esmaspäev, 26. juuni 2017

*



Mul on olnud kaua aega mõelda, kas ma kirjutan selle postituse või ei.

Aga
Vist
On
Vaja.

Peremehe ja minu abielu ei ole olnud mingi käsikäes kepsutamine lilleaasal, kimp rediseid ühel ja karikakrabukett teisel vabas käes hõljumas. Me ei patsutanud kaugeltki alati teineteist lohutavalt pealaele, kui kõik ei läinud nii, nagu oodanuks.  Oh, eks ole teineteise närve näritud ja kui hambad väsisid, kõlbas ka koduse tummfilmi linastus.

Aga ometi oli ka helgeid triipe, ilusaid laike, rõõmsaid jutte ja kirevaid paelu.
Ilma nendeta poleks see kestnud enam kui kolm ja pool kümnendit.
Hullu, ilusat, kurja, õrna kümnendit.

Rohkem enam mitte.
Täna saatsin oma abikaasa sinna, kuhu kunagi meid kõiki saadetakse.
Peremeest pole nüüdseks nädal aega.
Need olid pikad, väga pikad kolm ja pool kuud mis nüüd möödas on.
Pikemad kui kolmkümmend kuus aastat enne seda.

Hoidke üksteist.

Sellest
ma
rohkem
ei
räägi.







Kommentaare ei ole: