reede, 17. november 2017

Reklaamiminutid



Tulge külla!
Koeru Noortekeskus, 22. november 2017.
Ma ise keedan teile kohvi!

Blogipostitus on tasustamata reklaam ja selle ilmumise käigus ei ole kannatada saanud ükski kodu- ega metsloom, kaasa arvatud see hiirerisu, kes mu lae peal Godzilla moodi lidus.

###



See hetk, mil hibiskusetee on tassis veel sinine
öö riivamas päeva enne päikesetõusu ja linnud on vait
puuleht härmas hommikul oksast lahti laskmas
lapse käsi joonistamas naeratavat suud tühjale paberile
rongi vile undamas kaugel põldude taga enne vihma

Need aegluubis hõljuvad sekundid, mil oled sündmuses kohal.

Kõik ülejäänu on kõigest tuul üle liiva.

***

Aeglane elu.
Kus?
Aeglane elu, aeglane söök, aeglane armastus.
Kogu aeg on kiire, suur tsentrifuug keerleb,  värvid sulavad kokku üheks valgeks rattaks.

Enne uinumist on vaja ärgata.
Enne kui söönuks saad, on toit otsas.
Enne kui armastad, hakkad vihkama.
Enne kui elad....
Värvid. Kuhu jäid värvid...






laupäev, 11. november 2017

Olmemulin



Elu nagu Lumivalgekesel. Kui üksi kodus olen, võin soovi korral ühe öö jooksul kõigis seitsmes voodikeses magada.
Magamiseks jääb sel juhul aega muidugi vähevõitu, hulkurlus võtab oma aja. Muudkui longi, padi kaenlas, mööda maja ringi.
Muide, kas keegi teab, miks mõni muinasjutubard Lumivalgekest kõnekeeles "Lumivalgukeseks" nimetab? Mulle tuleb sellist möödahääldamist kuuldes kohe muna meelde, valk ikkagi. Mis veel meelde tuleb, seda pole sünnis avalikus blogis kirjutada.  Kasutage fantaasiat..oh sa armas aeg, kui räpased mõtted teile pähe tulid, oioi....lõpetage mõtlemine, palun!
Räpastest mõtetest kõneledes - kui mina alles noor veel olin, ei olnud apteekides müüa neid pissipulkasid, millele tekkivad või tekkimata jäävad sinised triibud võrduvad omaaegsete Maride kalendrikestes olevate ristide või nende puudumisega.
Nüüd näen unes, et mulle kingitakse selline vidin ja ma ei oska kuidagi kinkijale ilusasti öelda, et ainus, mis mul säändse asjaga teha, on supi segamine ja mida ma siis peaksin mõtlema, kui pulk supis ligunedes triibuliseks viskab?
Sujuvalt kalendrite juurde jõudnuna...täna oli kummaline kogemus, mil seisime kahekesi kalendri ees, kuhu oli märgitud ainult üks sündmus ja seegi oli pigem toda teist inimest isiklikult puudutav tähtpäev ning mu kaaslane kalendrivaatlemises venitas surmtõsiselt: "Jaa...nojaa...ma uurin, kuhu ma teie ettevõtmise mahutada saan, räägin teistega läbi..."
Saate aru: kalender oli tühi. Ei ühtegi eventi, valged nummerdatud ruudud....
Täitsa luuser olen, isegi tühjas kalendris ei ole mulle aega leida.
Et kuidas elan?
Tänan küsimast, ikka vanaviisi. "Pulmad ja matused, pulmad ja matused..." Mõnikord võib "pulmad" asendada sõnaga "juubel", aga rütm on sama.
USKUMATU aasta.
Olgu tal kiire minek!


neljapäev, 2. november 2017

Tehtu



Vee muudan ma veiniks
kuid su sisse ei näe
Kõrb teha järveks on köömes
Keegi ei küsigi "miks?"
Kui ma tõstan kord käe
Ja päevad muutuvad öödeks
Võta joo minu veini
Ma ei tea, mis su sees
Võta juustu ja viinamarju
Ma ei vaatagi teisi
Sina seisad mu ees
Pakud lootust ja tuulevarju
Oled natuke joobnud
Kuid mis on sinu peas?
Su mõtted on sinu sees peidus
Olen maailma loonud
Su lõin loomade seas
Kuid su mõtteid ei ole ma teinud


reede, 27. oktoober 2017

Vana





Talv tuleb tilgutist lahinal veeni
jume jääb lumiseks, juus läheb härma
jalutuskäigud postkasti või teeni
pikemaks venivad. Tark, tead, ei torma!

Loikudes peegeldub päike või pilved
pilved on paremad, päike saeb silma
valusad puusad ja kriuksuvad põlved
nende pealt ennustab uusaastailma

Vahel vaid harva kui sähvatab mälus
huulekaar, lokk, käe all kuumpehme ihu
kreissaena kiunatab mälestus ilus

Kiunatab saena ja tunne on valus
kunagi ammu, kui mamma tõi moosi...
tunne on sama... vist pisut teistmoodi



kolmapäev, 25. oktoober 2017

Magama



Nii külm on ja talv pole veel ärganudki.
Lahtise aknaga magamine on meeletult mõnus ja kohutavalt jube korraga. Jajah, järjekord on vale: algul on jube, magamine ise on mõnus.
Esimesena libistan teki alla jala.
Nii rumal ei tohi olla, et kõigepealt võtaks käega katsuda, kas on ehk liiga külm.
Niikuinii on külm.
Liiga külm.
Niisiis.
Jalg.
Haaaaaaaahhhhh....nüüd ma tean, mida tundis end jääauku uputama läinud raskejalgne piiga. Pauhh. Tibutagi üle keha, isegi juuksed on turris. Mis juuksed, isegi ripsmed löövad end pulkadena sirgeks.
Juba on jalad teki all. Kas lõdiseda või mitte? Kusagilt mäletan, et lõdisemine annab sooja.
Lõdisen.
Ei hakka soojem.
Samal ajal olen juba peaaegu teki alla pugenud. Tõmbunud. Vajunud. Imbunud.
See hetk, kui piht puudutab jäätunud...no kuidas need muidu nii hammustavad on...jäätunud linu, lööb hinge kinni.
Lämbudes kisun tekki ümber kaela ja üritan end võimalikult munakujuliseks vormida.
Oehhhhh..
Kohal.
Ma tean, et kümnekonna minuti pärast tunnen end juba nagu orav oma pesas.
Maailma lõpp jõuab ka enne kui need kümme minutit läbi saavad.
Tunne on küll selline.

Ja siis märkan, et köögis on tuli põlema jäänud.

#@€€&##√¢¢$¥@##€€!!!!!!!!!!!!


teisipäev, 24. oktoober 2017

Intermeedium kahe tühjuse vahel



Vast vaevalt alustada jõudes läbi kõik
Ei adugi kui hooga lendad vastu müüri
Ka vastuvoolu sõudes kõigest väike lõik
on sinu. Voog hoobi jäljed müürilt küürib


esmaspäev, 23. oktoober 2017

Valija nõuandenurgake



Ma siin olen mõelnud, et...
...me oleme hullusti igasuguste rööbaste küljes kinni, uuendused on välistatud, sest see tähendaks veduri mahasõitu.
Kuna, nagu ammu teada, on innovaatorlus mu keskmine indiaaninimi ja rööpad, mis minu jaoks maha olid pandud on ammu metallivaraste poolt üles võetud ning maha müüdud, siis võtaks endale vabaduse pakkuda Rakvere jaoks veel ühe triki muutumaks traditsiooniliseks meeldivalt tolmuseks eesti väikelinnaks.
Linnus. See pagana võõrvõimu maamärgina keset linna kõrguv kole varemekuhi.
Jube monstrum.
Teate, see tuleks kuhugi mujale püsti panna, selline vallutajate poolt püsti pandud, kole ja katkine kivikuhi lihtsalt ei sobi maakonnakeskuse südamesse.
Kusjuures seisab see koll seal aasta läbi, mitte ainult hooajaliste pühade ajal! Nagu mingi.. maitia.. mošee.
Et mitte sattuda rumalate inimeste rünnaku ohvriks me ei lase linnust lihtsalt teetäiteks vedada, eiei! Friikidele jäägu nende lõbu – olen täheldanud, et Vaala keskuse juures on piisavalt tühja maad, miks mitte kivist kolakas sinna püsti ajada? Kül see koha üles leiab, kes kangesti linnust näha tahab.

Ah, et mida teha tühjaks jäänud linnusemäega?
Kulla inimesed, pange pea tööle – sinna tuleb püstitada midagi ilusat, midagi sellist, mis iseloomustab tänapäeva suurlinlikke arenguid. Midagi sama ilusat nagu on Tartu sammastega kaubamaja (moodsus! Vihje akadeemilisusele!) või  - kujutlege vaid, kui kaunilt selline ehitis juba kilomeetreid enne linnast endast esimeste märkide nägemist silma paistaks – midagi sama võluvat nagu Tallinna giljotiinikujulise tipuga pangamaja!
...mis pani mind omakorda mõtlema, et Toomkiriku kui Tallinna hoonete kõrguse piiraja ülesanne on ajast ja arust. Saku suurhalli parklasse ta mahuks ju, jaa? Ja Rockefeller Buildingu hoone koopia selle asemele...
Julgenuks Pariisi linnavõimud omal ajal jõulisemalt käituda, oleks see metalliladu meenutav Eiffeli torn õigel ajal maha lõhutud. Küll on tore, et meil selliseid uimaseid otsustajaid enam pole. Prioriteedid kenasti paigal, esimesed, kõige tähtsamad valitsemisala puudutavad küsimused kohe lauale ja täiskäik sisse. Inimesi segada ei tohi. Las magavad jalgrataste parkimismajas edasi.



Ma, loll, lugesin perekooli.
Sain targaks.
Nüüd koostan ettepanekut Sipsiku ärakeelamiseks.
 1. Ei poiss, ei tüdruk. Sooneutraalne,  noh.
 2. Helesinine. Mõistate: goluboi!  Kuhu me jõudnud oleme....

Ma tahan maakeralt maha.



laupäev, 21. oktoober 2017

Küsimus laiale ringile



Päikesetõus jäätunud udus. Siin-seal ilmuvad ja hajuvad vikerkaarejupid,  noore muruna kerkiv härmatis lausa krabiseb kasvades.
Suvine lebotool keset kirevaid jäänõeltega palistatud vahtralehti, pehme ja kohev toasoojast toodud madratspadi ja kaelani magamiskoti soojas üsas lebotav mina, suur aurav teetass käte vahel ja silmad mõnust vidukil...


Jeah, muidugi.
Kuurist puid tooma minnes võtan korraga kaasa sodi, mis kompostihunnikusse läheb. Kompostihunniku juurest napsan näpu otsa tühja tuhapange, laon nii selle kui puudekorvi halgusid täis. Toas panen esimese korvitäie puid pliidijalgade alla, tuhapanges olevatega panen pliidi küdema. Tuhk ahjust välja. Tühi puudekorv ja täis tuhaämber kätte ja punuma. Tuhk komposti, ämber teiba otsa tagasi. Korv puid täis, tee pealt garaažist õueluud kaasa ja tuppa.
Käed puhtaks.
Pott tulele.
Kotletitainas valmis plätsida.
...
...
...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Aga kell kaks on kustumise hetk ja siis sõitke või teerulliga minust üle. Mul ükskõik.
Poja pere olevat aiast viis traktorikäru täit lehti minema viinud. Ei mina tea, kas viisid või ei, mina magasin.

Nonii. Ja nüüd siis esimese lõigu juurde tagasi tulles: kuna puulehed on väidetavalt aiast põllule veetud, kas siis oleks ehk nutikas oma hommikune unistus lebotoolist, härmatisest ja kuumast teest üle viia sinnasamasse põllule, lehepolstri keskele?

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Petitsioon


„Ma arvan, et me peame paljusid seadusi muutma!"
„See, mis praegu meie ühiskonnas toimub, ei kannata enam kriitikat. Aina üks edasi-tagasi saalimine käib, kord lähevad massid üle piiri lõunasse, natukese aja pärast on oma imelike kommete, paljulapseliste perede ja saviplönnidest majade ehitamise kommetega tagasi. Samal ajal liiguvad meilt läbi sajad tuhanded rändajad võõrsilt, söövad lauad lagedaks ja kaovad kevadeni, et jälle sama suurte kampadena tagasi õgima tulla ning seejärel kaduda, kahjud meie kanda jättes. Sügisel on kuivatites sedajagu vähem vilja, mida enam neid rüüstajaid läbi on voorinud. Ja kes kannatab? Meie! Meie oleme need, kelle toit väheneb!"
Rahuloev mulin veeres üle koosolekuruumi.
„Meie ühine petitsioon hõlmab sügiseste kliimapagulaste liikumise muutmist. Meil elavad mustad savimaju ehitavad kodanikud jäägu talveks oma kodudesse. Meie saame sellega hakkama, saavad ka nemad! Igatalviste lõunamaareisidega on nad toonud kaasa hulga halbu kombeid,  neile näiteks ei kõlbavat sama toit mida meie delikatessiks peame, nad koonduvad kohalikest eraldihoidvatesse slummidesse ja suhtlevad põhiliselt teiste omasugustega. See on sobimatu!"
Kõnepidaja oli tõsiselt mures. Kohalike kommete ja elustiili põhialuseid kõigutavad rändurid olid juba ammu tema rahva hulgas kõneaineks.
„Sügisesed ja kevadised võõramaalased, kes meie maad kasutavad  ainult nuumapeatusteks, hoolimata meie laste tulevikust, ei ole teretulnud. Meri on vaba, mingu meist kaarega mööda. Piirid tuleb nende jaoks täiesti läbimatuks muuta!"
Rahulolu hääled valjenesid.
Kulin segunes plaksutamisega. Või noh...õrtel istujate sõnniku kukkumine oli üsna sarnane aplausiga.
Tuvila allnokastas oma nõudmise pääsukeste ja hanede rändest tekkinud probleemide lahendamiseks ja tegi selle merikotkale edastamise ülesandeks valgele kukerpallitaja-tuvile.
Merikotkas võttis nii tuvi kui petitsiooni vastu pidulikult lõunalauas.

#*#*#

Igasugune sarnasus päevapoliitikaga on lugejate poolt näpust välja imetud.






teisipäev, 17. oktoober 2017

Pidu



Keset sõnajalgade kõveraid varbaid
Sügissinise kaleda taevaga kaetult
Lahkumispidu me peame ja harva
siin keegi lahkujaist korrakski peatub

Nad meist sööstavad üle, mööda ja läbi
kogu šampuse peame nüüd ise jooma
mis sellest, et hommikul ilmselt on häbi
alles südaööl viimane meist koju roomab

Nii me saatsime kevadet, seejärel suve
Homme sügise järele tõstame klaasi
Üle pleekinud muru või porise lume
Läheb keegi meist nendega alati kaasa


#*#
Twist
#*#


Kuidagi ei saa valimisteemaga lõpetada.
Kui enne valimisi oli mõnede murelike lemmikratsuks suurejooneline „rahvas ei ole loll, rahvas näitab valitsevale klikile koha kätte!", siis nüüd on needsamad uljaspead oma hobuse ja mõõga teisele poole keeranud: „rahvas valis valesti, rahvas on ikka uskumatult loll!"
Kummalisel kombel on kõige tragimad arvustajad need, kes elavad ise mõned sotsiaaldemokraatide poolt ülesehitatud heaoluriigis.
Lillade karude vastu tuld!
Ura, seltsimehed, hangudega käbedasti Toompeale, heinaaeg ei oota!



laupäev, 14. oktoober 2017

Täitsa kannatab paljajalu käia veel, ausõna



Varbad on katki. Mitte "telliskivi kukkus varba peale"-katki, vaid "keegi riivis mu varbaid"-katki.
Seiklesin täna Tallinna ühissõidukitega liinil Ülemiste - Pärnamäe - Rahumäe - Mustamäe - Balti jaam ja teate, see pole teile mingi autosõit trepist treppi ja mõnikord trepist üles ka.
Üldijoontes suutsin ma ennast viisakalt ülal pidada, aga Rahumäel läks asi käest ära.
Esiteks hakkas juba hämarduma.
Teiseks olin ma erinevalt tänasest siiani kasutanud seal käimiseks enamasti aiaauku ("vasakule, paremale, ahah, see prügikast...nonii, siin see aiaauk ongi") Tont teab, mida ma siis teen, kui see aiaauk ükskord ära parandatakse.
Kolmandaks. Kolmas on tingitud teisest punktist, mainin igaks juhuks. Kolmandaks läksin ma kõigepealt kogemata valele kamistupoolele. Bisnisplan nägi ette, et kõnnin aiaäärt pidi ringi surnuaiale peale, kuni õige koha leian. Ei midagi keerulist.
Ring.
Vasakult paremale.
Hämarduvas liivases surnuaias.
Kingad läksid liiva täis ja kuna praegu pole veel talv, ei kanna ma ka sokke.
Algul oli ebamugav, siis jube ebamugav, siis valus ja lõpuks jõle valus.
Vabandan nende paari surnuaias olnud vanaproua ees, kes omaette sajatusi pilduvat ja lombakat aiaääri pidi luusijat Peltsebuliks pidasid.
Seejärel komberdasin üle tee teisele surnuaiapoolele.uus ring aiaäärt pidi.
Paremalt vasakule.
Paljajalu.
Vabandan kõigi homme oma lähedaste haudadelt lehti riisuma tulevate inimeste ees oma palja jala jälgede eest teeradade liivas.
Ei,  neid jälgi ei teinud oma jalanõudega mitte rahul olevad kadunukesed.
Nonii.
Õige koha leidsin ringi viimases veerandis.
Kohe aiaaugu lähedal.
Loll pea on ikka tõesti jalgade nuhtlus. Hea, et mul oli kotis pool liitrit Värskat, sai varvastelt suurema liiva maha pesta.
Kingad on läbi vettinud nagu need saapad, mida kalamehed väidetavalt igapäevaselt püüavad.

Aga kõik, mis plaanis, sai tehtud. Ehk mitte nii elegantselt ja graatsiliselt, kui plaanitud, aga mis vahet seal on?

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Peaaegu



Kas see kleit..? Või äkki need kingad ja kott omavahel...
Mis see siis olgu, huulepulk on laiali (kelle süül ometi?)
Sukasilm jookseb? Ei? Või siiski? Ehk peabki jooksma...kuhugi?
Milleks? Kuhu? Kelle juurde?
Pühin peegli oma peegeldusest puhtaks, temagi on väsinud.
Keegi võiks talle midagi ilusamat näidata.
Kott ja kingad jäävad vaidlema, kumb neist sobimatum on.
Kleit viskub solvunult nuttes kappi tagasi.
Sukasilm on ainus, kes ei peatu. Muudkui jookseb kuhugi.
Keset seisvat elu.

teisipäev, 10. oktoober 2017

Tuulevaikuse lõpp


Tuulevaikus, ikka veel tuulevaikus. Mitmes kuu see juba kestis? Kolmas kindlasti.  Mine tea, ehk hoopis kolmas aasta, mitte kuu. Ah, päevad olid nii sarnased, tuul ei puhunud juba kaua, vabalt võis ka aasta mööda lennanud olla.  Või kaks.
Kolm vist veel mitte, aga samas...kindel ei saanud olla milleski.
Meremees oli laevas üksi. Kahemastine kaljas ja üksainus mees, tüürman isegi ei proovinud midagi purjedega ette võtta. Ah, mis vahet seal on. Kasutud närakad, laev seisis kui merre kinni valatud, isegi ei kõikunud.
Tüürimees jalutas aeglaselt tüürpoordi.  Alla vaadates paistis sinine vesi, isegi need vähesed lained, mida vetepind kandis olid paigal. Vesi paistis läbi, põhi tundus olevat üsna lähedal, isegi ühe vasarhai kitsas selg kumas läbi vee. See hai oli mehe meelest samas kohas olnud kõik need pikad päevad, mil laevuke tardunult vee peal seisis.
Päike oli tõusnud mitu tundi tagasi, juba hakkas kõrbeõhku meenutav leitsak tekilaudadest tõrvahaisu välja  kiskuma. Talveti oli kergem, päevad olid lühikesed ja hämarad, kuid liiga külmaks ei läinud iial.
Tüürimees otsis varjulisema paiga ja heitis end päikese eest peites pikali.
Mõnikord tundus talle, et kusagilt kostavad inimeste hääled. Muidugi andis ta enesele aru, et tegemist oli üksindusest tekkinud meelepettega. Kustkohast ulgumerel need hääled ikka kosta said, aga seda, et mehed ennegi liga pikas üksinduses imelikke asju kuulma ja nägema hakkvad, oli ammu teada.
Niikaua, kui ma aru saan, et sellised ajad pole päriselt, on kõik korras, rahustas meremees ennast.
Kauged kumisevad hääled.
"...võta...köögis.....õue"
„tule...on ..almis.."
Uskumatu, mõned sõnad kõlasid üsna selgelt.
Meremees kehitas õlgu ja keeras ennast tekile pikali, tõmates purjeiidest jaki telgina pea kohale. Nii tundus päeva lõõm talutavam. Tukkumiseks oli aega iga päev.
Nii need päevad muudkui kulgevad, mõtles mees. Midagi ei muutu, midagi ei juhtu, sama hai kuude kaupa sama laine all,  sama köieots reeligu küljes ripakil, ainus muutuv asi olid aina hallikamaks pleekivad purjed.
Meremees oli kannatlik. Ta oli oli oma elu jooksul kuulnud palju jutte suurtest, mitte nii suurtest ja lausa väikestest mereretkedest, alati ole neis nii tuulevaikust kui marutuult. Tema asi oli lihtsalt oodata, millal ilm pöörab.
Kuigi...
Ta oli laeval üksi.
Väga üksi, laevakassigi ei olnud ja ainus hingeline silmapiiril oli toosama igapäevane hai. Kui tuleb torm, siis mida ta teha saaks? Ta oleks lihtsalt laine tipust kistud vahutort tuules..
Jah, parem juba vahutort kui praegune oleskelu. Ükskord on kõigel kord ots ja mis seal vahet on... küll saatus teeb kunagi oma liigutuse niikuinii.
„ma ...kus see elukas?"
„minu toas...peale..."
Oh neid viirastushääli. Omamoodi lõbustav oli neid kuulata, kujutleda, mida kummituslike häälte öeldud lauselünkades olla võiks, kes küll rääkijad on, mida nad parasjagu teevad.
Ajaviide seegi. Liiga pikk üksindus mõjub lihtsalt igaühele isemoodi.
Peaasi, et ise ikka aru saan, mis päris, mis mitte, mõtles tüürimees ja kohendas jakihõlmast tehtud telki pea kohal. Uni tikkus peale. Mis seal siis ikka, ega midagi mõislikku ei  olnud teha niikuinii.
Tüürman ärkas selle peale, et laev liigutas ootamatult.
Tuul! Ometi kord tuul!
Välkkiirelt kargas meremees jalule.
Taevas oli tume,  triibuline pilvemuster liigutas end selles kiiresti, kiiremini, kui laeva ootamatu õõtsatuse järgi arvata oleks võinud. Ülalt kostsid rütmilist urinat meenutavad helid, laev kõikus uuesti. Nüüd juba palju tugevamalt, kummaline oli selle juures tajuda, et hoolimata laeva visklemisest ei olnud tuult ei purjedes ega juustes tunda. Pilved, müra ja kõikumine, ilma õhu liikumiseta, ilma veepritsmeteta.
Pootsman vaatas taevast. Midagi oli valesti.
Laev kõikus aina ärvardavamalt, taevahääled kord vaibusid, kord olid kerkisid pea kõrvulukustavaks, aga need pilved...tüürman klammerdus reelingu külge, tugev visklemine segas nii püstiseismist kui pilgu fokuseerimist, aga siiski.. taevas VAATAS teda.
Suured rohelised silmad, pilkumatute laugude ja apla läikega silmad vaatasid otse pilve seest meremeest.
Tüürimees jooksis laeva ahtrisse, et näha, kas... Jah, silmade ainitine pilk oli just temasse klammerdunud.
Esimest korda alates tuulevaikuse algusest haaras meremeest hirm.  Kõike oli ta oma elus juba näinud, arvas ta varem. Kõike. Tormi, mis murdis maste kui karjapoiss kõrsi, tuulevaikust, mis tarretas mere, karisid, mis oma nugateravate sõrmedega viilutasid laevaplangud küttepuudeks, mereloomi, kes olid suured kui saar ja mereloomi, kes paistsid läbi, kuid oskasid tappa.
Silmadega taevast nägi tüürimehe esmakordselt.  Vähe sellest – ka kuulnud ei olnud ta sellest mitte kellegi teise käest. Urin muutus seda võimsamaks, mida rohkem meremees laevapardal liikus. Paigal seista ta paraku ei saanud – kaljas viskles küljelt küljele, vahepeal ootamatult kord ahtrit, kord vööri üles visates.
Kuni äkki laev enam ei õõtsunud.
Kuni äkki laev hoopis kukkus kuhugi pimedusse.
Langemine tundus kestvat igaviku.
Kukkumise hetke tüürimees õnneks enam ei tajunud, löök oli liiga tugev, Viimasena jõudis ta kõrvu hääl, mis meenutas korraga nii õhukese sügisese jää purunemist laevavööris kui kristallist pokaali vastu seina lendamise häält.
Veel tundis ta tuult.
Tugev puhang, mis lõi lehvima ta ammu pügamata juuksed ja meremehepükste kulunud sääred.
„Ometi kord", jõudis ta veel mõelda.

„Emaaaaa! Kass ajas vanaisa laeva akna pealt maha!"
Poisikese hääl oli korraga nii ehmunud kalli laevukese purunemist nähes kui rõõmus, et kadunud kass ei olnudki uksest välja lipsanud, vaid lihtsalt teise tuppa pugenud.
Kõuts ise kössitas katkises pudeli kildude vahelt paistva laevukese kohal, poisile tundus hetkeks, et kassi hammaste vahelt paistis mingi pleekinud meremehesinise rõiva tükk.
Vaigust valatud lainetest välja murdunud puust vasarhai oli peaaegu ukseni lenanud.





laupäev, 7. oktoober 2017

Eremiidistumine




Mõned nädalad tagasi oli meie firmal sünnipäev. Veerandsajas aasta sai oma nišis möllamist täis.
Sünnipäevapidu tehti ja puha.
Käisin kohal minagi, pidu ei saanud sugugi. Nelikümmend minutit tiksusin ära, siis andsin alla, äraminek oli ehtne põgenemine.
Täna on Kalju Lepiku luulevõistlus, kohe siinsamas, kodu lähedal. Panin end aegsasti kirja, hommikul tegin end ilusa(ma)ks ja läksin kohale.
Kümmet minutitki ei läinud, pagesin ka sealt.
Mul oli tõsiseid raskusi isegi rääkimisega, mõisa fuajees olev daam võis mind mu artikuleerimata kõne tõttu täiesti vabalt joobnuks pidada, korrus kõrgemal olin üldse võimeline ainult sõrmega oma nimele nimekirjas osutama, paar minutit pärast istuma sättimist tundsin, et kui ma nüüd minema ei saa, siis lämbun.
No kes see ikka lämbuda tahab? Lasin jalga.
Asi läheb aina hullemaks. Üksi olen ma vana rahu ise, mul on mugav ja turvaline olla, kuid juba mõte minna kuhugi, kus on ka teisi inimesi, kes (see on veel kõige hirmutavam) võivad minuga äkki isegi juttu ajada tekitab hirmuhoo. Sugulastega suhtlen, tööl on tekkinud rutiin, mis võtab paanika maha, aga igal pool mujal tekib reaalne füüsiline tõrge.
Juba ei taha ma aastakümneid tuttavad olnud inimesi näha. Kinnominek on probleem, teater...appi, seal on ju vaheajad ja palju rahvast...
Jah, ma tean, see on haigus. Aga kas teie ikka teate, et arst, kelle juurde ma minema peaks on ju võõras inimene...muig....

Pealekauba mulle meeldib üksindus. On alati meeldinud.
Kuid varem tulin ma siiski ka inimestega normaalselt toime.
Nüüd....
Ma pean sel kuul autoga ülevaatusele minema.
Nalja teete või, seal on ju teisi inimesi. ....

kolmapäev, 4. oktoober 2017

Valimistest. Emotsionaalselt


Ma olen sisseveetu tütar, roosa erakonna pooldaja.
No mitte nii teravalt, muidugi. Eesti sotsiaaldemokraadid kablutavad praegu ringi, kummaski jalas plekkpang, valimispropaganda maha viksitud vastandumisele suunatud erakondadelt ja selle asemel, et keskenduda sellele, mida nemad teeksid paremini visatakse letti teiste valestitegemised.
Pluss veel parteiliidri jumalakompleks.
Kõigest hoolimata valin ma neid ikkagi.

KOV valimiste puhul ma ei tea veel, keda valida.  Kohalikel omavalitsejatel on kulunud aur riigiga kohtuskäimise peale, enamik kohalikest oli küll nende poolt, aga mida teeb tuul müürile ja meist saab ääremaa ääremaa. Kõigi nende lootuste ja ootuste ajal jäid omavalitsuse kandidaatide reklaam lahjaks.
Külavärk, inimesed on teada, kui lipikuga kuudis olen, siis otsustan.

No ja kui juba sellised teemad aknalauale ritta seatud on, siis tolle esimese lause väljakirjutamise põhjusest ka pisut.
Elik siis pagulastest, pagulusest ja väitest, et „oleks pagulased meie kultuuriruumist, võtaks me neid avasüli vastu."
Ise ka usute, ütlejad?
Mu isa pere oli pagulaspere Karjala kannaselt.
Mitte kaltsupead, neegrid või pilud (meelega kasutan „nende" sõnavara), keda meile lasta ei tohi, sest nad on ju võõrad, ei kõlba meie kultuuriruumi. Täitsa tavaline luterlastest maapere, viis last ja ema. Isa oli seal, kus sõja ajal mehed olid. Surnud, kadunud või rindel, ma ei tea, ausalt. (Mu ema täpsustus kommentaaridest: vanaisa suri Kingissepa koonduslaagris)
Pärast esimest hakklihamasinat oli järgi kolm last ja ema. Kaks tütart - õrnas eas neiud - ja poisike koos emaga.
Eestis. Samasuguses kultuuriruumis, millest nad tulid.
Kui sõda üle veeres, veeresid ka nemad. Kohtla-Järve külje alt    Kloogal (ema täpsustus kommentaaridest) oli sakslaste loodud koonduslaager,  mille kohale jõudes võtsid kasutusele venelased ja kuhu pandi algul sõjapõgenike pered, mis jaotati peatselt Lõuna-Eesti taludesse sulasteks.
Siit lõpes venelaste vastutus ja algasid eesti kohalike tehtud valikud.
Kindlasti kasutati mingit muud sõna kui „sulased", sest ega siis mingid pursuid enam oldud.... Ema pojaga ühte tallu ja tütred kuhugi eraldi. Pojast niikuinii tööks ju asja polnud, eks  karjaseks ja hagu tegema ja põllule ja aiamaale sai teist küll pandud, aga ülearused olid pagulaste lapsed niikuinii.
Tütarde elust oleks palju kirjutada. Ma parem ei tee seda.
„Meie kultuuriruum".  Minu eesel. „Pagulased tulevad meie naisi vägistama".  Ega siis meie nii teinud! Veel üks minu eesel.
Peale sõja lõppu oli üks võimalus, aken ajas (ÜKS VÕIMALUS!), mil sõjapõgenikele Soomest anti võimalus repatrieeruda oma kodumaale. Selleks jagati külanõukogudesse laiali paberid nimekirjadega inimestest, kellel see õigus oli.
Teate, kui paljudel juhtudel jäeti need paberid lauasahtlisse, sest ega siis tööjõudu tohtinud ära lubada?

Vanad asjad. Kes vana asja meelde tuletab, sel 50% nägemisvõimest elimineerida!
Seega palun rumal jutt „oleks nad meiesugused, küll me aitaks neid, oi, kuidas aitaks!" endale hoida. Seniolnu valguses, ütlejate maailmavaatelisi eelistusi teades... aitavad-aitavad..!

Üks häiriv tähelepanek:
FB-s on mul mittu tuttavat küpses keskeas inimest, kellele meeldib postitada tundelisi GIF-e teemadel „me oleme kõik ühe jumala lapsed" ja „õpi enne inimest tundma, heida eelarvamused kõrvale" ja siis KÕMM! tuleb vahele loosung „mustad ahvid Aafrikasse tagasi!" või „peded tuleks t...lpidi üles puua, teevad muudkui oma propagandat!".
Aa, ja see ka, et sotsid on by default peded, kommunistid ja tahavad tervet Aafrikat Eestisse vedada.
Härrased, ilmselt siis olen mina ka Aafrikat tühjendada sooviv kommunistist pede.






laupäev, 30. september 2017

Ei_vali_sind_mees




Heh, valimised tulemas, juba on näha.

"Teised lubavad, meiega tegeletakse"
"Bensiin osta ise, tuld anname meie"
"Isamaaline jõuk kogu eestis!"
"Õige pöörased!"
"Mu linn vajab sind!"
Vabandust, lihtsalt ei suutnud vastu panna,  olen loosungite vastu törts allergiline.

Kui ma valin riigikogu, siis valin ma maailmavaadet.
Kui ma valin kohalikke juhte, siis valin ma inimest, keda tean olevat huvitatud kohaliku elu edendamisest.
Aga kui kohaliku elu edendamise eest seisja on pugenud samasse tikutoosi mulle kõige eemaletõukavama maailmavaatega erakonnaga, siis ma isegi ei kaalu teda kui kandidaati.

Pähklid on maiustus, millest ma ei suuda ära öelda. Välja arvatud juhul, kui nad on kukkunud kuhugi...no näiteks kemmergu lampkasti.



kolmapäev, 20. september 2017

Läbipaistvus




Kas te kardate mind? Või paistan ma läbi?
Mitte nagu vesi, ei, mitte nii säravalt.
Mitte nagu klaas, ei, mitte nii klaarilt.
Mitte nagu õhk, oi ei,  mitte nii häirimatult ja olematult. 
Paistan läbi nagu novembrikuine mets 
Küürus 
Külmetav 
Vettinud 
Okste punsunud veenid ronimas näoni välja 
Kõik murdunud tüükad näha, meenutamas olnud valusid 
Kõik tühjad linnupesad alasti, need on mineviku õnne maamärgid 
Jah, te kardate mind 
Nagu kardate luukeresid, mis vihjavad teie endi tulevikule 
Nagu kardate kevadist räpast lund, mida keegi puutuda ei taha 
Ma kardan ise ka 
Pööran näo iseendalt ära 
Vaatan teid 
Olevaid







laupäev, 16. september 2017

Rahutus




"Mis meist saab?"
Pehme soe sammal selja all oli mugav, hiljuti söödud mahlased puuviljad tekitasid sumisevunise küllastustunde,  kergelt vastu külge puutuv nohisev mehekeha ei lasknud end liiga üksildasena tunda.
Paradiis.
Paradiis väljaspool keha, kuid peas kripeldas rahutu segadus.
"Mis sa arvad, mis saab?"
Ei jäänud nüüd mehel üle midagi, esimese küsimuse ajal oli tal õnnestunud magaja nägu teha. Teise küsimusega kaasnev küünarnukimüks võttis sellegi võimaluse.
"Mis saama peaks? Kõik on ju korras, suurepärane! Tahad mingit muud puuvilja? Vett, mahla?"
Naine ohkas ja pööras selja mehe poole. Tollel oli kõik selge, peaasi, et söök ja uni korralikus rütmis vaheldusid.
Milleks talle üldse naine? Mehel ei tekkinud kunagi mingeid kahtlusi, tal polnud iial kõhklusi, naine ei olnud eal kuulnud, et mees oleks midagi küsinud. Hea selge lihtne maailm.
Naine avas silmad. Õige lähedal paistis hirveema koos kahe tähnilise tallega.
"Ilus..."
Tallede ema heitis rohule,  talled pugesid ta külje alla,  parema koha pärast omavahel pisut kembeldes. Tegelikult said mõlemad mõnusa pesakohta, pisike pusimine oli pigem mäng.
Ülalpool, madala puu okstes algas mingi sibelemine. Naine pööras pilku. Väike kirju lind lendas nokatäie seemnetega osaharude vahele ehitatud pesa servale ja summutas sealt tõusnud nelja hiigelnoka tekitatud kisa oma nokatäie lärmavatesse avadesse toppimisega.
Ohates sulges naine silmad.  Päev-päevalt oli ta aina tihedamini tundnud, et tema elust on midagi puudu. Kõigil loomadel olid pojad. Rebasekutsikad, põdravasikad, kitsetalled, linnupojad. Inimesi oli vaid kaks.
"Kuule, miks meil poegi pole?" pööras naine end mehe poole.
"Mida? Milleks?" mees oli korraga nii tülpinud kui üllatunud.
"Vaata, kõigil on pojad, meie ainsana oleme kahekesi...?"
"Mis meil niimoodi viga on? Söök on, jook on, soojus ja uni on, elu on lõputu küllastus."
Lõputu...
Naist rabas äkki selle sõna sisu. Nii jääbki, mitte kunagi ei muutu midagi, mees jääb igaveseks tema kõrvale pehmele samblale nohisema, vihm sajab alati öösel seal, kus neid pole või on ihusoe, puviljad on igavesti küpsed ja hirvedel on alati talled. Nemad mehega on igavesti kahekesi.
Lõputult.
Naine tõusis vaikselt, et mitte meest segada ja läks jaheda vee allika juurde.
Veevool rahustas, naine jahutas ennast vees ja lubas hiljem end tuulel kuivatada. Kivil seistes ning juukseid kätega tuule hoolde harutades uitas ta pilk üle kõrvalasuva lagendiku.
See puu.
Pisike igerik, erinevalt teistest sihvakatest veatutest aia taimedest korbase koore ja pragulise tüvega kõver taimeäpardus üheainsa vissis ja plekilise viljaga.
"Seda ei tohi võtta!"
Jaa, naine mäletas neid sõnu. Mis salata, sellise välimusega toitu ta ei tahtnudki. Tema toit oli plekitu, mahlane, küps ja magus, tundus, et tolle kõveriku vili oli kõike vastupidist.
Plekitu, mahlane, küps ja magus vili. Naine tundus, et...imal. süda ihkas äkki midagi teravamat, teistmoodi elamust.
Äkki just see vili on ideaalne?
Eneeselegi märkamatult avastas ta end aia inetuima viljapuu juurest. Nagu unenäos tõusis käsi. Noppis vilja.
Maitse oli ootamatu. Siiani oli naine süües tundnud vaid maitset ja täiskõhutunde tekkimist, siis nüüd...nagu torm oleks läbi keha puhunud. Ootamatud soovid, tunded, teadmised pääsesid kinniste uste tagant valla.
Esimest korda teadis ta, mis on vabadus ja mis selle eest maksma pidi...
"Mis sa teed siin?"
Mees oli ärganud ja naist otsima tulnud, varem oli ju küljeluu alati ta kõrval lamanud, kui ärkamise aeg oli. Esimest korda oli samblas vaid lohk...
"Võta!"
Naine andis hammustatud vilja mehele. Mees oli harjunud temaga suutäisi jagama, unisena hammustas ta pakutud suutäie.
Ja.....
Läbi ta keha tormas tuli. Tal oli täiesti ükskõik, kas vihm sadas ta pea kohal või mujal, kas lähedal kasvas ploomipuu või oli põõsa all maas meloni kasvupaik, kas sammal oli parassoe või mõnusjahe.
Sest...
"Eva!"
Seda pilku ei olnud naine ta silmis kunagi näinud, kuid ta teadis - täpselt see oli ta elust puudu.
Juba lamasid nad samblal, mis oli ootamatult kare ja teravaid tüükaid täis, aga neil oli ükskõik. Nii lähedal teineteisele ei olnud nad veel kunagi olnud.
Vimane päev Eedeni aias.





reede, 15. september 2017

Möödalask (jeremiaad)




Sa pead lapsele andma suured tiivad
Öeldi
Nende tulevik on ainult sinu kätes
Räägiti
Sinust kõrgemale need tiirud viivad
Hoiatati
Juba uksel pead andma suuna kätte
Kästi


Oma tiibadest valuga sulgi ja luid
Rebisid lastele aastaid ja aastaid
Saagisid lennuradelt laanetäis puid
Ja ikkagi läksid nad jala. Saatan!







neljapäev, 14. september 2017

Vaikus



Vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Kaugete rongide hääl ennustab vihma, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Ritsikate sirin on kui tinnitus peas, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Keegi ei ütle, et see on hea ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju naerataks.
Keegi ei ütle, et see on halb ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju vaidleks.
Keegi ei ütle midagi.
Vaikus on nii tihe, et seda seina on näha.
Mida ma veel ootan?
KEEGI EI ÜTLE MIDAGI.
UNUSTA ÄRA.


***
NB!
Ei ole seotud praeguste mõttetuste kommenteerimisega, seega ärge võtke isiklikult.











kolmapäev, 13. september 2017

Broileri unelaul



Näib - olen üsna nõutu lind
Jah, lendan öös, ükskõik, mis hind
Sest olen hindamatu just
ja ainult üks mu hinnatust
teab hinnata.
Kuid hinnaga
on broiler letilt vinnata...



Maine hävitamine



Kui inimene on juba pisut üle kolmekümne aasta vana, siis hakkavad mootori erinevad a-osad logisema ja niikaua kui pole b-osade vastu vahetamiseni jõudnud, pole muud teha kui kasutada paksemat õli või töötada vaiksematel pööretel.

Noh... üldiselt olen ma uunikumi kohta enam-vähem heas seisukorras. Ei kurda väga.
Eile hakkasin kurtma, see vajadus käib hooti kallal. Jube paha oli olla,  töölt tulles ei suutnud kohe sõitmagi hakata, ägisesin vaevatult röötsakil rooli peal,  kui liikuma hakkasin, oli esimene sõit poodi soodat ja vett ostma.
Sõitsin soigudes poest kaugemale, surnuaia vahel oli sobiv koht teeveeres seisma jääda ja esmaabiga alustada.

Mul on ALATI nuga autos. Alati.
Eile ei olnud.
Küüneviil oli seega noast järgmine terariist. Soodapaki katkusin sellega lahti.
Mul on ALATI lusikas autos. Alati.
Eile ei olnud.
Lusikaks kõlbas kahekümneeurone, kallasin kuhja soodat sellele. Palju sai.
Autouks paokile ja pool kuhja tuulde.
Ikka oli palju.
Uuesti autoukse vahelt osa lendu.
Ülejäänud suhu. Jube vastik maitse, läkastama võttis, hammaste vahelt lendas osa puru rinnaesisele ja kleepus valust higisele näole.
Keerasin kiirustades veepudelil korgi maha, käed olid  kobad ja pudel kukkus korraks põrandale. Ma ei olnud poes tähele pannud, et olin vurtsuga vett ostnud, no vähemalt korki maha keerates sain sellest kohe teada.. Nägu märg, jakk, püksid, auto – kõik ladisevat auklikku jooki täis.

Siis vaatasin peeglisse.

Higi ja vesi voolas kaamet nägu pidi alla, nina all ja lõual oli jälgi valgest pulbrist, sõrmede vahele  surutud paberraha oli sama puruga koos...





Mnjah.




teisipäev, 12. september 2017

Pekist. Kangekaelselt




Näh, purjus liblikaid on õu taas täis
Ja igal õhtul küsib kõrvits tekki
Päev- päevalt pikemaks läeb kleidikäis
Ning mäger kogub tagumikupekki
Tuul kiilaks nühkinud on kõrvelille
Ja naiste huuled kuivatanud jooneks
Seks sügiseks on tedremängupralle
Meilt võetud unede ja mälu hooleks

***

Ma ei kommenteeri.
See on vaevalisem kui ma arvasin.
Ei anna alla!
(Veel)

***
Lisan: kes juhuslikult siia satuvad, ärge laske end segada.
Mu aju on lukus või külmunud või minestanud...võibolla ka mitte aju, äkki on hoopis hing või emotsioonid, tunded..mis iganes.
Ma siin...ma siin kolgin seda uinujat jalaga, loobin kividega ja katkun juustest. Õrnalt sakutamine pole siiani sidanud.
Ega ma eriti ei imestaks, kui Pegasusel sai lihtsalt villand. Lajatas kabjaga ja asi ants.
Teate küll...„Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“

Mina olengi




Mina olengi tuul
Olen vihm
Olen öö
Virvatuli su tumedas hinges
Olen õun loodud puul
Mille järele ihk
Voorust sööb
Kui meel pillikeelena pinges
Aga ma veel ei tea
Süda klopib
Mis saab
Kui ma lukud kord lõhun ära
Ükssarviku peast
Tehtud topis
On maas
Las siis läheb ka lombakas mära




***
Proovin ühe nädalase väljakutsega.
Ise ennast kutsungi, kes tunneb, et tahab on ka kutsutud.
Seltsis segasem(ad).








esmaspäev, 4. september 2017

Täiskuueelne aeg, hullud on lahti




Täiskuu hakkab vist lähenema?
Leidsin täna oma postkastist kirjakese :"Kas sa oled surnud?"
 Võttis kohe mõtlema...vist ei ole? Aga mine võta kinni, äkki siski olen, keegi pole seda mulle lihtsalt julgenud öelda.
Kui näpud küljest kukkuma hakkavad (lubati sooja nädalat, see peaks ruttu toimima), siis tean täpsemalt.
Kiri oligi niisugune lakooniline, olin veel kasinama sõnaga ja jätsin sellele vastamata. Las küsija nüüd nuputab.

Sügis on käes. Õunte südamed tuksuvad ja pohlade punane veri muudab mättad suve mõrvapaigaks.
Oligi nigel suvi. Paar tedretäppi ta põskedel jäävad õnneks heas mõttes meelde.

Peaks elama hakkama. Jälle. Muidu pärast enam ei viitsigi,  vedelen ja korrutan peas mantrat "tehtagu!" Siis pole enam vaja küsida "Kas sa oled surnud?", siis võib tolle lause taha hüüumärgi lajatada. Vabalt.

Muuseas, varsti tuleb talv. Määrige suusad ära!
Homme hakkan elama.
Praegu..praegu justkui köhin häält uuesti lahti.
Kannatage ära. Või ärge kannatage, valik on teie.





reede, 25. august 2017

Ei taha




Natuke hirmu krõbiseb juba peas.
Veidi enam kui nädal tagasi tundsin ma töölaua taga täiesti klaasteravalt, et kui ma nüüd ja kohe puhkust ei võta, siis põlen ma läbi. Väike tühine särtsatus ja järele jääbki kest.
Õhuke, läbipaistev, mootoriga. Ilma igasuguse mõtlemisvõime ja vaba tahteta.
Vedas, tõsiselt vedas, et oli teiste inimeste "puhkuseauk" ja ma sain ennast sinna vahele toppida.
Firma põhimõtteliselt ei vaata hästi soovile puhata terve kuu järjest. Mh, ma väljendusin ikka väga leebelt.  Natuke selgemalt väljendudes: kaks korda aastas saab üks nädal järjest tööst eemal olla ja tänu sellele, et seadus sunnib vähemalt ühel korral aastas lubama töötaja puhkusele minimaalselt kaheks nädalaks, saab korra aastas kaheks nädalaks aja maha võtta. Juriidilises keeles nimetatakse seda "kokkuleppeks".
Küllap teate, kuidas need kokkulepped sünnivad.
Teisipäeval või kolmapäeval saavad minu selleaastased kaks nädalat läbi, uut puhkust enne järgmist aastat ei tule ja ma olen ikka veel täiesti töss. Pealekauba hakkan juba praegu tundma, kuidas uuesti töölemineku hirm ja pinge ennast üles kruvib.

Mulle meeldib mu töö, ma oskan seda ja töökaaslased on toredad, aga see koorem on kas tõesti aja jooksul liiga suureks kasvanud või olen mina palju lollimaks ja aeglasemaks jäänud.
Mine võta kinni, üks konna keetmine kõik.

Täna olen maganud umbes viisteist tundi. Rekord on selle puhkuse ajal kakskümmend üks tundi und ööpäeva jooksul.
Ma pole välja maganudki.
Või siis on tegemist mingit peenemat sorti eskapismiga, poen reaalsuse eest unne peitu.

Jah.
Niuviuvingving....
Selline olengi.
Ei tahaks olla, aga...

neljapäev, 24. august 2017

Lizzalt nisma




Käisin nädal tagasi pulmas.
Isiklik asi, väga jagama ei hakka, aga kummalisel kombel on pärast pisikest settimist ühe kõiga südamlikuma hetkena jäänud meelde tordilõikamise ja tordihaukamise vahele jäänud spontaanne külaliste poolt lauldud Aafrika unelaul:

"...in the jungle, the mighty jungle
The lion sleeps tonight
In the jungle the quiet jungle
The lion sleeps tonight

A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh
A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh
A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh
A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh The lion sleeps tonight

Near the village the quiet village
The lion sleeps tonight..."

 Nutukohti oli teisigi, naerukohti ka, aga et niimoodi ja korraga....

esmaspäev, 21. august 2017

Uni



Tuleb aeg ja me näeme kuis tõuseb meri
Vesi tuleb ja tuleb ja tuleb
Algul kahlame vooluvees põlvedeni
Lõpuks laine me silmadki suleb
Reval tornhaaval vahtu kaob hääletuna
Tornitippudest jälge ei jäägi
Munamäelt paistab vesi nii ääretuna
Tuleb talv, tuleb külm, tuleb jäägi
Külma kaane all Viljandi ordulinnus
Lambad hooga kõik uhutud  järve
Pärnu kohal on kükakil tormilinnud
Läbi jää kaemas katuste värve
Raadilt Ropkale vird vangla okastraati
Kinni pununud on muhu tanud
Narva promenaadil on rikkunud vaate
Jaanilinnast veerenud vagun
Ainus hääl ongi hõredad linnuhõiked
Ajapikku need vaikivad hilju
Mere uduses põhjas siis pikali kõik me
Kes praegu haarame elu vilju




No ei ole rütm õige.
Lombakas.

pühapäev, 20. august 2017

Kõrvaharkidest, kanadest ja karmast



Vannitoa aknalaud on kaetud kaneelikihiga, sest pisikesed mustad sipelgad leidsid, et aknaraami all on tore kuiv koht kuhu ehitada kodu endale ja oma paarikümnele tuhandele päris- ja poolõele. Olgu, tegelikult ma sipelgate sugu ei tea. Äkki on eimiskid, eunuhhid või geneetiliselt emased, olemuslikut vanapiigad?
Äh, kahekümne esimene sajand, on, kes tahavad.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Nonii.
Kaneel. Jah, nad ei ületa seda barjääri. Ma ei tea, miks, vist on kaneel nende jaoks või nende arust mürk. Jah, mul pole südametunnistusepiinu, sest hoolimata teadmisest, et tegu ei ole eriti vastikutest parasiitidest vaaraosipelgatega ei ületa nende nunnufaktor "awwww!" lävendit ja surnud (maha löödud) sipelgas ei tekita soovi teda maha matta.
Väga kvaliteetne budistimaterjal ma seega pole.
Ega budistidki oma teiste elusolendite elu säästmise põhimõtet nendesamade säästetavate pärast ei rakenda, see on meie, lääne inimeste komme teistele oma kaunismõtteid pähe istutada. Enda, ikka enda eest on igaüks väljas, ka putukate peletamiseks kellukesi pahkluude ümber kandvad pühamehed. Kes teeb teisele elusale viga või tapab kellegi, mis liigutab ka muidu kui tuule abil rikub OMA karmat. Mine sa hullu tea, tulevikus võib eriti nigelalt minna ja surm pole mingi sipelgamuna katkiastumise pärast enam samm sansaraast välja. Vaat kui sünnid karma lunastamiseks liblikana, kelle rööviku sipelgad juba enne nukkumist nahka panevad.
Manjana arutles mõni aeg tuimusest, noh, et need, kes söövad liha, on tundetumad ja nii edasi. Äkki ongi. Äkki ei ole.
Budist, keda (jälle) lääne inimene peab tihti elusate olendite säästmise näidismudeliks ei söö liha kahel põhjusel: traditsioonid (kuumas kliimas on liha söömine sandi säilivuse tõttu riskantsem kui taimse toidu söömine, aga see on lihtsalt mu isiklik teooria sellise traditsiooni kujunemise kohta) ja teine põhjus on ikka see isekas omaenda karma eest hoolitsemine. Muidu on tal tuimalt ükskõik. Kui sina sööd ta kõrval peekonit, siis ei tule ta sulle epistlit pidama, et "siga on ka inimene!". Tal on suva, mida sa oma karmaga teed ja seda siga ei tapnud ju tema, on ju nii? Siga on otsast otsani sööja probleem.
Ahjaa, tuimus. Ma olen siga tapnud, põhjuseks toiduvajadus. Ostsin paar põrsast, nad olid nunnud, söötsin nad parajateks sigadeks, kelle nunnutase oli juba tunduvalt madalam ja keerasin nad selleks, et mees saaks neil vere välja lasta kolaki külili. Mõnikord juhtus, et mehel lõi rapsimise tõttu hing kinni ja ma pidin ise viimase torke tegema. Mu meelest olnuks julm jätta asi poole sorkimise pealt katki. Paneme plaastri peale ja teeme teine kord jälle?
Mul oli vaja liha, et toita oma nunnusid lapsi. Siga oli mu jaoks nagu liblikaröövik sipelgate jaoks.
Nii. Kas ma olen juba piisavalt vastik?
Vastik olemine pole mu eesmärk. A välja tuleb hästi, eksole?
Praegu on kõrvaharkide aeg. Isegi tuppa eksivad teinekord, ja siis veel sellised kõva koorega mardikad, kelle nime ma ei tea, kes lendavad pimedas põrinal avatud aknast sisse kukutavad end kolksuga kuhugi. Põrandale või tekile või näkku.
Ma ei tapa neid, ma korjan nad paberilehega kokku ja viskan teisest aknast välja. Teisest aknast seepärast, et ehk nad satuvad segadusse ja eksivad ära ning ei tule tagasi.
Mul on tegelikult ükskõik, mis neist edasi saab. Kunagi olid mul kanad ja lippaed. Lippide otsas kuivasid kummikud, mõnikord ei kuivanud ka, lihtsalt tolknesid seal niisama. Kummikutesse pugesid kõrvahargid, sadade kaupa ja iga kord, kui keegi tahtis kummikuid jalga panna, koksis ta kõrvahargid sealt seest välja. Esimese kolksu kõlades lidusid kohale kanad. Kõrvahark oli neile nagu komm mõne lapse jaoks.  Kummikukujuline pinjata.
Mõtlesin alati, et kuidas on võimalik midagi nii vastikut süües töödelda see ümber ideaalseks munaks. Miraakel-kanad.
Ahah, nüüd jõudsin sinna, et miks ma ei tapa kõrvaharke ja neid.. kolisevaid mardikaid.
Nad haisevad. Kui nad katki teha, siis haisevad nad rõvedalt. Las mõni lind teeb nad katki, mul tuimalt ükskõik.
Eile tõstsin laualt nõusid kokku ja tassi alt pani kõrvahark plagama. Laual olid värskelt postkastist toodud lehed, eks ta sealt vahelt tuli. Millegipärast tundus mulle, et see on prussakas. Prussakas!!!!
Mul pole olnud kodu, kus on prussakad. Näinud ma neid olen, aga teiste kodudes.
Emotsioonid olid muidu sel hetkel üsna tühjas peas hästi selged ja meeldejäävad, esiteks äkiline tapahimu, aga putuk oli väledam, siis jälestus ja hirm, et no kuidas ma nüüd neist lahti saan ja siis sain alles aru, et see oli kõigest painduv ja tiivutu kõrvahark. Seejärel pingelangus, vabanemine.
Veider. Üks putukas väärib elu, sest ta on nunnu. Liblikas, olgu, et ma neid mainisin vaid tõuguna, kes läks sipelgate söögiks.
Teine putukas väärib elu, sest nende surm on tapja jaoks vastikum kui nende elu. Kõrvahargid ja muidu haisvaid laipu maha jätvad mardikad.
Kolmas putukas äratab tapja. "Kohe laiaks! Kus ta sugulased on? Mürki ja palju!!!"
Põrsas on nunnu. Siga on toit. Võõras siga võib isegi nunnu olla. Kana on nunnu või supp, oleneb hetkest, kana menstruatsioon on toit, mida annab nunnult värvida ja jälgilt esitada (mida ma just hetk tagasi tegin).
Koer on nunnu, sest ma ei söö teda. Hobune on nunnu, sest reeglina ma ei söö teda.  Vorstides ja konservides ei ole minu tuttavad hobused. Kala on vees nunnu ja panni peal toit, vaheetapid on emotsioonitud, välja arvatud "jee, ma püüdsin kala!"- koht.


Aaa.. on üks taimne toit, mida ma eriti süüa ei taha, sest tal on liiga kõrge nunnufaktor.
Spargel. Taldrikus nagu silopulgad, aga peenras üekasvanuna justkui haldjamets.


reede, 11. august 2017

Öö. Jälle. No neid ikka jagub..



Vedelen ja korraga on külm ja higine ja kurk kipitab.  Uni, mida päeval oli nii kuhjaga, et järsust metalltrepist alla tulles oli suurim hirm poole sammu pealt magama jääda ning inetuid poose võttes astmetel põrgeldes alla veereda on kuhugi hulkuma läinud.
Mnjah, pentsik, et mitte haigetsaamine, sinikad ja luumurrud ei olnud hirmude nimekirja esinumbrid, vaid just pudenemise visuaalne külg. Grimassitamine, graatsiavaba rohmakas käntsatus ja jämedate jalgade siplemine õhus.

Prioriteedid on paigas, nagu näha.  Ilu on see, mis kannab maailma päästmise ränka kohustust.

Kaks ööd tagasi umbes samal kellaajal istusin oma köögis ja uurisin uneuduse pilguga värskelt käärima pandud veinipudeli suul olevat veidrat mummulist korki. Omateada olin pudelile otsa tõmmanud kummikinda, aga ometi istus punnitava viie sõrme asemel pullu otsas muhklik sulgur. Sirutasin ettevaatlikult sõrme nagu jumal sixtuse kabeli laemaalil ja puudutasin seda moodustist.
Me mõlemad võpatasime. Mina seepärast, et sõrmeots vajus arvatavasse korki sisse nagu polekski seal midagi, korgilaadne moodustis omakorda läks lihtsalt katki.
Pärmimüts reageeris mu näppimisele nagu metsloom, põgenedes.
Kummikinnas oli juba ammu teises köögi otsas, surve oli pisut äkiline olnud.
Mis muud kui otsisin mulksutaja koos korgiga ja pitseerisin pudeli korralikult kinni.

Pärmiseenest hakkas omamoodi kahju. Seal ta nüüd siis toimetab, vabadusse ei saa enam, tema töö on surmani suhkrut süüa ja kraade toota.
Lehmadel on ka rohkem vabadust....

kolmapäev, 9. august 2017

Ei midagi oooo..ooluuli..st



Kirjutamisega on kehvasti. Alustan ja jätan pooleli, alustan...ja jälle jätan pooleli.
Könn.

Kassiga pole kehvasti. Kass haiseb. Mingi muda-sõnniku-laibalehk, poeg kurtis, et kass kukkus vihmavett ja suvalisi setteid täis paaki ja eks märjal loomakesel oli külm ja seega ka kiire tuppapagemisega.
Kass sai korraliku šampoonipesu, pudelil lubati "volüümi ja kohevust". Jep, on mõlemat, lisaks veel ikkagi aimatav rõve lehk. Ju pesijad tsentrifuugisid teda liiga madalate pööretega või jätsid hoopis välja väänamata.

Vähemalt suve sabaots näitab sumedaid värve.

Hoia mind eneses, uni
seni kui väsimus läbi
Niikaua pole mind kuni
tagasi minus on vägi.
Vägi, mis köiel ei luba
lipsata jalge alt ära.
Nii tahaks hõljuda juba
udus, kuid kinni on värav.





neljapäev, 3. august 2017

Kalad ei tohi lugeda...


...need päris kalad. Lõpustega.
Mind kutsuti laupäevaks kalale. Meestega ja naistega ning üleüldse mitte sellepärast, et mul ussid oleks. Ei ole usse. Otsigu oma tõugud mujalt.
Minna või ei või jaa?


Mõtlen veel, aga peaaegu juba jaa.


Pisike järv.
Võib ka suur olla.
Aga vihm olgu igal juhul suur.
Selles vihmas seista jalgupidi vees, aru saamata, kus lõpeb maas vedelev märg ja algab alla pudenev märg ning õngitseda kedagi, kes veel ei tea, et sa tahad ta ära süüa.
Muud muret polegi.
Märg ja nälg.
Mmmmmm...
Paradiis...




esmaspäev, 31. juuli 2017

Hüppavad üheskoos, üksmeelses tantsuhoos..




"Kiimsilm, kauott ja ebane, siilipoiss ja jänes kavane...."
Ja nii päev läbi. Kummitab, piisab vaid ühest kogemata valesti kirjutatud sõnast silme eest läbi lipsamas ja mälu toob esiritta hirmsa kõrvaussi, mis on pealekauba r-itu.


Sebra on teadupärast musta värvi loom, kellel on nahal valget värvi karvu. Triipudena.
Sebra, millel ma oma elurada marsin, sai vahepeal vist korraliku keemiaravi kuuri, sest no ei jõudnud ma kuidagi oma rajal valgele alale. Lähed vasakule - must. Lidud paremale - must. Tahad otse edasi minna - no nii must, et pime lausa.
Nüüd õnneks paistavad esimesed valged karvakesed, sätin jalgu ettevaatlikult, et jälle kaelani söes ei rabeleks.

Moosi on nende süte peal keedetud, purki jäävad ainult päike ja marjad.
Moosist suvejätku teilegi, kallid!

Sellest suvest jäävad riiulisse mure ja marjad
Marjad on hoolega hoitud,  ootavad suid ja hommikuputru
Mure on hoolega hoitud, ootamas mõtetest tühja sekundit
Moos on lume minekuks otsas
Kas.....



(Oh jeerum küll, jälle itk....)

pühapäev, 23. juuli 2017

Noniinonii



MÕNUSA ILMA TÕTTU ON SEE LOBANURK TÄNA SULETUD.

Jahah, lapsepõlve rõõmsad muretud mängud, jajah. Maasikamoos, teate, ei keeda ennast ise!
Teilegi sama!

teisipäev, 18. juuli 2017

Pipar

Ma tõesti ei tea, mis värk mul kinoskäimisega on.
Lähiminevikus on mind kaks korda kinno kutsutud.
Ühel korral oli tegemist naabriga, keda vist ta oma naine tagant utsitas. "Oleme ometi seltskondlikumad, pakume viisakat ühistegevust..."
Einoh, see oli kahtlemata armas ja kohmakalt elegantne, loodan, et  mu "ei" väga tõrjuvalt ei kõlanud. No nad ei pidanudki teadma, kui valele hetkele see kutse sattus.

Teine kord oli kutsujaks mingi poetagune bocklane.
"Sa nüid vaba naene, kle, lähme kinnu?"
Oi, ja see šarmantne röötsakil asend vastu poeseina ning aimatav puusanõks ja silma tegemine. Viimane võis muidugi ka pohmakast tingitud tik olla.
See kõik oli nii ehmatav, et reageerisin täiesti ebaadekvaatselt.
"Mine perse!"

Oleks pidanud küsima, kas ta viib mind kinno ratta pakiraamil või käristab lausa bussipileti välja..
Brr. Ma ei tea õnneks tundmatu kavaleri nimegi. 

pühapäev, 16. juuli 2017

*** (nagu muid pealkirju enam polekski)

Eilne päev on nüüd läbi ja nii jäägugi.
Päevatäis inimesi, kes hoolisid.  Hoolisid teistest, jagades oma südamesoojust kartmata sellest ise ilma jääda.
Soe oli. Jagus ilmagi soojendama.

Aga mitte nii soe kui võinuks.
Päevast lipsas läbi ka inimliku madaluse jäine puhang.


Kes on väsinud, jäävad maha
Me läheme nendest mööda
Näod haihtuvad udude taha
Neil on kerge. Neid enam ei lööda
Me läheme väänates käsi
Nii enda kui teiste sõrmi
Mõni riidudest lõpuni väsib
Oma viga , et oli nii õrn siis
Jäävad seisma taas uued ja uued
Aga minejad ei pööra peadki
Kriipsuks surutud julmad huuled
Mis häid sõnu öelda ei teagi


Oma teod ja otsused ongi lõpuks see, mida nimetame saatuseks. 
Teerull või oja?

Mõistujutt sai.
Jamissiis.

kolmapäev, 12. juuli 2017

Ämm



Suur päev oli käes.
Raissa istus liikumatult hiiglasliku vanaaegse trümoo ees, ainitine pilk klammerdunud peeglist üle õla paistvasse aknasse. Vihm oli hommikul otsa saanud, paremat ilma kui praegu oleks raske soovida.  Mõtted hõljusid kui õhupallid, kadudes ükshaaval sinisinisesse virvendusse.
Keegi kaevas tema kohevas seelikusabas. „Mis sul jalas on? Kas lähed nende kingadega või tahad täistallaga?“
Täistallaga. Eelmise päeva vihm oli aias rajad vist natuke pehmeks jätnud.
Raissa tundis, kuidas tal kingi vahetati, meikar andis samal ajal veel viimast lihvi ripsmetele ja kulmudele.
„Valmis. Nüüd oled valmis mis valmis!“
„Loor!“
Raissa  teadis, et tema kindel nõudmine pulmakleidi juurde saada üsna paks loor tundus teistele kummaline, kuid just täpselt nii ta tahtis, selles ta tagasi ei andnud.
Selja tagant tõstsid kaks paari käsi tiheda pitskatte Raissa pea kohale, kolmas kätepaar kohendas looriserva üle pruudi näo ja selja ning paigas ta oligi.  Läbi tiheda kanga nägi Raissa oma kogu peeglist üsna uduselt, ta teadis selletagi, et praegu nägi ta välja nagu burkas araablanna foto negatiiv. Suur, valge ja kaetud.
„Hakkame minema!“
Raissa  tõusis ja võttis talle sirutatud käest kinni. Pea viiekümnesena ei olnud tal enam vanemaid meessugulasi, kes teda altari ette oleks talutanud. Mõni oli siiski kusagil elus, kuid Raissa ei kutsunud pulma rohkem inimesi kui hädasti vaja. Mõned värsked sõbrannad, sellest piisas. Peigmees  teadis, et tegu on orvukesega, targa naisena ei hakanud Raissa päris süütut mängma, kuid oma suguvõsa tahtis ta sellest abielust eemal hoida. Tema ja ainult tema projektiga oli tegemist.  Kõik! Teistel ei olnud sellega asja!
Aeglaselt sammus pruut valgest kvitrepist alla,  kvartett vägistas kärinal Mendelhssoni, peigmees ulatas jalutuskepi kiiresti oma nooremale pojale. No need kümmekond minutit jaksas ta ju ilma toeta seista ka, isameest oli igaks juhuks küll hoiatatud, et kui peigmees silmähtavalt tasakaalu kaotab, tuleb teda küünarnukist toetada.
Raissa vaatas jalge ette, läbi loori ei olnud suurt midagi näha niikuinii, peaasi, et häbiväärselt iseenda seelikusabasse ei takerduks ega komistaks.
Samm
Samm
Samm
Raissa tuletas meelde, kuidas ta oma tulevasega tuttavaks sai. Papi võttis ruttu vedu, kui ikka ligi kolmkümmend aastat noorem naine nii aktiivset huvi tema vanuses oleva härrasmehe vastu üles näitab, siis tuli juhust kasutada. Leskmees, kes teda ikka keelas.
Kuigi oleks pidanud keelama.
Küll juba Raissa teadis, miks.
Raissa teatas juba tutvuse algul, et tema moraal ei luba peale õrna flirdi mingeid muid suhteid enne ausat abielu,  papi omalt poolt kurtis, et eesnäärmetõbi peale pisut kirglikumat musi muud justkui ei lubagi, aga Raissal oli sellest tõsiasjast üsna ükskõik.
Tegelikult oli papi ju täitsa tore,. Sõbralik, leebeloomuline, hea huumorimeelega ja majanduslikult iseseisev.
Kindel oli ka see, et eakas külgelööja ei olnud Raissa põhisihtmärk.
Abielu soovimine võttis papi hetkeks kõhklema. Ainult hetkeks. Raissa oli siiski ladvaõun, koor piima peal, suurim mari peenral... seda kõike ja palju enamatki. Abieluettepanek tuli kiiresti ja klassikaliselt, kaunis karbis kobe teemantsõrmus pikalt ette sirutatult käes, sõber kosilase kõrval ootel, kas olenevalt vastusest, toibutada korvi saanut nuuskpiirutusega või upitada jah-sõna puhul kihlatu kangetelt jalgadelt püsti mõrsja huuli karskelt musitama. Nuuskpiiritus muidugi endiselt ootevalmis taskupõhjas.
„Jah“ tuli ära.
Kihlusaega ei jäetud eriti pikaks, pulmad plaaniti nappide külalistega, kuid stiilsed. Peiu poolt lapsed abikaasadega ja sõbrad, pruudi poolt näputäis sõbrannasid.
„Oled sa kindel, et tahad seda teha? Praegu võid veel loobuda?“ kuulis mõrsja oma altarikõnnil peas sosinat.
„Ole vait! Ma teen selle ära!“
Ja kes üldse südametunnistuse pulma kutsus?
Samm
Samm
Samm
Kohal.
Muusika vaikis. Kirikuõpetaja jõudis oma „rääkigu nüüd või vaikigu igaveseks“-sõnadeni päris kiiresti.
Uh, Raissal oli hea meel, et ta oma ema neiupõlvenime tagasi oli võtnud. Vahepealsed paar nime oleksid külaliste seas liiga varast kihinat-kahinat tekitanud.
Pisike lõtv paus pärast „vaikige igaveseks“-sõnu sai läbi.
„...nii halvas kui heas...blablabla....kuni surm teid...blablabla...Kas sina...blabla oled nõus võtma...“-„jah!“-..lblabla..oled nõus..?“-„jah!“- „..kuulutan teid.. võite suudelda..blabla...“
Nüüd siis.
Võib suudelda.
Värske kaasa oli juba ärevil nagu teismeline.
Loor tõusis tema kätest hoituna üle Raissa näo, huuled sirutusid torutades nooriku palge suunas,  naine naeratas leebelt ja suudles oma vastset kaasat südamest ja soojalt.
No tore papi ju ikkagi.
Kui pruutpaar ennast maja poole minekule keeras, tekkis peiupoolsete sugulaste ridades ootamatu segadus. Keegi ahhetas, keegi minestas.. Või oli järjekord vastupidine, üsna lähestikku need tegevused igatahes olid.
Mureliku näoga keeras noorik end pikkamööda, mõjudes kohevas valges kleidis nagu valge jäämägi, kahina poole. Abikaasa ta kõrval ohkis ärevalt „Väimeespoiss.. mis sul nüüd juhtus?“
Kui pingiridade vahele kukkunud väimees lõpuks isamehe taskus alati varuks oleva nuuskpiirituse abil oma silmad lõpuks lahti lõi, oli tema silme ees („Mu jumal, ma ei eksinudki!“) ta eelmise naise pruudiloorist raamitud nägu.
„Oi, mis sinuga juhtus? Päikesepiste? Läheb üle, pojake, läheb üle.“
Noorik haaras lamaval mehel käest, et teda püsti tõusmisel abistada. Lamaja rapsas oma käe lahti ja kargas taganedes püsti kiiremini kui kukkunud oli.
„Saa tuttavaks, tema ongi sinu uus ämm, mäletad, ma rääkisin sulle kui armas inimene ta on..?“
Papi hääles oli uhkust ja edevust.
„läheme tuppa, pilved kogunevad,“ sõnas noorik hoolitsevalt.  „küll lapsed järele tulevad“
Ah, seda ilmet oma eksabikaasa palgel ei unusta Raissa iial.  Ilmet, mis võttis äsja minestusest toibunud mehe näol läbi paanika ja meeleheite kõik varjundid lauset „Tema ongi sinu uus ämm“  kuuldes.
Sarvik paremal ja ingel paremal õlad lõid Raissa selja taga omavahel plaksu. „High fiwe!“


***

Selle jutu faabula varastasin ühest jutuajamisest, no ei saanud kuidagi....

pühapäev, 9. juuli 2017

Naljakad tüübid


Ajasin eile juttu inimesega, kes jääb minu jaoks vähemalt mõneks ajaks inimliku heitliku meele ja otsustusvõimetuse etalonnäiteks.

"Ma ei saa juba aastaid enam vikerkaart vaadata kui looduse imet, sest "nemad" (ta kasutas LOOMULIKULT palju reljeefsemat väljendit) on vikerkaare ära lörtsinud!"

"Ma ei saa aru, miks käib selline haige lärm aastatuhandete vanuse sanskriti päikesesümboli ümber, unustage ometi need mõned juhuslikud pisijamad ära!"

Kummaline....

Täna on, muide, suvi.
Pühapäeval!
Suvi!
Ärge magage maha!

neljapäev, 6. juuli 2017

Mine ära!



Suvi on keeranud minekuteele veel enne kui ta kohalegi jõudis. Iga uus hommik on otsast lühemaks riivitud, iga uus õhtu krabistab ukse taga raasuke varem.
No las ta läheb, pole ta siiani oma etteastega mingit muljet avaldanud ja vaevalt, et praegune morendo mingi ime läbi forte fortissimoks pöörab.

Jaanipäev?
Ei tea, pole olnud.
Ritsikateni on ehk veel raasuke aega. Kui öökülm muidugi enne ära ei võta.
Ujuma?
Jää on tõesti läinud, räägite?
No ma ei tea....kole ka vette hüppates oma tagapaled vastu jääd ära põrutada. Vanainimene peab ikka alahoidlik ja ettevaatlik olema, enne söömist toitu kassiga jagama (kui loom toidumürgitust ei saa, siis on ohutu) ja teed ületades autojuhte korraliku kolmekilose jalutuskepitümikaga hoiatama.

Mine ära, suvi.
Mine solaariumisse, natuke jumet ei teeks sulle paha.
Siis lase oma tuuletakune vihmast ligunenud soeng korralikul juuksuril vormida päikesest peekinud unistuseks.
Mudased küüned olgu puhtad ja rannaliivast kulunud,
servadest räbaldunud plikapunane lakk lisaks särtsu.
Ja need jubedad dressid, mida sa juba kuid kannad, suvi.
Need JUBEDAD dressid!
Mine kirbukale, osta üks suur ja läbipaistev rätik ja tee endale üks siivutu seelik.
Siis hakkan ma alles mõtlema, kas sind üldse meelde jätta, suvi.
Praegu.
Praegu võin ma sind vabalt pildilt välja lõigata ja kunagi albumit vaadates mõtlen, ise natuke segaduses:
ahhaa, see on too lumerohke talv oma tüütute hangedega, teda ma mäletan!
Näe, siin on sügis, mil kukeseened olid metsas kui Hansukese ja Gretekese saiapururada ja mina olin lind, kes nende pagemistee puhtaks nokkis..
Aga kes see on?
Ei mäleta.
Auk pildis, ainult mõni jupp kirjust kampsunivarrukast ja täiesti mittesuvise salli muster veel kääride alt pääsenud.
Lõikaks needki...ah, las olla, midagi head jääb ikka.
Kuulsid, suvi?
Su aeg kahaneb, liiguta oma kondist istmikku!

Pildike sellesuvisest jalutuskäigust rannas. Peaaegu, ma pole lihtsalt veel randa saanud, aga no mis seal nii erinevat ikka olla võiks?

esmaspäev, 26. juuni 2017

*



Mul on olnud kaua aega mõelda, kas ma kirjutan selle postituse või ei.

kolmapäev, 21. juuni 2017

Ongi





Oi seda edevust, oleks pood tühi olnud, oleks teinud säänse selfi, et....





Tegelikult olen ma legendaarselt sõnaosavale kaasautorile omal laisal moel võlgu ülevaate kirjanike kohtumisest lugejaga, kus me treenisime erinevaid müügitehnikaid ja käteväänamisreklaamvõtteid, millega ka kirjaoskamatud taigaelanikud oma šedöövrit ostma panna (disklaimer: käeulatuses olev lugeja oli vägagi kirjaoskaja ja pealekauba ründas meid esimesena, söötes meid oimetuks), kahjuks jäi programmi täispikkuses läbi tegemiseks aega napiks.
Lubadus:
Mõni teine homme hakkab tsunft uuesti tööle.

pühapäev, 18. juuni 2017

Paidevei....


Tuli selline mõte, et tule ansip appi, kuidas mu proriteedid on aasta(kümne)te jooksul korraga muutunud ja samas ei ole ka.
Kui see laul oleks välja tulnud mu halelamedas kaames ja mudani õnnetus pubekaeas, olnuks ma tolle laulja nimel valmis olnud ohverdama oma pulmaöö ja kahe naabriplika oma pealekauba.
Nüüd.. mnjah, ilmselt ohverdaks ikka. Kolm musta kana pealekauba, kuigi no mis lusti oleks ühest heroiinilaksu all pilvlevast higisest lauljast?
Lizzalt...laul on nii masendavalt hea.


Stranglers - Golden brown by guy-paul

neljapäev, 15. juuni 2017

Õpipoiss



„Kuidas sul täna läks?“
  Ema proovis küsides kõlada rõõmsalt ja reipalt, kuigi poja laua äärde toidu kohale kühmu vajunud turjakas kogu andis selget aimu, KUI kehvasti päev oli kulgenud.  Niimoodi oli kõik läinud tegelikult juba pea aasta,  poja õpipoisipõlve esimestest ülesannetest alates.  Temast pidi kunagi saama oma ala meister nagu kadunud isa kunagi oli, kuid praegu tabas tema õpilaspõlve üks ebaõnnestumine teise järel. Tundus, et pojal oli lihtsalt puudu anne, mis ta isa kunagi nii kõrgele oli viinud.
  Pelgalt oma isa pojaks olemine oli Hubertil siiani aidanud vältida gildi õpipoisistaatusest välja arvamist.
  „Ei läinud just hästi, nad ei anna mulle enam harjutamiseks normaalseid kurjategijaid ka enam. Ütlevad, et raiskan hea materjali jumala muidu ära..“
„Jumala nime nüüd niimoodi...ära kutsu kurja kaela,“  oli ema pisut kohkunud, „aga midagi nad sulle ju annavad, kuidas sa muidu kätt harjutad?“
„Kitsi ja isegi küürakaid olen saanud. Küürakaid  ei saa teibasse ajada, neil läheb vai sirgelt läbi rinna aja kõik surevad enne ära, kui vaiaots õla juurest välja tuleb“
  Ema mõtles oma nõbu Kirstina peale, kes oli küürakas nagu haigru kael, ainult, et paks veel pealekauba. Jah, ega seal pole sirget ihu, millest orki läbi ajada.
Kirstina oleks võinud teivastada küll, tabas ema end salamahti mõtlemas. Vanatüdruk ja õel nagu kurat, kokku saades muud ei pärinudki kui et „Kuidas Hubertil läheb, ma kuulsin, et mitte kuigi hästi?“
 Mis see temasse puutub...
 Hubert tõusis lauast ilma, et oleks oma kaalikaga keedetud kalagi lõpuni söönud. Õllekannu oli ta õnneks tühjaks rüübanud, niigi palju kõhuvarju. Muidu kuhtub veel ära.
  Oma kambris viskas Hubert end räntsatades sängi pikali. Tuba oli lämmi ja põllest hoolimata rõivastele pritsinud vereplekid lehkasid imalalt. Tavaline töölõhn, miks see just täna Huberti südame läikima ajas – mine võta kinni.
Hubert surus silmad kõvasti kinni, silme ees hakkas uuesti elustuma Timukate Gildi  tavaline õpipoisipäev.  Hommik lihkarnis, valides meistrile sobivat lihakäntsakat, samal ajal piieldes silmanurgast sigade rookimist enne praetükkideks jagamist. Meister oli kord mokaotsast maininud, et siga olla seestpoolt üsna inimesega sama masti.  Ega rohkem kui seesama üks kord ta seda lauset ei korranud, too ükski oli kurjast. Kes siis inimest loomaga võrdles, oleks kirikuõpetaja sellest kuulda saanud, oleks suur pahandus linnas olnud.
Hubert ei rääkinud kuuldust kellelegi, aga sigade sisemust uuris ta nüüd sootuks teise pilguga.
  Edasi  läks päev erinevate tööriistade puhastamise ja teritamisega. Sai veel Illetit nokitud, et eelmisel päeval kui ta pidi jäsemete luude purustamist  harjutama, ei vaadanud ta lauale kinnitatud meremeest enne kolkima hakkamist korralikult üle ja nii ta siis tagus vana madruse puujalga, ise veel imestades, et nõiduses süüdistatud mehel nii kõva loits peal, et valu pärast ei teinud häältki, ainult hirmukisa kõlas. Valu- ja hirmukisa erinevust õpetati neile juba päris esimeste sellinädalate jooksul, sellega ei eksinud enam keegi. Novot, Illet oli siis muudkui nüpeldanud ja kui meremehe püksisäärtest saepuru pudenes, pidas ta ka seda nõiduseks..
  Ega Illet tegelikult saamatu ei olnud, mõtles Hubert omaette, eks kõigil juhtub vigu.
  Kui riistad korras, toodi õuest kuurist õpipoistele igapäevane töö ette. Kes pidi vargalt tunnistuse varastatud kaelakee peidukoha kohta kätte saama ja kelle tööks sai loomapilastajate kohitsemine. Eks seda viimast tehti tihtipeale avalikult, aga rahvas oli viimase aja nõiapõletamistest juba küllastunud ja iga pisema karistuse vaatamiseks enam kokku ei tulnud. Ei hakanud enam keegi mingi pisiasja pärast linnaväljakule lava püsti ajama.
  Hubertile toodi seekord nõid. Nõidadega oli lihtne, nemad tunnistasid tavaliselt ruttu üles.  Äbariku kehaga, suuremalt osalt naisterahvad pealekauba.
Nagu tänanegi.
  Algul vaatas Hubert, et ta peab jälle mingi lapsega tegelema, pisike ja kõhna, pikad salkus juuksed üle selja ja pooleldi nägu katmas. Kui nõid häält tegema hakkas, sai aru, et ta on ikka päris vana juba, võimalik, et nelikümmendki täis. Hambutu ja krimpsus.
„Las tunistab üles,  et tema manamise pärast on kõrvalküla kõik lambad ahtrad ja foogti neitsist tütar käima peal, kuigi kõik kolmkümmend neli linnuserüütlit vannuvad, et nemad ei tea asjast midagi, aga tee seda kiiresti, valusalt ja nii, et ta sulle kohe kätte ära ei kooleks!“
  Rohkemaks ei olnud meistril aega, teised sellid ootasid oma tänast proovitööd ja olid igavusest juba ühte pisemat kasvu selli raudse neitsi mõõtudega võrdlema hakanud. Logeleva mõistuse viljad olid isegi meistri jaoks liig, sestap kiirustas ta ka neile naljavendadele kasulikumat tööd ette söötma.
Hubert vaatas oma tänast nõida pika  pilguga. Kassikäpp? Lihtlabased pöidlakruvid? Strappado? Pirn?
  Sihuke äbarik teine, selline tunnistab kõik üles, kui kasvõi jalaga vastu maad laksata, aga õpingu juurde kuulus ikka korralik rappimine. Hubert teadis, et lihtsalt küsimise peale saadud sõnad ei loe meistri silmis midagi.
„Tahad, ma ennustan sulle tulevikku?“
Nõia prääksatav-ragisev hääl äratas Huberti mõtetest.
„Ah, ära hakka sina ka... Pole mul selle teadmisega midagi peale hakata. Ma pean nüüd tööle hakkama. foogti tütar ja ahtrad lambad....“
  „Selle pisikese hetke leiad niikuinii, kui pead mind lõhkuma hakkama, siis pead, aga foogti tütar on kokast rase, see meelitas plika jaanikaunade ja kuivatatud õuntega ära, laps tahab ikka magusat.“
  Hubert viskas vihaga küünetangid, mis esimesena käe alla olid jäänud maha – mida see peletis lobiseb, ta pole tööga veel alustanudki!
  „..aga lambad ei jää pühast vaimust tiineks, kui seesama kokk jäära munad foogti nõudmisel piduroaks küpsetas, sõi seltskond koos munadega ka kõik tulevased talled nahka, oinast pole kargajat...“
Nüüd lendas saag vastu seina..
  Kuigi, taipas Hubert, ei tunnistanud nõid ju midagi üles.  Kusagilt ei olnud aru saada, et tema manamine seal osaks oleks olnud.
  Hubert sidus nõia kõhna käe laua külge kinni, võttis nõela ja sorkas selle eide nimetissõrme küüne alla.
Nõid prääksatas karedalt.
  „Jumala nimel, tunnista üles, et sa oled osaline saatanaga kokkumängus foogti tütre rasedaks nõidunud...“
  Teine nõel läks sama küüne alla. Eit muutus häälekamaks. Paraku kostis kõrvalt ettepanek, millele vastu seista oli võimatu.
  „Kuule, Hubert, tee paus, meile saadeti vaat õlut, tule siia!“
Õlle vastu ei olnud kellelgi midagi.
  Hubert laskis koha peal ühe kapatäie naha vahele, võttis kannu uuesti täis ja läks oma õppetöö juurde tagasi.
  Nõid piidles kannu ja neelatas .
„Tahad ka?“
  Hubert  sirutas kannu eidele suu peale, too lonksatas suure sõõmu värsket vahust ollust. Hubert vaatas muiates valgete vahuvuntside triipu nõia krimpsus näos.
  ''Võibolla rebiks järgmisel korral tal huuli? Äh, ei saa, ta isegi pudistab rääkides, siis ei tule sedagi juttu mis praegu..“
 „Kuule poiss, ma näen su tulevikku... ravitsejaks saad, timukat sinust ei tule, pole piisavalt tahtmist“
  Oh suur jumal küll, ravitsejaks ei tahtnud timuka õpipoistest keegi saada, see oli allakäik karjääriredelil, saamatute amet. Nõia sõnad vihastasid Hubertit nii palju, et ta keeras end röögatades laua kõlge seotud kribula poole ja möirgas, kuidas tema kõri võttis  „ma sulle, eidele veel näitan ravitsejat!“
  Äh, rohkem ei olnud vajagi. Lahja kääksatus ja ehmatuse kätte see manajamoor kooleski. Nägu potisinine ja vahuvunts veel risti nina all. Meister laskis oma piitsal Huberti turjal tantsida ja lõugas, et hubertitaolised rikuvad tema töökoja head mainet ning üleüldse..
  Mis oli üleüldse, jäi Hubertil minema pagedes kuulmata. Polnud nagu erilist tahtmist uusi piitsalakse vastu võtma jääda.

***

  Uuel hommikul jälle meistri poole minekut sättides oli Hubert meelega aeglane ja sammgi oli tal pikaldane ning veniv. Niikuinii antakse inimese asemel seekord kits, hea, kui sedagi saab ja hoopis riistu teritama ja remontima ei panda. Nii oli Hubertil aega enda ümber vaadata ja teisi inimesi silmata,  tavaline oli, et nähes Huberti verelapilisi rõivaid tõmbusid inimesed silma vaatamata kõrvale. Ikkagi austavad, oli Hubert kindel. Austusväärsete teelt peabki kõrvale tõmbuma, nii need maailma asjad ometigi seatud on.
  Üks tobe poisike ei jõudnud Huberti eest nii ruttu kõrvale kui too talle lähenes. Suutmata otsustada, kummale poole hüpatata komistas poiss, libises kellegi värskelt aknast heidetud ööpoti sisus ja kukkus õnnetul kombel käe peale, tuues kohe kuuldavale heleda hädakisa.
  „Õlg läks liigesest välja,“ teadis Hubert kukkumise viisi nähes ja krõmpsatust kuuldes kohe.
  Täiesti automaatselt tõmbas ta poisiga kohakuti jõudes kisakõri maast üles, hoidis oma suure kämblaga teda õlast ja teise käega keeras rippuvat käsivart järsult. Ragin oli nii valju, et kõlas üle lapse karjumise, aga kohe kui raks oli käinud, jäi ka poiss vait. Valu kadus.. Hämmastunud näoga laps keeras oma kätt nii- ja teistpidi ning vaatas äkki suurte tänulike silmadega Huberti poole.
„Aitäh!“
  Mingi veider judin käis üle Huberti selja. Täiesti uus tunne, ta tajus, et poiss vaatas teda kui imetegijat ja ometi ei kartnud teda.
  Täitsa imelik. See tunne isegi meeldis mehele.

  „Aitäh, ravitsejamees!“ kostis veelkord, sedapuhku poisi ennistise lõugamise peale tänavale jooksnud lapse ema. Hubert pööras end naise poole ja nägi, kuidas naise silmis lainetanud tänu asendus ootamatu hirmuga. Taibates, et poega ei aidanud ravitseja, vaid timukas tõmbas ema lapse kõrvapidi kiiresti toa poole. „Kao sissse, tolgendad siin tänaval!“ kurjustas ta last tagant kiirustades.
  „Pane talle alul midagi külmemat õla peale, paraneb kiiremini!“
  Ei tea, kas enam kuuliski, mõtles Hubert omaette.











laupäev, 10. juuni 2017

Elu


"foo, faiv, siks, seven, eit..."
Krooksatus.
"Põrsas"
"Foo, faiv, siks, seven, eit.."
Eriti pikk krooksatus.
"Põrsas, põrsas."
Kõrvalistmel on samal ajal käimas mingi ülinaljakas, paraku samuti võõrkeelne monoloog. Nali nalja järel, naer tuleb lausa südamest, mul on erakordselt kahju, et ma ühestki sõnast aru ei saa ja pean naerma lihtsalt selle rulluva lagina peale.
Hea, kui inimesed on iseendaga nii rahujalal, et suuremat seltskonda pole vajagi. Viiesena ja kõvasti nooremana on see nii pagana loomulik.

Saame suureks ja kaotame võime iseendale nalju rääkida või enesekriitiliselt oma röhatusi arvustada.
Või kui me seda võimet ei kaota, siis saame nähtamatu sildi otsaette: "Peast lihtne"

Mis teha.
Evolutsioon.
Akseleratsioon.
Suureks saamine.

Elu.

Lähen õue röhitsema, seal on seltskond, kes selleteemalisi nalju haldab.

reede, 9. juuni 2017

Piimakuust ja munarestist

Piimakuu.
Eile kuulsin raadiost seda sõna. Piimakuu.
Täna rippus toosama piimakuu udupiima täis kallatud orukausside kohal ja ootas, et keegi tuleks ning hakkaks võid kirnuma.
Kesse viitsib, suveööl muudki müttamist!

***

Peaks välja kuulutama konkursi tööinimestele, kes hoolimata oma raskest, räpasest ja ilma meelevallas olevast ametist on säilitanud optimismi ja kange kiiksuga huumorimeele.
Omalt poolt pakuks esikohta rabama teedeehitajad.
Näide tänasest ööst: liiklusmärk - kiirusepiirang 70 kilomeetrit tunnis.
Vahetult enne seda oli lubatud suurim kiirus 50 kilomeetrit tunnis, nii sai ka sõidetud, tee oli talutav.
Kohe peale märki, mis lubas tempot tõsta oli tee asendatud munarestiga. Jaanalinnumunade jaoks. Veega täidetud.
Või, noh, see oli ikkagi maantee, lihtsalt pinna disain meenutas munaresti.
Ma olin kolmest autost esimene, kihutasin 10 kilomeetrit tunnis ja jätsin selle tempoga taganttulijad kaugele selja taha.
Võimas..... Ma olen nõus pileti ostma, et näha sellel teel mõnda "kurat-te-koperdate-lubatud-kiirusega-sõitjatel-jalus!" -tüüpi oma õigusi teostamas....

neljapäev, 8. juuni 2017

Süda teeb kohati muret



Tänu Lendava Konna äärmiselt elusaks kirjutatud Armandile ja Konna visale, kaasautori tuimusest ja aeglusest läbimurdvale produtsendi- ja filantroobitööle on kodumaisesse kirjandustaevasse katapulteeritud uus, Siiriusega võrreldavas suurusjärgus täht:


Härra Lendava Konna jutud ja luuletused(!)  on kohe raamatu alguses, need on kirjeldused ühest pealtnäha kohmaka, kuid tegelikukult seesmiselt kohmetu meesterahva elu kildudest.  
Ah, lugege ise, ma ei hakka spoilerdama. 
Igal juhul võrratud lugemisleiud, seda enam, et Konna luuletused olid vähemalt minu jaoks kõigepealt üllatus ja järgmiseks niivõrd head, et....

Ilma Konna eesttõmbamise ja tagantsudimiseta ei oleks ses raamatus mu jutte üldse. Ma ei jõua iialgi piisavalt tänada teda tema snaiperlikult täpset ajastust ja eesli kannatust selle tee läbimisel.
Aitäh!



teisipäev, 6. juuni 2017

Veider vana maailm



Kas te teadsite, et hiina jumalate loendis on kaks kemmergujumalannat?
Hmm....
Mõeldes sellele, et latriinid võeti seal kasutusele kaks ja pool tuhat aastat tagasi, siis oli neil jumalannadel piisavalt aega rammusal pinnasel võrsuda.
Lõunastajatele head isu!

Kas te teadsite, et Kreekas oli selline jumalanna nagu Eos? Odüsseiast:"...varane roossõrmne Eos..."
Hommikukaste jumalanna. Hommikukaste on ju iidne ilueliksiir, kaunitaride näovesi ja surematusele lähemale viivate rohuleotiste baasvedelik.
Eos oli abielus naisterahvas. Mitte just väga aus abielus naisterahvas, Aphrodithe oli teda mingi naistevahelise kätši tõttu nümfomaaniaga "õnnistanud".
Ajalugu on võrdlemisi diskreetne ja toob reljeefsemalt välja vaid ühe Eos'i armukestest, diskreetsuse varjus väljendub paraku ka ajaloo sarkasm: Tithonus, PUTUKATE jumal. Hommikukaste jumalanna (roossõrmine - ärgem unustagem!) nahistas prussakate ja ämblike valitsejaga.

Mida kõike teada ei saa, kui uudishimu ajab otsima, kas ka putukatel oma kaitsevaim on.
Juttu ei tulnudki, aga jutuseemned läksid juba ....no ütleks, et kemmergujumalannade varvaste vahele, aga hästi ei tahaks nii...





reede, 2. juuni 2017

*


Ma tulen ja lähen ja tulen ja lähen
Ning alati tulen ma natuke vähem
Ah, jahutan tulles kui helves su kätt ja
su põske, kuid valmistun lõpuks ma jätma
kõik rõske ning jaheda maailma hoolde
Ent ikkagi vaatan veel aina su poole
Ei tahaks veel minna, nii palju jäi võlgu
Must mure kui hullusärk pitsitab õlgu


Natuke logisen, aga pole hullu. On aega ja on kevadet. 

Uidud

* * *
 * *
Sõrmedega katsud kõiki sõnu mida kuuled
Suurem jagu kandilised, mõni lõikavservne
Maitsed tundeid, sellest tulisoolased on huuled
Kõnnid vee peal, lainetava kivipanga pervel

Maailm pahupidi pöörat' nagu kootud kinnas
Ööst saab päev ja päeval istud oma valvekorda
Kodus olles tunned end kui võhivõõras linnas
Klaasist kupli all on umbne, tahad välja murda

Ma tean, kuidas...kilju nagu kajakadki rannas
Veelgi teravamalt ülikõrgeid noote karju
Kriiska süda räbalateks oma nõrgas rinnas
Killupuruks vajub kuppel sina tolmuks haju

 * *
* * *

kolmapäev, 31. mai 2017

Inimestest ja hobustest




   „Tule taevas appi, võib vast mõni poeet ikka juhm olla!“
Pegasus oli juba paar tundi üritanud külabardile pähe libistada riime sõnapaarile „õitsev roos“.
Täiesti tulutult.
  Selle asemel, et hakata sabast kinni Pegasuse serveeritud „kirehoos“ või „õnneloos“ , kriipseldas bard livale aina „mängutoos“, „ninad koos“ ja (no kuulge!) isegi „kääriv moos“.
  Anna või kabjaga vastu pead.
  Pegasus napsas paar ilusat võililleõit mätta pealt oma torssis mokkadega üles. Mingi krampis mõtlemisega poeediidu pärast ei pea ta ometi nälga surema.
Seljatagustes põõsates sahistas keegi.
  Valge inspiratsiooniratsu loomalik pool sundis teda  tegema paar kiiret pagemissammu.
  „Vend, oota!“
  Chrysaor. Suur, ilus ja INIMENE.
  Toda viimast kadestas Pegasus juba sünnist saadik. Miks pidi tema olema see kole vend. Hobune. Setukas. Tiibadega kronu.
  Mitte miski ei kompenseerinud seda suurt auku Pegasuse enesehinnangus. Zeuzi välgunooli kandis ta hobusena, kimääride vastu lahingut pidamas – ikka hobune. Aga verevend... teda teati vähe, peaaegu tundmatu kõigi jumalate seas ja ikkagi inimene.
Iberia kuningas, väimees Oceanosele, poja isa..kolme peaga poja isa, kui väga täpne olla.
  Vennapoja kolmepäisus oli tõesti ainus, mis Pegasusele venna eduloos lohutust pakkus. Ei olnud ka tema ilusa venna elu varjudeta. Geryoni puberteediiga mäletas kogu Iberia riik, kolm kogu maailmaga ja ka omavahel tülis olevat pead mühinal kasvava keha otsas. Jõudis üks pea hetkeks oma puberteedisegasuse vaigistada, kohisesid järgmisse kolpa hormoonid peale ja lööma läks edasi nagu poleks midagi muutunud.
  „Vend!“
  Chrysaori hääl oli vali ja üllatavalt ebakindel.
„Vend, ma tahan sinuga kõnelda!“
„Ma olen siin.“
„Vend, ma ei oska enam kelleltki nõu küsida, aita mind...“
  Pegasus tajus Chrysaori hääles meeleheidet. See oli kuidagi segadusttekitav, tema ilus ja normaalne vend tuli hobuselt abi paluma. Korraga tundis Pegasus end kõrvusttõstetuna ja samal ajal kerkis mure venna pärast.
Chrysaor otsis sõnu... „Vend.. mul on mure poja pärast..“
„Geryoni pärast?  Kuidas ma sind aidata saan?“ Pegasusel ei olnud lapsi, mida ta neist ka teadis ja ometi küsis vend temalt nõu.
   „Sa oled inspiratsiooni jumal, anna mulle oma andega abi. Mu poeg on vägivaldne elajas, ta koer on mõrtsukalik kiskja . Kui keegi neile ette jääb, tapavad nad kõhklematult. See ei ole laps, kellest vanemad unistavad. Olgu sõjamees, aga mitte segane mõrtsukas!“
  Ratsu võpatas. Temalt, kes ta siiani oli loovust süüdanud vaid muusika,  tantsude ja muude kaunite kunstide tegijais (Pegasus vaatas pahuralt üle õla ikka veel oma salmide kallal kohmitseva poeedi pooe. Jah, ka sellised puupead...), temalt küsiti mõtteidu vägivaldse mõrvari ohjeldamiseks.
  „Ma pole kindel, et minust on abi. Milles su poeg tugev on?“
„Tapmises“
Oeh.
„Mis talle veel meeldib?“
„Külalisi mõrvata“
See ei parandanud sugugi asja.
„Sa sõtta pole mõelnud teda saata?“
„Olen. Ta reedab oma sõjakaaslased kohe, uinutab ja tapab nad ning tunneb sellst rõõmu...“
  Pegasus hakkas mõtlema, et tema elu oli tegelikult ilus elu. Venna elu, tema ilusa INIMESEST (ikka oli see sõna ta peas eriliselt rõhutatud) venna elu oli põrgu. Mis kasu on ilust ja kuldsest mõõgast, kui sa ei julge oma pojale selga keerata.
Põrgu. Hmm.. aga miks mitte?
  „Ma kuulsin, et Põrgu kaheksandal ringil on valvurit vaja. Eelmine reetis oma ülemuse ja sattus ise üheksandasse ringi, kaheksanda ringi petturid ja silmakirjateenrid on puhta omapead..Mis sa arvad? Koer on tal niikuinii samast pesakonnast kui Kerberos.“
  Mõte elusa poja saatmisest otsejoones põrgu sügavikku oli valus mõte.
Siiski oli see mõte vähem valus kui mõte pojast, kelle tagaaed oli ebaloomulikult lopsakaid taimi täis. Taimi, mis kasvasid poja sõprade ja külaliste verest väetatud maal.
  Chrysaor oli oma venda eluaeg kadestanud. Kui tohutult raske oli olla inimene, kasvatada taltsutamatut poega, hoolitseda oma nime ja varanduse eest. Vend nahistas naati nosida ja sai imetlevaid pilke nii vasemalt kui paremalt, nii loojailt kui loojate loomingu austajailt. Kes oli tema? Armetu inimene, tühine kunigas, kelle pereelugi oli untsus.
  Seekord oli ta ise see inimene, kes Pegasust lummatult vaatas.
„See on uskumatu, kui ruttu sa suutsid lahenduse leida! Ole sa tänatud, kandku jumalad sind Parnassile!“
  Pegasus vaatas kiirkõnnil tagasiteele asunud vennale veel pikalt järele. Kui ilusad on ikkagi inimesed...

***

„konksus poos.. rammus noos...“
  Jep. Mitte kõik inimesed. Pegasus pööras ennast seljaga siiani riimi punnitava poeedi poole.
  Kiire kabjahoop ei muutnud eriti midagi, lihtsalt sulg ja paber liuglesid murule nagu surnud liblikad ja äsja riime saaginud äbarik astus kodu poole, omaette mantrana pomisedes lauset „Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“