pühapäev, 19. märts 2017

Ühte, teist ja kolmandat. Saiapuru




Täna Kärde sirgelt kodu poole minekut alustades säras päike ja tee oli kuiv nagu magamiskambri põrand, aga teisele poole jõudsin viie sentimeetri sügavuses rahesodis auto taguotsaga twerkiva kaubikujuhi jõu ja iluvõtteid imetlema. Kogu teekonna pikkuses olid pilved taevas edasi-tagasi kepsutades kord oma pikad sajuseelikusabad järele lohisema lasknud, vahel harva kerisid prisked prouad undrukuhännad ikka kaenla alla ka ja lubasid päikesel oma saba alt läbi piiluda.
Khm...kas pilvede jalad on kõverad või sirged? Karvased või siledad? Jämedad või hirvjad? Päike, uu, räägi välja!

Džentelmen, näe. Vaikib.


****

Tuul tõmbab üles keerise ja lennus
ei tea, kuis olla. Lihtsalt kaotan pea.
Kas tõsta käed, et rutem läbi ennast
sest torust lasta või see pole hea...?

Käed laiali kui ristilöödul lootuses
et kõrvalt püüab keegi võõras haarata
Ja välja tõmmata sest rattast. Pöörisest
ehk üritaks mind randa tõmmata...

Ah, las ta keerutab. See elu. Las ta kakleb
Ma hakkan vastu. Kraabin, kiljun, siplen.

****



Eesel, kits, ahv ja karu leidsid metsa alt pundi pille. Viiuleid ja pasunaid ja trumme ja... Olgu, trumm oli natuke lõhki. Pasunad kah raasuke mõlkis. Ning viilitel mõned keeled puudu, aga pole mõtet pisiasjade kallal norida. Ning üleüldse - mis need pillid seal ikka nii väga leitud olid,  karul oli lihtsalt kõht tühi olnud, kui kohalik jäägriorkester jahihooaja alustamise puhul piknikku pidas. Karu kõht oli siis ikka väga-väga tühi.
Nüüd oli mõmmi punu punnis ja hing ihkas meelelahutust. Tantsu, tralli, muusikat.
Pesni i pljaski, nagu karu vanaema kunagi võõrkeeles väljendus. Karuvanaisa väljendus selle peale ka võõrkerles, aga mida ta täpselt ütles, jäi tol ajal alles palli mõõtu mõmmikul kuulmata, sest vanaema laksas ühe käpaga üle vanaisa kukla ("Lapse kuuldes!")  ja teisega üle mõmmi turja ("Mis sa siin kuulad, kõrvad harali!")
Ahjaa, pillimängu juurde tagasi.
Eesel, kits, ahv ja karu krahmasid pillid kätte ja pidu algas.
Selline lühemapoolne pidu.
Eesel nimelt kurtis, et kits haiseb ja tema, eesel, ei saa pasunat seda haisvat õhku kasutades oma pillist õiget heli kätte.
Krahmas oma tuuba ja läks teisele poole karu. Karu oli autoriteet ja autoriteedid ei haise kunagi.
Pillid pandi jälle hüüdma.
Nüüd oli kits see, kes kurtis, et tal on muusika tegemiseks kehv koht. Ahv olevat teda ebasündsast kohast näpistanud ja lausa mitu korda järjest.
Pole parata, pärdik pandi karu ja eesli vahele, hoidku oma näpud paigal.
Kõlab nagu košmaar?
Viga!
Tegelikult oli kvartetil lõbus. Tingeltangel ikka kogu raha eest, itsitamist ja aasimist kuhjaga, seljaga ja pealegi. Vanad sõbrad ikkagi, pillimäng oli ses õhtus üldse alles kusagil viieteistkümnendal kohal.

Ainult jänes, vana argpüks, see passis eemalt põõsast. Reporterite värk. Mitte, et "Lähen lähemale, küsin asjaosalistelt..."  vaid "Siit kaugelt on hea suurt pilti näha".
Järgmise päeva " Metsa teataja" esileheuudis oli sündimas.
"Metsaelanikud šokis. Eesel, kits, karu ja ahv  käitusid pille mängides vägivaldselt, pillide seisukorra järgi otsustades ei olnud see esimene kord!"



Kommentaare ei ole: