laupäev, 14. jaanuar 2017

Niu. Niuniuniu. Niuniuniuniuniu...

Mu jumal on lihasööja
Ja kõike, mis põleb ta joob
On tülides  näkkulööja
Lisaks liiderdab nagu loom

Ta vedeles aia ääres
Oli sassis ja räpane
Auk mütsis ja sukasääres
Ütlesin: anna käpake!

Ta selliseks kasvatasin
Nüüd kaen, et polegi viga!
Ma olen hakklihamasin
Ja tema on lihtsalt siga

Votvot.
Mõni päev on elu nagu pärl. Lähed kööki - kõik sujub ideaalselt. Snäkiks valmistad täiesti orgaanilise foie gra, alustades selle muna haudumisest, milles on peidus tulevane hani, kes oma maksa ise toidutegemiseks sulle taldrikule prepareerib. Koristamine...mis koristamine? Ideaalne kodu püsibki ideaalsena, tärgeldatud voodipesuga on ainus mure, et padjapüüri servaga endal kõri läbi ei lõika.

Ja siis on need teised päevad.
Tuled koju, murrad end läbi auklike sokkide kihi köögilaua äärde, pühid sealt maha kuhja näritud leivakoorikuid ning kausiks kuivanud juustuviile, lärtsatad plastkarbi Grossi kartulisalatiga, mille "kõlblik kuni" kukkus juba koduteel, lauale ja saabastes jalgu sinna kõrvale visates kraaksatad "pidu! Ma tõin närimist!"

Täna oli kolmas päev. Ei hanemaksa, ei salatit.
Viisteist minutit und peale kojutulekut vannitoa põrandal, sügav enesehaletsus "Ma olen ju nii kuradi vajalik, tragi ja tubli, aga keegi lihtsalt ei mõista mind", samas aru saades, et ise oled loll ja seejärel totaalne unetus. Mis on selge märk, et ka homne päev läheb sirgelt vastu taevast.

Kas teile on kunagi kerasse kerimiseks kätte visatud lõngaviht, millel ilmselt polegi ühtegi otsa, mida sikutama hakata?
Mul on üks selline just käsil...


10 kommentaari:

HelveL ütles ...

on-on ots. ainult hoolikalt otsida tuleb.

Hen Zen ütles ...

Üks müsteerium on lõpuks seletuse saanud.
See tunne, et me oleme kohtunud, sai seletuse.
Köök, muidugi, seal* oli võimalus kuulata su jutte.
Imestasin veel, issand, kui vana hakklihamasin sul on...

* seal on nüüd uus elu, olen konn, kohtume kevadel kraavis :D

Kaamos ütles ...

Eelmise loo all kõnelesid ristirahvast. Selle loo all hüppad ühte sulgu karnivoorist joodikukalduvustega riiaka promiskuiteetse sigalihase kõigevägevamaga.
Paistab, et järjekindlus su vooruste hulka ei kuulu. Kumb siis?
Konn? Blogiilmas on The Konn, see lendav. Teised on usupraatorid :)
Kuid tõesti oleme me kõik teist elu väärt, kuigi ise arvan, et see ongi elu. 
Ilma peaproovita ja teise võimaluseta.

Võeh, ma kõlan pahuralt. Ju siis olengi. Pahur mutt.

A. I.V.O. ütles ...

Äkitse on tuu lõngaviht Möbiuse leht?

väga väga naine ütles ...

Ma ikka mõtlen vahel oma jumala üle. Et kes ta on. Loki tundub päris hea lahendus, aga ta on ju mees.
Samas sellist hullu nagu mina ei tule naljalt naisjumalate hulgas ette ja ma ometi ei peaks oma jumalaks kedagi normaalset. Nii et edialgu jääb siiski Loki.

Hen Zen ütles ...

Ma panen tähele, et ma olen nagu oli mu koer Ebba,
kes käis samu radu pidi ja alati teadis kus kondid on.
Mul sama, leian need üles, see on lihtsalt mu loomuses.

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Anonüümne ütles ...

Eee... vabandust, kas mu kommentaar oli kuidagi sobimatu?

Kaamos ütles ...

Vabandust, väga hää kommentaar oli, aitäh! Mul eelmodereeririmist pole, aga blogger ise on mõnikord segane ja sõelub kommentaare täiesti loogikavabalt.
No ei saa massina vastu....

Tilda ütles ...

Mõnikord ei aita muud, kui käärid. Hiljem seod üleliigsed otsad kokku ja kui seda hellalt nokitsedes, võib juhtuda, et hõõruma ei hakkagi.