pühapäev, 19. juuni 2016

Sujuvalt teise teemaga edasi. Eskapism, juu nõu

***

Need udused hommikud, hääletult kõndimas kari,
veepiiskadest kleepuvad lehed mu paljastel jalgel.
Öökaste või hoopiski härmatis võõbanud valgeks
on porgandipealsete read seal kus lamab veel vari.

 Need udused hommikud, ränkade õhtute järjed...
Nüüd jalad kui juured on joomas maa jääkülma piima
mis ämblikuvõrkude sametist voolab kui viimas
ma moosese moel veiseid maale kus manna ja kärjed.

 Need udused hommikud. Nendest saan ahmida jõudu
mis tuulistel päevadel vaja. Nüüd saan seda varuks
ja süda ei väsi kui ärganud maailm saab taruks.
Kesk lärmi mu oma on pilguke udussesõudu.

***

Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.

Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.

 Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru sisse.
Suu oli magus, lummav paeluv...

 Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

2 kommentaari:

tyyp ütles ...

Vauuu! Ilmas on ikka imesid! Saan neisse jälle uskuda!
Lahtiseletus:
No väheks on jäänud blogisid, mida lugeda. Väheks, väheks... Vaataks blogipuud, ehk on kedagi huvitavat. ...Halleluuja, kevad on tagasi! Ei taha esimese hooga oma silmi uskuda.

Aitähh, et tagasi tulid!

A miks tyhi?

tühi ütles ...

Mis mind kõige rohkem hämmastab, on avastus, et saan niipalju teresid.
Siinkohal üks kõigile korraga mõeldud suur vastutere ja aitäh!

Tühi sellepärast, et tunne on selline. Õõnes ja kõmisev.
Sisu tuleb alles leida.