Lehed

neljapäev, 15. juuni 2017

Õpipoiss



„Kuidas sul täna läks?“
  Ema proovis küsides kõlada rõõmsalt ja reipalt, kuigi poja laua äärde toidu kohale kühmu vajunud turjakas kogu andis selget aimu, KUI kehvasti päev oli kulgenud.  Niimoodi oli kõik läinud tegelikult juba pea aasta,  poja õpipoisipõlve esimestest ülesannetest alates.  Temast pidi kunagi saama oma ala meister nagu kadunud isa kunagi oli, kuid praegu tabas tema õpilaspõlve üks ebaõnnestumine teise järel. Tundus, et pojal oli lihtsalt puudu anne, mis ta isa kunagi nii kõrgele oli viinud.
  Pelgalt oma isa pojaks olemine oli Hubertil siiani aidanud vältida gildi õpipoisistaatusest välja arvamist.
  „Ei läinud just hästi, nad ei anna mulle enam harjutamiseks normaalseid kurjategijaid ka enam. Ütlevad, et raiskan hea materjali jumala muidu ära..“
„Jumala nime nüüd niimoodi...ära kutsu kurja kaela,“  oli ema pisut kohkunud, „aga midagi nad sulle ju annavad, kuidas sa muidu kätt harjutad?“
„Kitsi ja isegi küürakaid olen saanud. Küürakaid  ei saa teibasse ajada, neil läheb vai sirgelt läbi rinna aja kõik surevad enne ära, kui vaiaots õla juurest välja tuleb“
  Ema mõtles oma nõbu Kirstina peale, kes oli küürakas nagu haigru kael, ainult, et paks veel pealekauba. Jah, ega seal pole sirget ihu, millest orki läbi ajada.
Kirstina oleks võinud teivastada küll, tabas ema end salamahti mõtlemas. Vanatüdruk ja õel nagu kurat, kokku saades muud ei pärinudki kui et „Kuidas Hubertil läheb, ma kuulsin, et mitte kuigi hästi?“
 Mis see temasse puutub...
 Hubert tõusis lauast ilma, et oleks oma kaalikaga keedetud kalagi lõpuni söönud. Õllekannu oli ta õnneks tühjaks rüübanud, niigi palju kõhuvarju. Muidu kuhtub veel ära.
  Oma kambris viskas Hubert end räntsatades sängi pikali. Tuba oli lämmi ja põllest hoolimata rõivastele pritsinud vereplekid lehkasid imalalt. Tavaline töölõhn, miks see just täna Huberti südame läikima ajas – mine võta kinni.
Hubert surus silmad kõvasti kinni, silme ees hakkas uuesti elustuma Timukate Gildi  tavaline õpipoisipäev.  Hommik lihkarnis, valides meistrile sobivat lihakäntsakat, samal ajal piieldes silmanurgast sigade rookimist enne praetükkideks jagamist. Meister oli kord mokaotsast maininud, et siga olla seestpoolt üsna inimesega sama masti.  Ega rohkem kui seesama üks kord ta seda lauset ei korranud, too ükski oli kurjast. Kes siis inimest loomaga võrdles, oleks kirikuõpetaja sellest kuulda saanud, oleks suur pahandus linnas olnud.
Hubert ei rääkinud kuuldust kellelegi, aga sigade sisemust uuris ta nüüd sootuks teise pilguga.
  Edasi  läks päev erinevate tööriistade puhastamise ja teritamisega. Sai veel Illetit nokitud, et eelmisel päeval kui ta pidi jäsemete luude purustamist  harjutama, ei vaadanud ta lauale kinnitatud meremeest enne kolkima hakkamist korralikult üle ja nii ta siis tagus vana madruse puujalga, ise veel imestades, et nõiduses süüdistatud mehel nii kõva loits peal, et valu pärast ei teinud häältki, ainult hirmukisa kõlas. Valu- ja hirmukisa erinevust õpetati neile juba päris esimeste sellinädalate jooksul, sellega ei eksinud enam keegi. Novot, Illet oli siis muudkui nüpeldanud ja kui meremehe püksisäärtest saepuru pudenes, pidas ta ka seda nõiduseks..
  Ega Illet tegelikult saamatu ei olnud, mõtles Hubert omaette, eks kõigil juhtub vigu.
  Kui riistad korras, toodi õuest kuurist õpipoistele igapäevane töö ette. Kes pidi vargalt tunnistuse varastatud kaelakee peidukoha kohta kätte saama ja kelle tööks sai loomapilastajate kohitsemine. Eks seda viimast tehti tihtipeale avalikult, aga rahvas oli viimase aja nõiapõletamistest juba küllastunud ja iga pisema karistuse vaatamiseks enam kokku ei tulnud. Ei hakanud enam keegi mingi pisiasja pärast linnaväljakule lava püsti ajama.
  Hubertile toodi seekord nõid. Nõidadega oli lihtne, nemad tunnistasid tavaliselt ruttu üles.  Äbariku kehaga, suuremalt osalt naisterahvad pealekauba.
Nagu tänanegi.
  Algul vaatas Hubert, et ta peab jälle mingi lapsega tegelema, pisike ja kõhna, pikad salkus juuksed üle selja ja pooleldi nägu katmas. Kui nõid häält tegema hakkas, sai aru, et ta on ikka päris vana juba, võimalik, et nelikümmendki täis. Hambutu ja krimpsus.
„Las tunistab üles,  et tema manamise pärast on kõrvalküla kõik lambad ahtrad ja foogti neitsist tütar käima peal, kuigi kõik kolmkümmend neli linnuserüütlit vannuvad, et nemad ei tea asjast midagi, aga tee seda kiiresti, valusalt ja nii, et ta sulle kohe kätte ära ei kooleks!“
  Rohkemaks ei olnud meistril aega, teised sellid ootasid oma tänast proovitööd ja olid igavusest juba ühte pisemat kasvu selli raudse neitsi mõõtudega võrdlema hakanud. Logeleva mõistuse viljad olid isegi meistri jaoks liig, sestap kiirustas ta ka neile naljavendadele kasulikumat tööd ette söötma.
Hubert vaatas oma tänast nõida pika  pilguga. Kassikäpp? Lihtlabased pöidlakruvid? Strappado? Pirn?
  Sihuke äbarik teine, selline tunnistab kõik üles, kui kasvõi jalaga vastu maad laksata, aga õpingu juurde kuulus ikka korralik rappimine. Hubert teadis, et lihtsalt küsimise peale saadud sõnad ei loe meistri silmis midagi.
„Tahad, ma ennustan sulle tulevikku?“
Nõia prääksatav-ragisev hääl äratas Huberti mõtetest.
„Ah, ära hakka sina ka... Pole mul selle teadmisega midagi peale hakata. Ma pean nüüd tööle hakkama. foogti tütar ja ahtrad lambad....“
  „Selle pisikese hetke leiad niikuinii, kui pead mind lõhkuma hakkama, siis pead, aga foogti tütar on kokast rase, see meelitas plika jaanikaunade ja kuivatatud õuntega ära, laps tahab ikka magusat.“
  Hubert viskas vihaga küünetangid, mis esimesena käe alla olid jäänud maha – mida see peletis lobiseb, ta pole tööga veel alustanudki!
  „..aga lambad ei jää pühast vaimust tiineks, kui seesama kokk jäära munad foogti nõudmisel piduroaks küpsetas, sõi seltskond koos munadega ka kõik tulevased talled nahka, oinast pole kargajat...“
Nüüd lendas saag vastu seina..
  Kuigi, taipas Hubert, ei tunnistanud nõid ju midagi üles.  Kusagilt ei olnud aru saada, et tema manamine seal osaks oleks olnud.
  Hubert sidus nõia kõhna käe laua külge kinni, võttis nõela ja sorkas selle eide nimetissõrme küüne alla.
Nõid prääksatas karedalt.
  „Jumala nimel, tunnista üles, et sa oled osaline saatanaga kokkumängus foogti tütre rasedaks nõidunud...“
  Teine nõel läks sama küüne alla. Eit muutus häälekamaks. Paraku kostis kõrvalt ettepanek, millele vastu seista oli võimatu.
  „Kuule, Hubert, tee paus, meile saadeti vaat õlut, tule siia!“
Õlle vastu ei olnud kellelgi midagi.
  Hubert laskis koha peal ühe kapatäie naha vahele, võttis kannu uuesti täis ja läks oma õppetöö juurde tagasi.
  Nõid piidles kannu ja neelatas .
„Tahad ka?“
  Hubert  sirutas kannu eidele suu peale, too lonksatas suure sõõmu värsket vahust ollust. Hubert vaatas muiates valgete vahuvuntside triipu nõia krimpsus näos.
  ''Võibolla rebiks järgmisel korral tal huuli? Äh, ei saa, ta isegi pudistab rääkides, siis ei tule sedagi juttu mis praegu..“
 „Kuule poiss, ma näen su tulevikku... ravitsejaks saad, timukat sinust ei tule, pole piisavalt tahtmist“
  Oh suur jumal küll, ravitsejaks ei tahtnud timuka õpipoistest keegi saada, see oli allakäik karjääriredelil, saamatute amet. Nõia sõnad vihastasid Hubertit nii palju, et ta keeras end röögatades laua kõlge seotud kribula poole ja möirgas, kuidas tema kõri võttis  „ma sulle, eidele veel näitan ravitsejat!“
  Äh, rohkem ei olnud vajagi. Lahja kääksatus ja ehmatuse kätte see manajamoor kooleski. Nägu potisinine ja vahuvunts veel risti nina all. Meister laskis oma piitsal Huberti turjal tantsida ja lõugas, et hubertitaolised rikuvad tema töökoja head mainet ning üleüldse..
  Mis oli üleüldse, jäi Hubertil minema pagedes kuulmata. Polnud nagu erilist tahtmist uusi piitsalakse vastu võtma jääda.

***

  Uuel hommikul jälle meistri poole minekut sättides oli Hubert meelega aeglane ja sammgi oli tal pikaldane ning veniv. Niikuinii antakse inimese asemel seekord kits, hea, kui sedagi saab ja hoopis riistu teritama ja remontima ei panda. Nii oli Hubertil aega enda ümber vaadata ja teisi inimesi silmata,  tavaline oli, et nähes Huberti verelapilisi rõivaid tõmbusid inimesed silma vaatamata kõrvale. Ikkagi austavad, oli Hubert kindel. Austusväärsete teelt peabki kõrvale tõmbuma, nii need maailma asjad ometigi seatud on.
  Üks tobe poisike ei jõudnud Huberti eest nii ruttu kõrvale kui too talle lähenes. Suutmata otsustada, kummale poole hüpatata komistas poiss, libises kellegi värskelt aknast heidetud ööpoti sisus ja kukkus õnnetul kombel käe peale, tuues kohe kuuldavale heleda hädakisa.
  „Õlg läks liigesest välja,“ teadis Hubert kukkumise viisi nähes ja krõmpsatust kuuldes kohe.
  Täiesti automaatselt tõmbas ta poisiga kohakuti jõudes kisakõri maast üles, hoidis oma suure kämblaga teda õlast ja teise käega keeras rippuvat käsivart järsult. Ragin oli nii valju, et kõlas üle lapse karjumise, aga kohe kui raks oli käinud, jäi ka poiss vait. Valu kadus.. Hämmastunud näoga laps keeras oma kätt nii- ja teistpidi ning vaatas äkki suurte tänulike silmadega Huberti poole.
„Aitäh!“
  Mingi veider judin käis üle Huberti selja. Täiesti uus tunne, ta tajus, et poiss vaatas teda kui imetegijat ja ometi ei kartnud teda.
  Täitsa imelik. See tunne isegi meeldis mehele.

  „Aitäh, ravitsejamees!“ kostis veelkord, sedapuhku poisi ennistise lõugamise peale tänavale jooksnud lapse ema. Hubert pööras end naise poole ja nägi, kuidas naise silmis lainetanud tänu asendus ootamatu hirmuga. Taibates, et poega ei aidanud ravitseja, vaid timukas tõmbas ema lapse kõrvapidi kiiresti toa poole. „Kao sissse, tolgendad siin tänaval!“ kurjustas ta last tagant kiirustades.
  „Pane talle alul midagi külmemat õla peale, paraneb kiiremini!“
  Ei tea, kas enam kuuliski, mõtles Hubert omaette.











10 kommentaari:

  1. Eesti muinasjutte tead? Kuidas Surmast ei saanud surma, sai sepp :) Minu mälu järgi Kunderi sulest.
    Aga jah, kirjutada sa oskad, hästi, isegi väga hästi ja ma ootan igatahes järgmist raamatut juba :D

    VastaKustuta
  2. Seda juttu küll ei rea, nüüd tean vähemalt otsida. Kõlab huvitavalt, ei salga.
    Kiituse eest aitäh!

    VastaKustuta
  3. Hoopis Jakobson. Surm teeb sepatööd.

    VastaKustuta
  4. Hommik. Täitsa lahe asi. Pööre andis jumet. Mõni üksik kirjaviga oli, aga need ei riivanud. Tegijal ikka juhtub. Näiteks lõpuosas on üks lause: Suutmata otsustada, kummale pole hüpata, komistas poiss, libises kellegi värskelt aknast heidetud ööpoti sissus ja kukkus...
    Sõna 'strappado' tundus ka kuidagi võõras, see on ju ikkagi lastele kirjutatud, mitte, et teised ei tohiks seda lugeda. No, eks Sinu blogi, Sinu valikud, mis nüüd mina, kuid mulle meeldis. :)

    VastaKustuta
  5. Aitäh kirjaveale tähelepanu juhtimast, kiirustamine on mu nõrk koht. Otseselt ette näidatu parandasin ära.
    Pealekauba on suurem osa viimatisi asju telefonis toksitud ja ausõna, see pole mõnus..no loll, kes vababdust ei leia, eksole.
    Need jutud ei ole tegelikult lastele kirjutatud, sestap ka väljendid, mille tähendust peavad mõnikord ka täiskasvanud kusagilt otsima. Tolle kiiksu jätan oma juttudesse meelega sisse :)

    VastaKustuta
  6. Strappado:
    https://en.m.wikipedia.org/wiki/Strappado

    Mh, ei jää ka kommentaarid kirjavigadeta, kahjuks ei saa neid hiljem korrigeerida.




    VastaKustuta
  7. See on ju hea, kui Sul on mingi eripära. Olgu siis selleks kas või võõrsõnade kodustamine. Ma guugeldasin samuti selle "strappado" jälgi ja leidsin - sidumine vms. Aga kirjavigade eest pole keegi kaitstud, neid satub ka paberkandjale, olen näinud. Et kirjutad nn 'otse', see seletab nii mõndagi. Mõnus-mõrk mek on man su tekstidel ja hoog on sees, nii et jätka. :)

    VastaKustuta
  8. Muig...kui vanaks sa mind pead? Õigupoolest - kui nooreks?
    Inimest, kes on üle kümne aasta veebipäevikut pidanud ja enne seda arhiivitäie kirjutuslauasahtleid täis kirjutanud ei peaks julgustama "lase edasi!"-võttega, vaid manitsema "paljuks ei lähe juba?"
    Aitäh!

    VastaKustuta
  9. Jeerukim. Naisterahva käest ei tohi vanust küsida, vot. Vihjeid oled andnud, siinsamas blogis, et üle kolme dekaadi juba tanu all oldud. Lihtne aritmeetika lubab oletada, et esimene juubel on seega peetud. Kas see bioloogiline vanus on üldse oluline, kui kirjutamisega tegeldakse? Jalgpallis, seal jah, on 35 juba pensionieelik, aga sõnaseadmisega võib tegeleda kuni tahet-viitsimist-soovi jagub.
    Manitseda kellegi kirjatükki väga ei tasu. Kriitika ei ole alati hea. Mul on löödud sõrmi sahtli vahele, et kippusin nurisema ühe teksti üle rate.ee lehel...

    Oled küll juba aastast 2007 blogimas, sain aru, mhmh. Aga ma ei ole kõiki Su tekste lugenud ju. Ilmselt ei jõua ka neid kunagi 100% ära lugeda. Kahte viimase kuu jooksul ilmunud proosalaastu kaesin.
    Kui arvad, et Sind ainult kiita ei tohiks, olgu, ma siis ääreraamistan väheke kiidukoori teise nurga alt - lase tekstid läbi tihedama sõela, ära kirjuta otse, oota päev-kaks, vaata siis uuesti üle, mudi, modi, lihvi ja viimistle, kus vaja ehk vajalik, siis lükka letti. Praegu on sisu hea, ainult toestus veel libastub tükati.
    Aga eks Sa enda plusse ja miinuseid tead ise kindlasti kõige paremini.
    Mina muidugi kirjutasin just alla aktile, et olin jälle nuriseja, s.t. potensiaalne rahvavaenlane, aga mis seal's ikka.
    Kena suvenatukest sellegi poolest.

    VastaKustuta
  10. Pole sa mingi nuriseja, kritiseerid asjalikult. Isegi inimesel, kes kriitikud esimese soojaga saadab sinna, kus poliitikud käivad, jääb midagi kuklasse tiksuma ja mõjutab edaspidi vaistlikke otsuseid.
    Blogis on tõesti korrastamata toorikud, siinsest vastukajast näen, kas looga on mõtet edasi tegeleda või jääbki lugu tühjalr hõljuma.
    Küsimus mu enese vanuse kohta oli ajendatud su naljakast patroneerivast toonist. (No offense). Tundus, et pead mind jube nooreks :)

    Kõiki jutte sa niikuinii lugeda ei saa, oma pausi ajal kustutasin ligi tuhat postitust. Osa neist on säilinud minust mitteolenevail põhjustel, kuid uuesti neti ei tule.

    VastaKustuta