Lehed

kolmapäev, 29. november 2017

Meeleolumuusikat




Sa põletad sildu vaid selleks, et sul poleks külm
Ja oled nii kurb, et see tundub  peaaegu kui pilgar
Uus hommik ka päikese tõustes näib alati julm
Aina igatsed und kuid see reetur sind pidevalt hülgab
Suur tulevik neelab sind aplalt ja väänab kui keeris
Suur kelle jaoks? Juba aheneb arterist kapillaariks
Kaunis ükssarvik kappab ja kolinal võsasse traavib
Ning elu läeb õide. Sul mitte, sa seda ei vääri


***

Teraapiline kirjutamine hakkab muutuma mingiks sopaks.
Paus. Paar nädalat vähemalt, kui ei mõju, siis...ei tea veel.


esmaspäev, 27. november 2017

Täiesti sobimatult nunnu




Tööl on üks jupp koridori, mida rohelise põranda järgi kutsutakse "green mile".
Seda läbivad absoluutselt kõik tootmises töötavad inimesed ja hüüdnimi läheb meil kõigil täppi vähemalt mõnel päeval aastas.
Täna hommikul võttis koridori läbimine mõnevõrra rohkem aega.
Ned, kellele ei meeldinud võivad arvata mida tahes ("selle raha oleks võnud kasutada...", "...lapsik...", "Amatöörid"), aga mulle küll meeldis ja ma polnud selle emotsiooniga üksi.
Üllatusmoment veel lisaks, ma ei tea kedagi, kes seda ette teadis. Teadjad olid hääääästi tasa.
Pildid on udusevõitu, peale seintele maalitud liikumatute tegalaste põikles koridoris koristajapiiga, kes ei tahtnud fotole jääda ja lidus iga kord, kui kaamera plõksatas, meeltesegaduses edasi-tagasi, taipamata, et ma aksepteerin ta keeldumist niikuinii.




neljapäev, 23. november 2017

Kirju



Kas sa armastad mind?
Kas ma peaksin?
Võiksid
Miks?
Lihtsalt niisama. Sellepärast, et tahad armastada.
Sind?
Miks ka mitte.
Ma ei tea. Ma pean mõtlema.
Aknast paistis öö. Ei, mitte öö ei paistnud, öö vaatas aknast sisse. Tuba oli umbne, kuid kumbki ei julgenud akent avada, just seepärast, et praegu öö ainult vaatas, kuid avatud aknast oleks öö võinud tuppa pääseda.
Hinges oli niikuini hämaravõitu.
Nad istusid kõrvuti, kuid ometi oli see sama kui seljaga teise poole istumine. Oli tunne, et ka teineteisele silma vaadates oleksid nad jäänud seljad vastamisi.
Ma tahan, et keegi mind armastaks.
Sul on ju laps.
See pole see. Laps armastab mind, mina armastan last, nii lihtsalt on. Keegi ei armasta mind lihtsalt minu enda pärast.  Sina võiksid seda teha.
Ma ei tea. Kas niisama ei saaks, ilma selle sõnata?
Jah, saaks, kogu aeg on saanud. Kogu aeg on armastuse kaev olnud tühi.
Jah. Võibolla.
Kuidas siis jääb?
Ei. Las olla nii nagu on.
Jah. Olgu.
Nad tõusid korraga. Tuba jäi tühjaks. Sõna jäi ütlemata. Järgmine jutuajamine jäi olemata.
Rohkem sellest ei räägitud.
Üksindus jäi omaete tühja tuppa kössitama, lahkujad ei olnud enam kunagi temaga.  Oma lapsed – valu ja süütunde – oli ta minejatele seltsiks kaasa andnud.
Armastusega.




kolmapäev, 22. november 2017

Paksujuttu



Käisin just köögis söömas, hästi salaja hiilisin. Ärge mulle hommikul öelge, ehk läheb meelest ära ja need kalorid, mida ei mäleta ju ometi ei loe...?
Kaal näitas eile hommikul 199,9 kilo.
Patarei oli läbi, sellepärast näitas. Õhtul ei teinud kaal enam silmigi lahti, nii küpse oli juba. Alles pärast patarei vahetamist värske vastu hakkas ta jälle tõtt rääkima.
Tõde oli palju enam kui kaks korda väiksem, kuid ei meeldinud mulle sellegipoolest. Oleks kolm korda väiksem, siis ehk...
Oleks-poleks-tuleks-peaks.
Magama peaks, aga uni läks saledamate juurde ja nii ma siis öise lohutuslõunaga lõpetasingi.

