laupäev, 30. juuli 2016

Itk isikliku põõsa teemadel

Nüüd ma tean, miks ma kaua magada armastan.  Küllap teadsin varemgi, aga ega iga kord pole ju pikka hommikutudude põhjus sama.
Seega läheb esimene lause ümbertegemisele: nüüd ma tean, et täna on hommik, mil olnuks mõistlik kaua magada.
Kui uni otsustab läbi hommikukaste ja sookurgede huigete jalga lasta juba kella viie paiku ja laupäevale iseloomulikult puudub sund millegi mõistlikuga tegelemiseks, siis on pea nii tühi, et kuuled äkki omi mõtteid.
Mõtted on liiga ausad, peaks neile viisakat vaikust õpetama.
Täna jäin sellega hiljaks.
Täna sorkisid nad päris valusalt.
Kõik tahavad kuhugi jõuda.  Selleks peab liikuma, arenema, kasvama. Saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks. Veel kord saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, ilusamaks, osavamaks. Uus ring, ikka targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks saamise teel.
Üles, üles, üles, edasi ja edasi.
Inimesed ronivad oma arengu puul, valides oksi ja harusid niikaua kuni pole enam kuhu edasi minna, on ainult taevas. 

No ja siin on see koht, kus ma ei jaga enam hästi, kas ma hakkasingi kohe alguses mingi kuramuse kõveriku kadaka otsa ronima (dendroloogiliselt on kadakas ju siiski puu?) või valisin lihtsalt vale oksaharu. Liiga palju külma taevast ja kuhugi pole enam minna. 
Nagu ahv. Istun ja kiigun koos puuga.