laupäev, 31. detsember 2016

Jooks



Käsi väravalingil tardus vaid sekundiks, seda oli raske isegi märgata, murdosa sekundi murdosast.  Järgmisel hetkel lendas puu vastu puud ja veel enne kui aiavärav pea sama hooga, millega avanes uuesti kinni plaksatas oli Kirsi teel.
Eemale, ära, kaugele siit. Minema sellest  ahtaks elatud elust.
Kuhu?
Mis vahet seal on, Peaasi, et kaugemale. Kuhugi silmapiiri taha, metsast läbi, mägedest mööda, sinna, kust teda ei leita, otsidagi ei teata.
Peaaegu joostes algas see minek. Ees ootas pikk tee ja keha rahunes, samm muutus rahulikumaks. Jõudu pidi jatkuma kauemaks kui  esimeseks sööstuks.
Selg kerkis sirgeks, pilk tõusis maast. Ees oli lootus ja vabadus. Võimalus valida uus rada kui vanast saab villand, Teed, mida ei olnud jalg veel käinud. Seal kust ta tuli olid Kirsi jalad juba mitte enam õuetolmu, vaid ka põrandalaudadesse kulutanud kohud ja vaod, nii pikalt oli neud käidud. Iga kivi ja oksakoht oli valusalt tuttav.
Oo, uued kivid, varbad tervitavad teid!
Veel rahulikumaks ja vabamaks muutus kõnnak, iga sammuga tuli sellesse kergust ja õhku, mida kõndija ei olnud tundnud enam aastaid.
Aina kaugemale selja taha jäi tunne, et tal pole häält. jah, ta teadis, et hääl on olemas, kuid keegi ei kuulnud teda niikuinii, kuuldi sõnu, kuid mitte mõtet ja sõnugi kuulati vast ainult siis kui midagi tähtsamat teha ei olnud. Üha sagedamini oli midagi tähtsamat teha. aina tihedamini jättis Kirsi sõnad ütlemata. Vaikimine oli sõbralikum kui kuulajad.
Käed lõikasid kõnnaku taktis õhku. Kergelt, kohati riivates raja kõrval kasvavaid raudrohu õisi. või riivasid õied hoopis käsi? 

Ei tea, tegelikult ei olnud juba ammu keegi neid käsi puudutanud. Võibolla riivamisi, ainult siis, kui midagi oli vaja neist võtta.

Jahedalt.
Aina vähem hoolis Kirsi andmisest. Võtku lauanurgalt, kapist. Toolileenilt. Kust iganes, peaasi, et keegi ei puudutaks teda, et ei jääks külma ja niisket konnanaha tunnet. 
Peast hakkasid hajuma hallid pilved. mõtetesse tekkisid sirgeid jooni, klaare mustreid. Nagu saunas peale leiliruumist hange hüppamist hakkavad aurupilve hajudes paistma udutombust väljasulvad hangeladvad ja omaenese käe oksjas muster. Nagu pliidi ääres pajakaane alt sahmatanud aurupilvest  poevad läbi supipotis tantsivad porgandirattad ja kartulikuubukud...
Supipada.
Armas taevas, see jäi ju pliidile!
Mis sellest. Ees ootavad mets ja mäed ja palju ristmikke. Võõraid oodatud kive ja uusi mineviku paatinast puhtaid kohtumisi.
Ees ootas uus elu.
Kui see supp ainult kõrbema ei läheks.
Maja läheb algul suitsu silmini täis. Kõik magavad alles, hiiliv ving teeb une veel sügavamaks, surub silmisse une, mis ei lahkugi.
Käed tõmbusid kergelt krampi, sõrmed ei silitanud enam umbrohuõisi, rusikad lõikasid aina kiiramas liikumises ühku.
Alguses õrnast suitsust saab mustjas rulluv tahmapilv, esimene tuleleek, mis sealt läbi lõikab meenutab erkpunast ussi. Siug tabab kohe oma esimese keerutusega sinnasamasse pliidi kõrvale rippuma jäänud põlletaskut.
Jalgesse tekkis tinane raskus, põlved olid kui roostes ja puusades liiv. Kõikuv samm ja tühja õhku rabavad käed tundusid aeglased nagu unes läbielatud põgenemised.
Leegist neelatud põll kukub seinalt maha otse kolde ette vastselt tuppa toodud puudekorvi peale, kasehalgude tohune nahk läheb särinal leegiga kaasa, juba kisub tuli seinalt värvi maha...
Värav. Värav paistis. 
Käsi ei kõhelnud hetkegi, sama hooga, millega väravahinged Kirsi sisse lasid, lendas see ka kinni.
Kõõgis oli vaikne.
Tuli pliidi all oli kustunud. Kõik majas magasid alles.
Kirsi vaatas üle õla aia poole. 
Aed. Pikk sirge tara. 
Ei mingit väravat.
Lihtsalt tara.
Rusikasse surutud käes olid veel mõned raudrohuõied.
Tibatillukesed üksikud karikakrad, kõigil paarisarv õielehti...

neljapäev, 29. detsember 2016

Lumetu



Köögilauale jahumandala
piparkookidest maha jäi.
Mõte libiseb tasa rändama
Trepile astun paljapäi.

 Tuulde sosistan soovi suurima:
"pööripäev, tule, muuda meelt!"
Huulde haukab tuul sama iiliga,
taipan-oodata vähe veel.

Ühel hommikul, tean, on päiksetõus
õige raasuke varasem.
Seda oodates olen täna nõus
salmi lugema tuulele.

 ***

vaikus kõuehäälne, sügavöine, tume
kõrvu lukku löövalt täitnud kogu ruumi
valgus laualambis, ootamatult sume,
silmapaistmatu, kuid ulatumas kuuni

 ***

Sel aastal teeme nii, et talve üldse pole
jääb töötuks lumelabidas ja kelk ja suusk
külm kuuris halgusid ei söö ja veel, mis tore:
üks puu jääb laibaks raiumata - jõulukuusk.

 ***

mu jaoks on pööripäeva ime puhtas rahus
viiv paigalseisu keset tavapöörasust
ei usuks, kui ei näeks, et tuppa mahub
nii palju kõrvulukustavalt vaikset hämarust.

 ***

Tulge siia, kallid vildid, lähme teeme pisut tööd
labidaga seome sõlme kuuritee kui hamevöö.
Homme sula sõlmib lahti paelad, mida täna tegime,
susside väel risti-rästi üle õue sebime.

esmaspäev, 26. detsember 2016

Udujas



Olin just unenäos.
Ärkvelolekus kannatan seltskonnahirmu all, unenäos sõitsin rahvarohkele üritusele parema puudumisel Levio s-tõstukiga, võttes kurve nagu rullnokk.
Sain just istekoha, vastasin viktoriinilaadsele küsimusele, kelle pilt seinalt puudub kindlameelselt "Anton Hansen Vilde pilt on puudu" - vastus osutus õigeks, seejärel võtsin ette lehe ruudulist paberit konspekteerimiseks kui tundsin, et hakkan ärkama.
"Palun oodake natuke, ma tulen kohe tagasi," palusin aina tuhmimaks muutuvate nägudega seltskonda, "mul ei lähe kaua..."
Nüüd olen ma siinpool ja nemad sealpool. Tagasi ei saa, vähemat sama tunde sisse enam mitte.
Uned on viimasel ajal elusamad kui elu ise.
Nüüd tundub, et piir nende kahe seisundi vahel laieneb ja hägustub.
Lahe.

pühapäev, 25. detsember 2016

Tulevik. Seekord siis sedasi

Nii lõbus on mõnikord masinaid mõttes inimesestada.
Linnas käies olen üllatavalt tihti trehvanud nägema pakirobotite dresseerimist, ilmselt on tegu kuulekuse ja osavuse (agility?) lihvimisega, ega ma täpselt küll tea, ehk hoopis tegeletakse luude-lihaste arstliku kontrolliga... Robot ees ja inimene tipatapa kannul.
No eksole.
Et siis tulevikus tellin endale Stockmannist krevette servjuugamarjaga otse treppi. Hommikul antakse Cleveronile aadressilipik näppu, topitakse pagasiruum delikatesse täis ja siis ta muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Vahepeal väsib ära, tellib Kosel burksi ja kokat, puhkab omasuguste seas ratast ja muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb....
Trepi ees, kui ma olen oma kodinad kätte saanud jääb veel hetkeks tippi ootama, aga minusugune kitsipung ei täi midagi anda.
"Järgmine kord võtan selle moori pakist korraliku lõuatäie, ei hakka burksi tellimagi.."
Ja siis ta, vaeseke, muudkui läheb ja läheb ja läheb....

