neljapäev, 27. oktoober 2016

Vedru




Ärge rääkige mulle muru niitmisest! Kui just peate, siis teeme seekord õige nii, et kasutame vikateid, sirpe, minugi pärast kasvõi kääre, aga mitte muruniidukit!
Hing on veel nädalavahetusest hell.
Mul on maja ümber ju poole jalkaplatsi jagu muru, pole teab mis palju, aga siiski piisavalt, et muruniidukist asja on.
Mul on hea muruniiduk, aus pill. Päris mitu aastat juba vastu pidanud. Ma hoolitsen ta eest korralikult. Kui vaja õlitan, kui tarvis, vahetan mõne kulunud pudina välja. Reedel oli tööl lühike päev, mõtlesin, et niidaks õige sel aastal viimased ringid ja paneks masina kuuri alla ära. Teeservad puhtaks, siis ei kogu esimeste lumesadudega vaalusid tuulega tee peale.
Iga aasta saanud sedasi teha. Harjumus.
Vot nii.
Hakkasin niidukit käima tõmbama - ei lähe. Teine kord, jälle ainult koriseb. Kui kolmanda korra tõmbamise peale ka tööle ei hakanud tuli meelde, et viimati sai kanistri põhi paaki valatud, loll tegu muidugi. Küllap oli kanister ammu kasimata ja nüüd hõljus mingi puru karbussis.
Võtsin karburaatori pealt lahti ja, kurat,  vedru läks laksuga lendu. Roomasin mis ma roomasin, kaduma see jäigi.
A ma elan linna lähedal, meil ju muruniidukite-saagide-võrride jaoks eraldi jupipood olemas, teate küll, jaama ristis see punane maja?
Üksiti saab toidupoest ka läbi sõita.
Autosse ja poodi.
Leti taga säänne kena näkk, ilusad lokid ja asjalik nägu peas.
"Tere. Mul selline mure, et muruniidukul karbussi pealt hüppas vedru minema. Nüüd on hädasti uut vaja."
"Ikka saab, vedrusid meil küll. Mis niiduki number on? "
"Mis number? Makita niiduk on"
"Ei, nii ikka ei saa. Mis marki ja mis aasta väljalase ?"
"Ei mina tea, näita kus need vedrud on, ma tean, millist vaja!"
"Kuule mees, nii need asjad ei käi, ma tahan teada millisele muruniidukile sul seda vedru vaja on, igale margile peab õige osa külge panema. Ära hakka siin ise leiutama!"
"Vedru on vaja, üks vedru on puudu, las ma vaatan, mis sul siin poes müügil on!"
"Kui sa ei ütle, millisele muruniidukile sa vedru otsid, siis ei müü ma sulle midagi."
"Punasele! Punasele niidukile! Enne oli mingi tume värv, võõpasin üle, et lõbusam oleks. Kas nüüd müüd?"
"Ära loodagi, teie, mehed, panete mingi suvalise jubina valele masinale külge ja hiljem käite küla pidi kurtmas, et siit poest ei müüda õigeid varuosi. Nii, et: mis marki su muruniiduk täpselt on või lase jalga, mina sulle ei müü!"
Selleks ajaks oli mul müüja lokkidest ja näolapist juba täiesti savi. Soost ammugi. Tissidega madu sihuke.
"Mine õige perse. Kas sa tahad öelda, et kui ma näpuga siin poes mingi vidina peale näitan ja ütlen, et vot, seda tahan, siis sina ei müü mulle seda enne kui ma sulle ette kannan, mida ma sellega teha kavatsen?"
"Täpselt nii!"
"Anna mulle see kirves sealt seinalt!"
Väike  mõttepaus.
"Ei, ma ei saa seda kirvest sulle  müüa, sa oled liiga ärritunud. Vaata kuidas su käed värisevad!"
Ma sain temast isegi aru.
"Näita need kuradi vedrud mulle ette ja läheme rahulikult laiali!"
"Ei. Ütle niiduki mudel ja ma annan selle vedru sulle ise!"
Edasi läks jutuajamine juba väga reljeefseks. Mul pole selle edasiandmiseks piisavalt tähti tähestikus.
Poole tunni pärast lendasin poe uksest välja nagu püssikuul ja hakkasin nurga taga suitsu ette panema, käed värisesid nii, et peaaegu oleksin sigareti suust mööda susanud. Põlema ma seda ei saanudki.
Paar meetrit eemal, poe tagaukse juures olid kellegi poolt parandusse toodud muruniiduk ja paar saagi, nende kallal nokitsev papi vaatas natuke aega, kuidas ma kaks korda oleks peaaegu oma kõrva põlema pannud ja üks kord tukale tule otsa pistsin.
"Käisid poes?"
"Mhm"
"Ta ei müünud?"
"Mhm"
"Mis sul vaja on?"
"Niiduki karbussi pealt lendas üks vedru minema"
"Tule."
Läksime poe tagauksest sisse otse leti ette, enne kui müüja sai sõnagi suust välja, oli papi mu nina alla susanud karbi kuue vedruga. Üks oli just selline, mida osta tahtsin.
Vastasin müüjale otsa.
"Mis see maksab?"
"Ma ei müü sulle!"
"Vali ise, ega ma seda vedru enam käest anna. Kui tahad raha, siis ütle, mis see maksab või ma marsin lihtsalt siit vedru peos minema!"
"Neli eurot"
No see tuli ikka südamest läbi hammaste.
Viskasin viieka letile. Müüja hakkas kassasahtlis sobrama.
"Jäta omale! Selle eest saadan sind veelkord perse!"
Uh, oli vast hea tunne poest välja astuda.

Toidupoes pistsin saiad-piimad korvi, kui maksma hakkasin, vaatas kassiir mulle otsa ja küsis ettevaatlikult : "kas te olete autoga?"
"Mis siis?"
"Kas te olete midagi joonud või on rohud peal või...käed niimoodi värisevad, et...?"
"Eiei, läheb juba üle, ma vihastasin ennist siin üle tee poes"
"Aa, ta ei müünud!"
No ütle kurat, kuidas ta teadis!

Mehed ümber jutustaja naersid nagu loomad. Tuppa astus kolleeg kõrvalttoast.
"Mis see nüüd nii naljakas oli?"
"Edik rääkis kuidas ta linnas saepoes käis"
"Aa, ta ei müünud, jah?"


****
Muide, see on kobalt ümberjutustatud pealtkuuldud tõestisündinud lugu.  Üks kalamees rääkis.
Kohalikud tunnevad ära nii linna kui poe.

4 kommentaari:

väga väga naine ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
tühi ütles ...

Oi, ma kogemata kustutasin kommentaari ära!
Tahvliga on ikka väga piin toimetada, vabandust!

väga väga naine ütles ...

Pole ullu, see naerunägu väga sisukas polnud.

A ma muud kui rõõmu ei oska ka väljendada, sest see on nii reibas lugu!

neiud ärevil ütles ...

Väga eluline lugu. Selliseid "kindlameelseid" ja ennastäis inimesi ikka tuleb ette. Hea ja lahe lugemine oli.