pühapäev, 16. oktoober 2016

Õhtu

"...pärastlõunal levib alates Kagu-Eestist üle maa mandriosa laussaju front.."
"Mis ta ütles?"
"Sadama hakkab, meil hakkab umbes õhtul sadama või nii umbes."
"Ei saa siis sedasi kohe öeldagi, muidu mingi front ja lauss...midagi" vanaema häälest kostis läbi torina pisike muie.  Eks uudistekeele kallal targutamine oli Gerdal ja Vilmal juba mõnda aega omamoodi ajaviide.
Vanaema vahetas varrast. Sokinina ringid edenesid kannaga võrreldes üsna väledalt.
"Miks sul toas suusamüts peas on?"
Küsimus üllatas Gerdat.
"Pole ju..?"
"Ära seleta, ma juba pool päeva vahin, et tutimüts peas. Mis sa veel talvel teed, kui praegu ilma ei saa?"
Gerda katsus juukseid, vanaema hääl oli nii veendunud, et hetkeks  kahtles naine isegi. Äkki tõesti on müts...
Ei. Ainult krunn keset pealage. Sõrmed jäid korraks seisma, siis Gerda taipas.
Memme prillid ka ei aita enam, käis mõte läbi pea.
Gerda tõmbas juuksekumi peast, salgud vajusid laiali, osa kuklasse, tülikam osa siuhti üle silmade.
"On nüüd parem?"
"Teine asi kohe! No aga äkki on sul tõesti külm,  ära siis alati mind ka kuula..."
"Las olla, eks ma unustasin"
Kevadel saab alles kaelõikusele, tuletas Gerda endake meelde. Kevadel, kui Vilma tervis muidu alt ei vea. Senikaua saab hakkama, lihtsalt..parem, kui vanaemaga tema silmanägemisest juttu ei tee. Naine teadis kui pahuraks see memme võttis, eks ta kartis lõikust, küllap Geda isegi pelgaks pisut.
"Miks sina kunagi mingit näputööd ei tee?"
Vanaema küsimus katkestas uitama läinud mõtted.
"Ma ei viitsi, tööl saab ennast nii rihmaks joostud, et lihtsalt ei taha midagi teha"
"Äkki sa ei oska?"
"Kus ma siis ei oska, sa ise õpetasid. Muud ei olnud kui haruta ja haruta, ma olen sokke vist rohkem üles harutanud kui kudunud, sa polnud kunagi rahul"
"No silmad jooksid ja puha, ega ma siis paha pärast.."
"Ma tean, memm, mis sa nii vabandavalt alati seletad! Sain selgeks, kui vaja, siis koon."
Memm on kuidagi tihti vabandama hakanud. Harva, kui endine sirge ja lühikese jutuga vanaema veel sellest pisikesest pontsakast kehast välja piilus.
Uudised olid läbi saanud, Gerda pani teleka kinni ja võttis laualt raamatu. Lehe pööramise krabin ja vanaema vardavahetuskõlksud olid ainsad helid ruumis.
"Sa mehele ei ole mõelnud minna?"
"Vanaema!"
Gerda lausa karjatas selle sõna endast välja.
"Sa oled üle kolmekümne,  mis sa nüüd selle pärast kisad niimoodi. Pärast oled nagu Helmi. Vaiksem muidugi kui Helmi, aga..ah, said aru küll."
Gerdat üllatas Vilma taktitus. Samas pahasti öelda ka ei tahtnud..
"Pole mul mehele vaja, mul oled ju sina"
Nääh, natuke valesti läks.
Nüüd oli Vilma see, kes kõvemat häält tegi.
"Mis mina? Mina olen vanamutt, mul on plaanis varsti ära surra, mis sa naljatad siin. Mis sa teed siis, elad vanatüdrukuna, võtad karja kasse ja hakkad neid silkudega söötma?"
Gerda kujutles end kümne kassi keskele elukaid näpu vahelt silkudega nuumamas nagu hülgeid. Pilt oli nii koomiline, et ta purtsatas kohatult naerma.
Küllap vanaemagi oli sama mõtteni jõudnud: kass, kilud ja Gerda.
Kahehäälne naer kestis mõned päris pikad hetked.
"Hea küll,  ajame neid meheleminekujutte teine kord edasi, aga seda mina ütlen, et üksi ei tohi sa jääda! Aita mind nüüd selle tobeda tooli pealt püsti, kondid on kangeks jäänud."
Vilma oskas oma juttu nii lõpetada, et sinna otsa targutada ei tundunud enam kohane. Gerda käsivarre ja elegantse spatsiirstoki abil läks Vilma oma tuppa.
Gerda võttis raamatu uuesti kätte, kuid lugemine ei edenenud.
Ütle nüüd memme oma jutuga.
Raamat lendas kolksuga lauale.  Poolik sokk oli jäänud tugitooli käetoele, vardad kui geiša juuksenõelad polenisti lõngakerasse vajutatud.
Gerda rahmas sokipooliku oma kätte, tiris sealt vardad välja ja harutas kuni kannani kõik üles, siis nokkis silmad taas vardale ja hakkas kuduma.
Tänane meheleajamise jutt..see tegi meeled nii erksaks, et näpud liikusid palju rutem.
Gerdale tikkus naer peale.
Vanaema oleks oma ähvardustega vanatüdrukuks jääda eile lagedale pidanud tulema. Kanda oli ju palju tülikam nokkida.




2 kommentaari:

reet ütles ...

Ai. Nii valus, see sokiasi - minul ongi emaga peaaegu nii, see sakslane, kes asju peidab, ajab tal sokikandu vussi ...

Tilda ütles ...

:)