Mõni tuba on alati pime

Kui palju kurbasid on koos, et rõõmsaks saada, siis on tuba täis suurt ja suitsuna tupruvat kurbust.

Kuidas saab sinna mahtuda veel rõõm?

Olen oma depresiivset meelelolu proovinud teadlikult kildhaaval lammutada, otsinud abi kõigepealt enda seest ja toetanud (kasutaks meelsamini sõna „püherdanud") teiste najal. On asju mis edasi aitavad ja on asju, mis mõjuvad nagu kõrile surutud vee alla vajutav kaigas. Vimase puhul on kõige kurvem see, et nii tehakse meelega. „Mul on halb, sina sure maha!" Hakkab siis endal parem või, tõesti...?

Ma proovin end ise kõrvupidi sellest soost välja tõmmata.

Mõnikord kuulan isegi teiste nõuandeid. Kuulmine ei tähenda kuulamist.

Mõni on hea.

Mõni on halvem.

Mõni on kohutavalt halb.

Kõige halvem on siiani olnud soovitus liituda ühe netikommuuniga, mis teoretiliselt ongi loodud haiget (saanud) vaimu toetama.

Ma olen täiesti kindel, et on palju inimesi, kes saavad seal oma muresid kurtes abi ja tuge, leiavad teekaaslasi ja jutusemusid. Mul on nende pärast siiralt hea meel.

Aga mu enese jaoks... see tuba on täis katkisi hingi, kurbasid, lööduid, segaduses vaimusid. Sinna sisenedes on tunne, nagu suruks end ruumi, mis on muret täis ja see mure on liiv, mis ei lase hingata, näha ega kuulda. Aeg-ajalt astub ette mõni hallis hames hall kogu ja poetab emotsioonitult enda ette oma mure. Keegi ei kuule, kõigil on silmad maas, pead oma värvitut tõsidust täis. Vahel tõstab siiski mõni toasolija pea ja viskab õhku midagi trööstivat kas siis konkreetselt kellelegi eraldi või lihtsalt niisama..ent neid trööste ei püüta kinni, veel enne, kui nad liueldes langedes puudutavad maad, on lohutuse roosa valgus kuhtunud määrdundhalliks.

Eks ma vaatan neid värve oma silmadega, need pole erapooletud. On kindlasti palju inimesi, kelle jaoks roosa jääb seal roosaks, muutub aina võimsamaks ja lõpetab vabaduse purpurikarva leegina. Nad otsivad õla, mille najal end püsti ajada ja leiavad selle. Nad oskavad teiste tumedatele sõnadele pihu alla panna ja need tuhast puhtaks puhudes ütlejale heledatena tagasi anda. Mingu neil elus hästi.

Kuid mulle mõjub see keskkond rusuvalt.

Eks ma siis eemaldun nii kuidas oskan.

Ei loe teiste muredest, ei võta neid endasse. Kapseldun, programmeerin end ühe kindla tegevuse jägijaks. Ei ela kaasa, ei mängi end teiste süngusest läbi. Omamoodi tekitab see tuba sõltuvust, ära minna sealt korralduslike omapärade tõttu ei saa ja midagi siiski kisub sinna piiluma. Enesepiinajalik haiglane mõnu.

 Kuidas saab oma masendust üldse vähendada jagades seda teistega, kes sama murega hädas?  Jagades saab alati sama asja tagasi. Annad tüki oma murest, saad pala teise meeleheitest.

Kas on õige soovitada kurval lohutust otsida kurbade seast?

Kas keegi on niimoodi saanud abi...sünge kurbade, leinameelne leinajate, pelglik argade seast?

Ma ei saa jätta sellist mõtteliistakat sellesse seltskonda, nii ebaõiglane ei tohi olla. „Näete, siin on mu tume meel, aidake kanda!" Las kukuvad, las murduvad, peaasi, et ma olen oma sule koormasse visanud. Ei tohi.

Las jääbki mõistujutuks. Kui keegi leiab hargneva otsa, siis küsikski: kas seltskond ühe jala ja ühe käega inimesi saavad üksteist toetada? Suur tomp, kelle käed on hõivatud enese kinnihoidmisega teise küljes ja jalad ei astu kuhugi...