkus kiilaks need puud, kelle millegipärast talvesse tõttamisega kiire oli.
Tegus ja töökas.
Las rabeleb, pea see talv vahetust üle ei võta.
Kaks seitsmekümnetunnist töönädalat selja taga.
Ma vaatan inimesi enda ümber ja näen väsinud nägusid, kurbasid silmi ja hingetuid kehasid. Mis on saanud me kombest kambakesi teatrisse minna või kasvõi suurema seltskonnaga kinno sõita? Ammu ei ole ühtegi piknikku peetud, matkadest rääkimata. Üks sõna on üle kõige: väsimus.
Koosolekutel kuulen ainult mantrat "praegu on rasked ajad, pingutame veel...". Pea viis aastat on need rasked pigutust nõudvad ajad kestnud. Miks nii kaua, küsin. "Jah, aga..." siinkohal vastus katkeb. Lõpeb otsa.
No miks siis?
***
Järgmise lõigu kirjutamise ajaks panen oma hinge lukku.
Selle mõtte pärast ei ole ma mitte kordagi suutnud vaadata näiteks Titanicu-filmi.
See lapseraas, paarikuine tüdruk, kes uppus koos õe ja isaga sel reisil oleks kohe-kohe saanud seitmeteistkümne aastaseks.
Estonia.
Oleks.

Kuidas ma 100 000 eurot kaotasin

2011-09-26T23:58:00.000+03:00

Šarlotte tort on ju võltsitud, kui seal apelsinimahla sees pole? On ju ....?????
Mängisin täna minia ja Peremehe taustamängijana "Rahaaugu" saates kaasa ja minu 1564660 eesti krooni kukkusid esimese küsimuse peale musta ahnesse mulku.
Ilma nagu peni pehmest leivast.
Ma ei kuulanud saadet algusest peale ja küsida ka ei viitsinud, aga kui ma õigesti aru sain, siis olid küsimuste valdkonnad voorudes vastajate endi poolt valitud?
Kui nii, siis ma kokandust ei vali.

Seda muidugi juhul, kui mind ükskord saatesse paluma tullakse.

Ah ise peab helistama?

Hea küll.
Jääb ära.
Toppigu oma sada tuhat tarretisetordi sisse.

(Nüüd lähen nurka ja kordan kakssada seitsekümmend kolm korda: "Rikkal kade miel, kui vaese perse valge on")
Ei, see pole ropendamine. See on vanasõna. Sellel vanasõnal on veel lopsakamaid analooge.
Peaasi, et lapselapsed ei kuule.

Fotojaht / Puu otsas

2011-09-25T20:53:00.000+03:00

Puu otsas võib olla keegi, seal võib olla ka miski ja muidugi on olemas ka võimalus, et puu on omadega otsas....

Teistega sama lugu, kõik puha puu otsas: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=09Sep2011a

Taldrik

2011-09-24T14:43:00.002+03:00

Laeva jalutusdekil valitses tihe hämarus, lüheldast kasvu kükitav Saskin oli pealiskaudsele pilgule peaaegu märkamatu. Kes pisut hoolikamalt vaatas, nägi väikest tumedate juustega pisut kulunud välimusega kolmekümne tuuris meest. Selleks, et täpsemalt aru saada mida ta tegi oleks pidanud veelgi hoolikamalt uurima, võimalik, et isegi lähemale astuma, aga keegi ei viitsinud olla nii uudishimulik. Ilm oli üsna varakevadiselt niiske ja läbilõikav tuul ajas ka kõige paadunumad suitsetajad pärast paari esimest , kõige magusamat mahvi ruttu laevasisemusest kostva muusikatömpsu ja rahva sumina soojusesse tagasi . Saskin kükitas ja soris oma seljakotis. Pika otsimise peale tõi käsi kotisopist välja taldriku.

Kõige harilikuma taldriku. Või ... olgu, mitte just päris hariliku, ilmselt oli tegemist väga vana esemega. Lugematud lusikad olid selle põhjast kraapinud rammusat suppi või lahjat leent, lõputu rida käsi läbi ajaloo olid seda pesnud, kuivatanud, pannud kappi uut söögukorda ootama... Nüüd näperdas taldrikut varga käsi.

Milleks oli ta selle üldse võtnud?

Oli ju kotis küllalt hõbedat, paar kuldsõrmustki ning isegi üks Faberge muna. Ilus saak. Milleks oli tal vaja vanamuti krampis käte vahelt seda taldrikut?

Ahjaa, eit oli oma viimastel minutitel just selle kapist haaranud, ise ometi teades, et ta sureb niikuinii. Sel hetkel ei kahelnud mees, et tegemist peab olema millegi eriti väärtuslikuga. Lõhkise peaga vanamoori käest tema kallisasja rebides kohtusid mehe silmad naise omadega .

„See su tapab!“ tuli vaevukuuldavalt naise huultelt, ootamatult laskis ta käed lahti ja Saskin pidi hooga koguni paar sammu taganema, et mitte kukkuda. Eit püsti ei jäänud, kukkus selili nagu halg ning ei liigutanud enam. Nüüd uuris Saskin taldrikut , keerutades seda nõutult sõrmede vahel. Mida oli nõiamoor oma needusega saavutada tahtnud, kes siis tänapäeval selliseid asju usub. Ebamugav tunne näris ikkagi. Saskin tõusis äkki otsusele jõudnult püsti ja lennutas käes olnud eseme merre. Taldrik helkis vaid korra alumiste dekkide kajutiakende valguses ja kadus hääletult öhe. Vaevumärgatav kergendunud muie libises s huultel kui vari. Vanamuti needusehetkest saadik pisut ärevil olnud meel rahunes kui õliga kaetud meri.

Kevad edenes kiiresti, Saskin oli omis ringkonnis teatud ja nõutud mees. Nagu ikka mees, kellel on raha. Kellel on raha, sellel on naisi, kuulsust ja luba teha asju, mis pööblile vaid unistuseks jäävadki. Saskin ei kuulunud kunagi pööbli hulka, mitte kunagi. Tema oli alati see, kes ei pidanud ukselinki oma käega puudutama, kes vahetas autosid nagu nagu naisi ja naisi nagu sokke. Kevadine seljakotitäis õnnestus väga edukalt maha müüa, sellest piisas üsna mitme toreda kuuma seikluse jaoks. Ega kevadine käik ei olnud esimene omataoline, nii mõnigi ülemere elanud vanainimene oli viimasel paaril aastal leitud oma paljaksvarastatud kodust koledat surma surnuna . Saskini meelest oli tema amet nagu iga teinegi, mis vahet seal oli, arvas ta, kas sõidad mere taha ehitama või röövima. Peaasi, et raha tuli. Kaugeltki mitte kõik ta tuttavad ei teadnud, kuhu nende varakas semu paar korda aastas „tööle“ kadus. Lihtsalt – kuidas sa põlgad ära rahaka mehe seltskonna? Teada-tuntud rahvatarkus, et nii mõnigi saab jõukaks rikka mehe järelt raasukesi korjates oli neile ammu selgeks saanud.

Paraku hakkas rikka mehe kauka põhi sügise saabudes rahakuhja alt jälle pisut välja paistma. „Töö kutsub“ ohkas Saskin ja astus laevale. Soe vananaistesuvi kestis veel , meri oli vaikne, inimesed seisid seekord, erinevalt kevadisest ajast ilma nautides dekil. Nii ka Saskin. Veel pool tundi peal esimese sigareti kustutamist rinnutas s reelingu najal ning vaatas üksisilmi lainemäsu laeva külje all. Ühtäkki nägi ta midagi kiiresti läbi vee ülespoole tormamas. Ammu enne, kui ta üldse oleks taibanud, mida ta nägi oli ta tohutu veesamba poolt mere pühitud ja laevakruvi poolt viiludeks lõigatud.

„Täna plahvatas Tallinn-Helsingi liinilaeva vahetus läheduses TeiseMaailmasõja aegne meremiin. Spetsialistide hinnangul võis aastakümneid merepõhjas lebanud miini detoneerida kasvõi juhuslik muutus merepõhja struktuuris , hoovusega kaasaliikunud kivi või muu ese. Õnnetusjuhtumis sai surma.... „

Suhtlen täitsa vabalt

2011-09-22T23:55:00.000+03:00

Kas te olete kunagi olnud lummatud viisist, kuidas mõni inimene võõras keeles räägib? Voolavalt, kaunilt, häälest on aimata tema rahva aristokraatlikku kõrkust ja ülimuslikkuse soovi. Hoolimata sellest, et te ka ise oskate end ses keeles arusaadavaks teha ning vaatamata vajadusele tolle kauniskeelega vestelda üritate teie omavahelisi jutuajamisi hoida võimalikult harvade ning lühikestena, kuna oma keeleoskus tundub äkki hale ja hõre ning piinlikkustunne võimalike (vabandust - kindlasti esinevate) vigade pärast nöörib kõri?

