Lehed

laupäev, 12. november 2016

Vesi



"Kas see on lahkumisavaldus?"
"Mhm.."
Direktori sõrmed surusid paberilehte nurkapidi vastu lauda.
Mine tea, äkki võtab tagasi, kortsutab ära, rebib katki...
"On sul juba uus koht välja vaadatud?"
"Ei. Aga ma leian."
"Jajah, seda küll, seda küll.."
Vaba käsi haaras pastaka.
"Tahad juba kahe nädala pärast minna? Nii kaua oled veel tööl, meil on ju see Hiina investorite visiit ees ootamas, kas sa teed oma osa seal ikka ära?"
"Teen, kokkulepe on kokkulepe."
"Hea küll, " direktor ajas selja sirgeks,"teeme siis nii, ära pikka viha pea!"
Allkiri oli lühike ja lihtne.
Mõlemal pool lauda kostis kergendusohe. Pikalt kogunenud pinged olid leidmas lahenduse, kahe mehe omavaheline koostöö oli niikuinii juba pikemat aega kidunud. Kumbki ei suutnud enam meenutada millest vimm alguse sai, ajapikku oli see lihtsalt kasvanud ja kosunud nagu tülikas karvapall kõutsi kõhus. Nüüd lihtsalt pidi kergemaks minema. Direktor meenutas mitmeid kokkupõrkeid tolle lahkuva konstruktoriga, teise poole põikpäiseid jonniajamisi ja proteste.. kerge kihvatus käis ta südame alt läbi.
"Oota!"
Teine mees oli just kabinetist väljumas, hõige sundis teda tagasi pöörama.
"Ma usun, et sa ikka saad aru, et kuna andsid lahkumisavalduse enne projektile viimaste allkirjade saamist, ei saa ma sulle seadmete vastuvõtmisega kaasas käivaid preemiaid määrata?"
"Miks? Ma olen oma allkirjad projektile andnud, minu poolt on kõik lõpetatud?"
"Minu oma on veel puudu, ma ei saa sulle preemiat anda lõpetamata asja eest."
Magus rahulolu..
Konstuktor seisis tardunult ukse vahel.
"Mõtle enne kui nii teed. See on ebaõiglane, ise saad ju ka aru."
"Siin on kõik on seaduslik, õiglusega pole siin midagi pistmist."
"Täpselt."
Ukse vahel seisev mees tundus isegi hinge kinni pidavat, see oli valus löök... Ootamatult ta naeratas.
"Hea küll, kahe nädala pärast olen ma läinud. Ma teen oma töö ära täpselt nagu peab."
Direktor muigas. Nendega oli alati nii lihtne. Sellepärast oligi tema siin ja nemad seal.



"Ja siin näevad meie koostööpartnerid.. tulevased koostööpartnerid, andke mu ajas etteruttamine andeks, meie linna reoveepuhastite viimast osa, basseine, milles olev vesi on täiesti puhas ja lastakse loodusesse tagasi. Vesi on nii puhas, et tegelikult võiks selle lasta linna veevärki, hahaahaaa... Et meie kallid investorid ei kahtleks selles.. kas härra peakonstruktor aitaks mind pisut?.."
Stsenaarium oli hoolega läbi mõeldud, paika pandud, kõik teadsid oma rolle. Konstruktor kummardus, klaas käes, üle basseini ääre, selle serva varjus torude vahel oli teine, puhta pudeliveega täidetud klaas, mille ta pidi direktorile ulatama, et see saaks hiinlastele oma firma triumfi tõestada. Pudeliveega.. kraanivesi poleks päris julge valik olnud, kuude kaupa kestnud kollatõvepuhangud ei olnud kraanivee kasutamist julgustav tõdemus.
Niisiis.. konstruktor kummardus, kahmas klaasi basseinist vett täis ja ulatas selle direktorile.
Hiinlaste nägudel oli siiras vaimustus, käed olid tõstetud aplodeerimisvalmis, silmad naelutatud direktorile.
Veeklaas konstruktori väljasirutatud käes.
Hiiglasliku investeeringu lootus ja solvunud mees.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar