teisipäev, 5. juuli 2016

Näh...

.......ja kui mu pilk oma ilma silmapiiri taga näeb maailma kirgaste värvide asemel aina sogasemaid piirjooni ja ma tajun inimeste südamete jäätumist, lähen õue ning panen kukla vastu suure tamme tüve. Algul on raske paigal püsida, siis läheb rahutus minu seest puu sisse ja lõpuks näen ma tamme sellisena nagu ta on - tüvi suuri pikilõhesid täis (näe, see üks on viimase tormiga jälle sügavamaks vajunud), noore metsa jämedused poolkuivanud oksad elektriliinide kohal kui ähvardus rippu. Taas on inimese leviala lõiganud välja tüki kellegi teise eluõigusest, tamm peab oma hinge andma minu õiguse eest elada mugavalt.
Kuhu ma edaspidi oma halvad mõtted purgin?....





Vabandust. Mind on tabanud verbaalne pidamatus.
Lähen söön sütt ja tärklist.
Las need loigukesed vedelavad siin omaette.
Muig. "Better out than in", nagu suured rohelised klassikud ütlevad.
Aga miks teie...?

3 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Mina söön hommikuti putru - ehk seetõttu?!

tühi ütles ...

Putru?
Mkm, mu lõuna on kell 10, hommikusöök jääb seega õhtuks. Puder õhtul...kõlab ju isuäratavalt?

konn, lendav konn ütles ...

Äi mette - õhtul süüakse kõvasti kartult ja liha, siis mees jõuab!