esmaspäev, 17. oktoober 2016

YOLO. Jooolooo, capiche?

Kuidas emakeelne lühend olekski?
REP.
Teeme lühemalt, kui muu maailm.
Rohkem Elusid Pole.

Ei saa midagi edasi lükata.
Pärast teen või ütlen või lähen. Millal pärast? Järgmises elus?
See ei ole peaproov, see ongi kõik. Uut võimalust ei tule, peale tunde ei jäeta.
Ei saa mõelda, et oh, natuke veel ja ma olen valmis ja hakkan elama. Tutkit.
Keegi ei saa valmis.
Elusana vähemalt mitte.
Ja niikaua kui inimene ootab oma valmimist on ta ilmas nagu kivi keset jõge. Kõige kindlam asi jões ja kõige üksikum. Elu voolab mööda, kivi ei jõua kedagi tundma õppida, keegi ei jõua kivi tundma õppida.

Ainus asi, mille järgi jääb kivi teistele meelde on võmmud, mida ta lahkelt jagab neile, keda vool tema vastu viskab.


Lähedal on kogu aeg inimesed, kes ootavad, millal neid ometi kord nähakse.
Väga lähedal.
Mõnikord samas toas.
Ja nad on täiesti üksi, sest kivil on enda sees ringimüttamisega tegemist.

Yolo. Pärast on hilja.
Jah, ma tean, et seda lühendit ei kasutata niimoodi.
Ja siis?


2 kommentaari:

udupea ütles ...

Oi raip, mina olen see kivi olnud, suurema osa oma elust. Ja ma olen kogu aeg tundnud seda just niimoodi. Mitte, et tahaks, aga kogu aeg peab ootama midagi, võimalusi, oma hetke.. Kuni ühel hetkel ongi elu otsas. Ja kui ka õnnestub mõneks ajaks pinnale kerkida ja lõbusasti vooluga kaasamine, siis ei jää järgmine jalahoop, mis mind jälle põhja lööb, tulemata.

Elu ongi 1 suur ootamine: ootad koolilõppu, palgatõusu, laste suurekssaamist, nädalavahetust, suve, puhkust, õiget inimest, seda, et ametnikud oma tööd teeks jne ja nii lõpuni.

See pole mingi istumine, muidugi teed mida saad ja võtad mida antakse, aga taust on oma võimaluse ootamine.

Lõpuks hakkad ootama surma.

Ma loen seda blogi tagantpoolt ettepaneku ja nii mõnigi kord on olnud tunne, et ütleks ka midagi, seekord oli see tunne nii tugev, et ütlesingi.

Kaamos ütles ...

Mõtlesin, et ütleksin midagi. No nii oli isu selle kommentaari kohta midagi....aga pähe tuli ainult: aitäh!