Lehed

esmaspäev, 11. juuli 2016

***

Legend Noa laevast.
Selles on kõike.
Vabandust: selles on KÕIKE.

Igaühe jaoks on tolles loos peidus erinev lugu. Mind ennast lummab kõikumine kahe võimaluse vahel - mees, kes vihkab inimesi enda ümber ja nautides teadmist oma põlatud naabrite peatse huku kohta kopsib kokku laeva, mis teeb tema perest uue inimkonna algrakukese.
Või siis hoopis ehk mees, kes on pandud valiku ette - kas inimkond püsib tänu tema tegutsemisele või saab lihtlabaselt otsa.
Minu sümpaatia ei kuulu sellele, kes Kainile ringi sisse teeb (Kain nottis maha oma venna elik veerand inimsoost, Noa teadis ette paju enamate hukku), vaid tollele teisele Noale, kes pärast laeva randumist end leinast umbe jõi ja poolalasti maas vedeles.
Tema vähemalt kahetses.

Ma armastan legende.
Andke mulle mõni, leian ta juured, kastan, katan ja korjan viljad. Palun!

Noa tuli meelde, sest vihm on mu lemmikmuusika. Praegugi nõelub vesi pilvi maa külge kinni. Minu asi on näpuga näidata: "Siit jäi jupike vahele, tee veelkord!"

Vihm kuulab mu sõna.

2 kommentaari: