teisipäev, 30. august 2016

Kassist ja puust

Otse mu pea juures on avali aken ja ma kuulen.
Vihma.
Õunapuu otsast põgenevaid õunu.
Puulehti üle lugemas käivat tuult.
Öös rabelevaid linde.
Kassi ahastavat pulmalaulu.
"Kass", tahaks öelda, " kass, see pole märts, tahad, ma näitan kalendrit? August on, kaks päeva on jäänud, kannata ära!"
Mis ta ikka kannatab, märtsini on viis pikklühikest kuud, aga kassil on kassiahastus juba täna.

Rullisin õhtul toapõrandale laiali oma sugupuu. Ulatus teine kahe ja poolesaja aasta kauguselt kirjutuslauani.
Küpressikujulinselt sihvakas, paljud kõrvalharud  kustusid sõdade aednikukäe läbi, pistoksad, mis võõrasse pinda juured ajasid hajusid võõraste sekka nagu piimatilk veepange.
Mida ülespoole mööda tüve, seda kitsamaks muutub võra.
Kas sellest peaks kahju olema?
Minul ei ole. Ükski puu pole igavene.
Kui metsas langeb puu ja keegi ei näe....ja nii edasi.
Põhiline ses lauses on mets.

Kass jäi vait. Vist sai aru, et kannatab märtsini elada küll. Tema sugupuu on nagu kanarbik metsa all. Jalgutakerduv, haraline ja alguseta.
Head ööd!


Edit umbes tunnike hiljem.

Kas peaks äkki akna kinni panema? Vihm on nii võimas, et kui õu mereks saab, tuleb vesi varsti üle aknalaua viimati veel lahinal tuppa.
Kujutan ette, kuidas hommikul on aken nagu akvaarium. Õunad ulbivad nagu kiluparv ja amfiibkass püüab kalipsodes hiiri.
Ah, las jääb lahti. Vihm, erinevalt minust, peab lauldes viisi.

Kommentaare ei ole: