teisipäev, 9. mai 2017

näh..nähnäh

Astun kui rebane, silmad kui hirvel
Keha on päikesest pillatud kumas
Juuksesalk - jõerohi kullases virves
Hõljun, ei astu. Täisnaiselik jumal

Häälega õitsetan kivid ja lilled
Käepuude äratab leinagi rõõmuks
Pilk jätab rajale teemandikilde
Higipiisk muutub ambroosiasõõmuks

Äratus julm. Unenägu saab otsa
Laperdab pisut ja mutta siis potsab
Silmi veel avada üldse ei jaksa

Siiski peab. Peegli ees pea pööran ära
Kadunud jume ja haihtunud sära
Kõverad jalad, takkjuuksed ja paks ka....




2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Küll ma mõtlesin, mis see pakska on :)
Vahva luuletus!

Anonüümne ütles ...

pea on paks