Nojah.

Ja siis satute te tähtmatult kogema hetke, mil seesama pelguäratav inimene teie firma unisexpelleris viib läbi pellerile omaseid toiminguid avatud uksega kuudis, ise samal ajal telefoniga ametlikku kõnet pidades.

Ainsa veetõmbega kadus mu siiani ainult süvenev kõnekramp.
Ainult ... telefonikõned ei ole enam need ...
Tjah. Britid.

Milleni võib jõuda lasteraamatuid lugedes

2011-09-16T02:01:00.000+03:00

Üks mõttejupp on mu pisikeses nööpnõelapea suuruses ajus nädalakese hapnenud.
Vist sai küpseks.

Viibisin hiljuti seltskonnas, kus sai räägitud ühest, teisest ja kolmandastki. Neljandaks hakkasime arutlema teemal "homoseksuaalsus ja mina".
Palun mitte valesti aru saada, minu personaalküsimus ei olnud sugugi päevakorras. Lihtsalt oli niiöelda vaba mikrofoniga õhtupoolik, kus pea kõik seltsilised võisid välja öelda oma arvamuse selle aktuaalse ja kõikipuudutava ilmingu kohta.
Iroonia irooniaks, aga kaks mustrijoonist hakkasid küll silma.

Kõige enam väljendasid oma muret tõenäoliste ligitikkujate ja "käe püksi ajajate" üle tüübid, kellel puudus igasugune sarm ja seksapiil. Suurem osa neist olid isegi kena välimusega, kuid vähemalt minu meelest kuidagi külmad ja tuimad. Samas võis nende jutust endale kuvada pildi pikkadest ahistajate järjekordadest hämarail tänavanurgil, kes nimelt neid ootavadki.
Soovmõtlemine? (Jajah, halb nali)

Teine korduv arabesk oli "oo, ma olen nii salliv"- tüübid: "Mul on üks tuttav pede. Täitsa normull tüüp, aint kui ma mõtlen, mismoodi ta ikka selle teise kutiga voodis..."
Appi, kas ta kujutleb kõiki oma tuttavaid paare niimoodi, voodis? Kumb siis see TÕELINE pervert on?

Kui ma nüüd veel ära märgin, et selle teema vallandas arutelu "Muumitrollide" üle, siis kõlab kõik veel eriti pentsikult.
Millised oleksid ohutud lasteraamatud..?

"Vari on vari!"

2011-09-14T23:43:00.000+03:00

Kuidas nimetada inimesi, kes oma retkel nälga tundes leiavad, et Põhjaka mõisa ei viitsi jääda, sest seal on hetkel natuke paljuvõitu rahvast, Krantsi kõrtsis nad peatuma ei hakka, kuna seal hoiatas teenindaja kuni kolmveerandtunnise ooteaja eest ja lõpuks leiavad need näljased end söömas kogu trassi kõige haledamas söögiputkas, kus hoole ja armastusega taldrikule asetatud brokkoli oli seest veel võrdlemisi jäätunud ning kartulipudru pada oli ilmselt mördisegistiga sassi läinud?

Kuidas see jänes seal looreha all lõdisedes ütleski?

Ahjaa.

"Sa nägid ju küll — otsisime siit ja sealt, aga midagi paremat ei leidnud!"

Kiirustage, seltsimehed unetud

2011-09-10T09:00:00.001+03:00

Selleks ajaks kui Kaamos oma punase autoga Värska sanatooriumi ette keeras olid protseduurid unetutele juba alanud.

Aga unetu ei olnud ju Kaamos sugugi ja seega oli neist protseduuridest ikka täiesti ükskõik.

Olgu, lõpetaks iseendast kolmandas isikus rääkimise.

Võtaks õige üles teema "maainimene ja jacuzzi"
Maainimene sööstab vanni manu, kraabib erutusest värisevate kätega kotist tee peal soetatud vannivahu pudeli ja pikemalt mõtlemata ... olgem ikka täpsed - üldse mitte midagi mõtlemata valab pool selle sisust vette.
Pärast on muidugi võrdlemisi raske orienteeruda hästilõhnavat vahtu enam-vähem laeni täis vannitoas, hea, et maainimene olulised pidepunktid selle ruumi topograafias enne lõplikku pimedust meelde jättis.
Näh, jälle ei saanud ilma kolmanda isikuta ... ma ei saa ju otse kirjutada, et ma nii loll olin.
Kiirel õppijal, nagu ma enese arust olen, jäi see viga edaspidi kordamata. Kokkuhoidliku kasutamise ja vastutustundliku pakkimise korral pisanuks toda vahtu ilmselt veel paariks nädalaks. Kokkuhoid ja vastutustunne ei ole iseenesetmõistetavalt minu rida.

Ma magasin enamuse siinveedetud ajast lihtsalt maha. Kodune kitseselga meenutav säng ei ole topeltlaia voodiga mingi konkurent ja peab mainima, et kui ma siiani olen suurema osa hotellipatjade diagnoosiks julgenud panna "anoreksia", siis Värskas oli tegemist tõeliselt rasvunud isenditega. Sügavamalt asjasse süüvides - äkki need padjad olid siin kõhnumas? Sel juhul on mul hea meel, et me kohtusime nende ravikuuri alguses.
Olen sanatooriumipäeva eeskava koostajaile tänulik nähtud vaeva eest, eriti meelitav on, et just minu lõunaunest äratamiseks on siia kohale toodud Põlva pallimängusiilid ("Serviti") ja eilepäevane noorte meeste sportvõimlemine mu akna all oli ... ah, mis te nüüd niimoodi minu pärast sülti soojendate, ma söön külmalt ka!

Nüüd koduteele. Patareid laetud, Peremees autosse ja keel hammaste vahele kinni.
Kusiganes me ka ei maanduks - loodetavasti on seal Rocki tantsutüdrukud oma suvelõputrenni tegemas. Olgu Peremehel ka hea päev.

Vinguv eit jälle platsis

2011-09-08T22:22:00.001+03:00

Puhkus kisub aia taha, aga ma olen paraku elu jooksul selliste asjadega natuke liga ära harjunud.

Kodus käib praegu kannatusmäng, mille teemaks on "Sul on ju puhkus, miks sa mind ei lõbusta?". Ma tõepoolest p r o o v i s i n mainida, et äkki ma siiski läheksin kaheks-kolmeks päevaks omaette ula peale, näiteks mõnda spaasse või lihtsalt sõbrannasid piiluma, aga sellest tuli ainult pahandust - miks ma temaga ei taha minna?
Lollilt ausalt sai öeldud, et kui me koos läheme, siis olen ma kõrvalistmel nagu kilekott piima ja vostiga, pagas. Tuletasin meelde meie trippe, kus alati (ausalt, alati!) kui ma ütlesin, et ta kinni peaks, tahaks mingis teeäärses kohas ringi vaadata küsis ta alles kolme-nelja kilomeetri pärast "siin vä?" ja sealjuures ei olnud ta kunagi nõus tagasi sõitma. Juhtusin mina mingi ime läbi rooli saama ei jõudnud ma ära kuulda, kui halvasti ma sõidan ja miks ma ometi pidureid põhja ei vajuta - juba kilomeetri pärast on vist ristmik või miks ma liiga aeglaselt sõidan - ega siin metsa vahel politseid pole.
Vähemalt ühel korral olen ma ta seepärast teele jätnud ja ise koju hääletanud. (Jah, ma olen vastik, aga see oli magus!)
Neid kordi, mil ma olen rõõmsalt alanud reisi täielikus masenduses lõpetanud ei ole vähe.
Miks ma peaksin midagi sellist igatsema? Rääkisin, et ma olen täiesti päri temaga pagasina mõne sõidu kaasa tegema, aga enne tahan ma ise ka natuke puhata.
Oiissand....
Küsisin veel, et kuhu ta tahaks minna.
"Kustkohast mina pean teadma?"
Sellise vastuse peale tulla....
Ja mina loll arvasin, et olen lapsed suureks kasvatanud.

Loll-Marusja lohe kallal

2011-09-07T19:58:00.000+03:00

Võtsin lohel ühe pea maha.
Näoraamatus ma enam ei võimle.
Tegelikult oli päris lõbus, aga kuidagi kilejas oli see suhtlemine. Small talk oma kõige läbipaistvamas vormis.
Minu suhtlemise mõttetus lõi mulle näkku, kui ma kirjutasin kommentaari oma minia kommentaarile ja me olime temaga samal ajal ühes toas. Ma ei suhelnud ju seda kommentaari kirjutades temaga, vaid tegemist oli niiöelda avaliku esinemisega, mõttetu edvistamisega.

"Kas tervitada ka saab? Ma tervitan oma vanaema, kes praegu köögis nõusid peseb ja oma patja, mis nööril kuivab..."

Laadidaa.
Näoraamat ei ole mõttetu koht.
Palu tõsiseid inimesi tõeliste mõtetega.
Minule ta lihtsalt ei sobi.
Minu nurk on ikkagi blogindus ja kommentaariumid.

Jäägu ma siia või ihuüksi. Vajan kirjutamist kõigest hoolimata.

Fotojaht / Purgis

2011-09-04T22:32:00.000+03:00

Purk on üks ütlemata vajalik asi.
Sinna võib panna natuke nosimist.
Või terve laeva.
Purgist võib muidugi viskit ka juua, pea nelja sajandi vanune Iiri lauluke lubaba seda lahkesti.
Mmmm, purk on siis ju hästi vana asi.
Võimalik, et ainult päevake noorem kui maailm.

Teised purgikogujad: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=31Aug2011

***

2011-09-04T12:56:00.000+03:00

Kuningriik purkide eest!

Eeee... päris tervet kunigriiki ka ei raatsi anda... ja parem, kui purgid oleksid suured ... ja lähedal ... ja et neid oleks palju...

/Lähen tagasi aeda mõtisklema, kas vanainimeste röövimine ("Käed üles! Purgid siia!") oleks esilehe uudis või ei./

Elevant palmi all

2011-08-28T21:00:00.000+03:00

Veel nädalake ja hea õnne korral algab mul puhkus. Hästi palju "kui"-sid on veel minu ja puhkuse vahel, hoian pelglikult hinge kinni, et salapärane "keegi", kes eksisteerib ilmselt igas vähegi suuremas ettevõttes ei leiaks näiteks, et kaks nädalat jutti mittemillegitegemist on minu jaoks lubamatult pikk aeg ning üldse - alles eelmisel aastal olin ma ju terve nädal kodus....!
Ehk läheb korda.

Puhkuseplaan eei ole ega tule. las läheb kõik isevoolu teel. Mõtlesin hiljuti üsna usinasti, kuhu minna, aga hetkeseisuga on kindel valikuvõimalus minna hulluks või ehk alternatiivina minna paksuks (hm, paksemaks?).
Alternatiiv ei sobi kõrge hinna tõttu - mitte ainult vahendid (toit) vaid ka kaasnevad kulud (uus garderoob) võivad tengelpungas tuule tõmbama panna. Niigi peaks talvemantli asemel tõenäoliselt burnuse järele ringi vaatama hakkama.Hea lohvakas riidetükk, pole pitsitavaid nõõpe ja ahistavaid varrukaid.
Hulluks minemine kõlab nagu plaan ... peab pisut mõtlema.

Nali naljaks, aga näiteks puhkusepakette üksikutele ei ole tegelikult olemas. Või kui on, siis on need osavalt peidus. Pean siin silmas näiteks kõikvõimalike spaade lühikesi vedelemispakette. Ikka "romantikapakett kahele", "kaks ühe hinnaga", õhtusöök kahele".
Üksikute kohta on enamasti pisike rida hinnakirjas: "kahese toa üksi kasutamise eest lisatasu..."

Huvitav, kui palju oleks just nimelt üksinda puhata soovijaid? Ma tahaksin näiteks veeta üksi oma sviidis veeta viis tundi mullivannis, niikaua, et sõrmeotsad krimpsu tõmbavad, nautida üksi restoranis udupeent õhtusööki, sellist, et ei teaks poolte söögiriistade nimesidki, kasutamisotstarbest kõnelemata. Tahaksin, et toateenindus tooks mulle ja ainult mulle kella kaheteiskümne ajal luksusliku hommikusöögi (kelle asi see on, mis kell ma ärkan!) ja üleüldse, teate...

Jah, ma olen vist liiga palju lugenud ja fantaseerinud.
Tegelikult saaks seda kõike kindlasti ka praegu, aga miks ei ole olemas mingeid pakkumisi üksikutele? Mitte, et ma seda oleksin, aga paljud ju on ja kindlasti on veel minusuguseid, kes kujutlevad ideaalset puhkust ette üksi.

Aga pärisellu tagasi pöördudes: puhkuse ajal tuleb kartul üles võtta....
Spaa võ asi....

Lendav Hollandlane

2011-08-28T00:56:00.001+03:00

Igal reedel, ma arvan, igal reedeõhtusel bensukakülastusel kohtan ma TEDA.
Vanakoolimeest.

Ta sõidab sapakaga, mitte küll klassikalise maanteemuhuga, aga pisut modernsema seebikarbiga.
Tal on alati triiksärk ja lips. Topilisevõitu, ent puhas lai suuresõlmeline lips.
Kui on vilu, siis on Vanakoolimehel sejas pisut kitsas tviidpintsak.
Tal on pruunid viigipüksid. Autoga toon-toonis.
Krempliinist.
Ja vuntsid, ärgem unustagem vuntse.
Der fliegende Holländer.
Bernhard Fokke. Minevikust.

Matemaatika edasijõudnutele

2011-08-21T13:58:00.000+03:00

Kui peranaine jaksab korraga keldrisse viia neliteist ühikut hoidiseid moosidest möginateni, keldris on hetkel kassada pluss midagi ühikut neidsamu tassitavaid potsikuid ja pliidil keeb näiteks hetkel järjekordne ämbritäis õunamoosi, siis mitu korda on perenaine vandunud, et "järgmisel sügisel enam ei..." ja kui mitmes aasta järjest selline vandumine toimub?
Vastates lisaküsimusele "kui suur on tõenäosus, et perenaine sel korral oma lubadust peab" on võimalik saada lisapunkte.
Lisapunktide omanikud võivad nende eest endale ilusa õhtu lubada.

Aastaid tagasi elas samas lähedal üks väga hoolas perenaine, kelle kelder oli igal sügisel pilgeni head-paremat täis. Tollele perenaisel olid, muide, millegipärast väga kõverad jalad.
Nüüd ma tean, miks.
Tema kelder oli ka majast üpris eemal.

/Lähen vaatan peegli ees oma kepsud üle ja koperdan keldrisse. Täna on vaja oma viis käiku veel teha./

Mul puudub siin rubriik "Eputan ja laian"
Ilmselt peab sellise ka tegema....

Kuri silm, needmine, must kadedus ja välistatud pole ka vuuduu

2011-08-17T22:51:00.000+03:00

Veel ajal, mil minagi ontliku taluperenaisena oma kodus lehmadele ja sigadele majutusteenust pakkusin kehtis kohalikel vanaperenaistel kindel reegel võõraid mitte iial oma lauta lubada ja möödaminejate komplimente kobedate pudulojuste või lopsakate aiaviljade kohta järsult tõrjuda.
Ärasõnamine ja kuri silm olid kaks koledat asja, nende tagajärgedega ei olnud mõtet riskida.

Kolmas kole asi oli oma asjade laenamine või oskuste jagamine kadedale.
Kui perenaine äkki ei saanud hakkama mõne tööga, mda ta varem lausa lennult ja üks käsi selja taga ära tegi, oli kindlasti põhjus kellegi kadeduses.

Nüüd tekib vägisi küsimus: kui ma juba mitu kuud tunnen, et kõigil mu mõtetel ja tunnetel, ideedel ja tahtmistel on juskui sein ees ja katus peal, kas siis võib arvata, et kuri silm on mulle needuse kaela väänanud? "Et sa end igavesti konservkurgina tunneksid - purgis, kaane all ja hapu!"

Ei, ma ei mõtle seda tõsiselt, ausõna!
Lihtsalt enestunne on sihuke... purgis, kaane all ja hapu.

Karjuv füüsiline vägivald

2011-08-17T21:16:00.001+03:00

See nüüd küll aus ei ole!
Kui minu ema oli sama vana kui mina praegu, siis läks ta pensionile.
Minge metsa, mina oma pinsiiga ilmselt ei näe, terve põlvkond vastsündinuid jõuab hirmsa puberteedi igavestikestvasse keskpaika selleks ajaks, kui ma jalad seina peale lüüa võin. Lööngi, kui needsamad koivad enne kastis ei vedele.
Niisiis niipalju vanaaegsest peremudelist, kus noored sigigu muretult, sest laste kantseldamiseks peetakse kodus vanavanemaid.

Šopahooliku elu pole kerge

2011-08-13T22:37:00.000+03:00

Ma ei võta juba ammu tõsiselt ühtegi väidet maniakaalse ostlemishaiguse seosest inimese sooga. Nagu oleks tegemist mingi naiste värgiga, millesse mehed suhtuvad suuremeelse leplikusega ning millest inimsoo isasem pool sugugi ei hooli.

Kullakesed, te olete mehi lihtsalt vales poes jälginud.

Mul oli täna vaja ühe kindla kauba hinnapakkumist jälgides läbi käia kõik kreisilinna ehitusmaterjalide poed ja lollist peast mainisin oma kavatsust ka Peremehele.
Ossahizzandjummalküll, viimati sai ta dressid nii kiiresti ristiinimeste riiete vastu vahetatud vist vene kroonus. Mees oli enne autos kui ma oma jutuga ühele pole sain, turvavöö kaks korda üle rinna ja lõnksutas kerega neljarattalisele juba hoogu sisse.

Mulle poetuurid ei istu. Vups poodi sisse, kavatsetud tegevus käiku, sopsti välja tagasi.

Seekord nii lihtsalt ei pääsenud.
Kõigepealt kadus ta mul igasuguste tööriistade riiulite vahele ära.
Mu väited, et ketaslõikuri ma ostsin kolm nädalat tagasi, lööktrelli remontisin eile ära ja kuumapuhuri järele ei ole tõesti mingit vajadust panid ta silmad vesiselt läikima. "No vähemalt puurikomplekt..?"
EI!
Kurva näoga loovis ta seejärel sanitaartehnikat silitama.
"Meil on segisti. Ei, meil on köögis ka segisti! See on tõesti ilus kraan, aga kuhu sa seda panna kavatseksid? Ei, ära katku seda toru kaasa...."
Väikese nagi vannituppa pressis ta ikkagi välja.
Teisest poest lahkusime seinalambiga.
Kolmandast korvriiulite komplektiga.

Õnneks on selles linnas ainilt kolm ehitusmaterjalide poodi.

Ühest, muide, ma oma plaanitud hinnapakkumist ei küsinudki. Vajalik lett oli nimelt teisel pool köögitehnika osakonda ja ma pidasin ohutumaks seda koos Peremehega mitte läbida.

Ma olen sellest käigust nüüd TÕSISELT väsinud.
Ja kui aus olla, siis uus vannitoa nagi on kole nagu öö.

Niisama. Kõigest natuke

2011-08-13T00:47:00.000+03:00

Täna on See Päeav Kui Tähed Kukuvad.
Näha pole midagi peale lärmakalt heleda täiskuu.
Kui kuu nüüd peaks kogemata karjavaistuga kaasa minnes alla pudenema, kas siis võib soovida midagi tõeliselt suurt?

***

Ma pole suurem asi viisipidaja. Kui ikka päris aus olla, siis käime mina ja viisipidamine lausa teine teisel pool jõge ning see pole mingi Pirita jõe ülemjooks, vaid vähemalt Visla.
Täna hakkas kummitama Nukitsamehest pärit lauleldus:

Kurjus on ilmas jah headus on ilmas
Pahad on pahad ja head on head
Viha on ilmas, õelus on ilmas
Võibolla pahad on hoopis head

Ilma heata poleks kurja..
Kurjata ei oleks head
Kuri mõte läheks nurja
kui oleks ainult hea.
Kurjus kuulub siia ilma
Samuti kui headus
Kurjadena ilmast ilma
See on elu seadus

Miks mul võttis nii palju aastaid aega, et Viidingu sõnade mõtet taibata?
Ilmselt ma ei kuulanud piisavalt hästi.

Mis see viisipidamine siia puutub? Ma nimelt ümisesin terve pealelõuna seda viisikest, sõnad peas kumisemas. Lõpuks üks kaaslane taipas, et ma laulan omaette ja tundis isegi viisi ära - see kuuluvat ilmselgelt laulule "Olgu jääv meile päike".
Ma sain seletuse mind aastakümneid vaevanud mõistatusele: miks ma ei ole kuulus laulja?

***

See-eest olin kiire looma paraleele Harry Potteri viimase filmi ja iidvana muinasjutu vahel: süda nõela sees, nõel muna sees, muna pardi sees, part rebase sees ... selleks et Kaštšeist jagu saada, on vaja pool loomaaeda maha nottida.
Huvitav, kas ma panin õigesti tähele, et mingil hetkel nimetas Potter tuda surematusele pretendeerivat ninatut tüüpi Tomiks? Kustkohast see veel tuli?

***

Suvi olevat siis läbi kui kibuvits viimased õied pudistab.
Paistab, et sügis on kolme õie kaugusel

Tunded, mõtted, sõnad

2011-08-10T23:10:00.000+03:00

Oma soovid, need kõige sügavamad, selised, mida ma endale ausalt tunnistan ja need teised, millede olemasolu ma isegi surma ähvardusel omaks pole nõus võtma, kuid mis sellegipoolest vähemtähtsad pole sulgen ma pisikesse puust karpi.
Pisikesse seepärast, et tegelikult võtavad soovid me elus üllatavalt vähe ruumi.
Puust seetõttu, et ka surnud puu hingab ja tuksub.
Karbi matan suure-suure, suurima kivi alla, mille leian.

Seejärel jään maavärinat ootama.

Küll ta tuleb.
Pole ei mul ega maavärinal valida.

***

Vaadake, kui pimedad on ööd.
Samet.
Mähin end sellesse ja sulan ära.

Joon

2011-08-06T23:26:00.000+03:00

Istun siin metsa ääres ja joon koos pojaga õlut. Tema väitis,et haamri kasutusjuhendis olevat mainitud midagi alkoholi kohta, aga kuna mäu ei ole ikka enam viieaastase oma ei mäleta ta, kas see oli "jah" või "ei" ning olgu siis "jah" ja mina mõtlesin selle peale, et eks omasugune peab ikka omasugust aitama ning esmaabi andja võiks olla samasuguses konditsioonis kui haavatu.

Nojah.

Kui te nüüd arvate, et ma kirjutan külili põrandal lamades ja poeg niriseb samal ajal vaikselt kuuri all veretuks, siis on see teie probleem.
Täpselt nii, nagu on minu probleem see, et ma ei ole oma elus oma vanemate juuresolekul suutnud võtta isegi sünnipäeva tervisenapsu. Õlu ei tule kõne allagi.
Ma ei ole end oma vanematest suutnud distantseeruda. Ikka veel alaealine, kelle käimised ja käitumine on kloostrikooli reeglite määrata.

Kunagi lugesin mingist raamatust mõtet: kaheksakümneaastase neitsi nõue, et surivoodil arst ta läbi vaataks ja ikka kindlalt neitsiks tunnistaks ei ole uhkus, vaid kahetsus.

Laiendan seda mõtet meelevaldselt.
Ja luban endale ühe laupäevaõlle.

Puhta asine päev

2011-07-31T00:46:00.000+03:00

Mida tänane päev mulle õpetas?
Põhiliselt kõikvõimalikke praktilisi tarkusi.
Kõigepealt seda, et minu autosse mahub 50 millimeetri paksust penoplasti kaks pakki miinus üks leht.
No olge normaalsed, mismõttes jään ma ÜKS plaat näpus auto kõrvale seisma ja EI MAHU rohkem????

Teiseks sain teada, et Reku ei varasta lapse käest vorsti, ehkki tal on silmnähtavad süljes lämbumise tunnused kui pisike preili lidub, salaamiviil kummaski käes, mööda õue ja lehvitab nendega nagu kärbes tiibadega. Kärbes siiski oma tiibade küljest ilmselt ampsusid ei haukaks, arvan. Reku puhul piisas ühest "ei"-st ja peni lihtsalt jõlkus lapsel kannul. Kui vorst sai otsa, oli koer silmnähtavalt õnnelik ja ta pesi lapse igaks juhuks keelega hoolikalt üle. (Väkk, kui kristalselt aus olla. Väkk-väkk!)

Kolmandaks peab üks Rakvere pomps mind nüüd kindlasti pervoks. Kinost tulles käisin poest läbi ning nähes ajakirjariiuli ääres natuke peetud välimusega meesterahvast süvenenult mingit kirjut pildiraamatut sirvimas jäin täiesti avalikult seisma ja uurisin nahhaalselt, mida ta ometi loeb. "Kroonika" oli. Minu uudishimu oli paraku hajameelsusest ümberlülitamata jäänud kinoreziimil ja mul õnnestus oma häbitu jõllitamisega too mees silmnähtavalt segadusse ajada.

Ahjaa - kes peab lugu ulme/paugutamise/"oh me oleme nii sügavamõttelised"- tüüpi filmidest, siis X-meeste stoori on just sellesse väravasse. Mulle, muide, meeldis. Nüüd nuputan omaette, millist supervõimet igatseda - hoiupõrsas olevad mündid pole küll ka suure proovimise peale isegi kergelt kõlisema hakanud ja Juku mõtteid lugeda on kasutu tegevus - null, nada, zero.....

Viuks

2011-07-25T01:23:00.001+03:00

Jama, täielik jama.

Peaaegu esimest korda elus on mul idee, tegevusliin, süzee - aga esmakordselt elus ei ole mul sõnu.
Ma oleks justkui ära kuivanud, tühjaks raputatud, paljaks varastatud.
Midagi keeb selles katlas, kus lood tekivad, aga ma ei jaksa kaant kergitada.
Vaevalt saab mõte esimese lõimejupi kinni püüda, kui Juttude Atropos leiab, et "aitab talle küll" ja välgutab oma kääre.

Ma lähen lolliks.Lollimaks. Kohe varsti lähen, tõepoolest.

Järgmised kaks nädalat ei paista ühtegi hõlbuhetke, eks siis lähengi.

Mis see siis nüüd on, loominguline kriis väääää?
Looja, jajah.........

****

2011-07-25T00:09:00.000+03:00

Maailm on täis mustikaid, mõrtsukaid, suve ja surma. Kui pikk on päev, millest tegelikult ei piisa millekski mõistlikuks ja kui palju võib ajalukku mahtuda omavahel sobimatuid sündmusi?

Ah, las aeg ise sõelub.

Sadade inimeste lein hõljub praegu kõikjal ja see on vist ainus, mis on tähtis.

***

Sipsasin läbi Tartu, nägin esmest korda Pirogovi pargi ära - noh, ma olen seda ennegi näinud, aga siis oli see mu jaoks "küngas Raekoja taga", sõin mingit jubedat laadarooga, end selle söömiseks kahe kahvli ka nelja noaga varustades.... Ausõna, kogemata ja seda, et mul kaks kahvlit on nägin alles poole eine pealt. Nugade hulka nägin varem, poetasin need ridiküli ja olen nüüd Väitsa-Kaamos.

Laadad on ilmselt välja töötatud inimestest kogu jaksu väljaimemiseks, see kunst on viimistletud ja lihvitud briljantse täiuseni. Kui ma päris alguses jaksasin veel natuke uudishimutsedes lettidele laotud kraami uurida, siis pisku aja pärast löntsisin nina maas ja tõstsin kätt ja pilku ainult küsimaks "selle tänava lõpust vasakule, jah..?"

Asi mis silma rõõmustas oli igasuguse tavalise laadanänni puudumine. Kõik tundus olevat palju ehtsam ja ehedam kui ma viimastel aastatel nägema harjunud olen. Kusjuures natuke ogaraks muutis mu meelehea tõsiasi, et just seekord oleksin ma meelsasti ostnud mingi prosta pluusi poola või leedu kodinamüüjate käest.
Noh, ilma siis ilma. Teinekord. Teises elus.
Seekord lülitasin end laadast välja ja tegin pilte Peremehest ja tütrest. Ja siis neist vastupidises järjestuses, Ja seejärel pilte kummastki eraldi. Ning suurem osa pilte sai tehtud täiesti võõrastest inimestest, kes siin ja seal tantsu vihtusid või muidu ilusad olid.
Ahjaa- mõned pardid ja üks lodi said ka üles võetud.

Jõle kehvad fotod tulid.
Lihtsalt oli selline päev.

Tegin ära või jaa?

2011-07-20T00:43:00.000+03:00

Meri ei lubanud enda peale kriisata.
Kuidas sa karjud kellegi peale, kes vastab sulle sosinal?

Ei läinud pilte tegema, ei läinud ujuma, läksin merd endasse hingama.

Ma ei teadnud sõitu alustades kuhu ma täpselt välja jõuan. Esimesel hetkel, kui nägin puude vahelt vaba vett, karjatasin, Kes mind tunnevad, teavad, et ma ei karju kunagi ehmatusest või rõõmust. Kes mind väga hästi tunnevad oskaksid midagi sellist siiski oodata.
Ma ise ei tunne ennast vist väga hästi :D

... kakskümmend kolm, kakskümmend neli, kakskümmend viis ....

2011-07-17T22:26:00.001+03:00

Äsjase täiskuu järellainetus või mis see ka iganes ei olnud, aga sel nädalavahetusel sain ma igatahes inimliku lolluse üledoosi. Mis kuramuse kohaliku nokiat me otsime, hakkame lollust ja kitsarinnalisust purgiga välja müüma ja oleme karmauhti universumi viie rikkaima seas.
Kõigepealt peaks muidugi sellele ideele patendi taotlema, muidu läheb rebimiseks. Lollus on kindlasti maavara, mille varud on lõputud ja üsna ühtlaselt üle maakera laiali määritud.

Arvata võib, et reedeõhtune kinoskäik mul need kaks päeva untsu ajas.

Kange himu oli kodunt korra välja saada ja et mitte lihtsalt sihitult kolada otsisin kohaliku teatrikino kava välja.

"Pohmakas 2"
Täiuslik jama, kui peaks mingi jama edetabel kusagil olemas oema, siis see saab igal juhul poodiumikoha.
Ma võin ise oma väikese valge käega ühe loperguse kartulimedali ka valmis nikerdada - kas soovite värskest kartulist või kõlbab mullune ka?

Arvata võib, et selle filmi vaatamine ajas lolluse tajumise tundeläve nii madalale, et olen nüüd juba kaks viimast päeva käitunud iga minu jaoks tobedana tunduva ilmingu peale sappi pritsinud nagu ehtne mõrd.
Samas on tegu just selliste olukordadega, kus ma tõepoolest reageerin piredalt situatsioonildele, mis selle sees olijaile tunduvad ehk täiesti normaalsete käitumismallidena.

Äh, nüüd jäi siia nagu mõistujutt, aga mis sellest.

Õhtuks on suurem pinge kuidagi maha kerinud.
Peremees sanatooriumisse pakitud ja lähetatud.
Põngerjad küla pealt koju saabunud.
Netist oma poega poolõega tantsu vihtumas nähtud (appi, mu poeg tantsib nagu bernhardiinikutsikas...)
Minia verist nina tohterdada üritatud - ta sai tegelikult ise hakkama. Ma olen alati rääkinud, et laste magamapanek on ohtlik ja tervistkahjustav ülesanne.

Nüüd mõtlen maailma asjade üle järele ja provin endale sisendada, et las need, keda ma rumalateks pean, on seda rahulikult edasi. (Hakkan tasapisi miljonini lugema. Kümneni lugemisest on vähe.)

Uinu mu kallis lapsuke ...kus iganes..

2011-07-14T22:50:00.001+03:00

Suvi on harja peal püsti, kohe algab pikk ja vähemalt alguses pehme ning soe liug sügisesse. Ritsikate õhtune nõelumine tikib taevast iga ööga pimedamaks ja kusagilt hiilib juba kerget augustikõdu hõngu. Eks ta käib maad kuulamas, aga natuke on veel vara.

Kõik on kuidagi õhuline ja kerge, isegi mured on pitsilised ja paistaksid justkui läbi udu.
Kui muidugi keset öö pimedaimat tundi millegipärast uni ära ei lähe ja kõikvõimalikud mustad mõtted nagu õelad põrgusääsed mu rõõmude verd lutsutama ilmuvad.

Mu naabrinaine ütles kord kuus-seitse aastat tagasi kui naiseliku sõbralikkusega ja viisakalt ühel hommikuk mainisin, et ta näeb ikka erakordselt sitt välja (just neid sõnu kasutades), et ta oli pool ööd ärkvel olnud ja tundnud muret François Mitterrandi tervise pärast. Just oli rahvusvahelises meedias tema vähktõbi maha kuulutatud.
Sellise maailmavaluga võrreldes on minu mustad mõtted ikka jupp maad kodusemad ja ikka omad, mitte piiritagused. Asi seegi.
Mustade mõtetega kaasneb paraku üks väga tülikas kaasnähtus: ma kipun päeval igas hetkes nägema võimalust tukastamiseks. Metsas jalutades vaatan pehmet sammalt ja kujutlen end sellel uinumas, nähes kusagil piisavalt suurt pinda pikaliheitmiseks kaalutlen kohe kas mul juhuslikult mingit küljealust käepärast ei ole, täna tööl viimasena kontorisse jäänuna viisin ellu oma ammuse unistuse proovida vastsel põrandal pikali heita.
Uinusin silmapilkselt.
Pooleks tunniks.
Ärkasin, ringutasin mõnuga ja tulin ära koju.

Peab vaatama, et see harjumuseks ei muutuks.

Milleski olen ma väga tugev

2011-07-11T00:28:00.002+03:00

Tänaste tööde nimekiri oli hommikul selline:
Sibula- ja kurgivaod puhtaks,
toad korda (see töö ei saa küll kunagi otsa)
valmis õmmelda paar seelikut ja pool tosinat voodilina,
trimmeriga kõikvõimalikud maja, kivi-, põlluservad üle lasta,
kommuunilugu valmis kirjutada,
läbi helistada kõik sugulased ja nende käekäigu järele pärida....
Päevakavasse kuulus ka pesumasina ekspluateerimine vähemalt ... päris mitme ... pesutsükli jagu.

Nojah.
Pesumasin vähemalt töötas.
Aga kõik muu...?
Isegi vihma ei saa vabanduseks tuua. Polnud ju teist, kohe üldse ei olnud.
Küll ma olen kõva plaanide tegija, ülikõva!

Keskaegset hõngu meie maanteedele, palun

2011-07-09T19:05:00.000+03:00

Eestimaa teede magusaim remontimise aeg on käes, millal siis veel, kui mitte suvel. Lähiajaloost on küll meenutada ka härra Jürgensoni novaatorlikku katset tee lappimisest lume ja kruusaga, aga kuna juulis on popmuusikaklassikute väidetest hoolimata lumega ikaldus peab leppima külmunud vee asendamisega mingi muu materjaliga.
Teedeehitus on täiesti positiivne asi, isegi kui ma seepärast pool suve tiguaeglaselt sõitma pean.

Aga tõrvatilk on ka selles pütis ja peaks mainima, et üsna sõnasõnalises mõttes.

Talumees on alati terane ja nutikas olnud. Leivavilja nappuse kättejõudmiell hekseldati kasvõi männikoort taignasse ja (veelkord pisut lähemasse ajalukku tagasi vaadates) viinavähesuse aastatel kõlbas väljamaa surnupesemise piiritus pitsi valada, asi see vaesel ajal bituumen millegi huvitavamaga asendada pole. Ma pole keemik, aga midagi imelikku me teedel igal juhul toimub. Ei tundu kuigi normaalne, et kohe kevade teises otsas kahekümne kraadi ligi jõudnud õhusoojaga hakkab puude vilus olev kolm-neli aastat tagasi pinnatud asfaldijupp pigi välja nõristama. Kui välistada nigel teeremondiks kasutatud bituumen jääb minu meelest järgi vaid võimalus, et seal on seniavastamata naftaallikas.
Hm.
Ei usu.

Praeguste lämmide ilmadega võiks mõne jupi Eesti teedest võtta kasutusele kui libedasõidu õpperaja.

Ettepanek kohalikele edisonidele: tõrv on teil juba kasutusel, võtke siis üksiti killustiku asemel suled ka! Ajalooline atmosfäär tagatud, turistide hordid hakkavad palistama teid kus kimavad sulgedes ja tõrvas veeretatud autod ja jalgratturid, jala ringi liikuvad kohalikud elavdavad oma pigi sisse kadunud jalanõude asemel uusi ostes majanduse käivet ja kõik on lõpmata õnnelikud!

Ei taha karusselli peale....

2011-07-07T21:09:00.003+03:00

Alguses ma üritasin teda veenda: "Kõik käivad seal, kõigle meeldib, proovi vähemalt....!"
Skeptikut ei veena.

Seejärel kasutasin leebet suunavat vägivalda.

Passiivne vastupanu oli täiesti tajutav.

Tulemusi andis alles "Kel jõud, sel õigus"- meetod.

Ah, need kurvad silmad läbi paksu kumera klaasipinna jäävad painama mitmesse unenäkku.......................

Nii ja naa. Rohkem naa

2011-07-03T23:04:00.001+03:00

Kõige lähedasemate inimeste manuaali on kirjutatud kaks rida:
"Nad teevad teile kõige rohkem rõõmu"
ja
"Nad teevad teile kõige rohkem haiget"
Küsimus ei ole "kas?" vaid "millal?".
Sel nädalavahetusel sain ma maitsta mõlemat vilja.
Kahjuks ei saa neid alati korraga võrdselt.

Fotojaht / Ööd on siin valged

2011-06-25T19:26:00.001+03:00

Öös on virmalisi, linnatulesid ja vilja küpsemist.
Öös on valgust, muidu me ju ei näeks, et see on öö.
Suveöö pilti siin pole, minge parem õue ja vaadake ise, tasub ära!

Teiste unetute pildid : http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=09Jun2011

Kuidas meestele endast arukat muljet jätta?

2011-06-24T01:06:00.001+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, siis esmakordselt kirjutasin postituse pealkirja enne kirjutama hakkamist ja esimest ning loodetavasti viimast korda kasutan pealkirjaks sulaselget plagiaati.

Hetk tagasi hakkas Postimehe netiküljelt lihtsalt seesugune pealkiri silma ja see võttis mind mentaalselt käpuli.
Sedasi, et päriselt ei ole mõtet üldse arukas olla? Muljest piisab? Imiteerime intelligentsi ja kogu moos? Suuga teeme rääkimiselaadseid liigutusi-häälitsusi ja läheme meestele, mõelge ometi - MEESTELE - peale nii, et mühiseb?

Jajah, eks kogu selle maailma tarkusega on just täpselt nii, et parem nüüd kui üldse mitte.

***

Suhtlemisest. Päriselt. Minu meelest.

Suhtlemine ei toimu põhitasandina mitte sõnadega. Sõnad on müür, mask, värv.
Suhtlemine on tegelikult see, kuidas sa vaatad, puudutad, zestikuleerid. Kuidas vaikid, kuidas talud pause.

Ma olen selle kõik kaotanud.

Ma ei julge enam vait olla. Või siis vaikin valel ajal.

Iroonia, sarkasm, tühised pinnapealsed naljad ja stampvastused standardküsimustele on hiina müür minu ja tõeliste inimeste vahel.
Appi..........
Ma lämbun oma kestas.

Nukrameelne lugu

2011-06-20T21:35:00.003+03:00

Suur krabisev kilekott sahtlinurgas on kosunud pesupäev haaval aina tüsedamaks ja tüsedamaks. Üks sokk teise järel on perenaise näpu vahelt leidnud tee sellesse kotti, mõni põlvik vahele ja isegi üks kinnas, kui mälu perenaist ei petnud.
Üksikute Sokkide Klubi.
Kusagil kotipõhjas on närtsus ja kägaras Kõige Esimene Üksik Sokk. Kannas oleva augu tõttu on ta mälu natuke nõder ja seepärast ei oska keegi päris täpselt öelda, millal ta üksikuks jäi. Kõige peal on pisike täpiline beebisokk. Just eile pesumasina põhjatust kõhust avastatud. Vahepeal on sokke mitte üks ega kaks, vaid mõned kenad kümned.
Kõik puha üksikud, kõik mäletamas vähemalt ühte korda, mil nad oma paarilisega teine teise kinga sees kuhugi läksid.
Perenaine pani beebisoki kotti ja järgmisel hommikul märkas ta, et see koti kummuvast suust sahtlipõhja seiklema oli libisenud.
Kätte oli jõudnud aeg sokipaarituspeoks.
Kõigepealt valas perenaine hunniku varbasoojendajaid keset põrandat.
Seejärel sorteeris välja suure huniku musta värvi sokke. Ei, paaridesse ta neid kohe jagama ei hakanud, esimesena proovis perenaine leida sugulased erksamat värvi kapukatele. Roosa leidis ammukadunud roosa semu, roheline teise kurgikarva kaaslase. Kollane jäi üksi.
Hallid sokid. Ei ole hall värv nii tuim ja igav sugugi, andis lausa sobitada halle toone omavahel, et ühesugused saaks. Kõik tuhakarva sokid ei leidnudki sugulasvärvi. Küll proovisid kaks sokki - üks sile puuvillane ja teine pehme froteevarvik - end värvi poolest vendadeks meldida, aga ega perenaist peta.
Läksid need kaks koos mõnegi teisega kollasele seltsiks.
Nii said läbi nokitud valgete sokkide seltsing ja triibuliste põlvikute kamp. Perenaine oli isegi üllatunud kui paljud juba ammuilma üksikuks põlatud sokid enda vana semu üles leidsid.
Aga ikkagi sai igast kambast sokk või kolm üksikute rühma juurde poetatud.
Musta värvi kuhelik jäi viimaseks. Paare tuli sealt vähe, mõnigi sokipoiss oli justkui käärisahtlis kosjas käinud ja aukliku ning ärapõlatuna tagasi tulnud. Ka perenaine põlgas need ära. Kas see teise poolt hüljatut ikka igatseb.
Lõpuks sai sokipallide hunnik viimase musta muna tippu.
Kõik.
Üksikute Sokkide Klubi oli oma tegevuse lõpetanud.
Perenaine vaatas kõigest hoolimata ikkagi üksikuks jäänud kapukapusa. Kollane sokipoiss põhjas, kinnas, see kinnas mida perenaine teadis seal olevat, kõige peal. Üksi temagi.
Kuidagi lootusetu tundus see haraline pundar.
Kuhi tulevikuta sokke.
Perenaine pistis kompsu pliidisuust sisse, hele halutuli muutis hetkeks tooni ent vuhises siis sama käredalt edasi.
Kõlblikuks tunnistatud paarid rändasid sahtlisse tagasi. Nende jaoks sahtlipõhjas särkide vahele ruumi tehes märkas perenaine midagi kollast ühest särgipõuest välkumas.
Kuidagi kurb hakkas.
Perenaine poetas vastleitud soki Üksikute Sokkide Klubi tühjaksaanud kotti ja pistis selle vanasse kohta kosumist ootama.

Manjanale

2011-06-19T22:35:00.000+03:00

Juku. The Juku.

Fotojaht / Maja/Kodu

2011-06-19T21:45:00.001+03:00

Mis maja see ilma naabriteta ikka on? Pildil poseerib mu lähim naaber.

Hommik

2011-06-19T03:57:00.000+03:00

Herneõis. Päike just tõuseb.
Tere hommikut ja head und, ma lähen magan edasi!

Eriti range dressuuriga kinnine osakond

2011-06-16T21:43:00.001+03:00

Ma olen vihane.
Väga vihane.
Marus.
Kangesti piinlik, aga ma ei oska päris täpselt isegi aru saada, kumma peale.

Mu koertest pisem, Juku, on otsustanud, et majas saab olla ainult üks liider ja see on vastuvaidlematult tema.
Peremees laseb tal oma voodis magada, kui palju ma ka ei riidleks, on peni ilmast ilma jälle kõigi oma pudenevate karvade ja kasukatäie liivaga teki alla, peal ja vahel. Täna sai mul lõplikult küll.
Kõigepealt tegin Peremehele näitliku õppetunni ja selgitasin, kuhu lähevad kõik need müriaadide kaupa õhus hõljuvad, patjadel turitavad ja teki peal lösutavad koerakarvad, kui ta magades neid koos õhuga sisse hingab.
Endalgi hakkas jube.
Seejärel hakkasin Jukut iga kord, kui ta sängi pugenud Peremehe juurde ronida tahtis, keelama.
Juku tegi nägusid. Peremees tegi ka.
Pruukis mul selg pöörata ja peni oli voodis.
"Ta ju ainult korraks!"
Nüüd on Juku koridoris. Minu poolest võib ta seal täna öö läbi olla.
Kasvõi mitu ööd. Just täpselt nii kaua kuni Peremees asjale pihta saab.
Hetkel on tema koera omand ja koer lubab tal lahkelt oma voodis magada.
Tohopele.

********

2011-06-09T23:56:00.001+03:00

Kas on võimalik, et inimene kurdab oma õnnestumiste üle?

Ilmselt on.

Hale lugu, aga viimasel ajal olen korduvalt kurtnud, et üheteistkümnendat aastat järjest peetav amet ei tundu enam sama mis alguses.
Äraminek, mis tundus ainuvõimaliku lahendusena näis samas võimatu. Kõik pakutavad mahlased kohad oleks tähendanud pikki ja veel pikemaid tööreise, aga kuna ma olen kodus enam-vähem sama vajalik nagu algklasside lapse emme, siis oli sein ees püsti.

Lõpuks otsustasin oma jabura kõõlumise lõpetada vägeva hüppega. Mulle ei meeldi klassikaline ja samas nii loll lähenemine "esitan lahkumisavalduse ja küll nad siis paluma hakkavad!"
Avalduse esitasin küll, aga selles palusin oma palka mehiselt tõsta, ise olin kindel, et küllap mind välja vilistatakse ja seega võin järgmise paberi täiesti puhta südametunnistusega lauale hõljutada.
Eks siis oleksin edasi vaadanud, kuhu minna ja mida teha.
Tüng.
Sain, mida küsisin.
Ma ei tea endiselt, kas saadu on täpselt see, mida tahan. Nüüd andsin endale lubaduse, et vähemalt aasta töötan samas kohas edasi ja seejärel vaatan endasse uuesti.

***

Kakskümmend üks päeva paberitega ämma staatusesse astumiseni.
Kas ma peaksin murelik olema?

***

Ööbikul peab olema hääledublant. nii pikki noote ei ole võimalik üksi võtta!

Sireliuimas tulevad veidrad ideed

2011-06-04T23:07:00.000+03:00

Ma leidsin elu mõtte.

See on palju lihtsam kui võinuks oodata.

Elu mõte ei ole valmistumine surmaks.
Ka mitte heategevus ja õilisolemine ei ole elu mõtteks.
Mammona kogumine, ka see pole õige.
Enesepiinamine ja ohvrimeelsus on elu mõttest sama kaugel kui keedetud muna tibuks saamisest.

Elu mõte on olla ise õnnelik. Justnimelt olla ISE õnnelik.

Sellepärast, et...
Õnnelik inimene teab, et surm tuleb kunagi niikuinii, ka siis, kui ei raiska poolt oma niigi napist elust sellele valmistumiseks.

Õnnelikuna ei pea end sundima hea ja õilis olema, siis lihtsalt ollaksegi sellised. Head. Õilsad.

Isegi õnnelike inimeste surisärgid on taskuteta.

Õnnelik inimene ei pea tegelema õnnelikkuse asendustegevusega, nad ei pea kedagi veenma, et just võõraste õnn on sõltuv just tema eneseohverdusest või piinatud hingest ja kehast.

***

Nonii, nüüd lähen ja ajan oma filosoofia egoistlikku rada edasi.
Selle vao lõpus on ... ma ei tea veel. Kui näen, siis ütlen.

Ukas, ukas keik see ilm

2011-06-01T23:52:00.001+03:00

Nagu see üldsusele juba teada on, läks hiljuti meil siin Maal maailmalõpuga natuke nihu.
Pole viga, optimist ei kaota iial lootust ja kui keegi mingeid maailmalõppu ettekuuluavaid märke otsib, siis palun, siin on teile üks: ma olen terve õhtupooliku põllul kõplaga vehkinud nagu Läkeroli-Jussi ("Alguses oli soo, kõblas ja Jussi"- noorem generatsioon seda reklaami vist ei mäleta?) Mina, kes ma olen oma juurikate ja silokraami kasvatamisel meelsamini piirdunud innustavate agitprop etteastetega põllupeenral .... "Sirgu, porgand, murra maltsa, till!".
Otsa see maailm saab. Niimoodi võib kogemata veel mõne lilletaime kusagilt laadalt näppu haarata!

***

Ühe perekondliku ümberformeerumise tõttu sattus minu valdusesse peaaegu kapitäis mu vanemate esemeid. Linikud, klaasid, mõned vaasid, pisikesed apteegitopsid täis tugevalt lõhnavaid maitseaineid. Kolimise pururada.

Kummaline, kuidas meid meeled mõjutavad.
Kui ma meenutan aegu, mil need esemed olid osa mu igapäevaelust, siis on see steriilne mälupilt, millest olen välja puhastanud kõik emotsioonid.
Nüüd, kui võtsin kastist hoolikalt pakutud klaaseseme, keerasin ta lahti kümne aasta vanuse ajalehe seest ja tundes oma sõrmede vahel ootamatult hebrast ning graatsilist vaasikaela käis mu seest kui elekter läbi. Mulle meenusid kümned korrad enne nüüdset, mil olen samuti oma sõrmed sama eseme ümber surunud, tundes näpuotste all savi krobelist pinda, glasuuritud mustri keerdkäike... Meenutused löövad üle pea kokku nagu vesi, isegi uppumistunne saabub hetkeks.
Või juba ammu tühjaks saanud tsaariaegse õllepudeli avamisel tajutav tugev vaniljearoom - viimased viiskümmend aastat hoiti seal kristalilist vaniljet. Tundsin, kuidas aeg jookseb minust tagurpidi mööda, kuni hetkeni, mil ma seda pudelit esmakordselt vanavanaema juures nägin.

Minust jäi enamik esemeid veel kastidesse.
Mul sai tolle töö jaoks jaks otsa.

Millegipärast tuli meelde, kuidas ma, teistkümnene neiu, oma vanaema korteris, kuhu peale ta surma elama läksin rasketel hetkedel käisin "vanaema otsimas". Tegin kapiuksed lahti ja tõmbasin suletud silmil sisse seda kordumatut lõhna.
Ei hakanud kergem.
Aga ikka käisin.

