laupäev, 30. juuli 2016

Itk isikliku põõsa teemadel

Nüüd ma tean, miks ma kaua magada armastan.  Küllap teadsin varemgi, aga ega iga kord pole ju pikka hommikutudude põhjus sama.
Seega läheb esimene lause ümbertegemisele: nüüd ma tean, et täna on hommik, mil olnuks mõistlik kaua magada.
Kui uni otsustab läbi hommikukaste ja sookurgede huigete jalga lasta juba kella viie paiku ja laupäevale iseloomulikult puudub sund millegi mõistlikuga tegelemiseks, siis on pea nii tühi, et kuuled äkki omi mõtteid.
Mõtted on liiga ausad, peaks neile viisakat vaikust õpetama.
Täna jäin sellega hiljaks.
Täna sorkisid nad päris valusalt.
Kõik tahavad kuhugi jõuda.  Selleks peab liikuma, arenema, kasvama. Saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks. Veel kord saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, ilusamaks, osavamaks. Uus ring, ikka targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks saamise teel.
Üles, üles, üles, edasi ja edasi.
Inimesed ronivad oma arengu puul, valides oksi ja harusid niikaua kuni pole enam kuhu edasi minna, on ainult taevas. 

No ja siin on see koht, kus ma ei jaga enam hästi, kas ma hakkasingi kohe alguses mingi kuramuse kõveriku kadaka otsa ronima (dendroloogiliselt on kadakas ju siiski puu?) või valisin lihtsalt vale oksaharu. Liiga palju külma taevast ja kuhugi pole enam minna. 
Nagu ahv. Istun ja kiigun koos puuga. 

teisipäev, 26. juuli 2016

Kuutõbine

Pead ei pööra kui kuulen astumas,
läbi  põõsaste sahiseb külg.
Juba lähedal... aeg minna vastu ja
valjaist haarates peatada sälg.

Suhkrutükki ja leivakoorikut
anda pole, on keelatud see.
Ratsu võõras, nii kaunilt voolitud
uneskõndija.... kuutõbine.

Ta ei ärka kui selga sätin end
Ma ei juhi, ta teed niigi teab,
öisel heinamaal paksus udus lend,
hobu kuupaistel kappama peab.

Minu igatsust kuu poole hõikab
nüüd iga kakk, ööbik ja rukkirääk,
Mõtteis palun ratsut, et põikab
ta läbi kõikjalt, kus kuulsin su häält.

Ratsu, magaja, kuu poolt lummatud
miks sa hilined, ootan sind veel....
Eksled ringi kus? Hüüan tumma kuud:
ootab kallim mind rohtunud teel.

Koidu süttides kustub unistus,
ratsu ärkab ja unustab öö.
Ase heinamaal, kastest palistus,
keskel hame pealt ununend vöö...

pühapäev, 24. juuli 2016

Kild

Turistid kiigel.
Mitte suurel külaliigel, kus kiljumine ja plagisevad seelikusabad on kohustuslikult soovituslikud, vaid titekal rõhtkiigel. Kord üks ülal ja teine kolksti vastu maad, siis teistpidi. Näha, et esmakordne kogemus, muidu oleks ju ilma kolksuta hakkama saanud.
Kolksutavad seal omaette ja teevad oma turistiasju. Alguses teeb üks foto teisest hetkel, kui too on just kõva matsuga kiigelaua otsa murusse ramminud. Siis foto samast inimesest kiigelaual kõrgemas asendis kõõlumas.
Järgmiseks samad protseduurid teiselt kiikujalt. Kolks ja foto. Viuh ja pilt.
Lõpuks üliettevaatlik kiigelt lahkumine. Foto riistvarast selle ooteasendis.
Turistid heidavad veel viimase pilgu rustikaalsele tivolile ja vangutavad üsna diskreetselt pead, silmis "ometi räägiti, et see on lõbus"- pilk.
Mulle viirastus, et kiigelauast eemaldudes tegid nad oma reisiplaani linnukese kohale " tutvuda aborigeenide rahvalike lõbustustega".
Tehtud.

Kogu selle tegevuse käigus olid turistid täiesti tõsised. Surmtõsised. See oli nägu, millega maetakse oma unistusi.


reede, 15. juuli 2016

Muinasjutu järellugu

''Tere!''
Piinlik vaikus kestis edasi.
Naine oli ruumi sisenedes selles justkui aja peatanud... kokapoiss seisis, tühi taignakauss käes, koka nuga oli poole lõike peal tardunud, toatüdruk, kes oli siin vist ainult kokaga flirtimas toetus küll endiselt koketselt lauaservale, kuid ta enne särav pilk oli ühtäkki nagu tühjaks jooksnud, kolde ees istuv tütarlaps hoidis käes pooleldi kooritud kartulit, julgemata seda edasi koorida.
Kuningannat ei osatud köögis oodata.
''Ärge laske end segada, ma ainult korraks!''
Kuninganna hääl oli veel noor, ehkki kõik teadsid, et ta kuulsast ballist oli möödas vähemalt veerandsada aastat. Kanavarbad silmanurkades ja juba küpselt ümar keha ei lasknud häälel ennast kedagi petta lasta, piigast oli ammu saanud matroon.
Väärikalt astus valitsejanna paar sammu ukseavast kaugemale, toatüdruk kasutas kohe juhust ja lipsas tagasi lossi poolele, vallandades oma liikumahakkamisega ka teiste tegevuse. Kokapoiss pani kausi kolksuga pesuvanni, ise oma kolistamise pärast kohmetudes, koka nuga klõbises kiiresti maitseainete kimbu kallal ja tüdruk pliidi ees lõikas ootamatusest sõrme.
''Ai''
Kuninganna pööras pead. Nagu kokk ja kokapoisski.
Kõigi silmad olid korraga räpaste käte ja tahmaste riietega plikal.
Piisk erkpunast verd pudenes lummavas aegluubis põrandale.
''Pane midagi peale, lollakas, mäkerdad kartulid ära!'' käratas kokk järsult. Piiga otsis veekalkvel silmadega enda ümbert.. ei midagi, mitte midagi, mis kõlvanuks sõrme sidumiseks. Sõrmelt kukkus teine piisk.
'' Mida sa muned, saab siis see sõrm seotud või...'' koka hääl muutus sama teravaks kui nuga ta käes ja piiga mõranes kõigi silme all.
Kokapoiss vabanes äkki lummusest. Ta oli ainsa pika sammuga tahmase tüdruku kõrval ja rebis oma niikuinii juba narmendava, kuid puhta põlle servast peene riideriba.
''Seo kinni''
Kartulikoorija käed värisesid kohkumusest, mitte iga päev ei olnud ta niimoodi kõikide vaadata. Poiss kahmas tüdruku kohmitsemist nähes ta randmest kinni ja sidus kiiresti viga saanud sõrme.
''Pole midagi, homme juba enam ei valuta'' Ootamatu pehmus oli äkki poisi hääles.

Keegi ei näinud, et kuninganna oli lahkunud.
Keegi ei saanud kunagi teada, et ta seisis koridoris, kukal vastu külma seina ja vaatas oma sõrmi. Ühel neist oli arm.
Keegi ei võinud kunagi teada, et kokk oli kunagi kokapoisipõlves sidunud sõrme ühel pliidi ees kartuleid koorinud pisikesel tüdrukul.


***

Eelmine postitus tuli liiga järsu emotsiooni pealt.
See on nüüd pehmenduseks.

neljapäev, 14. juuli 2016

Vähem kui (mingi piisavalt suur number) aastastele keelatud

Vedas mul täna.
Mitmetunnine reis tagaistmel laiutades, ees kaks üliküpses eas härrasmeest vestlemas oma lemmikteemadel - eided, peded ja neegrid.
Pesuehtne vaimne striptiis ja paljakskoorimise käigus nähtavale ilmunu ei olnud just eriti kütkestav.
Korraks tuli neile meelde, et autos on keegi veel.
"Oi, ega sind ei sega, kui me siin neid meesteasju arutame?"
Ma ei saa siiani täpselt aru, kustkohast see tuli.
On nagu piinlik ja samas pole.
"Ei-ei, pole midagi, ma teen siin rahulikult trenni, et vormis olla, kegeli harjutused, eksole."

Huvitav, kas nad guugeldavad ka õhtul...?
Ma pole aastaid selliseid .....selliseid olevusi kohanud.



esmaspäev, 11. juuli 2016

***

Legend Noa laevast.
Selles on kõike.
Vabandust: selles on KÕIKE.

Igaühe jaoks on tolles loos peidus erinev lugu. Mind ennast lummab kõikumine kahe võimaluse vahel - mees, kes vihkab inimesi enda ümber ja nautides teadmist oma põlatud naabrite peatse huku kohta kopsib kokku laeva, mis teeb tema perest uue inimkonna algrakukese.
Või siis hoopis ehk mees, kes on pandud valiku ette - kas inimkond püsib tänu tema tegutsemisele või saab lihtlabaselt otsa.
Minu sümpaatia ei kuulu sellele, kes Kainile ringi sisse teeb (Kain nottis maha oma venna elik veerand inimsoost, Noa teadis ette paju enamate hukku), vaid tollele teisele Noale, kes pärast laeva randumist end leinast umbe jõi ja poolalasti maas vedeles.
Tema vähemalt kahetses.

Ma armastan legende.
Andke mulle mõni, leian ta juured, kastan, katan ja korjan viljad. Palun!

Noa tuli meelde, sest vihm on mu lemmikmuusika. Praegugi nõelub vesi pilvi maa külge kinni. Minu asi on näpuga näidata: "Siit jäi jupike vahele, tee veelkord!"

Vihm kuulab mu sõna.

Suvine

*

Öö hämarniiske ümbritsemas mõtteid,
õhk sirelitest võrgutavalt raske.
Kuu süütab vihmast jäänud lombis lõkkeid.
Nüüd aken avage ja välja laske

mu kõigil unistustel lendu minna
öösse. Las aplalt varastavad rõõme
maiseid, kuupaiste  lõhnu võtku rinda
ahnelt ja udunestest joogu sõõme...

Ei ole öeldud... homme ehk on kinni
see aken kust ma täna välja pääsen
või sulgub enne koitu kui ma naasen?

Ma jäängi ööse ekslema siis ringi
läen koidu ajal kastega koos pilveks
ning pole mind kui taevas hajub selgeks.

reede, 8. juuli 2016

Appi! Solvatakse!

Vanust ka juba üksjagu, eks sellega on nagu tolmuga, mille tulemist ei näe aga mis koguneb ja koguneb multiversumiteks sängiserva alla.
Kui midagi tuleb, siis ikka millegi muu arvelt ja minema hakkas tervis.
Läheb siis läheb, tont temaga. Ongi põhjust surematu mängimise lõpetamiseks.

Nägin isegi oma perearsti ära.


Arsti juures on kombeks oma ihulikest hädadest kõnelda. Kurdan siis minagi, et vot neis puksides on lõtk liiga suur,  käivitamisel  on pöörded liiga kõrged ja kui juba asjaks läheb, siis võiks kerehoolduse ka ette võtta.
Ahah.
Ljaheme sinna tjeise tuppa.
Arstil on kohutav aktsent, mille ma leebelt andestaksin, kui ta ometi ei pobiseks nii, et hakkan ka oma kõrvakuulmises kahtlema.
Njiii... Teje kaaaaaalute...(numbrid salastatud)... Kjui pjikk tjeie olete?
Nuvot. Tjeie olete ljiiga paks.

Et...vabandust?

Paks. Paks olete.
No kuidas need sõnad äkki nii selged ja hea diktsiooniga on?

Panen hommikul kleidi selga ja löön lokinad sõrmedega lehvima - ei ole paks.
Teeb keegi samal hommikul pilti minu hekedest - paks, juuksed püsti nagu öökullil.
Lähen semudega teatrisse, kõpsikud jalas ja sall õlgadel lehvimas - ei ole paks.
Vaatan hiljem fotosid ühisest kultuuriüritusest - paks mutt, telk seljas.

Perearst on järelikult fotosilmaga robot.
Vot nii.

Ma ju tean, et ta ütles nagu asi on. Aga armas aeg, naisterahvale niimoodi....nagu märja tursaga lätsti näkku.
Oleks ta siis ise mingi Adonis. Või noh...äkki ongi. Adonis nagu semiidi närbuva taimestiku jumal, teate küll.


Ee...kui palju kulutab kaloreid pirukasöömine? Öösel? Käsi ju ikka liigub, lõualihased pingulduvad...onju?

teisipäev, 5. juuli 2016

Näh...

.......ja kui mu pilk oma ilma silmapiiri taga näeb maailma kirgaste värvide asemel aina sogasemaid piirjooni ja ma tajun inimeste südamete jäätumist, lähen õue ning panen kukla vastu suure tamme tüve. Algul on raske paigal püsida, siis läheb rahutus minu seest puu sisse ja lõpuks näen ma tamme sellisena nagu ta on - tüvi suuri pikilõhesid täis (näe, see üks on viimase tormiga jälle sügavamaks vajunud), noore metsa jämedused poolkuivanud oksad elektriliinide kohal kui ähvardus rippu. Taas on inimese leviala lõiganud välja tüki kellegi teise eluõigusest, tamm peab oma hinge andma minu õiguse eest elada mugavalt.
Kuhu ma edaspidi oma halvad mõtted purgin?....





Vabandust. Mind on tabanud verbaalne pidamatus.
Lähen söön sütt ja tärklist.
Las need loigukesed vedelavad siin omaette.
Muig. "Better out than in", nagu suured rohelised klassikud ütlevad.
Aga miks teie...?

esmaspäev, 4. juuli 2016

Lootus

.


”Ma tean teda..”
Naine pööras pea kõrvale, tajudes endal mehe ainitist pilku.
”Ma tean teda, ma pean teadma, muidu ta niimoodi ei vaataks…”
Ruum oli rahvast täis, pokaalid kõlisesid, naerupahvakad, sumin. Natuke siirust, natuke ülespunnitatud optimismi.
Näituse avamine.
Naine oli seal juhuslikult, väljas sadav lörts ja pisut liiga eblakad kingad – kusagil pidi ometi varbaid soojendama. Galerii akendest paistnud rõõmsailmeline seltskond ja avatud ukse juures ninna hakanud hõrk veinilõhn oli mõjunud meelitava söödana ja petta ta ei saanud, varbad olid juba soojad ning odav, ent elegantselt pakutud vein sumises õrnalt peas.
Kui ainult too ainitine pilk ei oleks häirinud.
Naine eemaldus galerii tagumisse saali, pokaali käes hoides ja liikus süvenenult seintel rippuvaid söejoonistusi vaadates ringi. Ei olnudki kõige arusaamatum kunst, piltidel kujutatud näod olid kummaliselt udused, sellised nagu politseiteadetes teinekord näha võis, kuid kehad.. need olid kaunid alasti inimesed, viimane kui üks. Ilus mehekeha aknalaual istumas, naine süütamas küünlaid menoraas, veel üks naine istumas tugitoolis, mees lillega, ilmselt magav naine…
”See oled sina.”
Naine karjatas, vein loksus ta sõrmedele.
Millal oli teda eemalt jälginud mees ta selja taha jõudnud?
”Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada.”
”Jah..ei…ma tõesti…”
”Sa tundsid mind ära, ma nägin.”
Naine taipas, et mees oli tema pilgus näinud äratundmishelki, mida seal tegelikult ei olnud.
Las ta siis arvab…
”Jah..jaa, kuidas sa elanud oled, ma pole ammu sinust..?”
”Nagu näed, pole viga, sain oma unistuse teoks teha. Esimene näitus joonistustest. Maalimisega on vähemalt praegu vahe sees.”
”Või nii.. Mulle meeldivad need joonistused.” Naisel oli hea meel, et ta võis seda öeldes olla täiesti siiras.
”Varem sa nii ei arvanud, sinust sain pildi alles siis kui sa magasid” muigas mees.
”Anna andeks, mulle ei meeldinud mõte endast modellina!”
Tegelikult ei meenunud naisele endiselt midagi, kuid selline vabandus oli tõenäoline, kui mitte täistõde, siis tõele vägagi lähedal.
”Sa olid.. sa oled ilus..”
Kohmetu pausi katkestas naine.
”Vabanda, ma pean edasi minema. Buss.. kell on palju, ma pean minema.”
”Helista mulle, kui linna tuled, ajame juttu, ma joonistaksin sind veel, ehk seekord ärkvel olevana..?”
”Jah… ma ei tea, ma mõtlen, jahjah..”
”Kes ta oli?”
Naine ei suutnud meelde tuletada ja see oli üsna paha tunne. Kuid alati jäi lootus, et nad siiski ei olnud tuttavad, et ka mees eksis.
”Kes ta oli?”
Mehele ei tulnud naise nimi ikka veel meelde, kuid see polnudki nii oluline. Alati jäi lootus, et nad olid siiski olnud tuttavad.

.

pühapäev, 3. juuli 2016

Kuidas naised mõtlevad


***
Kas anda kõrvakiil või kirglik suudlus,
su keha vastu liibuda või minna?
On raev see, millest elus tunnen puudust
või armastada tahan täiel rinnal?
Ei tea. Mu valiku teeb raskeks mõte,
et elu pole algamas vaid läbi.
Peast enam lahkuda ei suuda tõde,
et kumbki valik jätab mulle häbi.
Vaid loll ei näe, et üleküpsend naine
nii armus kui ka raevus silmariivav.
Mu noore hinge läbipaistvad tiivad
on viinud elu kare liivalaine.
Neist jäänud köndid peidan enda sisse.
Kirg, kivi kaelas, upub allikasse.

***
Mõõk meie vahel sängis on tead, milleks?
Tead. Pole sulle seda öelda vaja.
pilk üle mõõga heidetuna hellaks
nülib hinge. Kirg terase pealt kajab.
Me sõrmed hiilivad kuid saabli läiget
nad kartes tarduvad nii täpselt piiril,
et hetkeks tundub - saimegi me haiget
ning üle nägude käib vari viril
Ah, kes küll ütleks et see tera kiiskav
On kujutlus, ta polegi nii lõikav
et piisaks sellest kui üks valjult hõikab
JAA. Meist ei ühte ainsat punast piiska
saaks ohvriks, teras samas vajuks põrmuks
me sõrmed põrmu kohal üheks põimuks...

***
Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.
Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.
Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru
sisse. Suu oli magus, lummav paeluv...
Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

***
Et sinust aru saada - sõnaraamat
Mask keevitajalt talumaks su sära
Ma mõistan- olen vääritu ja kaabak’
Kui hingan sulle antud õhku ära
Pind, mida puudutab su jalg on püha
Sa piinled stiilselt nagu suured märtrid
Su pisar ravib vähki, leetreid, köha
Ja sellepärast parimat vaid väärid
Ma tean ja tunnistan su kõrget seisust
Sa lubad pühapaistelt tolmu võtta
Kui vaja, patju kohendama tõttan...
Üks küsimus vaid painab , rumal minust
Ei mõista- sina, puhas, valges kestas...
Miks puudutades sind end tahaks pesta?

***
Lisamärkus:.
Honi soit qui mal y pense.
Esitamise järjekord erineb nende ...asjade... tekkimise järjekorrast ja küsimusele, kas see "olen mina", vastan, et muna äratundmiseks ei pea olema kana.
*