kolmapäev, 21. september 2016

Joonatan tuli meelde

"Üks õun päevas hoiab arsti eemal".
Joonatan teadis seda, aga ta ei olnud kunagi eriti täpse käega viskaja olnud ja noh, õuntest oli ka kahju. Antoonovkaga võiks ju veel arsti peletada, see niisama kohe süüa ei sündinud, aga sügisjooniku nosis Joonatan parema meelega hoopis ise ära.
Kuigi võib-olla oleks siiski pidanud vanarahva tarkuse järgi talitama.
Köha hakkas Joonatani kiusama.
Arst pistis pulga Joonatani keele peale ja kaes kurku.
Ei olnud punane.
"Tore", ütles arst.
Arst pistis peenikese kraadiklaas otsapidi Joonatani põske piiksuma.
Ei olnud palavikku.
"Väga hea", ütles arst.
Siis käskis arst Joonatanil särgisaba üles sikutada ja pani stetoskoobi jääkülma otsa vastu Joonatani luiseid ribisid. Joonatan tegi selle peale ehmunud hiire häält.
"Iiihh..."
"Nonoh, nii hull see ka pole..!" lohutas arst ja kopsis stetoskoobiga kõik Joonatani roided ja nende vahed läbi nii eestpoolt kui seljatagant.
"Huvitav," ütles arst, "mis te ütlesite, kas te kurdate köha üle?"
"Köha kiusab tõesti" oli Joonatan nõus.
"Huvitav." ütles tohter veelkord ja klõbistas stetoskoobiga veel natuke mööda Joonatani selga.
Kurk on korras, palavikku pole, kopsud-bronhid ei sahise...aga kurdab köha... Arst mõtles natuke.
"Millal te köhite?" küsis arst Joonatani mõtlikult.
"Söögi ajal. Iga kord kui söön, kolmas päev juba. Näe, võtsin tänagi võileiva kaasa, aga sööma ei julge hakata, niikuinii tuleb jälle köha."
Ohhoo, mõtles tohter ja ütles "Ohhoo! Aga äkki on teil allergia millegi vastu, mis toidus on?"
"Näidake oma võileiba!"
Joonatan kõhkles natuke. Üks asi oli arsti peletamiseks õun ära raisata - see oli niikuinii naabri aiast pärit, aga võileib oli juba tõsisem ohver.
Kuid tervise jaoks ei tohtinud millestki kahju olla.
Joonatan sikutas tooli alt oma vanaisa portfelli välja ja tegi selle lukud klõpsti lahti. Üks läks kiiresti -klõps- teine võttis pisut aega -lõkalõkslõk..klõps...
Paberisse pakitud priske võileib totsatas lauaservale, Joonatan harutas paki lahti.
Ilus paks lihaviilakas kahe täidlase peenleivaviilu vahel. Kenasti ristikiudu lõigatud praetükk.
"Lihtsalt liha ja leib? Pähkleid, kala, muna, sidrunit pole?"
No mis see arst nüüd...Joonatan hakkas lausa naerma. Pähkleid ja sidrunit? Lihaleiva sees?
"Ei ole, aus lihavõileib on. Liha tegin üleeile ahjus valmis, hea paar päeva külmkapist lõigata!"
Ahsoo.
"Ja köha tuleb siis, kui midagi sööd?"
Pagana ilus lihatükk oli. Just parajalt küps, kerge koorik peal ja mitte liiga kuiva näoga.
"Söögi ajal jah. Läkasta või hing seest."
"Ahsoo...."
Arst jäi mõttesse. Pikk mõte oli, käsi, mis mõtlema hakkamise alguses oli otsaees vajus algul põse peale, sealt lõua alla ja äkki nägi Joonatan, kuidas tohter liha küljest äärmise, just selle kõige mõnusamalt  krõbedaks küpsenud nurgakese lahti sikutas ja lopsti suhu pistis.
Arst ei saanud isegi aru, kuidas see nii juhtus. Lõunani oli tegelikult aega ka ja kõht nurises juba ammu, aga et see käsi nüüd sedasi...
Joonatan ei julgenud midagi öelda, arst ikkagi..
Oleks ta midagi öelda söandanud, poleks ta seda teha saanud niikuinii.
Arst läks äkki näost punaseks nagu peet ja hakkas läkastama nii, et koridori pealt juhtumisi mööda läinud õde arstikabinetti sisse tormas.
"Vett!" kähises arst köhahoo vahele, "ruttu vett!"
"Vot, just, mul on just samasugune köha!"  taipas Joonatan kõrvalt hõigata.
Õde jootis arstile klaasiga vett sisse, kohe mitu klaasitäit läks üles, teist sama palju läks alla arstikitli rinnaesisele ka.
Tasapisi, võttis aega mis võttis, uputas õde arsti köha ära. Mõni üksik kähe köhatus, punaselapiline nägu ja tohtri nabani vettinud kittel olid pea ainsad jäljed, mis toimunut meenutasid.
Ahjaa, võileib lauaserval ka muidugi. Kaks peenleivaviilu nende vahel pikutava ühest nurgast sakutatud lihalõiguga.
"Viska oma praad minema ja su köha on kadunud!" kähistas arst.
"Sa oled sinna kogu alevi pipra vist peale pannud, hull mees!"
Joonatan solvus. Hull ta nüüd küll ei olnud. Ja üleüldse...no läks topsil kaas pealt, siis läks. Sööki pole raisata!
"Sa oled terve nagu hobune," ütles arst, "mine lihtsalt koju ja mata oma praad maha, hoidku jumal, et sa seda koerale ei anna! Looma ei tohi piinata!"
Joonatan solvus veel natuke.
Ta ei saanud küll täpselt aru, ka "hobuse" peale või sellepärast, et liha koerale anda ei tohtinud.

Kodus võttis Joonatan näpitud võileiva kotist välja ja vaatas seda mõtlikult. Ilus võileib oli, magusa leiva ja mahlase praega.
Siis kehitas ta õlgu, võttis kapist kannu, valas pangest selle head külma vasttoodud kaevuvett täis, ohkas ja haukas suure ampsu lihaleiba.




7 kommentaari:

tühi ütles ...

Ritsik on "süüdi".
Mis ma teha saan, kui mõni lause paneb "vahetab mõtetel käiku" ja paneb hammasrattad kuidagi teisiti haakuma...

https://ritsikukodu.wordpress.com/2016/09/21/kohib-aga-muidu-terve/

Kaur Virunurm ütles ...

Ähh! Ma just linkisin su jutu talle.

väga väga naine ütles ...

Loogiline ju =) Mõtete ringkäik!

ritsik ütles ...

Väga vahva!
Mina söön hommikuti juustuga sepikut :).

tühi ütles ...

See ei tohiks nii karmilt vist töesti mõjuda 😋
Joonatan on mu eelmisest blogielust ikka vaikselt kaasa lonkinud, ei saa mina parata, et ta teinekord näppude ja klaviatuuri vahele poeb.
Palun tema käitumise pärast vabandust, eesmärk ei ole kellegi muret pisendada!

notsu ütles ...

pärast tuleb veel välja, et Ritsikul oleks just võileiva vahele rohkem pipart vaja, siis köhiks ühe hooga kõik lõõrid lahti.

A. I.V.O. ütles ...

Tead, ma loen seda lugu eitiamitmetkorda ja tuju on kohe mitu kraadi helgem.
Tänasel lugemisel manasin nõndanimetet Raadioteatri kuvandi (koos kõigi heliefektidega) ette...