Lugu.. ütleme, et kellast

Milde vaatas randmel olevat kella.

Tema jaoks oli see ese kell, lapsed kasutasid kinki üle andes küll peenemaid väljendeid. Pulsikell ja aktiivsusmonitor ja mis seal veel oli... äpid-päpid.

Käekellasid oli Mildel küll olnud. Slava, Molnija ja Vostok ja mis kõik veel. Kanda ta neid just eriti ei saanud, kodutööde ajal kippusid kellad pesu- ja nõudepesemise ajal ära uppuma, põllutööde käigus närisid hammasrattad mulda, lehmalüpsi ajal.. (selle mõtte jättis Milde mõtlemata), aga kui juhtus vaba hetk olema ja Milde sai tagaaias tiigi jõekaldal pisut ennast sisaliku kombel päikese käes laadida, võttis ta kella niikuinii randmelt maha. Nagu neid päevitusrante muidu vähe oli. Nii sai üks kell harakate saagiks ja paar tükki jäid äkilise äikesevihma kätte likku.

Nüüd siis laste kingitu. Omamoodi riistapuu, elektrooniline. Pilti näitas siis, kui Milde teist näpuga toksis. Lapsed kõnelesid, et kell pidada samme lugema ja südant kuulama ja mida kõike veel, aga Mildele nad neid trikke näidata ei jõudnud, kiireks kiskus. Mõni teine kord, lubasid lapsed.

Teine kord siis teine kord.

Milde vaatas kella veelkord. Päike oli kuum, lehmi ta enam ei pidanud, aiamaa olid lapsed ära rohinud. Teha ei olnud justkui eriti midagi ja miks mitte siis aias pisut päikest kummardada, nii oligi memm ennast juba aiatoolile lebaskile sättinud. Kuidagi ei viitsinud enam tõusta, niisama maha poetada kella jälle ei julgenud – mine neid harakaid tea ja äikesevihm, see tuleb kui tuleb. Ette pikalt ei kuuluta.

„Miki, tule siia!"

Miki kuulas sõna nagu alati. Perenaisega pidi hästi läbi saama, pasteet ei kasvanud põõsas.

Miki oli pisike, kohe väga pisike. Rihma pidi kõigest kuus auku edasi laskma ja kell istus peni kaela nagu talle loodud.

„Vaata, et sa kaugele ei lähe! Vihmaga kohe tuppa!"

Milvi teadis, et Miki sei saa midagi aru, aga ta teadis ka seda, et Miki pelgas vihma ja eriti hullult kartis kutsa müristamist ning nii väike ei olnud ta ka, et harakas teda pessa vedanud oleks.

Korras, nüüd võis silmad vidukile lasta ja päikest neelata.

Miki pikutas algul päris pikalt perenaise aiatooli all, aga siis kerkisid ta lontkõrvad tiba kõrgemale ja pea pöördus naksti peenramaa poole. Keegi võõras krabistas seal. Külakass kindlasti.

Miki kargas püsti kui nõelatud ja sibas oma nisajalgadel aiamaa poole. Kass oli paks ja ülbe, laskis Mikil üsna lähedale tulla enne kui heki alla sööstis, Miki pudrukuulina kannul.

Tagaajamine ei kestnud pikalt, kass kadus peale hekist läbi jooksmise kuhugi pika rohu sisse ja Mikil kadus huvi seda argpüksi jälitada. Nüüd olid ninas juba teistsugused lõhnad, tundus, et paar maja eemal oli solgiga koos paar lahedalt lehkavat ribikonti kompostihunnikusse visatud.

Oligi nii. Kahjuks said sama lummava lõhnateate oma ninna tolle pere koer ja poe taga elav eikellegi lontu. Miki pikutas mustsõstrapõõsa all ja kuulas kurvalt, kuidas hõrgutised suuremate krantside hammaste all ragisesid. Üks kurbadest ohetes sai kuldavale natuke liiga valel hetkel, kondiragina pausi ajal ja poetagune kuulis seda. Ta oli niigi õel rakats, nüüd tundus talle, et Miki tahtis tema näritavat konti ise lätsutada – ega ta ju ei eksinudki – ning Miki ees ja külapeni kannul läks lahti klaperjaht üle hiiglasliku aiamaa. Sibulad lendasid koos mullaga, hernelippide vahele kärisesid kahe koera suurused augud, maasikad lärtsusid karvaste varvaste vahelt üles.

„Kas te kuradid saate siit!"

Lendav kõplavars tabas poetagust, Miki pääses hullemast ja hetkel, mil teine kiljatas, oli tema juba külavaheteel tagasi. Hea jupi maad jooksis ta nii, kuidas jalad võtsid kuni eemalt järverannast kostvad laste hääled ta tempot pidurdasid ja suunda muutma panid.

Lapsed Mikile meeldisid ja Miki meeldis lastele ka.  Ikka kukkus mõni küpsis maha või midagi muud magusat jäi ripakile. Jäätis või koguni võileib.

Miki lonkis järve poole, tehes nii ükskõikset nägu kui oskas. Tee pealt sai põske tõmmatud poolik suitsuvorstiviil ja tilk magusat lödi jäätisepaberi pealt. Rannaliivale jõudnult ootas Mikit seal juba terve vastuvõtukomisjon, külalapsed reas kui oreliviled.

Miki teadis, mis nüüd tulemas oli. Kummimadratsisõit, vettehüpped ujumissillalt, pikamaaujumine mõne suurema lapse õlgadel. Alade vahepeal või ka möllu keskel ikka limps jäätist või krõbisev küpsis, dopingukontrolli selles võistluses ei olnud. Lõbu laialt, rõõmu kõigile.  Paari tunni pärast hakkas teiseltpoolt järve üles ajama suur tume pilvekuhi. Tuli muudkui tasakesi lähemale oma vativarvastel ja siis... MÜRRRRRRRAAKKIIIIII!!!!

Lapse lendasid, kes kiljudes, kes naerdes laiali kui varblaseparv, Miki lidus nendega tänavat pidi allapoole ja see kiirus.. kiirus oli muljetavaldav. Hetk enne ületeenaabrite juurest kurvi võtmist koduvärava vahelt sisse pugemiseks Miki küll justkui pidurdas veerand sekundit.. mingid uued, häirivad lõhnad, mille päritolu kohe meenuda ei jõudnud... kuid järgmine trummisoolo pilve alt sundis peni kibekiiresti verandauksest sisse ja Milde sülle.

„No mis mudaklimp sina küll oled! Läheme peseme su puhtaks..."

Milde võttis natuke murelikult Miki kaelast kella. Õnneks oli pealtnäha kõik korras.

Soe vesi, rätikuga kuivatamine, mõnus kammimine ja soe föönituul – pika ja toimeka päeva lõpuks oli Mikile koeraspaa lõbud nii mõnusad, et ta lasi enesega teha mis iganes Mildel pähe tuli. Mõnus, oi kui mõnus.

Milde sättis koerakasimise lõpuks kella jälle oma randmele. Oleks ometi, et see ika töötaks ilusasti, mõtles ta veidi muretsedes.

Ootamatult pöörasid õuele kaks autot, uksed paukusid, sammud tulid maja pole lausa jooksumüdinal, uks prahvatas lahti.

Lapsed.

„Oh, sinuga on kõik korras, eks?" minia hääles oli kerge värin.

„Kuidas muidu, ikka korras." Milde ei saanud laste rabistamisest aru.

„Mis sa tegid päeval?" Poja küsimus kõlas samuti murelikult.

Ütleks, et päevitasin? No ei tea.. Ütleks, et tegin hullult tööd? See poleks ju päris tõde. Milde oli nõutu.

„Ei midagi erilist, natuke siit, natuke sealt..nagu ikka.." venitas ta lõpuks kuidagi umbmääraselt.

„Issand jumal küll, me siin vaatasime arvutist, et sa vahepeal kihutasid nagu meelest ära, kas sa käisid järves ka? Koju tulid vist rattaga, nii ruttu ei jõua keegi..!"

Teise minia jutt oli arusaamatu ja Milde ei mõistnud muud teha kui igaks juhuks lihtsalt mühatada „Vahel ikka saab ju siin-seal käia"

„Kuule, me panime su aktiivsusmonitori info läbi Joosepi telefoni jooksma ja ta helistas natuke aega tagasi, et ema on puhta pöörane, laseb aga küla pidi ringi, endal süda klopib nagu koolibril, mõtlesime, et see pole päris õige asi, tuleme, vaatame igaks juhuks üle"

Minia paistis juba rahunevat

„Mis te nüüd kohe kohkute, teinekord helistage niisama, küll ma toru võtan, kui nahk seljas toores !"

Milde hakkas tasapisi kahte ja kahte kokku panema ja sai aru, et kuidagi oli kogu laste paanika seotud Miki kaelas oleva kellaga. Lastele ta seda tunnistada ei tahtnud, nende kallis kingitus koera kaelas – see ei olnud vist päris nii mõeldud.

Kui rahvas jahtunud oli ja kohv ning käigu pealt küpsetatud pannkoogid sissse söödud said, läksid lapsed ära oma koju, lubades teine kord enne kihutama hakkamist helistada. 

Milde koos Mikiga kobisid magama. Miki nortsatas oma tugitoolis ammu enne kui Mildel lehed läbi loetud ja prillid öökapile sättida jõudis. Unes tuli Mikile meelde ületeenaabrilt hõngunud kütkestav aroom. Naabrite puudel Cecilial oli jooksuaeg kohe-kohe algamas. Ehk homme juba....

Milde nägi unes päikest ja pikutamist. Eks täna oleks veel võinud olla, kui mitte äike peale oleks kerkinud. Homme ehk on parem päev.