Vaikust! ööbikud on kohal

2011-05-27T19:48:00.001+03:00

Ööbik tuli koju.
Võimalik, et ta oli juba natuke aega kohal olnud, aga mina kuulsin teda sel aastal esmakordselt paar õhtut tagasi.
Loodus (või Taara, või Peko, või Allah, või Jehoova või tont teab kes) andis selge märgi, et kaks kaunist häält ühte võpsikusse ei mahu ja mina olen nüüd hääletu. Sosistan ainult. Eile olin veel nagu puberteediealine poisimöku, kes kord jõriseb, kord piiksub, aga täna on tummfilm.
Oma üllatuseks avastasin, et zestide keel on väga rikas.
Pealekauba veel liigagi värvikas.

Rääkimine on igal juhul ülehinnatud tegevus.
Küll siis räägin jälle kui ööbik enam lobiseda ei viitsi.

"Vanaemalt, tervitustega"

2011-05-25T22:06:00.001+03:00

Tere kallis tütretütar!
Pole sulle juba paar kuud kirjutanud, eks sügis ongi selline kiire aeg – mitte ei jõua laua manu, et midagi paberile panna. Muudkui keeda aga moosi ja korja seeni, vahepeal vaja jälle kartul maast üles ning alla keldrisse saada – millal sa siin veel kirjutad või jutustad! Nüüd on suured vihmad kohal ja aega pisut laiemalt käes, panen paar rida paberile.
Enne oma elust-olust kirjutama hakkamist küsiks, et kas sa said mu kevadel saadetud kingituse kätte? Ma pean silmas toda magusat napsu, mille ma su majaomanikust nõiale saatsin. Kardan, et ei saanud, muidu ei peaks ma siin sulle praegu kirja kirjutama, vaid me võiksime lausa üle laua omavahel vestelda. Seekord panen pakki omaküpsetatud piruka, see ei ole nõia jaoks, see on ainult sinule mõeldud maiustus. Proovi järgi ja eks hiljem räägid, kuidas täidis meeldis.
Paar rida sugulastest, mõnel on hästi läinud ja mõnel kehvemini. Õnneks pole keegi vahepeal ära surnud, hea seegi.
Onu Ivan palus tervitada. Temal on viimasel ajal päris kenasti läinud, mingil kalameeste võistlusel püüdis esikohaväärilise haugi ning auhinnaks sai ta omaenda sooja sõiduriista ning nüüd, räägitakse, võtab mingi paksukese kuningatütre ka veel naiseks.
Veab poisil. Imelik, kunagi pidasime teda kogu suguvõsaga pooletoobiseks, aga ennäe tobukest!
Su teine onu, rätsep, paistab Ivani asemel lollikesetiitlit jahtima asunud. Jättis oma hea sissetöötatud klientuuriga töökoja maha, tikkis omale mingi kirjadega särbi ja tormas laia maailma tohmanit mängima. Olgu muuga kuidas on, aga lolli mängimisega tuleb ta hetkel liigagi hästi toime. Jajah, ega siis hea koht kaua tühi seisa, hakkab üks tühipea targaks, läheb seni targaks peetu lolliks. Rahvas räägib küll, et lollidel veab … ootame, vaatame, eks aeg näitab. Rätsepad on tegelikult minu meelest siiski üks eblakas rahvas, vaata kas või seda, kuidas nad riides käivad. Tikitud vööd ja imelikud mütsid.
Kui juba imelikest rõivastest kirjutama hakkasin: mäletad seda nõbu, kes punaseid mütsikesi kanda armastas? Ka temaga on kuuldavasti lood pahasti, olevat teine mingisse hunditapuloosse segatud ja praegu käib ta juba paar aastat loomakaitsjatega kohut. Viimati kuulsin, et loomakaitsjad olid samasse kohtuasja seganud veel keskkonna- ja tervisekaitseameti – nõbu koos oma vanaema ja mingi juhusliku jahimeestekambaga olevat peale mõrva tapetu küla kaevu uputanud ning terves orus olla seetõttu vesi reostunud ja kõhutaud lahti pääsenud.
Päris kole, kui selliseid sugulasi peab omaks tunnistama.
Hea, et mu keskmise poja tütar nii vähe oma isa nägu on. Ma võin vähemalt väita, et see küll minu pojalaps pole – mismoodi ma muidu inimestele silma vaataksin, noor neiu elab seitsme mehega ühes majas, endal ei ole ei oma sängigi!
Minu ajal selliseid roppusi ei tehtud! Väljamaa preilid, kõneldakse, olevat küll mõnikord karudega samamoodi majapidamist jaganud – no jube lausa, kas pole? – aga meie maal … ei, mitte kunagi!
Meil on hoopis korralikum rahvas. Kui midagi natukenegi valesti teed, jääd kohe seaduse või inimeste küüsi. Näed, su emagi – mingi raseda isuga naabri aiast kahmatud juurikajupi pärast pidi sind nõiale andma. Rahva meelest õige karistus, aga mina arvan küll, et nüüd oleks sul viimane aeg koju tulla.
Eks ma koogikesegi seepärast sulle küpsetasin, et sind varsti jälle kodus näha. Pea siis meeles, et täidis on eriline, väga eriline!
Ma seekord pikemalt ei kirjuta, küllap varsti kohtume niigi!
Tervitades.
Vanaema.

**
Rapuntsel lõpetas vanaema kirja lugemise, ohkas sügavalt ja vaatas pika pilguga poolkõrbenud, pooltoorest käkki, mida vanaema oma kirjas koogiks nimetas. Kohutav, no mis kasu on kehvast kokakunstist vangitornis istuvale neidisele! Saadaks siis midagi sellist, mis trellitatud vangikongist välja aitaks, aga ei – kook! Vilets kook!
Piiga kohendas oma heledat patsi, tõusis ja viskas koogi pahase käeliigutusega läbi akna välja sinnasamasse, kuhu ta oli visanud kevadel saadud magusa napsu pudeli. Kevadine kingitus oli tegelikult olnud samuti rumal. Nõid oli ju teada-tuntud joomahull, milleks talle veel lisaks kärakat saata, no ei saa aru!
**

Hommikuks olid tuvid väljavisatud koogi siiski ära nokkinud, Ah, eks need sulisrotid sõid ju kõike, ka Rapuntsli vanaema käkk läks nii mis krõbises. Kevadise joogi oleksid nad ka nahka pannud kui mitte üleaedse koer poleks ette jõudnud. Koer, kurivaim, hakkas pärast joogi keresselimpsimist kohe vahutama ja kukkus sinnasamasse surnult maha. Nüüd lamas tema skelett pikas rohus ja turritavate ribikontide vahele tikkus tuules laperdades takerduma koogi seest väljanokitud siidist nöörredel.
Rauasaagi tuul liigutada ei suutnud.

****

Teised: http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Haledalt saime petta. Jälle

2011-05-21T23:33:00.000+03:00

Jajah, lihtne inimene saab ikka, alati ja kõigi poolt tüssata.

Nagu tänagi - pidi ju maailmalõpp tulema, aga vaestel jälle ei midagi! Täissöönud kapitalistid said oma maailmalõpu niikuinii kätte nagu reklaamis lubatud, võimalik, et neile toodi see koguni roosa paelaga pakis lausa ukse taha, aga kes see lihtsa inimese eest hoolitseb, see ju puhta ilma!

Juhan Leinbergi aegadest (Maltsvet, prohvet, noh!) on siinkandis säilinud jutt kohalikust möldrist, kes Lasnamäele valget laeva ootama mineku eel oma maise vara kõik laiali jagas ja naise ning pojaga joonelt paradiisi saada lootis. Ootasid mis nad ootasid, kari valges särgis poolpühakuid - tulemata nende laev jäigi. Algne lootusrikkus asendus ajapiiku tõenäoliselt läbematuse, seejärel meeleheite ning lõpuks täieliku pettumusega, pisitasa valgus rahvas laiali kes kuhu ja pangapealsel kogunenud paradiisijärjekord kahanes kiiresti.
Möldri poeg, laps alles, olla mingil hetkel isa kuuldes avaldanud arvamust, et küllap nad julmalt petta said ja valget laeva ei ole ega tule, ehk pole veel tolle laeva emapuu metsas kasvama hakanudki.
Isa olla pojale nõrga usu eest sellise keretäie peksa andnud, et poiss olla elu lõpuni peast lihtsameelne ja jalust lombakas olnud.

Kui nüüd sügavamalt järele mõelda, siis kuidas võis selline lahtise lööjakäega mees end paradiisi minejate hulka pidada?
Vast muidu oleks valge laev tulnudki, aga too Järvamaa mölder, kindel see, keeras asja kihva....