Lehed

laupäev, 16. september 2017

Rahutus




"Mis meist saab?"
Pehme soe sammal selja all oli mugav, hiljuti söödud mahlased puuviljad tekitasid sumisevunise küllastustunde,  kergelt vastu külge puutuv nohisev mehekeha ei lasknud end liiga üksildasena tunda.
Paradiis.
Paradiis väljaspool keha, kuid peas kripeldas rahutu segadus.
"Mis sa arvad, mis saab?"
Ei jäänud nüüd mehel üle midagi, esimese küsimuse ajal oli tal õnnestunud magaja nägu teha. Teise küsimusega kaasnev küünarnukimüks võttis sellegi võimaluse.
"Mis saama peaks? Kõik on ju korras, suurepärane! Tahad mingit muud puuvilja? Vett, mahla?"
Naine ohkas ja pööras selja mehe poole. Tollel oli kõik selge, peaasi, et söök ja uni korralikus rütmis vaheldusid.
Milleks talle üldse naine? Mehel ei tekkinud kunagi mingeid kahtlusi, tal polnud iial kõhklusi, naine ei olnud eal kuulnud, et mees oleks midagi küsinud. Hea selge lihtne maailm.
Naine avas silmad. Õige lähedal paistis hirveema koos kahe tähnilise tallega.
"Ilus..."
Tallede ema heitis rohule,  talled pugesid ta külje alla,  parema koha pärast omavahel pisut kembeldes. Tegelikult said mõlemad mõnusa pesakohta, pisike pusimine oli pigem mäng.
Ülalpool, madala puu okstes algas mingi sibelemine. Naine pööras pilku. Väike kirju lind lendas nokatäie seemnetega osaharude vahele ehitatud pesa servale ja summutas sealt tõusnud nelja hiigelnoka tekitatud kisa oma nokatäie lärmavatesse avadesse toppimisega.
Ohates sulges naine silmad.  Päev-päevalt oli ta aina tihedamini tundnud, et tema elust on midagi puudu. Kõigil loomadel olid pojad. Rebasekutsikad, põdravasikad, kitsetalled, linnupojad. Inimesi oli vaid kaks.
"Kuule, miks meil poegi pole?" pööras naine end mehe poole.
"Mida? Milleks?" mees oli korraga nii tülpinud kui üllatunud.
"Vaata, kõigil on pojad, meie ainsana oleme kahekesi...?"
"Mis meil niimoodi viga on? Söök on, jook on, soojus ja uni on, elu on lõputu küllastus."
Lõputu...
Naist rabas äkki selle sõna sisu. Nii jääbki, mitte kunagi ei muutu midagi, mees jääb igaveseks tema kõrvale pehmele samblale nohisema, vihm sajab alati öösel seal, kus neid pole või on ihusoe, puviljad on igavesti küpsed ja hirvedel on alati talled. Nemad mehega on igavesti kahekesi.
Lõputult.
Naine tõusis vaikselt, et mitte meest segada ja läks jaheda vee allika juurde.
Veevool rahustas, naine jahutas ennast vees ja lubas hiljem end tuulel kuivatada. Kivil seistes ning juukseid kätega tuule hoolde harutades uitas ta pilk üle kõrvalasuva lagendiku.
See puu.
Pisike igerik, erinevalt teistest sihvakatest veatutest aia taimedest korbase koore ja pragulise tüvega kõver taimeäpardus üheainsa vissis ja plekilise viljaga.
"Seda ei tohi võtta!"
Jaa, naine mäletas neid sõnu. Mis salata, sellise välimusega toitu ta ei tahtnudki. Tema toit oli plekitu, mahlane, küps ja magus, tundus, et tolle kõveriku vili oli kõike vastupidist.
Plekitu, mahlane, küps ja magus vili. Naine tundus, et...imal. süda ihkas äkki midagi teravamat, teistmoodi elamust.
Äkki just see vili on ideaalne?
Eneeselegi märkamatult avastas ta end aia inetuima viljapuu juurest. Nagu unenäos tõusis käsi. Noppis vilja.
Maitse oli ootamatu. Siiani oli naine süües tundnud vaid maitset ja täiskõhutunde tekkimist, siis nüüd...nagu torm oleks läbi keha puhunud. Ootamatud soovid, tunded, teadmised pääsesid kinniste uste tagant valla.
Esimest korda teadis ta, mis on vabadus ja mis selle eest maksma pidi...
"Mis sa teed siin?"
Mees oli ärganud ja naist otsima tulnud, varem oli ju küljeluu alati ta kõrval lamanud, kui ärkamise aeg oli. Esimest korda oli samblas vaid lohk...
"Võta!"
Naine andis hammustatud vilja mehele. Mees oli harjunud temaga suutäisi jagama, unisena hammustas ta pakutud suutäie.
Ja.....
Läbi ta keha tormas tuli. Tal oli täiesti ükskõik, kas vihm sadas ta pea kohal või mujal, kas lähedal kasvas ploomipuu või oli põõsa all maas meloni kasvupaik, kas sammal oli parassoe või mõnusjahe.
Sest...
"Eva!"
Seda pilku ei olnud naine ta silmis kunagi näinud, kuid ta teadis - täpselt see oli ta elust puudu.
Juba lamasid nad samblal, mis oli ootamatult kare ja teravaid tüükaid täis, aga neil oli ükskõik. Nii lähedal teineteisele ei olnud nad veel kunagi olnud.
Vimane päev Eedeni aias.





8 kommentaari:

  1. Üsna julge tõlgendus sellele alguste algusele. Et siis: kas vegeteerida jõudu lõputult või võtta, mis võtta annab. No ja mees oli muidugi taoluslikult lihtsameelsusest pimestet, vb pidi nii olema, kes seda enam mäletab, see kõik oli nii ammu.
    Kirjavigu oli, aga need ei muutnud tähendust arusaamatuks, üle võiksid muidugi lugeda erapooletu pilguga.
    Kirjutada ju oskad, kas ma seda juba kunagi öelnud ei ole, nüüd siis ütlesin.
    Kui juba selline erootika noot võbelema kaasati, siis oleks võinud kirjeldustega kaugemale minna.

    VastaKustuta
  2. Ma olen hädas. Ma ei loo, vaid punnitan, proovin lukke maha lõhkuda. Ei õnnestu, justkui kivi on ees, kantseliit tuleb ainult ludinal.
    Täiesti kinni ja totaalses masenduses.
    Kaua see tardumus veel kestab, jääbki nii või..?

    VastaKustuta
  3. Tohohh. Aga võib-olla põed mingit 'täiusekrampi' vms. Milleks? Nagu tead, ega kõigile ei saa kunagi meeldida üleni. Kas on olemas täiuslikku inimest? Ei ole. Ei mina, sina ega tema ole seda. Kuidas siis ebatäiuslik inimene saab luua midagi täiuslikku. Ei saa ju. Teisisõnu - alati võib tulla keegi, kes ütleb ka kõige parema teksti kohta, et see on kräpp, lihtsalt selleks, et teistest erineda oma arvamusega, ilma suuremat põhjust selleks omamata.
    Kirjutamine peaks ikka rõõmu valmistama, kui mitte alati lugejale, siis kasvõi autorile. Kuhu jääb siis loomislust. Lase vaimul-mõttel vabalt lennata, vähem muserdust.

    Tagasihoidlik blogilugeja.

    VastaKustuta
  4. Mul.pole täiusekrampe, mul on kirjutamistõrge, millest püüan läbi pugeda.
    Põhjus... loe 26.06. kirjutatut.

    VastaKustuta
  5. Ma otsin seda pagana loomislusti nagu leivatükki taga, nagu käsi oleks otsat tõmmatud. Ilma ei saa ja hakkama ka ei saa :D

    VastaKustuta
  6. Oot, mis asja, oled lesk... Seda ma ei teadnud. Minu kaastunne.
    Samas, kas pole nii, et tekstiloome võib ka teraapiliselt aidata vabaneda teatud kogemustest.
    Ja mu eelmise kommentaari võid nüüd kustutada, natuke häbi on, või nii.

    VastaKustuta
  7. See, mida ma siin viimased kuud lammutan ongi teraapiline kirjutamine. Teistmoodi ma ei oska.
    Kommentaari kustutada küll pole vaja, igas kommentaaris on midagi, millest ma õpin. Pole ses kirjutatus midagi häbenemisväärset.
    Praegu teen oma fantaasiale vitamiinisüste ja nüpdan stampmõtlemist, cat-o-nine-tails rusikas käes.

    VastaKustuta