Luikede talv, prosta ja proosaline



Eile hommikul tervitas mind õues luikede tuututamine.
Ei, nad ei ole lõunamaalt tagasi.
Ei, nad ei ole kergel einepeatusel teel lõunamaale.
Nad on juba teist kuud paterdamas mööda naabrimehe orast nagu lestadega muruniidukid. Kardan, et neid ahtreid enam ühe paari tiibadega maast lahti ei vinna.

Aga muidu....kena talve teilegi!








neljapäev, 15. detsember 2016

Romantikatapja



„Teeereee..Kas teie nimi on %%%? Mina helistan teile firmast nimega #“¤%&#“#, kas teil on hetk vaba aega? Me tegeleme sellise asjaga, et.. me viime läbi uuringuid, mis...“
„Kas te müüte midagi?“
„Ei,. Me viime läbi uuringuid üheliikmeliste leibkondade kohta...“
„Minu leibkond on paar korda suurem“
„Ahah, siis vabandust ja ilusat päeva!“
„Sama teilegi!“

Kollegid kõrvalt: „Loll, see on uus lantimisviis, jõmm vaatab – naise nimi, ehk on üksik, niiiii üksik ja helistab. Aga sina! Romantikast jäid just ilma!“


kolmapäev, 14. detsember 2016

Juba läheb ära. Aasta




Selle aasta pööripäevaeelne aeg on kulgenud täiesti ilma jõululõhnadeta,  leebelt ja hüsteerilisest sügisest välja tegemata.
„Ma olen talv! Ei, nüüd olen ma kevad..ikka sügis, noh! Talv olen, talv!!“
Otsusta juba ära. Või siis ära otsusta ja siple suveni välja, mul üsna ükskõik.
Kui ainult sellest väsimusest võitu saaks.
Ehk polegi see väsimus, äkki on tegemist hoopis eskapismi kõrgema tasemega, mil keha teeskleb väsimust, et jumala pärast mitte teiste inimestega suhelda..? Tulen koju, teen kohustusliku perenaise-eeskava lühidalt ja nurki sirgeks joostes läbi ja vajun magama. Öösel ärkan, aga viimasel ajal, kuna majas pole ma nüüd nüüd mõnda aega üksi, ei saa ma tihtipeale muud teha kui vaikselt hingates uut und oodata. Ükskord ta tuleb. Seni kuulan tuult või vihma või tuisku või vaikust ja kuuvalguse haldjahääli. Varsti ma juba mõistan seda keelt, veel viiskümmend tühist aastat ja hakkan ise nendega rääkima.
Pööripäevapidu siiski tuleb, pere pisemaid ei saa ilma jätta uue valguseaja tulemise peota. Päris kuuse ja hirmuäratava jõuluvanaga. Sotsiaalne surve, eksole.
Pealekauba saab pere vähemalt kord aastas peaaegu täies koosseisus kokku, ülevaatus või midagi selletaolist.

Mis edasi saab?
Üleüldse, eluga ja olemisega?
Kui paljudest ustest olen elu jooksul läbi tulnud, veel enam on neid, millest mööda kõndisin. Meelde on jäänud vaid need uksed, mille taga on koputatud, kraabitud ja püherdatud ja mis ikkagi suletuks jäid – nende avanemise ootamine on olnud ilmselt teadlik valik, ülejäänud lihtsalt juhtusid tee peal ees olema.
Olgu siis niimoodi, ehk, EHK ei olnudki nende taga midagi head.  (Need olid pahad uksed, need olid pahad uksed, need olid pahad uksed. Mantra.)

Ma ei anna endale uusaastalubadusi. Ma ei anna endale üldse mingeid lubadusi. Niikuinii ma neid ei pea, ebausaldusväärne ja kõikuva meelega nagu olen. Muretu eksisteerimine, teate, ei jää lubaduste koorma alla ellu. Praegugi on te selline...veerandlelus, kolmveerandkoolnud. 

Ok, aitab, itketud sai piisavalt. Interneti pampersõlg kannatab kõike..
Püsti, seelik ropsuga sirgeks, suunugad üles, õlad alla ja edasi.
Kuhu?
A tont teab.
Lasen end elul üllatada.


Üks osa õnne lahustada
Tühjusesse
Mis on täidetud ootustega
Põnevusega
Ärevusega
Lahja jääb
Liiga lahja, ütleb elu
Paneme värve ka, ütleb elu
Ja muudkui paneb
Musta värvi pimedust
Ja
Valget värvi pimedust
Saab halli päeva
Kuu
Aasta
Elu
Elu ise muutub kõige hallimaks.
Ma ise pean sellele nüüd maalima oma elu, võttes värvideks
ootuste helesinise
põnevuse tumerohelise
ärevuse kirka punase.

Ma olen laisk
Või väsinud, tont teab
Las olla hall, hall on ilus ja pehme värv

pühapäev, 11. detsember 2016

Köögimõtted





"....oli ta juba kuus aastat niimoodi kahe vahet lasknud ja kummastki ausat naist ei teinud, kui siis Milde tõmbas poe ees moskvitsi ukse lahti ja käratas kõvasti üle platsi Ilsele "lits masinast välja!" ...Madis ei liigutanudki ennast rooli taga, istus, nägu tuim nagu kivi.  Aga näe - sügiseks kosis Milde ära ja.."
Selg kuumas, pliit oli juba kella kuuest puid õginud ja köök oma lõhnade ning muttide vadaga meenutas lõunamaist turgu. Mitte, et Taisi oleks lõunamaa turgusid just üleliia palju näinud, aga midagi muud võrreldavat ei tulnud pähe.
"Mis sa jälle unistad seal, pane need vormid nüüd palaka peale nõrguma ja tule aita salatikartulid ära pesta,  varsti peab sülti puhastama hakkama!"
Kõike need Suurmamma ja Väikemoor ka nägid, pruukis korra mõttesse vajuda ja kohe piits laksus.
"...ütles Tõnule, et oi mida ta küll unes nägi - nagu oleks suur karvane ämblik naabrinaise sahvriaknast koidu ajal välja roninud ja Tõnu rumala peaga käratas kohe, et kus kurat sa olid, et nägid, nii ta vahele jäigi..."
Lõugutamine läks edasi nagu poleks vahepealset käsklust olnudki.
Üks mamslitest vatras oma lugu edasi, teine kummardus süldipaja kohale, mekutas puukoosta servast leemekest maitsta ja nentis valjuhäälselt "Mage on!", sahmas seinalt vakast pihuga jämedat soola ja puistas patta.  "Lähen toon sahvrist munad sooja, muidu keevad pärast lõhki"
Teine lõpetas pika lause, mis oli alguse saanud umbes tema ema kooliminekuga ja lõppes vallaliste külameeste elukommete arvustamisega, rapsas käed põlle sisse puhtaks, tõusis, pomises, et "ei sült tohi magedaks jääda!" ja kahmas kõva pihutäie soola samast vakast, kust esimenegi.
"Ei ole mage!"
"Ole vakka, kas sina maitsesid!"
"Suurmamma pani juba juurde...." Taisi lause lõpp kõlas soola sulpsatusega üheaegselt.
Munarestidega tuppa astunud Suurmamma sajatused ja Väikemoori hädaldamine täitsid köögi laeni. Suures lärmis ei kostnud Taisi hääl alguses kuidagi, alles siis, kui ta köögikapi ustega kolistades Suurmamma riisipurgi keset lauda lajatas ja kõvemat häält tehes suuremat marlijuppi nõudis jäid mamslid vakka.
Ega kaotada ei olnud midagi, sült oli niikuinii soolane kui seenesoolamisvesi.
Taisi keeras kolmekordsesse marlisse pakitud riisi nutsakuks ja laskis selle keevasse süldipatta nagu patuseid põrgukatlasse kastetakse. Veerand tunni pärast oli süldileem juba päris parajalt mage ja laual kausis  kuhjus suur hunnik auravat riisi.
"Mida paganat me sellega pihta hakkame?"
Vaikus oligi juba liiga pikk olnud.
"Pirukaid teeme. Lihaga ja kapsaga, teeme nii, et küll saab!"
Taisi tundis ennast seda öeldes kui sangar. Kohe nägi ta sedagi, et pirukate idee meeldis mamslitele.
"Sina tüdruk too jahu sahvrist ja sõelu kaussi, tee seda siinsamas pliidiserva peal, et soojaks läheks! Me Väikemammaga puhastame süldiliha luude küljest lahti, sa sõtkud seni taigna ära, me ütleme kuidas! Noh, hakka liigutama, ega meil aastat aega pole!"
Oh.
See kauss oli suur.
SUUR.
"....ei noh, kui nad tülis olid, siis ikka kaklesid ka, Veera jooksis kodust äragi teinekord, aga ega ta väga ruttu ei jooksnud, ikka nii, et Evalt oma haige jalaga järele jõuaks..."

Seinalt sõela võttes tundis Taisi kiusatust käsi soolavakka suruda...




kolmapäev, 7. detsember 2016

Rütmist väljas




Hetk mil kõrvitsad muutvad haldjateks
kõik printsessid mil kuhtuvad hiirteks
kurjast hiiglasest koorub suur naljamees
kellatornid, näe,  voolavad hiiteks

päike mustaks jääb, kuu annab sooja
meri kuivab ning maa upub ära
mürk ravib köha ja pilv läheb looja
savikild ehtes rubiinina särab

siis vast tunnen end tõeliselt vabana
tunnen tähtsana, maailma nabana
kuskilt ei tule keeldudeks  sõnagi

lendan rongana maailma kohale
tüüne pilk vaatab heale ja kurale
aeg on paigas: see ei tule kunagi




pühapäev, 4. detsember 2016

Miks ma nüriks jäänud olen




Delfi on imbunud blogiilma. Uks veel peab, aga lamedusel on võime imbuda läbi pisimagi prao.
Nimetud ja näotud trollid käivad oma pesemata näppudega käperdamas võõraid mõtteid, omistades neile iseeneste rikutud mõtlemuse pussuhaisu. End vähe viisakamaks pidavad targutajad käituvad lihtsalt üleolevalt, tehes kommentaari objektile selgeks, kui rumal, piiratud, arenengupeetusega, käitumishälvetega ja välimuselt inetu ta on.
Kuhugi on kadumas oskus arutleda. Arutleda teravalt, sisukalt, oponenti austades.

Trollid. Reeglina anonüümsed pärdikud koledatest mõtetest kokku pandud raskete nuiadega. Mõnes blogis on olemas isiklikud stammlamisejad, mõnesse satub juhuslik hädaline, mäkerdab kuidas jaksab ja kaob rahulolevalt ohkides.
(Mu isiklik lemberoppsuu on vist terveks saanud.  Jäägugi nii!)
Ka minus on oma nuiakangelane peidus, olen isegi aastate eest lõrisenud ja võõrasse säärde kihvadega kinni karanud, kes mäletab, see mäletab. Samas...kuidagi teisiti olid need asjad siis.
Või kas olid ikka?
Kes olen mina, et sel teemal targutada....
Vähemalt pole ma olnud anonüümne troll.

Ah, et mis selle mõte nüüd oli...
Hmmm...
Ma tean küll!
Pai teile, kes te avalike kommentaariumite treeninglaagri karastusega tuhnuste poolt jäetud hunnikutega peate tegelema. Pai teile, kes te oma isiklike nimme haigettegijate kommentaaride pärast võpatate.
Tean seda tunnet, kui räpane lause lööb kui muda näkku ja ka seda, mis tunne on olla tükkideks lõigatud sõnade poolt.

Seepärast ma üritangi vältida teemasid, mis tõmbavad ligi teiste inimeste mõtteid. Üritan käituda muna või meduusina. Aastaid tagasi ei mõistnud ma inimesi, kes nii tegid, nüüd ma tean,  kuidas inimesed niikaugele jõudsid.
Võidad midagi, kaotad sama palju.
Võidan näilise hingerahu, kaotan mõtlemapanevate kommentaaride köisredeli, mida pidi oli nii kerge uute mõteteni ronida.

Muig. Mu sisemine kastan on koore kaotanud.
Julgematel on veel mõni okas alles...


reede, 2. detsember 2016

Vanad printsid



Üks hobu tassib printsi.  Prints on vana
Ka mära pole enam  ammu noor
Selg sadula all kiskund kumeramaks
Ning  printsile, kae,  selga kasvand küür

Printsesse napib päris ammu ilmas
Kes päästetud, kes vananenud eideks
Üksainus lossitorn veel printsil silmas
Teab külarahvas: seal on keegi peidus

Neid magavat nüüd juba aastat sada
Prints sudib ratsut, ei või hilineda
Üks tee viib mäkke, nõnda kitsas rada

Nii ahas triip, et näeb vaid see, kes loodab
Et  teises otsas suudlust printsess ootab
Ei saa! Prints tahab ainult tukastada...