Lehed

pühapäev, 25. detsember 2016

Tulevik. Seekord siis sedasi

Nii lõbus on mõnikord masinaid mõttes inimesestada.
Linnas käies olen üllatavalt tihti trehvanud nägema pakirobotite dresseerimist, ilmselt on tegu kuulekuse ja osavuse (agility?) lihvimisega, ega ma täpselt küll tea, ehk hoopis tegeletakse luude-lihaste arstliku kontrolliga... Robot ees ja inimene tipatapa kannul.
No eksole.
Et siis tulevikus tellin endale Stockmannist krevette servjuugamarjaga otse treppi. Hommikul antakse Cleveronile aadressilipik näppu, topitakse pagasiruum delikatesse täis ja siis ta muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Vahepeal väsib ära, tellib Kosel burksi ja kokat, puhkab omasuguste seas ratast ja muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb....
Trepi ees, kui ma olen oma kodinad kätte saanud jääb veel hetkeks tippi ootama, aga minusugune kitsipung ei täi midagi anda.
"Järgmine kord võtan selle moori pakist korraliku lõuatäie, ei hakka burksi tellimagi.."
Ja siis ta, vaeseke, muudkui läheb ja läheb ja läheb....

2 kommentaari:

  1. Mina imestasin ka varakevadel kui üks noorepoolne mees sellisega minu jalgrattarajal kõndis. Kõik jalutasid koertega,sõitsid rattaga või uisutasid, aga temal oli see robot sabas. Mõtlesin alguses, et uus kodulooma laadne toode. :D Nüüd ei imesta enam ammu, aga muigama paneb ikka. Viimasel ajal ajab kõik järjest rohkem naerma. Ei tea kas vanadus hakkab kallale tulema, aga tundub, et mitte ainult minul.

    VastaKustuta
  2. Kes jalutab koera, kes pakirobotit :D
    Itsitavad vannainimesed on igal juhul paremad kui torisevad, nii, et laseme samas vaimus edasi.

    VastaKustuta