Lehed

pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kergemeelsest rümbast ja lasteaiast

Reedel käis firmas külas vabariigi suudelduim naine koos saatjaga.
Tutvustamiseks pandi ta meie keskele lauale lamama ja arutati pikalt-laialt, kuidas tagada avalikus ruumis lahtirõivastamise vajaduse ilmnemisel lahtirõivastatava privaatsuse maksimaalne võimalik tase.
Olgu-olgu, lõpetan ebatervete fantaasiate kütmise. Külas oli elustamismannekeen Anne koos instruktorist kaaslasega. Kogu õppetunni võis taandada lühikesse kokkuvõttesse: kui tegemist on äkksurmaga, siis ei saa abistaja milleski SUURELT eksida, sest abistatav on niikuinii juba surnud. Eksib see, kes ei tee mitte midagi, tema võtab viimasegi lootuse.

 Reede ennelõunasse sellise koolituse paigutamine muutis osalevad inimesed närviliseks. See, et pool päeva läks ''mittetöö''peale tähendas, et palgatöö tegemine kuhjub ja muutub närvesöövaks sprindiks. Pingete maandamiseks hakati mõistlike asjade tegemise asemel kinni igast võimalusest lollilt itsitada ja sosinal algkoolianekdoote kõnelda.
Mõni ime siis, et koolitusmaterjale sisaldava faili algselt veidi au pihta käiv pealkiri nelja tunni pärast üsna arusaadav tundus. Nimeks oli, muide ''lasteaed''.

Üks küsimus jäi natuke vaevama.
Kui südame seiskumise tõttu on inimene kümme minutit peale juhtunut tõenäoliselt ajusurnud ja lähim kiirabibrigaad jõuab kõige varem kohale viieteist minutiga ning siis pole abivajaja jaoks sellest kasu, kuna teda saab küll panna hingama, kuid juurviljaks jääb ta niikuinii.
Oot, lause venib liiga pikaks.
Siis kas kiirabibrigaadil oleks eetiline teda, tulevadt ajusurnud keha, siiski elustada või jätta see tegemata, hoolimata teadmisest, et praegune patsient võiks olla organidoonoriks paljudele?

19 kommentaari:

  1. Meditsiinieetika on põnev asi:

    "ARST PEAB alati austama inimelu."

    vs.

    "ARST PEAB arstiabi andmisel tegutsema patsiendi parimate huvide kohaselt."

    Lisada siia:

    talupojamõistuslik tarkus, et varuosasid on siin veel küllaga.

    sadakümme sugulast avaldustega politseis ja prokuratuuris, kes süüdistavad sind tahtlikus abita jätmises.

    Tundub, et puht enese alalhoiu instiktist otsustab kiirabibrigaad juurvilja kasuks. Ja sadakümme sugulast ohivad, et oleks ometi ...

    VastaKustuta
  2. Kui veri keres liikumas hoida, vahepeal hapnikku ka juurde anda (e. kunstlik hingamine või abutamine vmt) ei pruugi seda ajusurma üldse tulla.
    =)

    VastaKustuta
  3. Jah, Hundi Ulg, kiirabibrigaadil eriti valikuid pole...
    VVN - nii ongi, ma pidasin silmas olukorda, kus kõrvalseisjatest keegi ei tee midagi, sest ei julge. Seistakse, ahastatakse ja oodatakse proffe, et neid siis kiruda "kus te nii kaua olite?". Samas kui üks lihtne tegevus ilmselt päästaks kedagi.

    VastaKustuta
  4. Mul on mitmetest kiirabi- ja esmaabi-koolitustest meeles umbes kaks asja.
    1) Ära torgi, ohtlik.
    2) Elustama peab eelkõige enda sugulasi - lapsi, aabikaasat, vanemaid. Õnnetusjuhtumid juhtuvad kodus, mitte kus juhtub.

    Kui laste puhul "kas" küsimust ei teki, siis teiste puhul võivad tekkida emotsionaalsed tõrked.

    VastaKustuta
  5. Üldiselt kiirabimeeskond ei hakka sel hetkel aru pidama, mis on eetiline - nemad teevad oma töö ära, elustavad, mida elustada on, eetikaga tegelegu teised, hiljem. Kui tahavad.

    Aga jah, "ära torgi - ohtlik!" tähendab phmt seda, et kui abistaja ise ohtu või hätta satub, ei ole parem kellelgi. Torgi ainult siis, kui omaenda ohutuses veendunud oled!

    VastaKustuta
  6. Seekordsest koolitusest jäi mulle teravalt meelde tõsiasi, et kiirabi kohalejõudmise aeg elustamist vajava inimese juurde on kaugelt pikem kui need kümmekond minutit, mis tegelikult võivad olla määravad elustatava edasise elukvaliteedi või üleüldse ellujäämise seisukohalt. Seega kui keegi ei taipa kokkukukkunule kasvõi südamemassaži tegema hakata või jätab hingava kuid lapiti selili maas lamava kannatanu kasvõi lihtsalt külili keeramata võib tekkida pöördumatu kahju.
    Ma elan ju keset eimidagit. Kui mina ei aita, jääb abi hiljaks. Kui mind ei aidata, jääb abi hiljaks.
    Muidugi ei tiku ma ebameeldivaid odööre levitavale pompsule suult-suule hingamist tegema. Külili keeraks ta ehk küll, et ta oma okse sisse ei lämbuks ja saaks ka edaspidi aktsiisikaupu ostes sporti toetada.

    VastaKustuta
  7. Vvn, mina olen küll kuulnud, et elustatakse ka "pealtvaatajate rõõmuks", ka siis, kui kiirabitöötajale on selge, et ega sellest enam kasu pole, aga sureva/surnud inimese kaaslane näiteks hüsteeritseb kõrval.

    VastaKustuta
  8. Ma arvan, et ega elundid ka ellu ei jää kui neid keegi elus ei pea. Surnud inimesele on vaja teistsugust trantsporti, siit ka vastus surnud inimene ei kõlba doonoriks.
    Keset EUmidagit on tavaliselt Jumal see kes esimesena abi annab. :)

    VastaKustuta
  9. Juba kardetaksegi organipuudust: http://www.slate.com/articles/technology/future_tense/2016/12/self_driving_cars_will_exacerbate_organ_shortages.html

    VastaKustuta
  10. Minu meelest on normaalne olla oma organite ''taaskasutusega'' nõus, oma pere kogemusele tuginedes annab see paljudele lootust ja kvaliteetset eluiga juurde.
    Selle postituse teema pole nii lai, et arutleda globaalse rupsikuvaduse ja sellegakäiva äri üle.

    VastaKustuta
  11. Võib-olla on see ulme valdkonda kuuluv, aga kuskilt on meelde jäänud, et mingi osa vanast omanikust tuleb n.n. rupskiga või doonorelundiga kaasa.
    Ńäitena sobib üks lombitagune juhtum - neli võhivõõrast inimest said kokku, leidsid kohe jutusoone. Ühe osalise poja huvitundva küsimuse -kuskohas nad kohtunud on?-, vastuseks tuli üksmeelne -avariis!- Ometi polnud neist keegi kuskil liiklusõnnetuses osalenud, küll aga oli ühele siirdatud süda, teisele kopsud, kolmandale neerud, neljandale vist maks...
    Pärast selgus, et need doonorelundid pärinesid ühelt avariiohvrilt...
    Või siis selline lugu, üks mees sai ühelt doonorilt nii neerud kui ka maksa, pärast operatsiooni hakkas seni vasakukäeline mees hoobilt paremakäeliseks.Hääl muundus senisest bassist tenoriks, käekirigi muutus, nagu hiljem selgus, doonorile sarnasemaks.

    Teemast ka: Mitte just väga ammu propageeriti elundidoonori kaarti, et kui kaardi omanik satub õnnetusse või muusse kriisi, kust tal elule enam tagasiteed pole, annab ta nõusoleku oma rupskid "teisele ringile". Soovitati see kaart hoida allkirjastatuna juhilubade/isikut tõendava okustaadi man.
    See peaks olema hulga maad eetilisem ja samas saab ju sugulastehordidest mööda minnes kiiremini värskeid subprodukte teisele ringile suunata.

    VastaKustuta
  12. Muig..kasutasin seda sõna küll ka ise, kuid nüüd tagantjärele lugedes tuletab sõna "rupskid" kohe meelde anekdoodi inimsööjate küüsi langenud vennikesest, kes plaani tema nahast kanuu teha torpedeeris kahvliga ennast auke täis sorkides: "Säh teile kanuud! Säh! Säh!"
    Eestis tean meest, kes viib enda siiriku endisele omanikule nii tolle sünnipäeval kui enese operatsiooni toimumise päeval küünla. Reeglina ravitu ei tea, kust ta varuosad pärit on, kuid mõnikord on juhus selline...veider lobasuu.
    Donorikaart on normaalne asi. Tulevikku mõtlemine, eksole.
    Jeerum kuhu see jutt nüüd otsaga jõudnud on....

    VastaKustuta
  13. Olen kuulanud hommikuti raadiost liiklusuudiseid aegade algusest
    kui tüütut kohustuslikku formaati muidu värskes hommikuprogrammis.
    Aga nüüd on kõrv kikkis, kohvid tehtud, ootan liiklusuudiseid :|

    Mu silmad on avatud, ma tean miks automark ja aasta tähtis on - varuosad!
    Nüüd ma tean ka miks nende inimeste sugu ja vanus tähtis on - varuosad!
    Lõpuks jõudis mulle kohale ka turvavöö karm kohustus - et hoida varuosi!

    Mulle pole null-kulu mõtteviis võõras, aga avastada uut ikka ja jälle :D

    VastaKustuta
  14. Olen kohanud inimest, kes umbes niimoodi lootiski, sest muud võimalused olid ammendunud. Samuti olen rääkinud inimesega, kes kuulis oma doonori õnnetust otsast kõigepealt küla pealt, seejärel raadiost ja siis sai kutse.
    A ma olen selliseid inimesi tegelikult lihtsat väga palju näinud ja nende lugusid kuulnud ka.

    VastaKustuta
  15. Ma mõistan alles nüüd, et olen keeranud kuhugi põlluvahele.
    Oleks pidanud ikka kohe ja korralikkult su jutu lõpuni lugema.
    Miks meil ei ole hoiatavaid liiklusmärke ETTEVAATUST ARST teedel!!!
    Aga siin ma nüüd olen, ilmselt on mu kondid juba kuskil registris.
    ...
    Kui sa oled põlluvahele keeranud, siis tuleb kõik hingelt ära rääkida,
    sest ega siis hommikut sa enam ilmselt ei näe...
    ...
    Ma ei vihka arste, aga ma ei suhtle ka joodikute ja narkomaamidega
    nagu arstid seda päevast 24/7 päeva teevad vältimatute tagajärgedega.
    Ma ei vihka ka politseinikke sel samal põhjusel, aga väldin neid.
    ...
    Mina, igati viks ja kobe, spidol 6+ peal pole kunagi arstiabi vajanud
    ja sõidan selle mootori ja kerega lõpuni, ühtegi arsti tülitamata.
    See ei ole ilus, aga põlluvahel olles, tahaks selle hingelt ikkagi ära öelda.
    ...
    Õnneks abi on saabumas, ma kuulen nii tuttavat, oma mobla äratuse, helinat :D

    VastaKustuta
  16. Mina pole mingi arst, haigete tihedaid ridu ma ka ei täienda.
    Minu abikaasa koosneb suurtest varuosadest, ravimitest, toruteibist ja plaastritest. See pole ''teeme täna ära ja homseks on meelest'' - teema, sellega veedetakse kogu elu, eks siis hoiavadki sama teekonna läbinud omavahel kokku, sealt mu pealtkuuldud jutud erinevatest teekondadest normaalsema eluni pärit ongi.
    Mnjah, eks kuus on ka mul järgmine ümaram number mis verstapostil silmapiiril paistab. Vanust justnagu küll, tarkus on kuhugi tee äärde puhkama jäänud....

    VastaKustuta
  17. Kahju, et abikassa katki on...
    aga meil kõigil on oma rist kanda,
    sellepärast vist olemegi ristirahvas.

    VastaKustuta