laupäev, 10. juuni 2017

Elu


"foo, faiv, siks, seven, eit..."
Krooksatus.
"Põrsas"
"Foo, faiv, siks, seven, eit.."
Eriti pikk krooksatus.
"Põrsas, põrsas."
Kõrvalistmel on samal ajal käimas mingi ülinaljakas, paraku samuti võõrkeelne monoloog. Nali nalja järel, naer tuleb lausa südamest, mul on erakordselt kahju, et ma ühestki sõnast aru ei saa ja pean naerma lihtsalt selle rulluva lagina peale.
Hea, kui inimesed on iseendaga nii rahujalal, et suuremat seltskonda pole vajagi. Viiesena ja kõvasti nooremana on see nii pagana loomulik.

Saame suureks ja kaotame võime iseendale nalju rääkida või enesekriitiliselt oma röhatusi arvustada.
Või kui me seda võimet ei kaota, siis saame nähtamatu sildi otsaette: "Peast lihtne"

Mis teha.
Evolutsioon.
Akseleratsioon.
Suureks saamine.

Elu.

Lähen õue röhitsema, seal on seltskond, kes selleteemalisi nalju haldab.

Kommentaare ei ole: