kolmapäev, 21. juuni 2017

Ongi





Oi seda edevust, oleks pood tühi olnud, oleks teinud säänse selfi, et....





Tegelikult olen ma legendaarselt sõnaosavale kaasautorile omal laisal moel võlgu ülevaate kirjanike kohtumisest lugejaga, kus me treenisime erinevaid müügitehnikaid ja käteväänamisreklaamvõtteid, millega ka kirjaoskamatud taigaelanikud oma šedöövrit ostma panna (disklaimer: käeulatuses olev lugeja oli vägagi kirjaoskaja ja pealekauba ründas meid esimesena, söötes meid oimetuks), kahjuks jäi programmi täispikkuses läbi tegemiseks aega napiks.
Lubadus:
Mõni teine homme hakkab tsunft uuesti tööle.

pühapäev, 18. juuni 2017

Paidevei....


Tuli selline mõte, et tule ansip appi, kuidas mu proriteedid on aasta(kümne)te jooksul korraga muutunud ja samas ei ole ka.
Kui see laul oleks välja tulnud mu halelamedas kaames ja mudani õnnetus pubekaeas, olnuks ma tolle laulja nimel valmis olnud ohverdama oma pulmaöö ja kahe naabriplika oma pealekauba.
Nüüd.. mnjah, ilmselt ohverdaks ikka. Kolm musta kana pealekauba, kuigi no mis lusti oleks ühest heroiinilaksu all pilvlevast higisest lauljast?
Lizzalt...laul on nii masendavalt hea.


Stranglers - Golden brown by guy-paul

neljapäev, 15. juuni 2017

Õpipoiss



„Kuidas sul täna läks?“
  Ema proovis küsides kõlada rõõmsalt ja reipalt, kuigi poja laua äärde toidu kohale kühmu vajunud turjakas kogu andis selget aimu, KUI kehvasti päev oli kulgenud.  Niimoodi oli kõik läinud tegelikult juba pea aasta,  poja õpipoisipõlve esimestest ülesannetest alates.  Temast pidi kunagi saama oma ala meister nagu kadunud isa kunagi oli, kuid praegu tabas tema õpilaspõlve üks ebaõnnestumine teise järel. Tundus, et pojal oli lihtsalt puudu anne, mis ta isa kunagi nii kõrgele oli viinud.
  Pelgalt oma isa pojaks olemine oli Hubertil siiani aidanud vältida gildi õpipoisistaatusest välja arvamist.
  „Ei läinud just hästi, nad ei anna mulle enam harjutamiseks normaalseid kurjategijaid ka enam. Ütlevad, et raiskan hea materjali jumala muidu ära..“
„Jumala nime nüüd niimoodi...ära kutsu kurja kaela,“  oli ema pisut kohkunud, „aga midagi nad sulle ju annavad, kuidas sa muidu kätt harjutad?“
„Kitsi ja isegi küürakaid olen saanud. Küürakaid  ei saa teibasse ajada, neil läheb vai sirgelt läbi rinna aja kõik surevad enne ära, kui vaiaots õla juurest välja tuleb“
  Ema mõtles oma nõbu Kirstina peale, kes oli küürakas nagu haigru kael, ainult, et paks veel pealekauba. Jah, ega seal pole sirget ihu, millest orki läbi ajada.
Kirstina oleks võinud teivastada küll, tabas ema end salamahti mõtlemas. Vanatüdruk ja õel nagu kurat, kokku saades muud ei pärinudki kui et „Kuidas Hubertil läheb, ma kuulsin, et mitte kuigi hästi?“
 Mis see temasse puutub...
 Hubert tõusis lauast ilma, et oleks oma kaalikaga keedetud kalagi lõpuni söönud. Õllekannu oli ta õnneks tühjaks rüübanud, niigi palju kõhuvarju. Muidu kuhtub veel ära.
  Oma kambris viskas Hubert end räntsatades sängi pikali. Tuba oli lämmi ja põllest hoolimata rõivastele pritsinud vereplekid lehkasid imalalt. Tavaline töölõhn, miks see just täna Huberti südame läikima ajas – mine võta kinni.
Hubert surus silmad kõvasti kinni, silme ees hakkas uuesti elustuma Timukate Gildi  tavaline õpipoisipäev.  Hommik lihkarnis, valides meistrile sobivat lihakäntsakat, samal ajal piieldes silmanurgast sigade rookimist enne praetükkideks jagamist. Meister oli kord mokaotsast maininud, et siga olla seestpoolt üsna inimesega sama masti.  Ega rohkem kui seesama üks kord ta seda lauset ei korranud, too ükski oli kurjast. Kes siis inimest loomaga võrdles, oleks kirikuõpetaja sellest kuulda saanud, oleks suur pahandus linnas olnud.
Hubert ei rääkinud kuuldust kellelegi, aga sigade sisemust uuris ta nüüd sootuks teise pilguga.
  Edasi  läks päev erinevate tööriistade puhastamise ja teritamisega. Sai veel Illetit nokitud, et eelmisel päeval kui ta pidi jäsemete luude purustamist  harjutama, ei vaadanud ta lauale kinnititud meremeest enne kolkima hakkamist korralikult üle ja nii ta siis tagus vana madruse puujalga, ise veel imestades, et nõiduses süüdistatud mehel nii kõva loits peal, et valu pärast ei teinud häältki, ainult hirmukisa kõlas. Valu- ja hirmukisa erinevust õpetati neile juba päris esimeste sellinädalate jooksul, sellega ei eksinud enam keegi. Novot, Illet oli siis muudkui nüpeldanud ja kui meremehe püksisäärtest saepuru pudenes, pidas ta ka seda nõiduseks..
  Ega Illet tegelikult saamatu ei olnud, mõtles Hubert omaette, eks kõigil juhtub vigu.
  Kui riistad korras, toodi õuest kuurist õpipoistele igapäevane töö ette. Kes pidi vargalt tunnistuse varastatud kaelakee peidukoha kohta kätte saama ja kelle tööks sai loomapilastajate kohitsemine. Eks seda viimast tehti tihtipeale avalikult, aga rahvas oli viimase aja nõiapõletamistest juba küllastunud ja iga pisema karistuse vaatamiseks enam kokku ei tulnud. Ei hakanud enam keegi mingi pisiasja pärast linnaväljakule lava püsti ajama.
  Hubertile toodi seekord nõid. Nõidadega oli lihtne, nemad tunnistasid tavaliselt ruttu üles.  Äbariku kehaga, suuremalt osalt naisterahvad pealekauba.
Nagu tänanegi.
  Algul vaatas Hubert, et ta peab jälle mingi lapsega tegelema, pisike ja kõhna, pikad salkus juuksed üle selja ja pooleldi nägu katmas. Kui nõid häält tegema hakkas, sai aru, et ta on ikka päris vana juba, võimalik, et nelikümmendki täis. Hambutu ja krimpsus.
„Las tunistab üles,  et tema manamise pärast on kõrvalküla kõik lambad ahtrad ja foogti neitsist tütar käima peal, kuigi kõik kolmkümmend neli linnuserüütlit vannuvad, et nemad ei tea asjast midagi, aga tee seda kiiresti, valusalt ja nii, et ta sulle kohe kätte ära ei kooleks!“
  Rohkemaks ei olnud meistril aega, teised sellid ootasid oma tänast proovitööd ja olid igavusest juba ühte pisemat kasvu selli raudse neitsi mõõtudega võrdlema hakanud. Logeleva mõistuse viljad olid isegi meistri jaoks liig, sestap kiirustas ta ka neile naljavendadele kasulikumat tööd ette söötma.
Hubert vaatas oma tänast nõida pika  pilguga. Kassikäpp? Lihtlabased pöidlakruvid? Strappado? Pirn?
  Sihuke äbarik teine, selline tunnistab kõik üles, kui kasvõi jalaga vastu maad laksata, aga õpingu juurde kuulus ikka korralik rappimine. Hubert teadis, et lihtsalt küsimise peale saadud sõnad ei loe meistri silmis midagi.
„Tahad, ma ennustan sulle tulevikku?“
Nõia prääksatav-ragisev hääl äratas Huberti mõtetest.
„Ah, ära hakka sina ka... Pole mul selle teadmisega midagi peale hakata. Ma pean nüüd tööle hakkama. foogti tütar ja ahtrad lambad....“
  „Selle pisikese hetke leiad niikuinii, kui pead mind lõhkuma hakkama, siis pead, aga foogti tütar on kokast rase, see meelitas plika jaanikaunade ja kuivatatud õuntega ära, laps tahab ikka magusat.“
  Hubert viskas vihaga küünetangid, mis esimesena käe alla olid jäänud maha – mida see peletis lobiseb, ta pole tööga veel alustanudki!
  „..aga lambad ei jää pühast vaimust tiineks, kui seesama kokk jäära munad foogti nõudmisel piduroaks küpsetas, sõi seltskond koos munadega ka kõik tulevased talled nahka, oinast pole kargajat...“
Nüüd lendas saag vastu seina..
  Kuigi, taipas Hubert, ei tunnistanud nõid ju midagi üles.  Kusagilt ei olnud aru saada, et tema manamine seal osaks oleks olnud.
  Hubert sidus nõia kõhna käe laua külge kinni, võttis nõela ja sorkas selle eide nimetissõrme küüne alla.
Nõid prääksatas karedalt.
  „Jumala nimel, tunnista üles, et sa oled osaline saatanaga kokkumängus foogti tütre rasedaks nõidunud...“
  Teine nõel läks sama küüne alla. Eit muutus häälekamaks. Paraku kostis kõrvalt ettepanek, millele vastu seista oli võimatu.
  „Kuule, Hubert, tee paus, meile saadeti vaat õlut, tule siia!“
Õlle vastu ei olnud kellelgi midagi.
  Hubert laskis koha peal ühe kapatäie naha vahele, võttis kannu uuesti täis ja läks oma õppetöö juurde tagasi.
  Nõid piidles kannu ja neelatas .
„Tahad ka?“
  Hubert  sirutas kannu eidele suu peale, too lonksatas suure sõõmu värsket vahust ollust. Hubert vaatas muiates valgete vahuvuntside triipu nõia krimpsus näos.
  ''Võibolla rebiks järgmisel korral tal huuli? Äh, ei saa, ta isegi pudistab rääkides, siis ei tule sedagi juttu mis praegu..“
 „Kuule poiss, ma näen su tulevikku... ravitsejaks saad, timukat sinust ei tule, pole piisavalt tahtmist“
  Oh suur jumal küll, ravitsejaks ei tahtnud timuka õpipoistest keegi saada, see oli allakäik karjääriredelil, saamatute amet. Nõia sõnad vihastasid Hubertit nii palju, et ta keeras end röögatades laua kõlge seotud kribula poole ja möirgas, kuidas tema kõri võttis  „ma sulle, eidele veel näitan ravitsejat!“
  Äh, rohkem ei olnud vajagi. Lahja kääksatus ja ehmatuse kätte see manajamoor kooleski. Nägu potisinine ja vahuvunts veel risti nina all. Meister laskis oma piitsal Huberti turjal tantsida ja lõugas, et hubertitaolised rikuvad tema töökoja head mainet ning üleüldse..
  Mis oli üleüldse, jäi Hubertil minema pagedes kuulmata. Polnud nagu erilist tahtmist uusi piitsalakse vastu võtma jääda.

***

  Uuel hommikul jälle meistri poole minekut sättides oli Hubert meelega aeglane ja sammgi oli tal pikaldane ning veniv. Niikuinii antakse inimese asemel seekord kits, hea, kui sedagi saab ja hoopis riistu teritama ja remontima ei panda. Nii oli Hubertil aega enda ümber vaadata ja teisi inimesi silmata,  tavaline oli, et nähes Huberti verelapilisi rõivaid tõmbusid inimesed silma vaatamata kõrvale. Ikkagi austavad, oli Hubert kindel. Austusväärsete teelt peabki kõrvale tõmbuma, nii need maailma asjad ometigi seatud on.
  Üks tobe poisike ei jõudnud Huberti eest nii ruttu kõrvale kui too talle lähenes. Suutmata otsustada, kummale pole hüpatata komistas poiss, libises kellegi värskelt aknast heidetud ööpoti sissus ja kukkus õnnetul kombel käe peale, tuues kohe kuuldavale heleda hädakisa.
  „Õlg läks liigesest välja,“ teadis Hubert kukkumise viisi nähes ja krõmpsatust kuuldes kohe.
  Täiesti automaatselt tõmbas ta poisiga kohakuti jõudes kisakõri maast üles, hoidis oma suure kämblaga teda õlast ja teise käega keeras rippuvat käsivart järsult. Ragin oli nii valju, et kõlas üle lapse karjumise, aga kohe kui raks oli käinud, jäi ka poiss vait. Valu kadus.. Hämmastunud näoga laps keeras oma kätt nii- ja teistpidi ning vaatas äkki suurte tänulike silmadega Huberti poole.
„Aitäh!“
  Mingi veider judin käis üle Huberti selja. Täiesti uus tunne, ta tajus, et poiss vaatas teda kui imetegijat ja ometi ei kartnud teda.
  Täitsa imelik. See tunne isegi meeldis mehele.

  „Aitäh, ravitsejamees!“ kostis veelkord, sedapuhku poisi ennistise lõugamise peale tänavale jooksnud lapse ema. Hubert pööras end naise poole ja nägi, kuidas naise silmis lainetanud tänu asendus ootamatu hirmuga. Taibates, et poega ei aidanud ravitseja, vaid timukas tõmbas ema lapse kõrvapidi kiiresti toa poole. „Kao sissse, tolgendad siin tänaval!“ kurjustas ta last tagant kiirustades.
  „Pane talle alul midagi külmemat õla peale, paraneb kiiremini!“
  Ei tea, kas enam kuuliski, mõtles Hubert omaette.











laupäev, 10. juuni 2017

Elu


"foo, faiv, siks, seven, eit..."
Krooksatus.
"Põrsas"
"Foo, faiv, siks, seven, eit.."
Eriti pikk krooksatus.
"Põrsas, põrsas."
Kõrvalistmel on samal ajal käimas mingi ülinaljakas, paraku samuti võõrkeelne monoloog. Nali nalja järel, naer tuleb lausa südamest, mul on erakordselt kahju, et ma ühestki sõnast aru ei saa ja pean naerma lihtsalt selle rulluva lagina peale.
Hea, kui inimesed on iseendaga nii rahujalal, et suuremat seltskonda pole vajagi. Viiesena ja kõvasti nooremana on see nii pagana loomulik.

Saame suureks ja kaotame võime iseendale nalju rääkida või enesekriitiliselt oma röhatusi arvustada.
Või kui me seda võimet ei kaota, siis saame nähtamatu sildi otsaette: "Peast lihtne"

Mis teha.
Evolutsioon.
Akseleratsioon.
Suureks saamine.

Elu.

Lähen õue röhitsema, seal on seltskond, kes selleteemalisi nalju haldab.

reede, 9. juuni 2017

Piimakuust ja munarestist

Piimakuu.
Eile kuulsin raadiost seda sõna. Piimakuu.
Täna rippus toosama piimakuu udupiima täis kallatud orukausside kohal ja ootas, et keegi tuleks ning hakkaks võid kirnuma.
Kesse viitsib, suveööl muudki müttamist!

***

Peaks välja kuulutama konkursi tööinimestele, kes hoolimata oma raskest, räpasest ja ilma meelevallas olevast ametist on säilitanud optimismi ja kange kiiksuga huumorimeele.
Omalt poolt pakuks esikohta rabama teedeehitajad.
Näide tänasest ööst: liiklusmärk - kiirusepiirang 70 kilomeetrit tunnis.
Vahetult enne seda oli lubatud suurim kiirus 50 kilomeetrit tunnis, nii sai ka sõidetud, tee oli talutav.
Kohe peale märki, mis lubas tempot tõsta oli tee asendatud munarestiga. Jaanalinnumunade jaoks. Veega täidetud.
Või, noh, see oli ikkagi maantee, lihtsalt pinna disain meenutas munaresti.
Ma olin kolmest autost esimene, kihutasin 10 kilomeetrit tunnis ja jätsin selle tempoga taganttulijad kaugele selja taha.
Võimas..... Ma olen nõus pileti ostma, et näha sellel teel mõnda "kurat-te-koperdate-lubatud-kiirusega-sõitjatel-jalus!" -tüüpi oma õigusi teostamas....

neljapäev, 8. juuni 2017

Süda teeb kohati muret



Tänu Lendava Konna äärmiselt elusaks kirjutatud Armandile ja Konna visale, kaasautori tuimusest ja aeglusest läbimurdvale produtsendi- ja filantroobitööle on kodumaisesse kirjandustaevasse katapulteeritud uus, Siiriusega võrreldavas suurusjärgus täht:


Härra Lendava Konna jutud ja luuletused(!)  on kohe raamatu alguses, need on kirjeldused ühest pealtnäha kohmaka, kuid tegelikukult seesmiselt kohmetu meesterahva elu kildudest.  
Ah, lugege ise, ma ei hakka spoilerdama. 
Igal juhul võrratud lugemisleiud, seda enam, et Konna luuletused olid vähemalt minu jaoks kõigepealt üllatus ja järgmiseks niivõrd head, et....

Ilma Konna eesttõmbamise ja tagantsudimiseta ei oleks ses raamatus mu jutte üldse. Ma ei jõua iialgi piisavalt tänada teda tema snaiperlikult täpset ajastust ja eesli kannatust selle tee läbimisel.
Aitäh!



teisipäev, 6. juuni 2017

Veider vana maailm



Kas te teadsite, et hiina jumalate loendis on kaks kemmergujumalannat?
Hmm....
Mõeldes sellele, et latriinid võeti seal kasutusele kaks ja pool tuhat aastat tagasi, siis oli neil jumalannadel piisavalt aega rammusal pinnasel võrsuda.
Lõunastajatele head isu!

Kas te teadsite, et Kreekas oli selline jumalanna nagu Eos? Odüsseiast:"...varane roossõrmne Eos..."
Hommikukaste jumalanna. Hommikukaste on ju iidne ilueliksiir, kaunitaride näovesi ja surematusele lähemale viivate rohuleotiste baasvedelik.
Eos oli abielus naisterahvas. Mitte just väga aus abielus naisterahvas, Aphrodithe oli teda mingi naistevahelise kätši tõttu nümfomaaniaga "õnnistanud".
Ajalugu on võrdlemisi diskreetne ja toob reljeefsemalt välja vaid ühe Eos'i armukestest, diskreetsuse varjus väljendub paraku ka ajaloo sarkasm: Tithonus, PUTUKATE jumal. Hommikukaste jumalanna (roossõrmine - ärgem unustagem!) nahistas prussakate ja ämblike valitsejaga.

Mida kõike teada ei saa, kui uudishimu ajab otsima, kas ka putukatel oma kaitsevaim on.
Juttu ei tulnudki, aga jutuseemned läksid juba ....no ütleks, et kemmergujumalannade varvaste vahele, aga hästi ei tahaks nii...





reede, 2. juuni 2017

*


Ma tulen ja lähen ja tulen ja lähen
Ning alati tulen ma natuke vähem
Ah, jahutan tulles kui helves su kätt ja
su põske, kuid valmistun lõpuks ma jätma
kõik rõske ning jaheda maailma hoolde
Ent ikkagi vaatan veel aina su poole
Ei tahaks veel minna, nii palju jäi võlgu
Must mure kui hullusärk pitsitab õlgu


Natuke logisen, aga pole hullu. On aega ja on kevadet. 

Uidud

* * *
 * *
Sõrmedega katsud kõiki sõnu mida kuuled
Suurem jagu kandilised, mõni lõikavservne
Maitsed tundeid, sellest tulisoolased on huuled
Kõnnid vee peal, lainetava kivipanga pervel

Maailm pahupidi pöörat' nagu kootud kinnas
Ööst saab päev ja päeval istud oma valvekorda
Kodus olles tunned end kui võhivõõras linnas
Klaasist kupli all on umbne, tahad välja murda

Ma tean, kuidas...kilju nagu kajakadki rannas
Veelgi teravamalt ülikõrgeid noote karju
Kriiska süda räbalateks oma nõrgas rinnas
Killupuruks vajub kuppel sina tolmuks haju

 * *
* * *

kolmapäev, 31. mai 2017

Inimestest ja hobustest




   „Tule taevas appi, võib vast mõni poeet ikka juhm olla!“
Pegasus oli juba paar tundi üritanud külabardile pähe libistada riime sõnapaarile „õitsev roos“.
Täiesti tulutult.
  Selle asemel, et hakata sabast kinni Pegasuse serveeritud „kirehoos“ või „õnneloos“ , kriipseldas bard livale aina „mängutoos“, „ninad koos“ ja (no kuulge!) isegi „kääriv moos“.
  Anna või kabjaga vastu pead.
  Pegasus napsas paar ilusat võililleõit mätta pealt oma torssis mokkadega üles. Mingi krampis mõtlemisega poeediidu pärast ei pea ta ometi nälga surema.
Seljatagustes põõsates sahistas keegi.
  Valge inspiratsiooniratsu loomalik pool sundis teda  tegema paar kiiret pagemissammu.
  „Vend, oota!“
  Chrysaor. Suur, ilus ja INIMENE.
  Toda viimast kadestas Pegasus juba sünnist saadik. Miks pidi tema olema see kole vend. Hobune. Setukas. Tiibadega kronu.
  Mitte miski ei kompenseerinud seda suurt auku Pegasuse enesehinnangus. Zeuzi välgunooli kandis ta hobusena, kimääride vastu lahingut pidamas – ikka hobune. Aga verevend... teda teati vähe, peaaegu tundmatu kõigi jumalate seas ja ikkagi inimene.
Iberia kuningas, väimees Oceanosele, poja isa..kolme peaga poja isa, kui väga täpne olla.
  Vennapoja kolmepäisus oli tõesti ainus, mis Pegasusele venna eduloos lohutust pakkus. Ei olnud ka tema ilusa venna elu varjudeta. Geryoni puberteediiga mäletas kogu Iberia riik, kolm kogu maailmaga ja ka omavahel tülis olevat pead mühinal kasvava keha otsas. Jõudis üks pea hetkeks oma puberteedisegasuse vaigistada, kohisesid järgmisse kolpa hormoonid peale ja lööma läks edasi nagu poleks midagi muutunud.
  „Vend!“
  Chrysaori hääl oli vali ja üllatavalt ebakindel.
„Vend, ma tahan sinuga kõnelda!“
„Ma olen siin.“
„Vend, ma ei oska enam kelleltki nõu küsida, aita mind...“
  Pegasus tajus Chrysaori hääles meeleheidet. See oli kuidagi segadusttekitav, tema ilus ja normaalne vend tuli hobuselt abi paluma. Korraga tundis Pegasus end kõrvusttõstetuna ja samal ajal kerkis mure venna pärast.
Chrysaor otsis sõnu... „Vend.. mul on mure poja pärast..“
„Geryoni pärast?  Kuidas ma sind aidata saan?“ Pegasusel ei olnud lapsi, mida ta neist ka teadis ja ometi küsis vend temalt nõu.
   „Sa oled inspiratsiooni jumal, anna mulle oma andega abi. Mu poeg on vägivaldne elajas, ta koer on mõrtsukalik kiskja . Kui keegi neile ette jääb, tapavad nad kõhklematult. See ei ole laps, kellest vanemad unistavad. Olgu sõjamees, aga mitte segane mõrtsukas!“
  Ratsu võpatas. Temalt, kes ta siiani oli loovust süüdanud vaid muusika,  tantsude ja muude kaunite kunstide tegijais (Pegasus vaatas pahuralt üle õla ikka veel oma salmide kallal kohmitseva poeedi pooe. Jah, ka sellised puupead...), temalt küsiti mõtteidu vägivaldse mõrvari ohjeldamiseks.
  „Ma pole kindel, et minust on abi. Milles su poeg tugev on?“
„Tapmises“
Oeh.
„Mis talle veel meeldib?“
„Külalisi mõrvata“
See ei parandanud sugugi asja.
„Sa sõtta pole mõelnud teda saata?“
„Olen. Ta reedab oma sõjakaaslased kohe, uinutab ja tapab nad ning tunneb sellst rõõmu...“
  Pegasus hakkas mõtlema, et tema elu oli tegelikult ilus elu. Venna elu, tema ilusa INIMESEST (ikka oli see sõna ta peas eriliselt rõhutatud) venna elu oli põrgu. Mis kasu on ilust ja kuldsest mõõgast, kui sa ei julge oma pojale selga keerata.
Põrgu. Hmm.. aga miks mitte?
  „Ma kuulsin, et Põrgu kaheksandal ringil on valvurit vaja. Eelmine reetis oma ülemuse ja sattus ise üheksandasse ringi, kaheksanda ringi petturid ja silmakirjateenrid on puhta omapead..Mis sa arvad? Koer on tal niikuinii samast pesakonnast kui Kerberos.“
  Mõte elusa poja saatmisest otsejoones põrgu sügavikku oli valus mõte.
Siiski oli see mõte vähem valus kui mõte pojast, kelle tagaaed oli ebaloomulikult lopsakaid taimi täis. Taimi, mis kasvasid poja sõprade ja külaliste verest väetatud maal.
  Chrysaor oli oma venda eluaeg kadestanud. Kui tohutult raske oli olla inimene, kasvatada taltsutamatut poega, hoolitseda oma nime ja varanduse eest. Vend nahistas naati nosida ja sai imetlevaid pilke nii vasemalt kui paremalt, nii loojailt kui loojate loomingu austajailt. Kes oli tema? Armetu inimene, tühine kunigas, kelle pereelugi oli untsus.
  Seekord oli ta ise see inimene, kes Pegasust lummatult vaatas.
„See on uskumatu, kui ruttu sa suutsid lahenduse leida! Ole sa tänatud, kandku jumalad sind Parnassile!“
  Pegasus vaatas kiirkõnnil tagasiteele asunud vennale veel pikalt järele. Kui ilusad on ikkagi inimesed...

***

„konksus poos.. rammus noos...“
  Jep. Mitte kõik inimesed. Pegasus pööras ennast seljaga siiani riimi punnitava poeedi poole.
  Kiire kabjahoop ei muutnud eriti midagi, lihtsalt sulg ja paber liuglesid murule nagu surnud liblikad ja äsja riime saaginud äbarik astus kodu poole, omaette mantrana pomisedes lauset „Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“





esmaspäev, 29. mai 2017

Peitusemäng



Eelmine kirjutis läks kardina taha.
Öisel ajal mõeldud mõtted ei kannata alati päikest.
Muig.  Veidi ogar üleküpsenud tädi nagu ma olen - mulle on lubatud.
Vaevalt, et keegi keelata julgeb. Õige ka!

Loomad on lahti



Tänane kuum siroko kodumaiste põldude kohal pani inimesed kohati päris sõgedalt käituma.
Muidugi võis sõgeduse põhjus olla ka milleki muus. Tähtede seis või numeroloogiliselt ettemääratud rabistamine või oli ehk Annuška juba õlipudeli maha pillanud, aga maanteeliiklusesse oli lahti lastud veidrikke, tuutusid ja kakukulle.
Mu päris sagedasel sõidutrajektooril käib usin teeremont, tosin kilomeetit igapäevaseid üllatusi. Kord on foor siin, kord seal, juhtub, et neid on kaks, lisaks veel mõni värskelt üleskratsitud rajake. Täna oli foore kaks, mõlemad sekundilugejaga, esimese taga pidi seisma pea kümme minutit. Kui üheksa täis sai, hakkas mu selja taga mingi nihelemine, veel hetk ja kaks kaubikut sõitsid selge punasega minust mööda. Üks vastu sõitev moottorrattur pidi nende eest pagemisel liivakattega kõrvalrajale sõitma. Ma ei tea...minul oli igatahes piinlik.
Järgmise foori taga olin neil kaubikutel sabas. No milline ajavõit, eksole...
Mina olin kaubikutel sabas ja minu sabas oli kolme timbulimbuga sõiduauto. No kohe nii sabas, et...kolksti. Lugesin rahulikult viieni ja läksin auto taha vaatama, kas mu hobuse soolikad on tee peal laiali ja veljed lömmis või... Oli "või". Võiks öelda, et isegi tolm ei saanud viga, seevastu teisel autol oli kena nähtav jälg ninas. Nähes, et ma pole kandiline jõmm, vaid ümmargune memm julges ka tagumise auto seltskond välja ronida.
"Kui siin nüüd midagi viga sai, siis on see teie oma auto!"
"Jaa-jaa, meie auto jah, näe, siit ja siit ja..."
Võimalik, et asi oli minus, kuid tolle näitaja hääl tundus olevat lausa sügavalt etteheitev. Nagu "mis mõttes sinu auto julges oma taguotsaga meie omale näkku hüpata!"
Juht samas kõrval kaebles, et "selle kruusa peal ei saa ju pidama!"
Hm..mina olen seal sõites kolme kuu jooksul vähemalt paarsada korda pidama saanud.  Kui mu tuju poleks viimasel ajal vakimisi olnud süngepoolne, oleks ma ilmselt juba ammu naernud.
Lahendasime asja suuliselt ära, lahku minnes soovitasin teise auto juhil pisut mõistlikumalt sõita ja läksime rahus lahku. Kas nad sõitsid mõistlikumalt?
Nalja teete. Sellel juhil ei kehti järgmise kolksu tekitamise kohta küsimus "kas", vaid "millal".
Äh, ma rohkem ei viitsi kurta.
See muidugi ei tähenda, et rohkem veidrikke ei olnud (tervitused Tartu autojuhile, kes parema käe reegliks peab enda parema külje poolt lähenevale autojuhile parema käe keskmise sõrme näitamist!)


Ilusat on ilmas ka.
Kui kolmene poisipägalik Musta Täku Tallis oma piimakruusi põrandale kildudeks pillas oli teenindaja üks esimesi küsimusi "Kas laps sai kõhu täis? Me anname uue piima!"
Aitäh, kõht oli täis. Tassi emale ulatades ("ma ei taha rohkem!") õnnetus juhtuski.  Nii armas küsimus...

reede, 26. mai 2017

Märatseb



Käoking lajatab hundinuiaga kikkapüksile kanavarba peale.
Kurereha riisub verehurmarohu pritsmed kokku, paiseleht ja urvaplaaster jooksevad esmaabi andma...
Kõigi tähelepanu on toimunul, varsakabi kasutab juhust ja laksab käokannile vastu kanni.
Lõvilõug haigutab...iiiigav!...pääsusilm plagistab ripsmeid ja haab võdistab lehti, talle lõi vist ehmatusest üle ihu tibutagi peale.
Põrundhaigerohtu neile kõigile.

Kevad sai pehmete seintega toast lahti.
Kes lubas?
Nüüd vastutagu!





pühapäev, 21. mai 2017

Röögib



Ööbikud on kohal.
Luscinia luscinia.
Kevad nihkub tasapisi vasakule, suvi tahab rohkem ruumi.
Kummaline. Ma ei saa praegu muusikat kuulata, mitte mingisugust muusikat, tunded löövad enesevalitsuse paigast ära. Kui kuulan, siis lasen meeled igaks juhuks juba ette lukku, et mitte loiguks valguda.  No ja nüüd on selle tühjaks lükatud platsi täitnud linnud.
Täna tundub, et pean ka nemad enda peast välja lülitama.
See kestab ja kestab ja kestab...
(Lähen ööbikut kividega loopima)

laupäev, 20. mai 2017

Mina olengi edasilükkamise jumalanna




Tänane bisnesplan:
Surkida veel tühjad vaod täis igasuguste söödavate taimede seemneid, harida pisut kasvuhoonet, kasta see korralikult läbi ja teha üks tiir kohalike istikumüüjate juures, et seejärel kasvuhoonesse kane..tomatitaimed  kasvama panna.

Senine tulemus:
Sorteerisin seemneid. Kõike on, mõne juurika seemet lausa terve küla jagu.
Oot, söök oleks mõistlik enne suurt päevasooja valmis teha. Tegingi.
Pesumasin müttas sama ajal hilpe küürida.
Sorteerisin seemneid. Kas mul on...ahjaa, on küll.  Poolteist pakki.
Mõtlesin, kus ometi mu lemmikhark on. Vaatama ei viitsinud minna, seemned oli vaja ära sorteerida.
Vaataks õige videost, milliseks võivad kaalikad kasvada?
Vaatasin. No kui juba vaatamiseks läks, proovisin kogu juutuubi lõpuni vaadata.
See väsitas.
Pooletunnine uinak aitab. Kahe tunni pärast sai pool tundi läbi nagu naksti.
Vaatasin peeglisse, iluuni ei olnud mõjunud sihtotstarbeliselt.
Mõõtsin vererõhku. Mitu korda järjest. Sain väga kõrge, kõrge, ülikõrge, kõrge ja mingi tulemuse veel. Irvitasin, et veel viisteist aastat tagasi oleks ma vererõhu mõõtmise asemel kulme kitkunud või küüsi lakkinud.
Otsisin küünelaki välja. Haises, eks lakin varbamammude küüned teine kord. Nohuga.
Sorteerisin seemneid. Äkki jääb ikka väheks....
Läksin trepile, päike pimestas silmad kissi nagu keldrirotil. Palav. Roomasin jahedasse tuppa tagasi.
Mõtlesin, et seni on päev olnud nii tulemusrikas ja aktiivset tegutsemist täis, et pean seda teistegagi jagama.
Vedelen, telefon näpus, kohe lõpetan toksimise ja lähen seemneid sorteerima....


Arrrrrrrmastus (ja see teine asi ka)




Kui nüüd ausalt öelda,
siis armastan ma teid kõiki.
Hea küll, sind ma armastan natuke vähem
aga teda sedajagu rohkem ja toda...ah, toda ma ei tunnegi.
Tolle kohta ma ei tea veel seda armastuse-asja.
Ikkagi armastan kõiki. Räägitakse, et peab armastama.
Kui nüüd ausalt öelda, siis tahaks jubedalt kedagi vihata ka.
Ma veel ei tea keda ja veel vähem adun, miks, aga soov on olemas.

Vabandust, palun väga vabandust, aga kas tohib?
Kedagi vihata?
Väga?
Lubate?



Armastuses on lubatud kõik
Sõjas on samamoodi
Pussiga selga ja kõrilõik
Lähevad kohe moodi

Vihast ei räägita ühtigi
Tabu ja paha ja kole
Vihata võid ihuüksi, siis
kui kedagi lähedal pole

Saan ma õigesti aru, et armuleek
Jätab järele laipade raja?
Vihkamine on vaid sinu sees
See lehvivat lippu ei vaja?


****
Ma ei ole viimasel ajal JÕUDNUD proosa kallale. Pea on seda juba nii täis, et kõrvadest tilgub.
Järmisel nädalal läheb kergemaks.
Vähemalt tööl.
Vot siis......aga ma.....

Linnud JUBA tükk aega lõugavad. Kell on 02.17!

reede, 19. mai 2017

Küsimus




Vesterni lõpus loojangusse kappab
lai ruunakann ja ratsaniku selg.
Neist üle lõputiitreid tüütult lappab.
Sombreero, selg ja perse - pildi telg

Miks mitte keegi kunagi ei küsi,
et mis saab siis kui lehmapoiss on läinud
Kas tema heeros-kuulsus kaua püsib
või saab tast tüütu ätt, kes "sõjas käinud"?

Ah, teate, mul on suva ratsamehest,
miks keegi kunagi ei räägi ruunast
kes tegelikult oli stoori tuumaks?

Ma tean, et filmi lõpus puhtalt lehelt
ta jälle alustab. Saab kronust uus
ükssarvik. Pisut paks, kuid ülituus.



Lihtsalt kroonika mõttes: esimene hull laululind tegi hääleharjutusi kell 02.27, kolm sekundit peale tema kääksatust ärkas rähn ja hakkas meelt heites pead vastu puud peksma.


teisipäev, 16. mai 2017

***sisutu



Paki mind paberisse
Väike valge paberkott oleks hea
Krõbisev
Tingimata valge,  värvid mulle ei meeldi
Sest kui on hele, kerge ja rõõmus toon, siis peab kusagil lähedal olema tume, raske ja sünge lärakas
Seega
Valge
Ja krõbisev
Olgu, punane võib ka olla
Punase paelaga
Ahaa, ja siis mõtled sa just nii - ahhaa, milline tore pisike pakk
Tuled ja piilud kotisuust sisse ning mina
Teen peenikest hiire häält karates püsti
Toksates kuklaga vastu su  põnevil nina
Mis sellest. Kõik muu on ju ometi hästi
Hästi
Hästi
Hästi

Paki
Mind
Paberisse
KOHE

laupäev, 13. mai 2017

Hereetik emadusest




Te soovite esitada aasta emaks Mirjamit? Tal on viis poega ja neli tütart? Suurepärane... Abikaasa on puusepp, kui ma õigesti aru saan. Väga hea, lihtne ja tagasihoidlik perekond, paljulapseline pealekauba. Nii, ja millal nad abiellusid?
Ahah.
Millal on lapsed sündinud? Jakobus, Jeesus, Juudas Toomas, Simeon, Johannes, Maarja...veel kolm tütart, nende sünniajad, palun!
Nii..nii...ahah..oot, tuleme korraks esimese lapse sünniaja juurde tagasi. Kas te aastaga ei eksinud?
Nonoo, esikpoeg on ju sündinud enne abiellumist! Olete te kindel, et te ei eksinud? Kindel? Kulge, kas see Jeesuse-nimeline poeg on üldse Joosepi oma, mis mõttes te tulete pakkuma aasta emaks vallaslapsega tüdrukut?

***
Matteuse evangeeliumi alguses loetakse üles neljakümne kahe põlvkonna jagu sündisid kuni jõutakse Joosepini, kes on "selle Maarja mees, kellest sündis Jeesus".
Nimetatud on see suurejooneline nimede paraad "Jeesuse põlvnemine".
Mnjah.
Arvestades tolleaegsete kontratseptiivide enam kui tagasihoidlikke võimalusi oli Mirjamil järgmiseks jõuluks tõenäoliselt uus kakuke ahjus. Uue mehega, mitte esikpoja isaga....


See teema on juba läbi näritud, maitsetuks tunnistatud ja välja sülitatud. Mis siis. Ma olen lihtsalt törts aeglane.

reede, 12. mai 2017

Mitte lilledest ja liblikatest, aga sinnapoole küll



Üle vabrikuesise parkla viib kärnkonnade kevadine pulmarongkäik. Sobimatut hüppamist nagu näiteks lehekonnade pulmas ette ei tule, soliidne vantsimine! Ei mingeid tülikaid külalisi, kõik on pruudid ja peigmehed. Pruudid on turjakad ja peikad on laisad. Sobivad, seega. Oimetuksvantsinud peika valib välja tugeva kondiga pruudi ja ronib tollele turjale. Kuna ma seda ronimisakti ennast pole kunagi oma silmaga pealt näinud, siis võib olla, et turd näitsik hoopis igeriku kavaleri aegsasti üle õla lappab, et hiljem, tiigis, valiku peale kallist aega mitte laristada.
Pikk jutt...
Parkla on lai ja ohtlik. Need, kes konna ei karda, võtavad teinekord mõne kahepaikse näpu vahele ja viivad tiigile lähemale või lausa kohale.
Mõnikord veetakse korraga konnapruuti ja -peikat.  Millegipärast ei tikuta konni kaisus vedama, ikka tõstetakse ta endast pisut eemale ja (tont teab miks) natuke ülespoole.
Kas see on siis konnade mile -high club liikmelisuse sisseõnnistamine?

teisipäev, 9. mai 2017

näh..nähnäh

Astun kui rebane, silmad kui hirvel
Keha on päikesest pillatud kumas
Juuksesalk - jõerohi kullases virves
Hõljun, ei astu. Täisnaiselik jumal

Häälega õitsetan kivid ja lilled
Käepuude äratab leinagi rõõmuks
Pilk jätab rajale teemandikilde
Higipiisk muutub ambroosiasõõmuks

Äratus julm. Unenägu saab otsa
Laperdab pisut ja mutta siis potsab
Silmi veel avada üldse ei jaksa

Siiski peab. Peegli ees pea pööran ära
Kadunud jume ja haihtunud sära
Kõverad jalad, takkjuuksed ja paks ka....




Kaja



„Ära karju nii kõvasti!“  peenike terav sõrm ehmatas Leoni nii, et ta oleks äärepealt üle vaateplatvormi piirde vääratanud.
Selja taga ei olnud ju mõni sekund tagasi mitte kedagi ja krõbisev kruus jala all reetnuks iga läheneja. Kuidas ta ometi ei kuulnud? Äkki oli Leon lihtsalt liiga keskendunud mäekurude vahelt kaja ootamisele, oli ju platvormi servas silt, mis teatas, et just sel kohal hõigatu tuleb mägedest kajana tagasi.
Tegelikult oli silt eksitav. Hüüdis Leon mis ta hüüdis, karjus või kriiskas, laulis või kiljus.. mäed vaikisid. No ja nüüd siis see sõrm.
Leon pööras end järsult ringi, sorkija astus ehmatades sammukese tagasi.
„Ehmusid või? Kuule, ma ei tahtnud nii..“ hääl oli vabandav, pisut kähe.
Vastasseisja oli nii kidur ja kõhnuke, et Leonil oli piinlik oma kohkumist tunnistada.
„Ei, mine ikka, mis siin ehmatada. Kas sina tead, miks siin ei kaja, sildil ometi lubatakse, et kajab?“
Kribu vajus veelgi enam kössi.
„Ära hakka sina ka! Kõik karjuvad mida iganes sülg suhu toob, tahavad oma lärmi kümme korda tagasi põrkamas kuulda, mis sa mõtled, et see on kerge amet?“
„Mis amet, kas mõni hõikaja saab palka ka veel? Hõikab siit ja kassamasin muudkui kõliseb?“ Leon naeris, mõte oli päris lõbustav.
Vastasseisja väänas ebameeldival raginal oma pliiatspeenikesi sõrmi.
„Ei saa siin keegi palka, iga töö eest ei maksta. On töid, mida pead tegema võla katteks, kuni tuleb keegi veel suurem võgnik, kellel amet üle anda“ midagi häirivat oli rääkija sõnades ja viisis, kuidas ta neid välja ütles. Leon judistas õlgu.  Samas võis see ka udu olla, mis külmavärinaid tekitas.
„Mis võla eest töötamisest sa räägid? Tänapäeval?“
Absurdne mõte. Selliseid töid tänapäeval ei olnud.
„ No aga kui sa soovid kelleltki midagi võimatut, lubad selle täitmise eest ükskõik mida, sest oled kindel, et su soovi ei saa täita  ja saad oma soovi siiski täidetud? Oled ju võlgu?“
„Kes loll soovib asju, mida tema arust niikuini täita ei saa, mõttetu tahtmine. Kihlveoks paras.“
„Umbes nii jah. Vead näiteks kihla, et karjud mägedesse küsimuse ja sealt kuuled kaja asemel hoopis vastust oma küsimusele“
„Hahaaa... haha..ha..“ naer hääbus, Leonil hakkas kõhetu kaasvestleja pilgu all kuidagi jahe.
Mida kõike udu ei tee.
„Tahad proovida?“ vibalik naeratas äkki laialt. Heldene aeg, isegi ta naeratusest õhkas lume lõhna.
Leon kõhkles.  „mille su panus oleks?“
„Lõpmatu jõukus, noorus ja ilu“
„Kustkohast sa selliseid rikkusi võlud, aitab äkki lõpmatust jõukusest ka?“  Leonile tundus teise pakkumine väga naljakas.
„Võib ka niimoodi“
„Kuidas ma tean, et sa ei peta?“
Kribu pistis käe oma samblarohelise jaki põue ja tõmbas sealt välja sametist kotikese klaasikildudega. Või oot, ei, need ei olnud klaas..isegi udusse mattunud vaateplatormil säratas iga tera ja tükk võõra pihul vikerkaarevõrve ja tuld. Teemandikuhi. Briljandihunnik.
Leon ahhetas siiralt. „kihleveo võidu korral oleks see minu?“
„Vabalt“ võõra hääl oli täiesti ükskõikne.
„No aga... „ Leoni hääl värises, inimlik aplus lõi silme ees kirjuks „ega selles midagi ebaseaduslikku ei ole?“
Samast taskust koukis võõras väledalt mingi gooti kirjadega kaunistatud dokumendi. „Sertifikaat, mis tõestab kivide ehtsust ja omandiõigust. Minu omad. Kui võidad, on kõik sinu.“
Uh. Uhuh. Teemandihunnik oli suur, sametriidest kotti ei saanud peo peal lõpuni lahtigi teha, kausjad ääred hoidsid varandust laiali pudenemast.
Leoni kõhklus hajus. Mille peale küll kihla vedada, mille peale.. et ikka kindel oleks, et ikka võitjaks jääks...
„Olgu, teeme ära.. kas seesama pakkumine kehtiks veel? Noh, et ma hõikan mägedesse küsimuse ja saan sealt kaja asemel vastuse, kas see kõlbab kihlveoks? Mina ütlen, et see on võimatu, sina vaidled vastu ja siis vatame, kummal õigus on?“
„Kõlbab. Lööme käed!“
Võõra käsi oli jahe. Enamgi veel kui jahe, külm lausa, aga see ei olnud hetkel oluline.
„Veame sinu kivikeste peale kihla, et mägedesse küsimust hõigates ma vastust ei saa!“ täna ei olnud ju üldse mingit kaja kostnud, Leon oli kindel, et mäed ei kaja ülde, mis seal vastusest oodata.
„Veame kihla! Kui sa kaotad ja kaja su küsimusele vastab, oled mägedes tööl järgmised viiskümmend aastat!“
„Oot, palga eest ikka?“
„Jep. Teenid teemante, nii, et sulle on olukord niikuinii win-win“
Käed löödud.
Leon astus vaateplatvormi piirdele lähemale. Mida küsida, mida ometi küsida... võiks ju midagi mõttetut hõigata, aga elegants loeb ka ometi.
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Kaotad...kaotad...kaotad...kaotad....kaotad“
Ei ole võimalik, see ei ole võimalik.... kõrv pettis, eksole..
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Sa kordad ennast nagu kaja..kaotad, kaotad..kaotad...“
See ei olnud illusioon. See oligi päriselt...
Leon pööras end kiresti ringi. Võõrast ei olnud seal enam. Leon pilgutas kohkunult silmi. Võõras oli äkki jälle kohal, hetkel, mil silmad pilkusid oli ta justkui tekkinud eikusagilt.
„Kaotasid. Sa kaotasid. Asu nüüd tööle, briljante teenid niikuinii“
Leoni südamelt vajus raskust vähemaks. Peaasi, et liiga raske töö poleks.
„Mida ma tegema pean?“
„Kaja oled.“
Vastus oli täiesti arusaamatu. Kaja? Mismoodi saab olla kaja, töötada kajana?
„Kuidas?“
Vastust ei tulnud. Võõras platvormil tundus kaugenevat, mitte ei tundunud, vaid kaugeneski, Leon tundis, et ta hõljus ise platvormist eemale, mägede poole, muutus ise mägede osaks...
Võõras hüüdid tale järele „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!“
„Appi!“ tahtis Leon hüüda, “Appi, ma tahan siit ära“,  aga tundis, et ta on võimeline sinult kordama võõra sõnu:  „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavaltahne... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!...“

***

Buss peatus platvormi keskel. Giid juhtis jaapani turistide grupi piirde äärde.
„Kui te hõikate siit mägede poole, siis peaks siit kostma vähemalt viiekordne kaja. Proovige, see on päris lõbus!“
Sädistav uudishimulike parv valgus platvormi servale lähemale ja hakkas entusiastlikult mägedesse hüüdma. Kaja oli igatahes korras, võõras keel lammutas edasi-tagasi kividel hüpeldes.
Giidile tundus, et päev varem oli kaja kuidagi...ei oskagi öelda...teise häälega.
Samas...ah, ei tea...




laupäev, 29. aprill 2017

See e-tähega sõna




Teemad, mis moel või teisel räägivad tundetajumisest.
Siin ja seal  ja kural ja heal ja üleni  ja ootamatult.
Leitmotiivina läbiv eeldus, et tegemist on hea omadusega.
Mõni vaidleb vastu ka.
Arvamuste pluralism, enesestmõistetavalt.

Aga aga AGA mis saaks olla hullem kui tundetajujast manipuleeriv psühhopaat.

"Ma tean, mida sa tunned, kuigi sa seda mulle ei ütle. Ma tajun seda. Sellepärast tean ma, kuidas sind panna tegema asju, mina mina tahan, et sa teeksid."

Ja me ei saa arugi.
Või kui teisel pool aeda oleme me ise, siis nemad ei saa arugi.

reede, 28. aprill 2017

,,Vananemine on nõrkadele'' lühikokkuvõte

Khm... kui raha on vähe ja häbematult loppi vajunud nägu hakkab käimisel juba vastu põlvi laksima, kas siis on loota, et kortsude piisavalt jõuliselt kõrva taha vedamisel saab tulemuseks kaks ühes ehk siis koos näoga kerkib õigele kõrgusele ka büst?

neljapäev, 27. aprill 2017

Jah


Me vaikime omade vahel
  Ei räägi ei vaata ei puutu
    Nii tundubki vahetevahel
      Et oleme silmitud suutud
        Üksi hirmunult ekseldes ehas
          Me otsime endile hinge
            Ses pimedas vaikivas kehas
              Ust kobades jookseme ringe
                Ei küsi, ei võta, ei palu,
                  Umbeuhkena omaette
                    Keegi lohutamist ei talu
                      Peites nukruse vihmavette
                        Ei me usalda võõraid iial
                          Ja jäämegi üksi kui kivid
                            Kõigil olema peaksid tiivad
                              Praegu lamame muldade ligi



pühapäev, 23. aprill 2017

Ametiühingurakukese loomine


Lugupeetud koosviibijad!
Oleme siia kogunenud lahendamaks meie arhetüüpi muserdavale murele ühise lahenduse leidmiseks. Aastasadu on meie probleeme eiratud, feminismi võidukäik ei ole toonud lõplikku lahendust ülekohtule, mis on osaks saanud suurele, et mitte öelda parimale osale inimkonnast - tütarlastele, kes samastavad ennast printsessidega. Silmakirjalikult on jäetud tähelepanuta kuningatütarde elu varjukülg, fookusesse on tõstetud ainult printsessinduse roosiline fassaad. Nii jäetakse noortele süütutele hingedele mulje, et kõik algab tiaarast, roosiõitega kaunistatud skeptrist ja roosast krinoliinkleidist.
(Sügav ohe saalis)
Tõsi!
Kes teaks meist veel paremini, mis peitub sellise klantspildi taga? Milline vaev, rängad kehalised piinad ja uskumatud vaimsed takistused peituvad teel sellise iluni!
Tuhkatriinu võiks teile rääkida tahmase kolde ääres veedetud aastatest, tuhaga ummistunud pooridest tekkinud aknest ja hiirehaisulistest "hobustest". Muide, temal läks veel hästi, tuletage meelde tema kasuõdesid, kes lõpetasid sandistatud jalgadega vanapiigadena, olgugi, et ka nende päritolu on aadellik!
Või toogem näiteks õnnetu tütarlaps, kes pidi veetma isa toodud kiirelt närtsinud punase lilleõie eest tasumiseks  pika aja piiratud territooriumil koos elajaga, kes alguses ei tahtnud ennast neiule isegi näidata. Ise piilus ja luuras akende taga ja kui lõpuks end näost-näkku tutvustas, ilmnes, et tegu oli silmatorkavalt inetu meesisendiga. Kahjuks on peaaegu kõigi printsesside noorpõlv selliseid perverssusi ja hälbelisi kogemusi täis. Konnade suudlemine, laibapilastajaist printsid, kes naisi isegi klaaskirstudest välja rebivad, kuningatütred, kelle voodist ei viitsita isegi hernesupitooret välja kloppida - nimekiri on lõputu.
Pole sõnu.
Just nimelt seepärast kutsun teid, lugupeetud printsessid, moodustama printsesside kutseliitu!
Kui meie, kuningatütred ja printside pruudid ning nendega võrdsustatud isikud, ei seisa enda eest, siis kes seda veel teeb? Misogüüniline Kalevipoja siil? Šovinistlik kuldkala? Vanapoisist ahjualune?
(Naer saalis. Aplaus.)
Tänan, tänan!
Kes on nõus astuma moodustatavasse ametiühingusse palun lauale ligemale...jah, siiapoole, palun... kirjutage palun alla põhikirja projektile, kuu aja pörast kohtume. Siis liiituvad meiega paar vanemat ja kogenumat emeriitprintsessi, näiteks Baba Jagaa ja Libahunt, nemad jagavad oma kogemusi kuningatekeskses maailmas toimetulekust ning tutvustavad abielulepingu lisa seadusandluses.
Kes allkirja andnud, võib tagaseina ääres olevalt laualt sponsorite poolt jäetud suupisteid võtta. Õuntel soovitan punast poolt mitte süüa, piparkoogid ja küpsised on annetanud Swartswaldi nõid, kelle küpsisemaja lammutati printside hobuste hooldusjaama ehitusele ruumi tegemiseks.  Muide, ka nõid liitub meiega juba järgmisel koosolekul. Oli meediv kohtuda, peatse jällenägemiseni! (Printsess Leila sulgeb dokumendimapi ja liitub lähima omavahel vestleva kuningatütarde seltskonnaga)




laupäev, 15. aprill 2017

Fantaasia kogemusnõustamise teemal



Tasakaalukunstnik kirjutab nii läbikomponeeritud arutlusi, et selle alla mõnda tõsiseltvõetavat kommentaari kirjutada näib ratsamonumendile "šeff suksu!"  kriipseldamisena.
Jep, on tõesti šeff suksu. Ma parem kriipseldan siia. Tõsiseltvõetav see kommentaar niikuinii ei oleks.
Kogemusnõustamisest nimelt.
Esiteks: mul puudub kogemusnõustamise osas igasugune kogemus, seega on mu mõtteuit sel teemal fantaasiapõhine.
Kogemusnõustaja eesmärk on ju motiveerida teisi inimesi, kes oma elus on faasis, mille tema on kas läbi elanud või milles elama õppinud..? Ratastooli sattunu toetab: "Ka nii saab elust rõõme leida", lahutanu näitab, et "eks" ei ole sünonüüm sõnale "vaenlane" ja nii edasi...
Siis aga tuleb psühholoogi juurde inimene, kes on jäänud hiljuti pimedaks, kaotanud traagilises õnnetuses oma lapse ja keda jälitab maniakaalne ahistaja.
"Saadaks ta õige kogemusnõustaja juurde, ma tean ühte, kes olevat päris hea..." arutleb psühholoog omaette.
Mis seal's ikka.
"Mu laps hukkus."
"Ahsoo..kahju, tunnen kaasa...ei oskagi aidata, mul kahjuks lapsi pole."
"Pimedaks jäin ka, sarkoom, teate.."
"Jube lugu, kohe mitte midagi ei näe?"
"Üks haige inimene jälitab mind, saadab nilbeid sõnumeid ja  kraabib ukse peale roppusi."
"Kas politsei ei saa aidata? Ah et pole sellist seadust? No on ikka jama...aga tahate, ma räägin, kuidas ma elus hakkama saan, hoolimata saeõnnetusest, milles ma käest ilma jäin?"
Vist ei taha.
Nagu läheksid arsti juurde oma valutavale kõrvale abi leidma ja abi pakkumise asemel räägib arst, et tal on eluaeg olnud üks jalg teisest lühem.


Ma tean küll, et nii need asjad ei käi, aga fantaasiat ju ketti ei pane. Või on mõni, kes oma kogemuse põhjal tõestab vastupidist? Fantaasia on ketistatav?

teisipäev, 11. aprill 2017

Aiatark (khm....)



Lugesin täna kusagilt vilksamisi pealkirja, mis lubas allpool olevas artiklis loetleda taimi,  mis kasvavad koos kaklemata.
Ei hakanud ennast vaevama artikli avamisega. Aastate jooksul olen komplekspeenarde nippidest ja omavahelisest sünergiast hoogu juurde saavatest juureomanikest saanud parema ülevaate kui ükski Rumeenia labor iial saavutada võiks.
Näiteks võib kohe ära mainida vaarikapõõsaste ja nõgesepuhmaste igikestva sümbioosi.
Porgand ja hanemalts - taimeriigi pepu ja püksid.
Hernes ja linnurohi.
Muru ja võililled.
Olgu-olgu, ma tean, et muru ei sööda. Ja mis siis?

Tuleb sel aastal oma meeletu laiskus suunata maltsapirukate ja nõgesesupi rohke tarbimise liinile.
Võilillemeest kõnelemata.

laupäev, 8. aprill 2017

Katastroofimeditsiin või midagi sellist



Hakkasin VVNi lugu kmmenteerima ja nett nosis matsutades mu kommentaari ära.
Mõtlesin, et kirjutan uuesti, aga siis sain aru, et nii pidigi olema. Haihtunud kommentaar ei haakunud eriti tema seekordse teemaga, lihtsalt mu enese mõte tahtis kapist välja tulla.
Las ta siis tuleb siin ja omaette, teiste ideid solkimata.

Mõtte algus peitub kurvas tõsiasjas, et empaatiaga on natuke kehvasti. Empaatia ei ole see, et keegi kusagil hoiab kurval käest kinni ja nutab tollega kooris või teine end emapaatiliseks pidav inimene mingi pihtimuse peale tunnistab peaaegu, et ekstaasis: "Jaa, mul oli ka nii, tegelikult, kas tead, oli mul hoopis hullem!"
Empaatia võiks olla oskus teha emotsionaalselt õigeid liigutusi õigel ajal,  Lohutada lohutamist vajajat, toetada nõrka nii, et nõrk ei tunneks end tõugatuna, anda kommi inimesele, kellel on võimatult mõru olla.
Samas peaks tegema ja võiks teha seda kõike nii, et endast ka midagi järele jääks. Aidata nii, et pärast on aitajast vaid räbalad järgi ei vähenda maailma koormat udusule jagu ka mitte.
Kuidas leida see paras määr, mida anda, et hiljem poleks maailmas lihtsalt üks katkine tass juures?
Näiteks... mhm, ütleme tõesti - näiteks on kolm inimest. Üks ei hinga, ei neela, ei liiguta, ei kõnele ja iseenesestmõistetavalt kaasneb sellega must masendus. Teine on füüsiliselt suutlik, kuid depressioon on temalgi. Kolmas on nende kahe vahel, Esimene ei kaeba millegi üle. Füüsiliselt ei saa kaevata, aga no eeldada, et kui ei karju, pole ka valu, on nõme. Teine seevastu heidab kolmandale ette, et teda ei aita keegi, tema on oma muredega üksi jäetud ja üleüldse...
Kolmas tõmbleb kahe vahel..
Võib täiesti vabalt juhtuda, et tulevikus süüdistab esimene teda liiga väheses hoolimises, napis tähelepanus ja teine kõiges halvas, mis teisega juba juhtunud on ja tulevikus juhtuda võib.
Mõlemal on maailma silmis õigus.

Katastroofimeditsiin õpetab, et aita neid, kes verd jooksevad, mitte ei karju. Unusta need, kes on juba surnud, astu üle lõugajatest, aita kõigepealt vaikijaid.
Mhm.
Mina sain oma mõtte segeks.


Musta huumorit ka natuke.

Mõtlesin, kumb on ennast väljendada mittesuutvale, kuid välist tajuvale haigele hullem, kas see, kui tal külas käib inimene, keda ta ootab või see, keda ta vihkab?
No mõlemal juhul on ju win-win olukord. Kui ootad kedagi väga, siis on see külaskäik nagu kingitus. Ilus hetk hullus päevas, midagi, mis tuletab meelde, mille nimel võidelda.
Kui tuleb keegi, keda vihkad, siis on ju imeilus see silmapilk, kui vihatav lahkub. Kogu ülejäänud päev on kohe tunduvalt helgem.
Nojah.
Nii mõeldes paistab, et vaenlase külaskäik on lausa kasulikum.





neljapäev, 6. aprill 2017

Naised õhtul



Romantiline õhtusöök  looduses, Tartu piiril teepervel peatatud autos. Näpus Maximast ostetud võileib, mille silt lubas sinki, lõhn tõotas kala ja maitse meenutas kana, joogiks oma mullitamised ammu ära mullitanud leige aukudega vesi. Juhiistme seljatugi alla lastud, udune pilk kaugustesse kaduvatel autode tagatuledel.

Idüll.

Koos värvimuusikaga.

Selja tagant hakkasid paistma puna-sinised vilkurid, mitte üks, vaid ikka terve rongkäik, sekundiga olid nad juba minu autoga kohakuti ja esimene auto pani pilgukeseks isegi sireeni üürgama. Tõenäoliselt ikka selleks, et kui minu asemel oleks mingi pätt,  läheks tolle pahasid mõtteid täis kuplialune vihinal sassi ja plaanitud pahateoakt jääks käte värisemise tõttu sooritamata.

Ahaa, proua president sõidab töölt koju.

No näed, ka tema on hilja peale jäänud. Lohutus seegi.

Fantaasia maalis meelepettepildi naisest, kes limusiini tagaistmel tülpinult Maxima väsinud moega kolmnurkset võikut näksib.

Kalavõileiba näiteks. See võiks lõhnata nagu singivõileib ja maitseda ikka nagu kana.

Need kõik maitsevad nagu kana....




esmaspäev, 3. aprill 2017

Ära anda paast, võib ka lohakale peremehele



Paastuda on hea.
Nii ju öeldakse.
Pärast paastuaega,  räägitakse, olevat vahepeal enesele keelatud mõnu võimsam. Tugevam. Igal võimalikul moel parem.
Kes paastub magusast, et pärast paastuaega ka vähemast maiusest küllalt saada, kes seksist, et hiljem seda suuremat lähedust tunda.
Sestap pole ma siiani suutnud endale selgeks mõelda, mida tähendab näiteks paast, mille sisuks on vihast loobumine. Kui paast läbi saab, on vihastamine teravam ja lööb vere rutem keema?

Mina paastu ei pea.
Paast peab mind küll.
Üks pisike hüljatud paastujupike tuli mu juurde ja kurtis, et paastude väljamüügilt võeti kõik järjest ära. Lihapaast ja magusapaast, netipaast ja pidude paast - kõik krabati endale. Teda ei tahtnud keegi.
Mina ka ei tahtnud, aga juba oli ta oma takjapihud mu seelikusappa surunud ja nii ta mul juba nädalaid järele lohiseb.
Praeguseks on pisikesest kribust kasvanud Sisyphose kivi vanem vend, mida seljaga tagasi hoian, et ta mind enda alla ei rulliks.
Rõõmu paast.
Ostke ära. Uuriketti temast ei saa, aga kapsatünni vajutuseks jagub pisemale linnale....?

laupäev, 1. aprill 2017

Kuidas ma valentinat tegin

Õhtul Tartust koju sõites jäin Puusepa ja Ilmatsalu tänava kohtumiskohas pikalt mõtlema. Küll uurisin teekattel olevaid koopajooniseid, küll üritasin liiklusmärkide järgi marsruuti paika panna. Olin vastikult väsinud, närviline ja pahur ning sellest teadlik olles otsustasin olla ülikorrektne ja täpne.
Et... noh... ses mõttes tuli välja, et tänastes lehtedes minust ei kirjutata. Näoraamatusse võib küll keegi susata emotsionaalse purtsatuse ''Sina, kes sa idioodi kombel ristmikul enesekindlalt vastassuunavööndisse põrutasid...!!!''
Õnneks ei olnud vastassuunavööndis sel ajal ühtegi autot. Teistpidi jälle, olnuks seal kasvõi jalgrataski, oleks ma juba enne manöövrit taibanud, et nii see ikka ei käi.
Peaks oma auto punaseid vahtralehti täis kleepima.
Kummalisel kombel pühkis oma lollusest aru saamine minema nii väsimuse kui närvilisuse. Kohv palderjaniga.  Ei soovita, otsige vähem totraid meetodeid.

Tartus orienteerumisest nii palju veel, et kiitlesin ühe põlistartlase ees oma linnatundmisega,  ''Maarjamõisa sõidan ma Ihaste ringi kaudu ...''
Ihaste, Imatsalu, kartul, tomat...sama asi ju.

kolmapäev, 29. märts 2017

Koeraelu. Koera elu




Retriiver, kaelustuvi ja üsna pisike koeraomanik.
Tuvi otsustas pargipuu oksal elu üle järele mõtelda, koer otsustas puu all lamades tuvi mõtteid lugeda ja koeraomanik ei otsustanud midagi. Ta küll üritas, aga koera kaal moodustas tema kaalust pea kõva kolmandiku ja võrreldes inimesega oli koeral ikka lihaseid ka. Mitte, et koeraomanik oleks mingi pekine plönn olnud, aga siiski: kui peni otsustas lamada, siis ta lamas, peremees telligu või kraana appi, aga kutsu ei liikunud paigast.  Ning kui meigas ära lendas ja koer edasi marssimise valis, ei olnud koera peremehel sõnaõigust, kas ta ikka seob oma ketsipaela kinni või jalutab koer teda edasi.
Olen kuulnud, et retriiverid on korralikud koerad. Loodetavasti korjavad nad peremehe järelt kilekotikesega......

***


sa tea, et igal ööl ma sünnin uueks
kuu kotinõel mu riismed nõelub kokku
kui mõni jupp jääb üle, saab see täheks
mis augustis kord sipsti alla kukub

kord olen kuivand, pisike ja vana
oh, pole ime, pool on tähesajus
kord lõõmatanud hästi eredana
pelk sekund enne kui leek kustub, hajub

on täna kuu väitsterav. see on nii hea
jääb vähe traageldust ja õmblus hästi peab





laupäev, 25. märts 2017

ladilalllalla



Kes vana asja... teate küll... sel silm peast välja
Jalg alt ja kana õlale ning hambad hõredaks
Puujalatantsu vihtudes saab palju lolli nalja
Konkskäsi klohmib klaverit ja ulub peni paks

Nüüd oma silm on kuningas ja aitab ühest küll
kaks silma on kaks kuningat, sealt tõuseb sõda hull..
arrrrghhhh!!!


****

Hing on härmapitsis,  südamed on jääs
Kaugelt kaunis vaade, lähedalt ei ole
Klaasist kestas süda seisma ta ei jää
Kuid kas see on tõesti elusolemine

Põlved vastu kivi, ostmik mulla pääl
Kaugelt kole näha, lähedalt on soe
Kuuma mõtet jahutab ent jalgel hää
Hea on nõnda olla, miski muu ei loe

Oma soojust teise külma hinge valan
kehal hakkab jahe. Südamel on palav


pühapäev, 19. märts 2017

Ühte, teist ja kolmandat. Saiapuru




Täna Kärde sirgelt kodu poole minekut alustades säras päike ja tee oli kuiv nagu magamiskambri põrand, aga teisele poole jõudsin viie sentimeetri sügavuses rahesodis auto taguotsaga twerkiva kaubikujuhi jõu ja iluvõtteid imetlema. Kogu teekonna pikkuses olid pilved taevas edasi-tagasi kepsutades kord oma pikad sajuseelikusabad järele lohisema lasknud, vahel harva kerisid prisked prouad undrukuhännad ikka kaenla alla ka ja lubasid päikesel oma saba alt läbi piiluda.
Khm...kas pilvede jalad on kõverad või sirged? Karvased või siledad? Jämedad või hirvjad? Päike, uu, räägi välja!

Džentelmen, näe. Vaikib.


****

Tuul tõmbab üles keerise ja lennus
ei tea, kuis olla. Lihtsalt kaotan pea.
Kas tõsta käed, et rutem läbi ennast
sest torust lasta või see pole hea...?

Käed laiali kui ristilöödul lootuses
et kõrvalt püüab keegi võõras haarata
Ja välja tõmmata sest rattast. Pöörisest
ehk üritaks mind randa tõmmata...

Ah, las ta keerutab. See elu. Las ta kakleb
Ma hakkan vastu. Kraabin, kiljun, siplen.

****



Eesel, kits, ahv ja karu leidsid metsa alt pundi pille. Viiuleid ja pasunaid ja trumme ja... Olgu, trumm oli natuke lõhki. Pasunad kah raasuke mõlkis. Ning viilitel mõned keeled puudu, aga pole mõtet pisiasjade kallal norida. Ning üleüldse - mis need pillid seal ikka nii väga leitud olid,  karul oli lihtsalt kõht tühi olnud, kui kohalik jäägriorkester jahihooaja alustamise puhul piknikku pidas. Karu kõht oli siis ikka väga-väga tühi.
Nüüd oli mõmmi punu punnis ja hing ihkas meelelahutust. Tantsu, tralli, muusikat.
Pesni i pljaski, nagu karu vanaema kunagi võõrkeeles väljendus. Karuvanaisa väljendus selle peale ka võõrkerles, aga mida ta täpselt ütles, jäi tol ajal alles palli mõõtu mõmmikul kuulmata, sest vanaema laksas ühe käpaga üle vanaisa kukla ("Lapse kuuldes!")  ja teisega üle mõmmi turja ("Mis sa siin kuulad, kõrvad harali!")
Ahjaa, pillimängu juurde tagasi.
Eesel, kits, ahv ja karu krahmasid pillid kätte ja pidu algas.
Selline lühemapoolne pidu.
Eesel nimelt kurtis, et kits haiseb ja tema, eesel, ei saa pasunat seda haisvat õhku kasutades oma pillist õiget heli kätte.
Krahmas oma tuuba ja läks teisele poole karu. Karu oli autoriteet ja autoriteedid ei haise kunagi.
Pillid pandi jälle hüüdma.
Nüüd oli kits see, kes kurtis, et tal on muusika tegemiseks kehv koht. Ahv olevat teda ebasündsast kohast näpistanud ja lausa mitu korda järjest.
Pole parata, pärdik pandi karu ja eesli vahele, hoidku oma näpud paigal.
Kõlab nagu košmaar?
Viga!
Tegelikult oli kvartetil lõbus. Tingeltangel ikka kogu raha eest, itsitamist ja aasimist kuhjaga, seljaga ja pealegi. Vanad sõbrad ikkagi, pillimäng oli ses õhtus üldse alles kusagil viieteistkümnendal kohal.

Ainult jänes, vana argpüks, see passis eemalt põõsast. Reporterite värk. Mitte, et "Lähen lähemale, küsin asjaosalistelt..."  vaid "Siit kaugelt on hea suurt pilti näha".
Järgmise päeva " Metsa teataja" esileheuudis oli sündimas.
"Metsaelanikud šokis. Eesel, kits, karu ja ahv  käitusid pille mängides vägivaldselt, pillide seisukorra järgi otsustades ei olnud see esimene kord!"



kolmapäev, 15. märts 2017

Kole muinasjutt, õnneks on lõpp õnnelik

"Lapsed, sööma!“
Enne kui viimase „a“ kaja haihtus olid viis puuni silmapaari laua ümber koos nagu nööbid jahimehe mundri küljes.  Lihtsalt ilmusid, ei mingit müdinat ega krõbinat, naksti ja paigas.
Ema muheles.
Minusse, mõtles ta.
„istuge paigal, kohe tõstan prae lauale!“
Vadina otsa tegi lahti noorim,  teistega küll pea ühesuurune, kuid pisut püsimatu ja lõpmata uuishimulik poeg. „Kus vanaema on?“
„Kohe jõuab, istuge paigal. Mõni hetk kannatust!“
„Süüa tahame!“
„Mis täna süüa on?“
„Räägi muinasjuttu!“
See viimane oli nii ootamatu, et laua ümber istujad vakatasid ja vaatasid algul küsijale, seejärel emale üllatunud nägudega otsa. Mõte ei olnud ju paha...
„Muinasjuttu jah, räägi... räägi Punamütsikesest!“
„No ma ei tea..“ kõhkles ema, „ see on nii kuri jutt“
„Me oleme juba suured, meile võib!“ Häältes ei olnud raasugi kahtlust.
Ema vaatas ahju, sorkis praadi pisut tikuga..mnjah, üks pisike muinasjutt kuluks venitamiseks ära küll.
„Olgu siis. Punamütsike“



***


Elasid kord ema ja tütar,  tütar oli just eas, kus ta oma ema pea oli oma eputamiste ja kangekaelsusega halliks ajanud, ema oli vanuses, kus ei olda veel vananemiseks valmis. No aga mis sa teed ära, närvid kogu aeg pingul ja üks kodutüli ajas teist taga. Kogu aeg vaja moodsaid riideid ja ega siis koju ka alati kella peale tuldud, mõnikord ootas ema end juba päris tigedaks enne kui tütar koju jalutas.
Ema unistas vabast ajast. Sellisest, mis ei kuluks selle pöörase lapse järele jooksmisele ja tema kapriisidega tegelemisele, vaid oleks ainult tema päralt. Saaks juukseid soengusse seada ja palesid õhetama ajada.
Õnneks oli Punamütsikesel teisel pool metsa, mille veeres ta oma emaga elas, ka vanaema täiesti olemas. Vanaema oli küll vana ja hall, kuid natuke ükskõikne olme pisiasjade ja muu selllise vastu. Keetis endale päevast-päeva värskeid kartuleid söögiks ja rüüpas koduõlut peale, peenemat rooga ta teha ei viitsinud.
Mis sa teed ära, koduõlu oli ehk natuke kangem ka kui peenemate roogade vaaritamiseks vajaminevas konditsioonis püsimiseks hea oleks olnud.
Tema tütar, Punamütsikese ema, ei saanud endale juba Punamütsikese pärast nii lihtsat elu lubada. Näe, eilegi küpsetas kuhja moosipirukad valmis – Punamütsike sõi neist pooled ja teisel päeval enam ei tahtnud, nõudis lihapirukaid.  Moosipirukaid niisama hukka lasta oli ka nagu narr ja nii otsusts ema olla korraga hea nii enda, oma tütre ja oma ema vastu.
„Mine vanaema jurde, vii talle pirukaid. Kui sa üksiti juba seal oled, siis võid nende küla simmanile ka minna, eks tule siis homme koju!“
Just. Tütar majast välja, las pidutseb, emale pirukaid  ja endale vaba aega. Kolm ühes. Ah, las viib emale pudeli mullusuvist õunaveini ka, varsti tuleb uus peale ja küll tüdruk homme tühja taara tagasi toob. Vanaemal on see pudel vaid korraks rüübata ja läinud se vein ongi.
Kena oli kohe vaadata, kuidas tütreke metsarada pidi silmist rohelise müüri sisse haihtus.
Siuh põll nurka ja kamm juustesse..

Punamütsikese pea oli keerulisi mõtteid täis. Kas Hans, suur priske noormees vanaema külast, tuleb teda tantsule paluma või jõuab (oh, oleks see nii!) Gunnar, jahimees, Hansust ette? Kas vanaema annab Punamütsikesele ka veini mekkida? Kas ema saab teada, et nad vanaemaga koos veini limpsinud on? Kas Gunnar võiks äkki hoopis õhtul Punamütsikesele lausa järele tulla, et siis koos läbi pargi simmaniplatsile jalutada? Miks see elu-elukene nii keeruline peab olema?
Rada läks kui lennates, juba oli vanaema maja  läbi puude näha, juba ei olnud puidki enam ees ja ennäe – Punamütsike astus kolksti kambriuksest sisse.
Vanaema tuba oli hämar ja imelikku lõhna täis.
„Äh, see tema odav õlu jälle!“ taipas Punamütsike. Aina hullemaks kodus vaaritatud kesvamärjuke vanaemal läks, maitse ei olnudki enam esmatähtis, õllesse keedetud vikat oli oluline.
Punamütsike istus vanaema sängiservale, eit magas, proteesid suus klõbisemas ja  õllevinesed nortsatused vaikust lõhestamas.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“ Punamütsike itsitas. Ta kummardus pirukakorvi poole ja võttis sealt veinipudeli. Sakutas korki pudelikaela otsast ja samal ajal küsis: „Vanaema vanaema, miks sul nii suured (plärtsti! tuli kork pealt ja magaja ärkas pilkselt) silmad on?“
Vanaema kohendas väledasti proteesid suus otseks, kaevudes selleks käe peaaegu küünarnukini suhu.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suur suu on?“ Nüüd oli Punamütsikese nägu juba laial naerul.
„Selleks, et šu pirukaid nahka panna!“ vanemagi nägu oli laia naeru täis.

Ajaks, mil Gunnar Punamütsikesele järele jõudis, olid mõlemad naised – nii noor kui vana – silmini veini ja koduõlut täis. Punamütsike kirus koledate sõnadega prisket Hansu ja vanaema oleks peaaegu kaevu kukkunud, jalad ei kandnud enam sugugi. Gunnar ohkas, veeretas kaevule suure kivi kaaneks peale, et õnnetust ei juhtuks ja läks tagasi. Hansu õde Grete oli küll  sama paks kui vend, kuid ei joonud vähemalt nii pööraselt kui Punamütsike.

Vanaema ja Punamütsike vedelesid õuel hommikuni, tõsi küll, kui Punamütsike hommikul ärkas, oli vanaema kadunud. Kaevu peal kivi nähes meenus Punamütsikesele ähmaselt mingi vahejuhtum eide ja kaevuga, kuid mälestuspilt oli udune ja katkendlik. Siiski – vanaema oli ju kadunud! Ka Hansu külaskäik oli Punamütsikesel uduselt meeles., see oli nii hullult piinlik, et... oli kohe piinlik. Jube.

Nuttes kodu poole joostes pani Punamütsike meenutustest kokku seletuse, et vanaema oli joomase peaga kaevu kokkunud ja Hans, nägemata, et eit kaevu plärtsatas, pani kivi kaevule kaaneks, et loomad või Punamütsike sinna ei komistaks.
Lugu oli nii kole, et Punamütsike koos emaga otsustasid mujale elama kolida ja nad tegid seda kiiresti, igatahes nii kiiresti, et kohalikele jäigi segaseks, kas ehk ka vanaema pole nendega koos ära kolinud. Lugu kaevukukkumisest nad kuulnud ei olnud seda enam, et peale kivi raketelt minema veeretamist leiti sealt alt ilus selge vesi.


***


„Vot niisugune kole muinasjutt. Praad on nüüd valmis“
„Tahan vanaema“ tihkus noorim.
„Kohe saad“, lohutas ema ja tõstis prae lauale.
„Näe siin on sulle vanaema. Kitsetalledega täidetud, kas pole kena?“
Hundikutsikad unustasid sööki nähes koleda muinasloo kohe, peaasi, et kõhud täis saab. Vanaema liha oli tänu ohtrale õllejoomisele veel pealekauba mõnusalt taarise mekiga.





pühapäev, 12. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 12, viimane (luuser olen)



Vali neli erinevat asja: üks, mida sa vihkad; mis sulle ei meeldi, mis meeldib ja mida sa armastad. Vali need kõik piisavalt ühest kategooriast – söök või isikuomadused või värvid. Kirjuta luuletus neist kõigist ja kuidas nad on omavahel seotud.



Kihutada, kui päike lõõskab madalalt, aga tagaistmel keegi haliseb: "rutem,mul on paha..."
kiirustada, kui endale tikub uni päikesest kiusatud silmisse, aga kellelgi on kuhugi kiire....
sõita mõnusalt kiiresti mööda ilusat teed ja võtta aega päike trikke mõnuga vaadata
lennata maanteel, vastu päikest ja teada, et keegi teeb sedasama lihtsalt selleks et öelda TERE.

Pöörasin teema pea peale ja valisin mitte neli, vaid ühe asja, mis tekitab palju erinevaid emotsioone.
Autosõit.

Nii. Siit lõpetan selle väljakutse allaandmisega.
Nõõõrk.


laupäev, 11. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 11

Kirjuta, mida sa oled valmis tegema.

***

Suur tuul lõhub jääd.
Tahan ärgata hiljem,
kui kõik on möödas

Astun õue. Rõõmustan
"Pori polegi olnud"


***

Ei hakka keerutama:väljaväänatud raamatu tunne on.
Nagu ma muidugi teaks, kuidas üks väljaväänatud raamat ennast tunneb.
Ilmselt pole allaandmishetk enam kaugel, luuletajat minust ikka ei saa ... :)
Kuid asi oli/on ilus kuniks see kestis/kestab.

reede, 10. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 10



Tuleta meelde aega, kui sa olid täiesti võõras mingile kogemusele või teadmisele, millega millega oled praegu hästi tuttav. Kirjuta luuuletus meenutades, mis tunne on „mitte teada vastuseid“.







Hämar koridor ja priske naabrionu
kes ei tahtnud mööda lasta mind
Seisis, jalad harkis, huuled torus
Higihais ja maikast paistev rind
„sinust kasvab iludus“ ta ohkis
„juba praegu rõõm sind vaadata“
„näe, sul on vist on rinnad puhkend,
Las ma natukene katsun ka...
Tatjas käsi. Kiljatasin, vastik löta
Hääl vist oli vali, onu astus eest
Lõpuks ometi sain lõpuks ära tuppa
Pissihäda ammu möllas sees
Mõtlesin, kui kole oleks olnud
Kui ei oleks jõudnud põgeneda
ema oleks ükskord koju tulnud
püksipissimise eest võtt´tõreleda






neljapäev, 9. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 9

Tänane teema: "Prügi kaitseingel"




Kaitseingel, kes on väsinud olemast sinu oma                 
Või minu oma
Või tema oma
Annab oma koha vabaks
Vaata ise kuidas toime tuled
Või kui ei tule, siis ei tule, mis teha
Tema läheb ja kaitseb natuke aega mõnda kassi
Kui ta kassi ka enam kaitsta ei jaksa
Hakkab ta prügi kaitseingliks
Näe, toksab ta jalaga, võta siit see pudel ära, ütleb ta pompsule
Ja tead, ütleb ta kajakale, vaata sinna kilekoti alla, seal on poolik sai.
Niimoodi ei lähe prügi hukka.
Siis ta väsib jälle.
Järgmine hamega sell prügikasti äärel hõikab varblast – tule võta need vahvlipaberid
Selle surnud ingli nimbuse vahelt.
Siin on veel nokitavat puru.




kolmapäev, 8. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 8

Tänane teema: luuletus muusikast.



Ma olen kurt ja sina oled pime
Ma kuulen muusikat kuid sina näed
Su soojad käed mu pihal on üks ime
Ja teine on su kaelal minu käed

Sa nägijana näeksid minu valu
Ma kuuljana vaid kuuleks müra suurt
Kuid praegu oma tantsus paljajalu
Me tuules pöörleme üks vile suul

Hoog tõstab lendu jalg ei leia tuge
Nii peame teineteise najal koos
End püsti hoidma muidu juhtub ime
Ja pattu langeme ses tantsuhoos

Vist seda soovimegi salamahti
Ma proovin...lasen õige pihud lahti






teisipäev, 7. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 7



Kirjuta luuletus konkreetsest vaimsest häirest. Ära kasuta stereotüüpe. Kasuta ehtsat teaduskirjandust.
See osutus mulle suuremaks ampsuks kui lõuad võtsid. Reeglitest läks lennuga mööda.


Sõber.
Mul on sõber.
Mul on vend ja õde ja sõber.
Vend ja õde ei mängi minuga, nad ütlevad, et ma olen väike.
Sõber ei ütle midagi sellist, mis siis, et ta on suur.
Ta mängib minuga alati.
Veduri mudel plahvatas, tema tegi.
Lihapallid kaovad, tema tegi.
Kui ma hulkusin katusel, siis  oli see tema idee.
MINA OLEN HEA LAPS.
Mul on hea sõber, mis siis, et ta teeb pahandusi.
Tema teeb pahandusi, mina olen ikka hea.
Millegipärast ütlevad NAD, et mu sõber on lapseealise sotsialiseerumata käitumishäire tulemus.
NAD ütlevad, et mu sõber on skisofreeniline meelepete. Simulaakrum.
Jaa, muidugi. Mingu rääkigu seda juttu Mardile ja Anule, neil on ju see triibuline kaltsunukk.
Karlsson ON päris.





esmaspäev, 6. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 6



Täna kirjuta tugevuse ja nõrkuse vastandumisest.
Sai tiba didaktiline lastekas sedapuhku....



Tuul kannab teri luitelt liivamerre
Ka lehvikust saaks enam jahutust
Ätt rüüpab tassist teed, et kuiva kerre
saaks veidi vett ja hingest rahutust


Öö tuleb ruttu. Tassi paneb maha
ja uinub  oma looma kõrval beduiin
Ka kaamel rännul pisut puhkust tahab
Tuul...see ei võta puhkust eales siin


Kui päiksetera jälle lambi läidab
on alles kaamel, ätt ja tuuleiil
Vaid tassist pole jälgegi,  ätt taipab
et öösel tuul ta näris. Alles jäi vaid liiv


pühapäev, 5. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 5



Täna kirjuta sellest, mida sa kõige vähem teha tahad.
(Kes oli see psühhiaater, kes neid teemasid pakkus?)

***


Öelda kõigile ''Jaa, pole hullu, kõik on parimas korras!''
siis minna hiilides iseendasse tagasi
        olles nagu pahupidi keeratud kinnas
                   süda ja maks ripakil kõigile näppida
hing nabanööri otsas mööda asfalti
                                        järele lohisemas
silmad seal kusagil seespool iseenda kukalt jõllitamas
ainus selge mõte tiksumas jäise tuule käes väljaspool kolpa:
''Halli on pisut liiga palju nende nappide karvade kohta''



***äka***

Igaäevane sundsalmitamine on äravahetamiseni sarnane priske inimese enesepiitsutamisele, mida ta enese sportlikku vormi ajamise nimel teeb.
Tulemuseks võib olla esmaklassiline bikiinikeha või siis enesehaletsuspisaraisse lämbumine külmiku ääres kell kolm öösel, kõht kurguauguni täis keedupekki ja hapukoort.

Käisin just vaatamas...hapukoort on, aga keedupekiga on ikaldus.
Boomer...

laupäev, 4. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 4




Täna kirjuta sellest, kus sa tahaksid praegu olla.


Sõin külarajal õuna suure suuga
õun oli magus mina alles väike
mu patsipaelu katkus pisut tuul ja
silm oli kissis. Silma paistis päike

Õun oli pungil pruune seemnetilku
mahl voolas sõrmilt kleidi rinnaette
klaasselgelt mäletan ma silmapilku
mil õunapoolik kukkus lombivette

Siis nutsin ja veel paegu mõtlen nagu...
kas mõni seeme, tumepruun ja sile
on saanud uibuks. Ükskord, huulil vile
ma leian selle puu ja teen tast hagu



(Ma tegelikult nii õel pole. Hagu ei tee, aga õuntest söön paljaks kasvõi kõhutõve hinnaga)



reede, 3. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 3

Tänane teema: kirjuta luuletus sellest kes sa oled.

***


Ablas, aeglane, alluv, armuke, aus, eesrindlik, eit, ema, ihnus, ilus, isutu, karistaja, keevaline, kiire, kirglik, kokk, koletis, koristaja, külm, kütja, laisk, lohutaja, lohutamatu, lõhnav, matja, meelas, meelitav, märkamatu, naine, nüri, ohver, paitaja, petis, räpane, silmatorkav, sootu, timukas, truu, tüdruk, tütar, vanaema, õmbleja, õpilane, ülemus ja veel keegi ja veel ja veel ja veel.


Magades olen ma mina.

***

JFK, sellest luuleväljakutsest on saanud kõige ehtsam ängiväljapurse.

Murcal on helgemad mõtted.

neljapäev, 2. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 2



Vanemlik järelevalve soovituslik.

Teema: kirjuta luuletus ühe asja kahel väga erineval viisil mõistmisest.


》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》


See pehme kuumus
        Minu kätest imbub higi
               Ma olen
                     Tulen
                            Lähen
Sa ohkad rahulolevalt mu külje ligi

***

Kolmkümmend sekundit
       Sa juba magad
              Muuseas sa tekita mind jätsid niigi






kolmapäev, 1. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse



Siit võtsin lusikatäie lõvisuppi ja alustan vapralt.
Halb luule on ka luule, kannatage välja.
Tänane teema: mis oleks, kui saaksid minevikku muuta?

***

Veel enne hammustamist korvi tagasi
sai ubin pandud lumivalgest käest ja
selg ees läks madalasse majja. Vedas vist.
Ei vajund unne, prints ei pidand päästma

Vast poolesaja aasta pärast päkapike manu
tööriideid pestes Lumivalgeke kord omaette
adus, et oleks võtnud ampsu, poleks tanu,
vaid kroon ehk katnud halliks pleekind lokke




teisipäev, 28. veebruar 2017

Töömured



''Jälle praak!"
Hannese pahameel kasvas iga sekundiga.
"Mis ajast nad seda kaupa liinitööna tegema on hakanud, vanasti.."
Jah, vanasti tehti kõik liivakellad ometigi käsitööna, nimeliste ainueksemplaridena. Nüüd oli tegemist masinaga valmis vorbitud ühenäoliste sanduuridega, kere odavast plastikust nagu otsi sulgevad kaanedki. Nime asemel number. Seitse miljardit numbrit... jah, käsitöölisi poleks pisanud niikuinii.
Hoolimata sellest, et liiv oli pärit endistelt igavikuväljadelt, mida nüüd, tõsi küll, igavikukarjäärideks nimetada võis, ei töötanud kellad enam ammu nii kui vanasti. Niiskus pääses kaante vahelt kondensveena sisse ja rohkem ei olnud vajagi.
Hannes raputas kella pahaselt.
Kasutu liigutus, liiv oli klompis. Kokku vast paar tera, kuid kinni mis kinni.
Hannes oli Rutsi sängi ees seisnud ligi pool tundi, pool täiesti ülearust tundi. Täpsust armastava tegijana olid need tema jaoks tuhat kaheksasada raisatud sekundit.
Sõjaaeg tuli meelde. Siis oli töö lihtne ja kogused suured. Peaaegu ühtegi korda ei meenunud, mil mõttetult ootama oleks pidanud.
Ruts liigutas ennast läbi une. Hannese pilk vilksas pihku surutud liivakellale.
Ei midagi, märja liiva tükk ummistas kella piha täielikult.
Hannes muigas pähekerkinud kohatu võrdluse peale.
Kellal on kõht kinni.
Hannes teadis, et tegelikult pidanuks tal juba ammu Rutsiga arved selgeks olnud klaaritud, tänaseks oli ette näha veel paari hospiitsi kiirkülastused ja läbisõit mingist mägikülast, kuhu ülemus oli pealelõunaks maavärina planeerinud, aga nüüd aeg aina tiksus ja tiksus.
Selja tagant vilksas läbi kolleegi tume rüü, jättes lennujälge maha jäise õhu fraktaalidena keerduvaid pööriseid.
"Noh, ikka veel passid? Ülemus juba imestas, et kuidas sulle küll alati need rikkis liivakellad satuvad. Või on need ehk "rikkis" hoopis? Tunnitasu, kogus ei loe - hea mugav koht..."
Hannes tundis, kuidas Madise õelad sõnad teda ükshaaval tabasid, valusalt ja ülekohtuselt raskelt. Ta oli juba ammu tajunud, et kolleeg ei pidanud teda endaga võrdseks, kuigi nii töö kui staatus oli neil sama. Pisikesed õelad naljad ja esialgu sõbralikuna tundunud tögamine, mis nüüd oli igaviku jooksul moondunud sarkastilisteks solvanguteks.
Ülemuse tõi Madis täna esimest korda mängu.
Enne kui Hannes reageeerida jõudis oli Madisest jäänud vaid mustritesse keerduv õhk ja kibe solvumismekk.
Ruts liigutas ennast jälle, näha oli, et tilgutite voolikud ei lasknud tal end magades mugavalt tunda.
Hannes vaatas pihkusurutud ajamõõtjat.
Ei midagi, sama seis. Mitte ühtegi tera ei pudenenud kuhugi.

Äkiline, enneolematu ja meeleheitlik vihahoog tabas Hannest. Küllap olid just Madise sõnad viimaseks suleks kaameli koormas. Silme eest tõmbas lapiliseks, mõtetest jäi järgi vaid üks - töö peab lõpule viidud saama, loogika haihtus hetkega. Kõhna pihku surutud liivakell lendas hoogsalt üle õla.
Hannes rabas vikati õlalt ja hakkas raevukalt niitma. Niitma... ei, see ei olnud niitmine, see oli sõge rapsimine, vikat, mida Hannes kasutas kord haamrina, kord kaikana, kõige vähem sellena, milleks vikat tegelikult mõeldud oli tabas Rutsi lahmides ja rapsides, kord sai vaene tõbine matsu pähe, kord kolkis vars ribisid, paar korda lammutas Hannes löega põlvede kallal. Hannes tormas kord ühele, kord teisele poole Rutsi sängi, mõnikord kerkis lausa voodi kohale. Masinad ümber voodi läksid sõgedaks.. pikad sirged jooned vaheldusid saehammastele sarnanevatele tõmblustega, hapnikuaparaat lõugas kui politseiauto ja põide surutud kateeteri ots laperdas ligijooksvate arstide poole ähvardavalt linaserva alt tühjeneva õhupalli moodi oma sisu laiali pritsides.
Vikatikand tabas maha visatud liivakella. Õrn purunemise heli oleks peaaegu kuulmata jäänud kui mitte viimaste sillerduste ajaks ei oleks saabunud ootamatut vaikust. Rutsi küljes olevad masinad rahunesid silmapilkselt, kõik tiksus, tilkus ja sussises täpselt nii, nagu pidi, lamaja nägu roosatas , ripsmed värelesid, sõrmed pigistasid tilgutinõela kohendava õe kätt kergelt ja elavalt.
Ainult Hannes lahmis veel, üritades oma tööd lõpetada... kuid aega ei mõõtnud enam miski.

