pühapäev, 5. juuni 2016

Hiiob

„Ahah.. nojah.. siis muidugi...
 Paus.
Jutt oli katkendlik ja puine, viimased pool tundi kestis peaaegu täielik vaikus, pisikesed sõnapunktid olid vaikuse tedretäppideks. Hiiob kratsis oma paisetes jalga räpase potikilluga. Sügeles ju hirmsasti.
„Ära...“
Jumal vakatas. Ta taipas, et oleks peaaegu Hiiobit hoiatanud paisete lõhkemise ja veremürgituse eest, kuid mis mõte sellel olnuks, kõik sõltus ju niikuinii temast endast. Jumal ohkas täiest rinnast ja otsustas end kokku võtta.
„Kuule.. need kariloomad, mis maha surid, oled sa väga pahane?“
Hiiob võpatas, oli näha, et küsimus tabas teda täiesti ootamatult.
„Ei.. ei, mis see nüüd nii väga, inimesed jäid ju ellu,“
Hiiobi hääles oli siirast üllatust.
 „Aga kaamelid, ma tõepoolest ei tahtnud, et Lucifer su kaamelid laseks ära varastada, aga ma olin talle lubanud..?"
„Pole midagi, küllap on loomad nüüd kellegi käes, kes neist samuti hoolib kui mina enne.“
Hiiob tundus seda öeldes natuke tülpinud, ilmselt oli ta kaamelite kadumisest pidanud juba paljudele rääkima.
Nüüd tuli kõige raskem koht, raske just jumalale.
Seekord Hiiob teadis, mis tuleb, eelnevad küsimused olid teda selleks ette valmistanud. Oli tunda, kuidas jumal otsis sõnu, mitu korda üritas ta lauset alustada, tõmbas õhku rindu, ajas selja sirgeks ja sättis suud sõnade järgi, kuid vajus siiski kössi tagasi ja sõnaalgest sai pikk sügav väljahingamine.
 Ohe. Lõpuks leidis jumal sõnastuse, mis näis sobivat.
„Saatan tappis su lapsed ka ära.... neist on kahju, ära vimma kanna...“
 Suurem süü sai justkui endalt maha pühitud, kuid jumala näost oli näha, et ega tal sellest kergem ei hakanud.
„Jah..“
Hiiob ei suutnud siiski esimese hooga midagi pehmendavat jumalale öelda, aga midagi ta siiski leidis.
 „Hea, et mu lapsed ei pidanud vanaduse vaevasid nägema.“
 Jumala koorem muutus kivikese jagu kergemaks, ta selg sirgus natuke, pilk ei püsinud enam jalge ees põrmus.
Kuigi tõsi, Hiiobit suutis ta õige lühikese viivu vaadata, mees ei näinud just ilus välja. Tolmuses tagahoovis, joogikruusist maha loksunud veest tekinud porikänkrad paisetes kintsude kõrval maas, kratsimisjälgedest immitsemas mäda ja verd... jumal vaatas kõrvale.
„Seda, et. Ma siin mõtlesin natuke. Sa pole minust lahti öelnud, kuulsin?“
 Jumal ei oodanud vastust, kogu maailma vastused olid niikuinii tema teha.
 „Ma, jah, mõtlesin siin, et oled ikka üks kannatlik ja truu usuga mees.“
„Nii see on.“
Hiiob ei uhkustanud, ta lihtsalt nentis, et jah, sedasi siis.
„Sul on olnud raskeid aegu, saatan oli kindel, et sa murdud, et usk ei kanna sind läbi vaevade, su nainegi ju soovitas sul lõpuks alla anda..“
 „Mida ta nii pikalt heietab, ma tean seda kõike?“
 Hiiob tundis esimest korda jutuajamise juures, et ta ei saa täpselt aru, kuhu jumal tüürida tahab. Mõned tunnid tagasi kui jumal ootamatult tagaõues ta kõrvale ilmus oli mees veendunud, et jumal tuli isiklikult teda elust ära viima. Ta oli kindel, et elupäevad peavad otsa saama – enam ei olnud ta elust midagi võta, loomad, lapsed, tervis, sõbrad – kõik oli läinud. Kõik. Alles oli vaid see tolm, paised ja elu. Hiiob kratsis rinnal punnitavat armi, räpased katkenud küüned jätsid õrnale nahale paar kriimu.
„Eh, see läheb jälle pahaks..“
Hiiob tundis juba ette tulevase haava valu.
„...ja kui sulle lapsi sünnib, siis loodan, et kasvatad need selliseks nagu sa ise oled...“
 „Mida?“ Hiiob taipas, et midagi väga olulist oli ta kõrvust mööda jooksnud.
 „Sa ei kuulanudki,“ jumala hääl oli natuke tõre. Nagu isa, kes pakub lapsele kommi ja saab aru, et laps ei märkagi ta žesti.
„Su head ajad tulevad tagasi. Loomad, kaamelid, lapsed. No olgu, paisearmidega ei ole mul midagi teha.. mis mõte sel oleks, aga suurema osa saad sa tagasi, sobib see sulle?“
„Sa pöörad mu saatuse tagasi?“
„Ei, mitte päris.. mis on läinud, on läinud, sa saad uued lapsed, kaamelid, loomad... terveks teen sind ma samuti, aga vana elu on vana elu. Seda tagasi ei saa, tõuse nüüd tolmust ja hakka uuesti oma eluga pihta“
Hiiob oli harjunud jumala sõna kuulama, jalad olid pikast maasistumisest küll kanged, aga püsti ta tõusis. Puusadelt ja räbalalt, mis ta ihu kattis pudenes tolmu, mõned kärnad haavadel rebenesid ja peened verejoad pääsesid räpasele nahale triipe vedama.
Jumal vaatas Hiiobi poole ja pööras jälle pilgu kõrvale.
„Tervise annan sulle kõigepealt tagsi, lastega peab natuke ootama... ma ei haka su naist kiusama...“
Nojah.
Mehed mõistsid teineteist.
„Istu praegu tagasi, homme oled kõbusam, ülehomme, arvan, võiksid ennast puhtaks pesta, ma luban, et kõik läheb kiiresti.“
Hiiob vajus raskelt tolmusele mullale tagasi. Mõtted olid rasked, keha oli lihtsalt väsinud.
Jumal oli uksest juba peaaegu väljas, vaid käsi uksepiidal libises veel aeglaselt hämarusse.
Kõik.
Kõik algab uuesti... jumal küll, milleks, vasta mulle ometi!
„Sa kutsusid mind tagasi?“
Jumal seisis taas Hiobi ees. Eks temalgi oli Hiobiga toimunu pärast hing raske, oleks siis mees oma pattude pärast karistada saanud, aga lihtsalt niisama, kihlvedu saatanaga... mis sellest, et saatan kaotas , tunne oli ikkagi räbalavõitu. Ehks saab Hiiobile kuidagi vastu tulla, ehk on tal mingi eriline soov, lootis jumal.
„Tahad sa midagi? Küsi mida iganes, ma teen mida saan ja ma saan teha kõike. Sa tead.“
Hiob oli jumala äkilisest taasilmumisest pisut kohkunud, ta ei olnud osanud seda oodata. Aga vähemalt mõistus ei olnud tal jumala ja saatana omavaheliste mängude käigus kaduma läinud. See oli ergas nagu parimail aegadel. Mees kogus end kiiresti.
„ Mul on üks soov.. ma tõesti ei tea, kas sa saad seda täita... äkki pole see sinu võimuses...“
Hiiobi toon oli kõhklev.
„Ma olen jumal, sa tead. Pole mitte midagi, mida ma ei suudaks. Küsi“
 „Mu soov on väike.“
Hiob neelatas.
„Anna mulle viis minutit, anna mulle sellised minutid, millal ma võin mõelda mõtteid, mida keegi ei kuule“
„Pisiasi“
„...Mõtteid, mida keegi ei kuule. Ka sina mitte“
Selline vaikus, mis nüüd tekkis oli viimati olemas hetke enne maailma loomise pauku. Tundus, et ka siis kestis see lühemalt kui praegu.
 „Olgu. Need viis minutit on sinu. Hetkel, kui ma sulle selja pööran, on need alanud, kui ümber pööran, on aeg täis.“
Oh, kuidas jumal ei oleks tahtnud seda teha, kuid ta oli ju lubanud. Nagu tookord saatanalegi...
„Aitäh.“
See tuli südamest.
Hiiob vaatas jumala poole, jumal seiras Hiiobit. Hetk veel ja jumal kohmas: „olgu, nüüd“ ja pööras selja.
Hiiob tundis, kuidas ta pea muutus ootamatult jahedaks ja selgeks, ta oli kuidagi üksi ja omapead. Taibates, et aeg hakkas jooksma tardus Hiiobi mõte, liiga äkki saabus see hetk. Sekundid tiksusid halastamatult. Hiiob oli juba astaid unistanud ajast, mil ta saab olla täiesti üksi, mil mitte keegi ei kuule ega näe teda. Tal oli palju mõtlemata mõtteid. Nüüd oli nende aeg.
Tamm lagunes.
„... miks, miks küll pean ma nüüd kõike uuesti alustama? Nüüd, kui ma võiksin ilma sinu, jumala, vahelesegamiseta nautida vana olemist, lasta oma lastel teha kogu töö ja mu silmadel oleks aeg puhata lastelaste mängudel ja lõbul. Mu kari peaks olema suur, aknast õuele vaadates mäletaksin ma, et näed, see tumedam pika sabaga kaamel on mu esimese mära kuuenda põlve täkk ja too must säbruline tall on kolm aastat tagasi šaakali kätte jäänud ute poja neljanda talle kolmas järglane... Nüüd tahad sa, et ma alustan kõike uuesti. Ma pean jälle taluma oma laste hammaste tulekut ja otsima poegadele väärilised naised, ma pean alustama öiste poegimiste valvamise ja teenijate valimisega... maja tuleb ehitada uus, sa ju tead? Sa tead, et ma pole enam noor ja nüüd tahad sa minult varastada mu vanaduse, milleks, mida olen ma sulle teinud? Ma pole sind iial reetnud, ka kõige suuremas leinas olen ma sinule truu olnud, aga sina reedad mind ja arvad, et see on heategu. Sa oled jumal ja ma pean sind järgima. Nii mõtles mu vaarissa, mu vanaisa jaoks oli see loomulik, mu isa tegi samamoodi. Ma olen nende järglane, ma pole erinev, sina oled mu jumal. Aga miks piinad sa neid, kes on sulle ustavad?“
Hiiobi mõtted keesid, osa neist paiskus sõnadena välja, osa mässas südames. Ta oli seda kaua endas kandnud, kauem kui ta isegi teadis.
„... sa tead, mida tahab üks vana mees. Või ei tea? Vanad mehed tahavad rahu. Neile piisab, kui toitu ja soojust on piisavalt, nad tahavad magada siis kui on uni ja armastada oma vana naist. Kõik. Miks peaks vana mees elama oma elu kaks korda, jumal, miks? Võta minult mu paised, võta see kohutav sügelus ja rohkem ma ei taha, jumal, see on kõik, mida ma igatsen!“
Äkki märkas Hiiob, et jumal seisis ta poole jälle näoga. Millal ta pöördis, mida ta kuulis?
„Hiiob, Hiiob... ma olen sulle võlgu, sa saad rohkem kui tervise. Sa saad kõik ja veelgi rohkem kui enne. Sul oli kümme last, nüüd saad sa neid viisteist. Su kari kasvab, veoloomi saad sa rohkem kui kellelgi teisel on olnud. Ära ole nii tagasihoidlik, sa väärid rohkem kui ainult paisete kuivamist.“
 Hiiob vajus kühmu. Jumal oli kulnud vaid viimast lauset, olgu, see oli hea, aga ta mõistis neid valesti. Võibolla oli ka see hea, kes teab, kes teab...
Jumal tõstis käe Hiiobi pea kohale.
„Ole rahulik, sa saad kõik, mida teeninud oled.“
 Jumal pööras minekule.
„Võibolla on viisteist last talle palju. Aga kari võiks küll suurem olla...“
 Tundus, et jumala suunurgas tuksatas muie.
Ta oli kuulnud...


 *** 


See pole uus lugu, see on korra netis mu nurgataguses "kurat-ma-ei-saa-ilma-kirjutamata-olla"-blogis üleval. Ainus kommentaar, mis seal loo alla ilmus lubas mulle igavest põrgutuld.
Nagu oleks see mingi uudis.

3 kommentaari:

ematehnik ütles ...

mulle meeldis!
"meeldis" on ehk vale väljend, õigem oleks öelda "pani mõtisklema" vms.

lapilise koera lugu meeldis ka. läheb see edasi?

aitäh!

Rents ütles ...

Hah, täiega äge lugu oli. Mina irvitasin.

tühi ütles ...

Lapilise koera loo kohta ei tea, kui klõps käib, siis läheb edasi, kui ei käi, ei lähe.
Praegu on lõpud lukus, saage sellest aru nagu tahate.
Tegelen muukimisega.
Kas neid vahepeal tehtud asju on mõtet siia panna?
Või oleks normaalne ainult uusi pusida...?