teisipäev, 13. september 2016

KPsse see häbelikkus

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ülestunnistusega, et eelmise aasta lõpus olid kolm käsikirjatäit mu jutte smugeldatud ühele kirjandusvõistlusele.
See oli ja ei olnud ka minu idee, tagant lükati mind ikka väga jõuliselt ja mina tõrkusin stiilselt nagu Bileami eesel (ainult ilma inglita eesel, mis teha).
Aga jah...paarsada lehekülge läks võõraste kätte lahkamiseks.
Ajaks, mil supi seest loorbereid koukima hakati olin juba jõudnud otsusele, et tegin vea.
Siis tuli kutse auhinnatseremooniale.
Seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Hoolimata kutsest, mille kaaskirjaga oli märgitud "Olete väga oodatud ja seda põhjusega!" ei olnud ma valitute seas. Ka mitte äramärgitute, lootustandvaks peetavate ega muul moel tähele pandute seas.
Ka seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Nüüd olen ma sõna otseses mõttes oma loomusest üle astudes saatnud oma jutte ja novelle siia-sinna küsimustega "kas?", "kuidas?", "kes?"
Ma ei ole saanud mitte ühtegi vastust. Absoluutselt mitte ühtegi. Isegi sellist, kus oleks otsesõnu öeldud, et mul oleks targem midagi muud teha. No näiteks sokki kududa.


Aga lõpetuseks: kas keegi sokke tahab?
Või siis...mida kuradit veel proovida?

13 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

See on minu teema, onju? Jaa.

Issand kui jube tunne!!!!!!!!!!! Mul on natuke sama, onju?! Ja samas, ja samas - ma mingit tagasisidet olen saanud ja ühe võistluse kunagi isegi võitsin ja võin sealt hingepidet leida ja tohutult lihtsam.
Ja kui mul on tohutult lihtsam, kui rõve veel sul on!!!!!!

Punkthaaval
* sa kirjutad hästi. Siin ei ole nähtamatut "aga ..."
Nii ongi. Vbla mõni tükk pole üleni mulle, ent sa kirjutad hästi iga kord.
* Võta eelmine punkt omaks. Päriselt!
* Ja nüüd on see osa, mis mul läheb üllatavalt hästi ja kuradile ja samas iga kord, kui mõni, kellest hoolin, teisiti arvab, mul on hetked segadust, valu, hirmu ja siis alles tuleb meelde.
Usu, et sa oled ükssarvik, kuigi inimesed su ümber näevad valget mära! Mitte sina ei tea valesti, vaid nemad. Mära on nende silmades, see ei ütle mitte midagi sinu kohta, ja kui vahel proovida - oo, ikka tasub! Mitmesse kohta ja korduvalt! - ning inimesed näevad ikka mära, mitte ükssarvikut, kurat nendega.
Vbla mõni näeb kunagi õigesti ka. Proovida tasub!
* Sest sa kirjutad hästi päriselt. Päriselt. Ma ei ütle niisama, et kenasti öelda.

Bianka ütles ...

Jah, sa kirjutad hästi, isegi väga hästi. Aga... kõik tekstid ei kõneta mind. Mulle ei sobi see süngus, mis su juttudest otse ja kaudselt vastu vaatab. Kui mina oleks kirjastuses otsustaja, siis ei söandaks ka mina kritiseerida selliseid kirjutajaid, kes mulle mingil põhjusel ei istu. Sest see pole tegelikult isikliku lugemiseelistuse küsimus, vaid otsustaja lähtub ilmselt sellest, kui palju oleks neid "kasse", kes sellist kirjandust ostaksid. Mina ei tea seda samuti, aga küllap mingi "keskmine" maitse määrab asja.

Aga no küsimus pole tekstide väljaandmiseks paberi ostmise otsuses. Ärgu kirjastused avaldagu, sina avalda oma loomingut ise, siin blogis. Ja ilmselt sa tead nagunii ka ise, et lugejaid on, ja mitte vähe. Mida veel vaja? Kooli kohustusliku kirjanduse osaks saamine? ole nüüd ;)

tühi ütles ...

Mul on keskmiselt 18 lugejat päevas :D Ausalt. Pole just massid, kuid see polegi eesmärk.
Mis tegelikult häirib on igasuguse tagasiside puudumine kohtadest, kuhu ma kirjutanud olen. Ma oleks nagu nähtamatu. Täpselt nii tundsin end ka tookord, autasustamistseremoonial. Ma paistsin läbi.
Muig...valge märana oleks ma vähemalt silmatorkav olnud.

väga väga naine ütles ...

TÄPSELT minu probleem =)
Krt, mis ma polegi nii ainulaadne v =)? Läbipaistev, olematu, libiseb maailmast minema, kui kinni ei hoita.
Ja siis aitab mind aint mõte, et ma olen. See et mind ei panda tähele, et ei nähta, et üks hobune pole lihtsalt tähelepanuväärne kuidagi - see ei ole sellest, et mina oleks valesti. See on vaatajate silmades, mida nad näevad ja mida mitte. Millele reageerivad, millele mitte. Me võime olla lihtsalt liiga erilised, et meid näha =)

tühi ütles ...

Mul on üks jutt. Peas alles, võib-olla jääbki sinna, aga see on ükssarvikutest.
Tead ju, kes näevad ükssarvikuid? Ainsad, kes näevad ükssarvikuid, tead?
Neitsid. Ainult neitsid.
Kas see sinu lohutuseks kõlbab, aga.... Miks mitte?

A. I.V.O. ütles ...

Nojah...
Pähhe torkas miskipärast soovitus proovida "vesteid" kribada ajalehtedele.
Ma ei tea Postimehe poliitikast muhvigi, sest Virumaa Teataja kuulub sinna gruppi, kuid vanu Punaseid Tähti lapates on aegajalt nädalalõpulehtedes Kihva Värdi lood, milled ma läbi loen enne kui tuleroaks rändavad. Kord-paar kuu kohta võiks üks veste seal ilmuda, sest viimasel ajal olen täheldanud, et Rakvere Raibe millegipärast kiratseb...
Näiteks "Kassist ja puust" mõningase väikese kohendamise järel platseerub veste alla küll.
Teine võimalus on ka näidendivõistluses kätt proovida...
Aga jah, kui ühe korra ollakse juba pettunud, siis ega naljalt teist korda sama korrata ei tahaks...

Anonüümne ütles ...

Sulle just öeldi, et sa pole midagi väärt. Sokki sa nikuinii ei oska kujuda. Tyhi koht oled.
Aru ei saa vä!

tühi ütles ...

Käi põrgu, palun! Teed vist ei pea näitama, tead isegi.

A. I.V.O. ütles ...

Kelle pihta nüüd see anonüümne kommentaar tulistab?
Minu?
Selguse mõttes - ma tean, et ma pole midagi väärt, sokki ja muud sellist ei oska kududa. Ja tühi koht olen ma niikuinii. Ma saan väga hästi aru.
Kuid ma ei saa sellele pihta, miks Sa kibestunud oled?

tühi ütles ...

Ära tee välja, see on minu stalker.
Las möllab, ta teisi reeglina ei kisu, minu peale reageerib nagu Pavlovi koer.

tühi ütles ...

Ja sina, A.I.V.O. oled väga omanäoline kribaja, ära tee ennast maha. Sinus on kirg ja see paistab viisis, kuidas end väljendad! Ära lase end rumalaist segada.

A. I.V.O. ütles ...

Ehhh...
Ma mõtlesin universiumi skaalal oma väärtust/väärtusetust...

tühi ütles ...

Universumis on igal sipelgal oma koht. Me lihtsalt ei tea oma "ülesannet".