***

Oma auto on hoolduses, head kolleegid pakkusid sellest kuuldes kohe asendusauto(sid), valisin ...no mis seal ikka arvata - punase. Hommikul tulin tööle bussiga, õhtul läksin parklasse ja nuputasin, milline see mulle jäetu on.
Niikaua jalutasin ringi ja vajutasin puldi nuppe, kuni üks auto piiksatas.
Olgi kiidetud tänapäeva tehnika!
Koju sõitsin kihutades, kohati vilistasin lausa viiekümnekilomeetrise tunnikiirusega keset sirget maanteed.
Ärge naerge midagi, võõras auto, löga teel ja urrima kaugtulede lülitit ka ei leidnud üles.
Ei tea, kas praegu oleks õige hetk lülitit otsima minna?


reede, 17. november 2017

Reklaamiminutid



Tulge külla!
Koeru Noortekeskus, 22. november 2017.
Ma ise keedan teile kohvi!

Blogipostitus on tasustamata reklaam ja selle ilmumise käigus ei ole kannatada saanud ükski kodu- ega metsloom, kaasa arvatud see hiirerisu, kes mu lae peal Godzilla moodi lidus.

###



See hetk, mil hibiskusetee on tassis veel sinine
öö riivamas päeva enne päikesetõusu ja linnud on vait
puuleht härmas hommikul oksast lahti laskmas
lapse käsi joonistamas naeratavat suud tühjale paberile
rongi vile undamas kaugel põldude taga enne vihma

Need aegluubis hõljuvad sekundid, mil oled sündmuses kohal.

Kõik ülejäänu on kõigest tuul üle liiva.

***

Aeglane elu.
Kus?
Aeglane elu, aeglane söök, aeglane armastus.
Kogu aeg on kiire, suur tsentrifuug keerleb,  värvid sulavad kokku üheks valgeks rattaks.

Enne uinumist on vaja ärgata.
Enne kui söönuks saad, on toit otsas.
Enne kui armastad, hakkad vihkama.
Enne kui elad....
Värvid. Kuhu jäid värvid...






laupäev, 11. november 2017

Olmemulin



Elu nagu Lumivalgekesel. Kui üksi kodus olen, võin soovi korral ühe öö jooksul kõigis seitsmes voodikeses magada.
Magamiseks jääb sel juhul aega muidugi vähevõitu, hulkurlus võtab oma aja. Muudkui longi, padi kaenlas, mööda maja ringi.
Muide, kas keegi teab, miks mõni muinasjutubard Lumivalgekest kõnekeeles "Lumivalgukeseks" nimetab? Mulle tuleb sellist möödahääldamist kuuldes kohe muna meelde, valk ikkagi. Mis veel meelde tuleb, seda pole sünnis avalikus blogis kirjutada.  Kasutage fantaasiat..oh sa armas aeg, kui räpased mõtted teile pähe tulid, oioi....lõpetage mõtlemine, palun!
Räpastest mõtetest kõneledes - kui mina alles noor veel olin, ei olnud apteekides müüa neid pissipulkasid, millele tekkivad või tekkimata jäävad sinised triibud võrduvad omaaegsete Maride kalendrikestes olevate ristide või nende puudumisega.
Nüüd näen unes, et mulle kingitakse selline vidin ja ma ei oska kuidagi kinkijale ilusasti öelda, et ainus, mis mul säändse asjaga teha, on supi segamine ja mida ma siis peaksin mõtlema, kui pulk supis ligunedes triibuliseks viskab?
Sujuvalt kalendrite juurde jõudnuna...täna oli kummaline kogemus, mil seisime kahekesi kalendri ees, kuhu oli märgitud ainult üks sündmus ja seegi oli pigem toda teist inimest isiklikult puudutav tähtpäev ning mu kaaslane kalendrivaatlemises venitas surmtõsiselt: "Jaa...nojaa...ma uurin, kuhu ma teie ettevõtmise mahutada saan, räägin teistega läbi..."
Saate aru: kalender oli tühi. Ei ühtegi eventi, valged nummerdatud ruudud....
Täitsa luuser olen, isegi tühjas kalendris ei ole mulle aega leida.
Et kuidas elan?
Tänan küsimast, ikka vanaviisi. "Pulmad ja matused, pulmad ja matused..." Mõnikord võib "pulmad" asendada sõnaga "juubel", aga rütm on sama.
USKUMATU aasta.
Olgu tal kiire minek!


neljapäev, 2. november 2017

Tehtu



Vee muudan ma veiniks
kuid su sisse ei näe
Kõrb teha järveks on köömes
Keegi ei küsigi "miks?"
Kui ma tõstan kord käe
Ja päevad muutuvad öödeks
Võta joo minu veini
Ma ei tea, mis su sees
Võta juustu ja viinamarju
Ma ei vaatagi teisi
Sina seisad mu ees
Pakud lootust ja tuulevarju
Oled natuke joobnud
Kuid mis on sinu peas?
Su mõtted on sinu sees peidus
Olen maailma loonud
Su lõin loomade seas
Kuid su mõtteid ei ole ma teinud