"Tule astu minu poolt läbi. Kohe!"
Ülemuse hääl oli nõudlik nagu alati.
Käsk oli käsk.
Hannes seisis ülemuse ees ja kuulas vaikust. Ta lihtsalt ei osanud midagi vastata äsja kõlanud soovitusele võtta üks korralik puhkus, et mitte päris läbi põleda.
Puhkust. Tema ja puhkus....
Veider oli niisugust asja isegi ette kujutada.
"Ma arvan, et paarsada aastat sooja päikese all ei teeks sulle tõesti paha. Küll Madis hakkama saab, ma lasen uue seagripi ja veel mõne zonoosi liikvele, aga paar sõda lükkan edasi. Las noormees tõestab ennast, ta olevatki liivakellalaos rääkinud, et üksiknope sobib talle paremini kui massiniide."
Einoh... kui Hannes nüüd ülemuse toonist valesti aru ei saanud, siis tajus ta esmakordselt selles iroonianoti.
Puhkus rannaliival hakkas ootamatult ahvatlevana tunduma.

Kolmkümmend aastat hiljem kergitas basejumpi instruktor Rutsi passi vaadates kulmud õige kõrgele.
"Sada kümme. Saan ma õigesti aru, et te olete saja kümne aastane?"
"Jep. Täpselt sada kümme. Lapselapselapsed ostsid mulle sünnipäevakingiks teie kursuse."
Tervisetõendit uurides kehitas instruktor õlgu. Olgu siis pealegi, kui kingitus, siis kingitus. Ta ees seisis vitaalne, lehviva juukspahmakaga särasimne inimene. Mingit põhjust ei olnud kursustele litumisega keeldumiseks.
Tont neid passegi teab, trükiviga või miskit...
Ruts lausus kõhkleva vaikuse katkestamiseks oma juba automaatseks muutunud nalja "Näib, et surm on mind ära unustanud.."
"Hea küll. Esmase instruktaaži viime läbi siinsamas. Teised on juba kohal"
Instruktor viipas ebamääraselt käega oma selja taga asuvate ruumide poole.
Ohates järgnes Rutsile pisut rääbaka välimusega kaitseingel. Selle töö lõppu ei paistnud kusagilt. Isegi Hannes oli puhkusel, alles paar päeva tagasi oli Ruts käinud sukeldumas rannas, kus kaitseingel sai mõne sõna juttu ajada lebotoolil peesitava ja rummikoolat limpsiva Hannesega, tollel oli nii kadedakstegevalt lõõgastunud aura, et... et.. Oeh.
Kaitseingel kohendas rapitud tiibu ja lonkas edasi.

Madis raputas käes plastmassist liivakella. Ratastoolis hingeldav naine ta ees oli tsüanootiliselt siniste huultega ja peaaegu sama kuivetunud kui Madis ise, kindlasti oli ta aeg juba ammu üle jooksnud.
Ainult see neetud liivakell. No ei töötanud, vana risu, liiv oli jälle niiske.


neljapäev, 23. veebruar 2017

Meeles on

Istun trepil. Õigupoolest ei olegi see trepp, tegemist on lihtsalt välisukse ette tõstetud paeplaadiga, aga ma olen alles kahe aastane. Võimalik, et kolmene, igatahes piisavalt väike, et too paeplaat oli mu jaoks siiski trepi staatuses. Selja taga on avatud uks, ma tean, et põrand lävepaku taga on pisut madalam kui trepiaste õue pool künnist. Küllap põlved mäletavad mõndagi käpulikukkumist.
Olen näoga värava poole, taamal paistab noor männik. Minust vasakul on vist liivakast ja kindlasti on seal välja suvitama toodud kummipuu. Kusagil sealsamas on ema, ta koorib kartuleid.

Männipuude kohale taevasse on ilmunud sinine mündikujuline litter, sel on peal mingi kujutis. Hilisemates unenägudes olen näinud, et see kujutis meenutab tsaariaja müntidel olevat kahe peaga kotkast, aga olen kindel, et see pildi ''teravustamine''on omalaadne soovmõtlemine. Lihtsalt teadvus tahab, et kõigel oleks kuju ning nimi, aga mälu luiskab.

''Ema, vaata!''
Lapse lalin, ega ma isegi poleks täiskasvanuna aru saanud, mida ma just vaatama peaksin.   ''Jaa, ilus!''
Või mingi muu loogiline oma tegemistega hõivatud suure inimese reaktsioon.
Samal ajal veeres litter Mustamäe metsa taha.
Meeletu rahu oli sel hetkel minus.

See on peaaegu esimene lapsepõlvemälestus.

Paljudes blogides kirjutatakse praegu lapsepõlvest.
Läksin vooluga kaasa.
Natuke teistmoodi küll.....aga miks mitte.

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Komplimendid, komplimendid...

Mida vastata kolleegile, kes esmaspäevase tere ütlemise asemel sulle otsa vaadates esimese asjana ohib ''No näed sina alles sitt välja! Mida sa nädalavahetusel tegid?''

Pobisesin,et ega ta ka ise pole juba aastaid mingi eriline Adonis ja tatsasin nördinult edasi.
Vananeme, seltsimehed.
Mõnikord isegi viiisaastak kolme päevaga -tempos.


reede, 10. veebruar 2017

Õnne valem





Nõrkade jutt.
''Tahaks õnnelik olla. Kuidas küll....''
Haledate kaotajate põlvkond.
Sinilind? Olemas!
Ükssarvik? Siinsamas!
Südametuli? Lõõmab nagu inferno!
Kõik mida õnneks vaja.
Siruta vaid käsi.
Õige pisut peab ise ka vaeva nägema.
Sinilinnu suled ja sooled maha ja välja.
Ükssarvik hakkab kindlasti natuke vastu kui sa ta sarve murrad.
Ole tugev, sa oled õnne väärt, sinilindu ei saa torgata suvalise orgi otsa!
Seejärel võta südametuli.
Alguses on rinnus tühi ja külm.
Sellega harjub.
Tähtsaim on, et sa sinilinnu kõhna tompu kohe söeks ei kõrveta.
Pärast on lihtsam, tuli jahtub kiiresti.

Hiljem.
Oh, hiljem elad edasi ja meenutad, kuidas täis kõhu rammestus sooja tule paistel sind ses ajahetkes õnnelikuks tegi.
Ära unusta ükssarviku sarve veel miilavatele sütele visata.
Sa ei vaja seda enam kunagi.
Edaspidi osta jäätist.




kolmapäev, 25. jaanuar 2017

***

Kild teravat kuud oli pimedas taevas
Lõikas, va kelm, unne naljaka ukse
piilusin sinna ja nägin üht laeva
tal olid silmad ja südametukse

neis silmis oli mu nimi, ma nägin
ja sel südamel soojapihused käed
ta juurde joosta ei lasknud mind vägi
või oli neid mitu.. kõik keelavad väed

tao kinni see uks, löö laud risti üle
teibi kõik praod, lukuauk olgu tume
ma kainelt nõuan: peab kaduma ime

vaid täheke veel mu seelikusüles
kuukollane, sillerdav, taevaline
ütleb: öö ei olnud kogu aeg pime


pühapäev, 22. jaanuar 2017

Küsimused

Teade: ''Täna läheme vanaema juurde.''

Kontrollküsimused:
 1. Kas J on seal?
Vastus: jah, on küll.
 2. Kas J tädi on seal?
Vastus: see pole tädi, ta on J emme. Jah, ta on seal.
 3. Kas seal süüa saab?
Vastus: saab.

''Hakkame minema!''

Khm....ka on siis olnud, et süüa pole saanud?

laupäev, 14. jaanuar 2017

Niu. Niuniuniu. Niuniuniuniuniu...

Mu jumal on lihasööja
Ja kõike, mis põleb ta joob
On tülides  näkkulööja
Lisaks liiderdab nagu loom

Ta vedeles aia ääres
Oli sassis ja räpane
Auk mütsis ja sukasääres
Ütlesin: anna käpake!

Ta selliseks kasvatasin
Nüüd kaen, et polegi viga!
Ma olen hakklihamasin
Ja tema on lihtsalt siga

Votvot.
Mõni päev on elu nagu pärl. Lähed kööki - kõik sujub ideaalselt. Snäkiks valmistad täiesti orgaanilise foie gra, alustades selle muna haudumisest, milles on peidus tulevane hani, kes oma maksa ise toidutegemiseks sulle taldrikule prepareerib. Koristamine...mis koristamine? Ideaalne kodu püsibki ideaalsena, tärgeldatud voodipesuga on ainus mure, et padjapüüri servaga endal kõri läbi ei lõika.

Ja siis on need teised päevad.
Tuled koju, murrad end läbi auklike sokkide kihi köögilaua äärde, pühid sealt maha kuhja näritud leivakoorikuid ning kausiks kuivanud juustuviile, lärtsatad plastkarbi Grossi kartulisalatiga, mille "kõlblik kuni" kukkus juba koduteel, lauale ja saabastes jalgu sinna kõrvale visates kraaksatad "pidu! Ma tõin närimist!"

Täna oli kolmas päev. Ei hanemaksa, ei salatit.
Viisteist minutit und peale kojutulekut vannitoa põrandal, sügav enesehaletsus "Ma olen ju nii kuradi vajalik, tragi ja tubli, aga keegi lihtsalt ei mõista mind", samas aru saades, et ise oled loll ja seejärel totaalne unetus. Mis on selge märk, et ka homne päev läheb sirgelt vastu taevast.

Kas teile on kunagi kerasse kerimiseks kätte visatud lõngaviht, millel ilmselt polegi ühtegi otsa, mida sikutama hakata?
Mul on üks selline just käsil...


pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kergemeelsest rümbast ja lasteaiast

Reedel käis firmas külas vabariigi suudelduim naine koos saatjaga.
Tutvustamiseks pandi ta meie keskele lauale lamama ja arutati pikalt-laialt, kuidas tagada avalikus ruumis lahtirõivastamise vajaduse ilmnemisel lahtirõivastatava privaatsuse maksimaalne võimalik tase.
Olgu-olgu, lõpetan ebatervete fantaasiate kütmise. Külas oli elustamismannekeen Anne koos instruktorist kaaslasega. Kogu õppetunni võis taandada lühikesse kokkuvõttesse: kui tegemist on äkksurmaga, siis ei saa abistaja milleski SUURELT eksida, sest abistatav on niikuinii juba surnud. Eksib see, kes ei tee mitte midagi, tema võtab viimasegi lootuse.

 Reede ennelõunasse sellise koolituse paigutamine muutis osalevad inimesed närviliseks. See, et pool päeva läks ''mittetöö''peale tähendas, et palgatöö tegemine kuhjub ja muutub närvesöövaks sprindiks. Pingete maandamiseks hakati mõistlike asjade tegemise asemel kinni igast võimalusest lollilt itsitada ja sosinal algkoolianekdoote kõnelda.
Mõni ime siis, et koolitusmaterjale sisaldava faili algselt veidi au pihta käiv pealkiri nelja tunni pärast üsna arusaadav tundus. Nimeks oli, muide ''lasteaed''.

Üks küsimus jäi natuke vaevama.
Kui südame seiskumise tõttu on inimene kümme minutit peale juhtunut tõenäoliselt ajusurnud ja lähim kiirabibrigaad jõuab kõige varem kohale viieteist minutiga ning siis pole abivajaja jaoks sellest kasu, kuna teda saab küll panna hingama, kuid juurviljaks jääb ta niikuinii.
Oot, lause venib liiga pikaks.
Siis kas kiirabibrigaadil oleks eetiline teda, tulevadt ajusurnud keha, siiski elustada või jätta see tegemata, hoolimata teadmisest, et praegune patsient võiks olla organidoonoriks paljudele?

teisipäev, 3. jaanuar 2017

Sajast nulli ja kohinal miinustesse

Olgem täpsed - mitte päris sajast.  Viiekümnest võib küll olla. Mitte päris miinustesse...olgu, miinus kaheni ehk ikkagi.
Mulle tuleb harva pakke, ei telli ma ju kusagilt midagi ega pole kombeks ka tuttavatega pakitada (pakelda?), aga oi imestust - pakiteade ajalehtede vahel!
Kas teie oskate oodata ''halba pakki''?
Mina ei osanud.
Ma olin nii rõõmsalt ärevil, kui postkontoris lipiku üle laua ulatasin ja sekund hiljem oleksin paki peaaegu maha pillanud.
Toda käekirja ma tundsin....
Mul on juba tosin aastat üks vihkaja, ta võtab oma kutsumust äärmiselt tõsiselt ja ma olen enam kui kümme aastat oma tegemisi planeerides pidanud arvestama selle haige inimesega kui ühe võimaliku muutujaga ilma, tervise, tahtmiste ja muu sellise kõrval. Süüdistada teda on mõttetu, tegemist on tõesti haigusega. Nüüd on ta tõbi leidnud uue vahendi: pakiga saadetud rõve rämps pluss lisatud nilbe kiri.
Ma olin oma ennatliku elevuse pärast iseenda peale lausa vihane..
Edaspidi juba tean...
Positiivne pool on asjal ka: ma tean, et ta on vähemalt praegu minust füüsiliselt eemal. Täitsa julge on pimedas õue minna, hurraa!