neljapäev, 27. aprill 2017

Jah


Me vaikime omade vahel
  Ei räägi ei vaata ei puutu
    Nii tundubki vahetevahel
      Et oleme silmitud suutud
        Üksi hirmunult ekseldes ehas
          Me otsime endile hinge
            Ses pimedas vaikivas kehas
              Ust kobades jookseme ringe
                Ei küsi, ei võta, ei palu,
                  Umbeuhkena omaette
                    Keegi lohutamist ei talu
                      Peites nukruse vihmavette
                        Ei me usalda võõraid iial
                          Ja jäämegi üksi kui kivid
                            Kõigil olema peaksid tiivad
                              Praegu lamame muldade ligi



5 kommentaari:

Hen Zen ütles ...

ma panin juba 30 aastat tagasi teksti niiviisi,
ma ei mäleta viimased 20 aastat, et keegi oleks
oma sõnumi niimoodi vormistanud tekstikeskkonnas.

noh, rännak kõrbes võttis ja 40 aastat aega...

ikkagi, võtab põleva põõsa sõnatuks.

Kaamos ütles ...

Vorm peaks teisejärguline olema. Kas on?

Hen Zen ütles ...

Jah, vorm, raamat on teisejärguline.
Sisu või sõnum on kahjuks kolmandajärguline.
Turundus, ehk kirik, on tähtsuseselt esmajärguline.
...
kui sul ei ole FBs gruppi ehk kirikut, siis ei ole su sõnumit olemas.
...

Kaamos ütles ...

Seega olen ma lihtsalt liivatera rannas. Enda jaoks üks, ainus, unikaalne, eriline ja teiste jaoks absoluutselt olematu.
Täiesti ükskõik ja samas ei ole ka ükskõik.

Hen Zen ütles ...

Jah, sa oled liivatera, aga
mitte meie rannas vaid meie meeles,
mis mõnusalt mõtet kriibib enne uinumist.