reede, 15. juuli 2016

Muinasjutu järellugu

''Tere!''
Piinlik vaikus kestis edasi.
Naine oli ruumi sisenedes selles justkui aja peatanud... kokapoiss seisis, tühi taignakauss käes, koka nuga oli poole lõike peal tardunud, toatüdruk, kes oli siin vist ainult kokaga flirtimas toetus küll endiselt koketselt lauaservale, kuid ta enne särav pilk oli ühtäkki nagu tühjaks jooksnud, kolde ees istuv tütarlaps hoidis käes pooleldi kooritud kartulit, julgemata seda edasi koorida.
Kuningannat ei osatud köögis oodata.
''Ärge laske end segada, ma ainult korraks!''
Kuninganna hääl oli veel noor, ehkki kõik teadsid, et ta kuulsast ballist oli möödas vähemalt veerandsada aastat. Kanavarbad silmanurkades ja juba küpselt ümar keha ei lasknud häälel ennast kedagi petta lasta, piigast oli ammu saanud matroon.
Väärikalt astus valitsejanna paar sammu ukseavast kaugemale, toatüdruk kasutas kohe juhust ja lipsas tagasi lossi poolele, vallandades oma liikumahakkamisega ka teiste tegevuse. Kokapoiss pani kausi kolksuga pesuvanni, ise oma kolistamise pärast kohmetudes, koka nuga klõbises kiiresti maitseainete kimbu kallal ja tüdruk pliidi ees lõikas ootamatusest sõrme.
''Ai''
Kuninganna pööras pead. Nagu kokk ja kokapoisski.
Kõigi silmad olid korraga räpaste käte ja tahmaste riietega plikal.
Piisk erkpunast verd pudenes lummavas aegluubis põrandale.
''Pane midagi peale, lollakas, mäkerdad kartulid ära!'' käratas kokk järsult. Piiga otsis veekalkvel silmadega enda ümbert.. ei midagi, mitte midagi, mis kõlvanuks sõrme sidumiseks. Sõrmelt kukkus teine piisk.
'' Mida sa muned, saab siis see sõrm seotud või...'' koka hääl muutus sama teravaks kui nuga ta käes ja piiga mõranes kõigi silme all.
Kokapoiss vabanes äkki lummusest. Ta oli ainsa pika sammuga tahmase tüdruku kõrval ja rebis oma niikuinii juba narmendava, kuid puhta põlle servast peene riideriba.
''Seo kinni''
Kartulikoorija käed värisesid kohkumusest, mitte iga päev ei olnud ta niimoodi kõikide vaadata. Poiss kahmas tüdruku kohmitsemist nähes ta randmest kinni ja sidus kiiresti viga saanud sõrme.
''Pole midagi, homme juba enam ei valuta'' Ootamatu pehmus oli äkki poisi hääles.

Keegi ei näinud, et kuninganna oli lahkunud.
Keegi ei saanud kunagi teada, et ta seisis koridoris, kukal vastu külma seina ja vaatas oma sõrmi. Ühel neist oli arm.
Keegi ei võinud kunagi teada, et kokk oli kunagi kokapoisipõlves sidunud sõrme ühel pliidi ees kartuleid koorinud pisikesel tüdrukul.


***

Eelmine postitus tuli liiga järsu emotsiooni pealt.
See on nüüd pehmenduseks.

Kommentaare ei ole: