reede, 17. juuni 2016

***

Vihm tegi tükka. Vahetult enne sadu rohitud aiamaal näeb taimede vahelt katkutud ja sealt vagude vahele visatud umbrohi palju kõbusam välja kui kultuursed porknad-kaalid.
Ah, et miks ma umbrohtu kokku ei korjanud ja põllult ära ei koristanud? Laisk olen, mis teha.
Peremehel on puhkus. Viis nädalat. Nomaeivõi. KOLMKÜMMEND VIIS PÄEVA! Kui ma saaks kolmkümmend viis päeva järjest puhata, unustaks ma ilmselt, kus ma üldse töötan. Aa, ja siis korjaksin ma vagude vahelt umbrohu ka kokku.

Tähelepanuvõime ja mälu näitavad kas ülekoormuse või selge seniilsuse esimesi märke. Juhtub asju. Uskumatult jaburaid asju. Asju, mis teevad minust täiesti ebausaldusväärse inimese.
Näiteks...
Ostan mina, kultuurilemb, pundi pileteid teatrisse. Seletan kõigile, mis etendusega tegu, millal minek on, jagame rahva kahe auto peale laiali ja hakkame Viljandi poole sõitma. No läheme natuke varem, Viljandi ikka ilus koht ja jätame jalutamise aega ka.
Kõlab mõistlikult?
Muidugi kõlab.
Ka tol päeval oli kõik ilus  kuni teise auto rahvas hakkas netist täpsustama, mis kell etendus hakkab.
"Ee...oled sa ikka kindel, et me Viljandisse peame minema?" Natuke ootamatu telefonikõne, kas pole? Keegi julgeb kahelda minu sõnades, mäss laeval! Kahmasin kindalaekast piletid ja...
...see pagana etendus oli Pärnus.
Esimest korda nägin, et Peremees oskab kihutada, tee Viljandist Pärnusse oli õnneks tühi mis tühi. Teise auto rahvas oli sama sõge ja me jõudsime isegi veerand tundi enne näidendi algust mind narrida.
Niisiis on meil nüüd Pärnu Ugalas käidud. Varsti läheme Tallinna Vanemuisesse, piletid on juba olemas.

***

Nojah...kirjutangi selliseid seest tühjasid jutumulle.
Õnnetuks teeb selline mõttekramp...söötke mõni teema ette..?
Khm...kõlab nagu "palun närige minu eest pisut mu putru"....

18 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Mitte et sa üle päeva siia mingeid arutlevaid kirjandeid postitaks, aga mul on üks teema, millele nagu on vastus leitud ühest artiklist, aga äkki annab ka teistmoodi mõelda?

Miks inimesed suhtlevad teistega, lähevad välja, lähevad lausa kõrtsi või teatrisse või loengusse vahel? Ok, raha on teenida vaja, sellega seoses näevad päris paljud paljusid inimesi - aga minna spetsiaalselt sinna, kus on inimesed, ilma et selle eest isegi raha saaks - sel peab ju mingi põhjus olema?!
***
Mis mõttes seest tühi jutumull? Eredad faktid olid? Olid, väga eredad lausa.

tühi ütles ...

Teiste eest ma vastata ei saaks, võimalik on ainult oletada.
Enda eest tean kõneleda küll. Lihtne.
Seletuse algus on pikavõitu, kannata ära.
Mida aasta edasi, seda eraklikumaks olen ma muutunud, sulgesin ennast aegluubis algul põgusamate tuttavate ringist välja, seejärel juba veidi rohkem tuttavate inimeste omast, edasi juba tõmbasin kardinad ette akendele, mille taga olijad mingis teises maailmas liigituksid lausa headeks tuttavateks, kui mitte lausa sõpradeks.
Mulle hakkas see eraklik olek meeldima, väljaspool tööd oli suhtlemiseks imepisike ring, olgugi väga meeldiv, kuid siiski kuulus sellesse vaid üks-kaks inimest. Oli nädalavahetusi mil ma ei pidanud suhtlemiseks häält üldse tegema, koer on ka mu käeviibetega harjunud.
Sellisel olekul on oma negatiivsed tagajärjed. Mu vaimne liikuvus tardus, mõttetegevus oli tuhm ja ..no see oli taandarend. Pealekauba hakkasin suheldes üle mõtlema, kõik ebaõnnestumised võimendusid ja õnnestumised ununesid. Enesehaletsuse pori on ju nii soe ja pehme.
Põhi tuli kätte.
Pots.
Ja põrge.
Hakkasin töökaaslaste kutsetele reageerima, käisime viimasel ajal matkadel, mitte pikkadel, maksimaalselt paarikümnekilomeetristel, kuid suhtlus seegi, eksole. Seejärel sama seltskonnaga teatrisse, varem käisime väga tihti, nüüd tuli minu ükskõiksuse tõttu vahe sisse. Alustasime uuesti.
Midagi oli ikka puudu. Kirjutamine nimelt, üksi ja kriitikata on see kuidagi tühi.
Otsustasin uuesti proovida.

Jube enesekeskne, eksole?
Point on lõpuks seesama vana kulunud kuhugi kuulumise vajadus. Maslow, vana kelm. Kui inimene ei kuulu kuhugi hakkab ta areng peetuma. Inimene saab valmis, aga valmis inimene on vaid aste eemal surnust inimesest. Erinevus seisneb naha tooruses ja seedetegevuses.
Ah, et miks ei piisa suhtlusest, mis kaasneb palgatööga?
Tööd tehes on inimene objekt, vahend millegi ärategemiseks, tööriista pikendus. Kõik, mis selle selgituse alla ei mahu, on suhtlus subjektiga. Oma tööd tehes..jah, olgu, ma olen üsna empaatiline, kuid prioriteet on siiski eesmärk, mis seostub tööga. Suhtlus on kõigest meetod eesmärgi saavutamiseks.

Üks oletus on mul inimeste sõgeduseni tiheda seltsielu kohta küll veel. Kui inimene üksi olles kardab oma mõtteid, ta pea on täis midagi, mis ta elus on ebamugav või kurb või lausa paanikasseajav, sukeldub ta maailma lärmi. "Räägi mulle üks nali, et tampida maatasa mõni kurb mõte, joome ennast täis, et tuimestada tundeid, karjume kontserdil, sest vaikuses meenub mulle pettumus".
Miks mitte.
Mõnda inimest isegi aitab.

tühi ütles ...

Muig. Lugesin oma kommentaari läbi.
Sul on õigus, pagana kirjand, mitte küps mõte :D

tühi ütles ...

Jeerum, kommenteerin oma blogis nagu nodsu, mitu korda järjest. Mitte, et ma nii sisukaid kommente oskaks jätta, muidugi.
Tahtsin veel selle ülemõtlemise kohta öelda, et näiteks su küsimuse peale oli mu esimene reaktsioon täielik paanika: "Miks ta küsib? Mida ma tegin, et ta mind narrib?"
Mõistus ei jõua paanikale järele, see on juba kummi põletanud nii, et kolbaalune tossu täis ja alles siis liipab mõistus kohale ja hakkab taskurätiga tossu laiali ajama.

Anonüümne ütles ...

Paras! Sellest pole kasu, et järgmise targutamise all kommenteerimise kinni panid, paras! Paras! Paras! Paras!
Piiblisolkija! Paras!

tühi ütles ...

Mh, tore, et sain sind rõõmustada. Oled vist terve öö seda magusat hetke oodanud.

väga väga naine ütles ...

Noh, mina ausalt ei mõelnud mitte midagi halba oma kirjandi-sõnaga. Ei tulnud selle pealegi, et seda kuidagi halvasti võib võtta ja nüüd on mul kiustatus karjuda: "Depressioon! Mine arsti juurde, hästi ruttu, mittedepressiivsena on nii hea elada, eriti kui võrdlusmoment ka on!"

Sest päriselt. Päriselt. Ma ei tulnud selle pealgi, et sa kuidagi haavuda võiksid, see inimene kirjutab hästi, pole teema üldse ju, et kirjandus või midagi muud.
Ja ma küll ei tunne sind, aga mind aidanuks: pai!!! Me kõik tulime kokku, kui sa taasaktiveerusid, nii palju kommentaare pole vahel ka kaks aastat järjest täiesti hästi bloginud inimesel. Kõik. On. Väga. Hästi!!!

tühi ütles ...

Sry. Kustutasin SELLE ära.
Jah, mul on depressioon ja ülemõtlemine on kindlasti üks neid tunnuseid ning jah, ma olen täiesti kindel, et su sõna polnud mõeldud nii, nagu ma seda tajun.
Sina ei teinud ju midagi valesti. Mina lihtsalt olen praegu kuidagi valesti.
Muid...eks proovi ise reaalsustaju säilitada kui mitme aasta jooksul on põhikriitik- ja hinnangujagaja olnud see delfilaadsete kommentaaride jätja, nagu mul siin üks keksib.
Veelkord vabandust, kui mu mõrad kedagi kriimustama peaksid.

väga väga naine ütles ...

Ära minu pärast muretse, mina saan hakkama =)
Hoolitse enda eest hoopis!

Ma ei tea, mis ma teeks ära, kui näen inimesi visklemas samas lombis, kus minagi olin. Just see on takkajärgi eriti õudne, et ma ei näinud, et midagi oleks lootusetult valesti, arvasin, et inimene lihtsalt ongi nõme olla.
Tegelt ei ole.
See, et närvirakud ei tunne head, tunnevad aint halba, on haigus, vau, päriselt ka v?!
***
A hulle on paratamatult maailmas ikka, me keegi ei suuda kõiki tarkadeks teha. Mul on ka oma hull blogis, ära ei lähe, vait ei jää, aga noh - viimasel ajal üritab end natuke kontrollida, ma anna veel võimalusi, enne kui kustutama hakkan.

Alice ütles ...

Ma olen täpselt sellesama etapi elus läbi teinud ja see kestis aastaid. Süütunne ja alaväärsuskmpleks.Arvasin, et kõik vaatavad mind ja saavad aru, et olen üksi. Tundsin ennast pooliku inimesena. Üle sain, aga sõbrad on kõik uued ja vanadega enam suhelda ei suuda. Ilmselt on see ainult peas kinni.
Elul on ammu juba uus mõte ja need minevikuvarjud on tahaplaanile jäänud. Vahel tulevad nad mind jälle kummitama kui elus hakkab liiga hästi minema.
Kirjuta ikka ja ära pane tähele mis mõni siin kirjutab. Elu oleks ju igav kui poleks eriarvamusi ja kõige rohkem halba varju jätab ta ainult iseendale.

tühi ütles ...

Mh, ma olen vist millestki vale mulje jätnud.
Vabandust.
Ma pole üksi..üksi. No selles mõrres üksi, et üksik.
Mu elu ankrukivid, kirstunaelad ja silmaterad on siiani suuremas osas kõik alles, neid on kõvasti rohkemgi kui varem.
Peremeeski on alles ja ka teda on kõvasti rohkem kui enne, pakun, et kilokest kakskümmend viis rohkem.
Kunagi ma kirjutasin: selleks, et tema saaks elada peab keegi surema. Ühel jõuluaupäeva õhtul see juhtuski. Suri keegi, kelle kopsud elavad Peremehes nüüd edasi.
Ma olen tihti üksi, kuid harva üksik. Pereelu on lihtsalt nii kujunenud, mulle see sobib.
Ja depressioon ei ole paari viimase aasta tulem. See on otseselt lapsepõlvest minuga kaasa lohisenud. Aegade jooksul on saanud vaiksest hirmunud lapsest sotsiopaatsete kalduvustega enesehävitaja, kellel on sügavalt ükskõik, kui ta oma käitumisega ka teisi mutta veab. Tulevikus näen ma ennast rebenenud taskute ja võidunud kõhuosaga erivärviliste nööpidega kodukitlis paksu mutina, kelle jalutuskepi otsa on kinnitatud pisike naelajupp ja kes trammis tigedalt kaasreisijaid passides toetab "tahtmatult" kepiotsa kõrvalseisja varvastele. Ajaa, klaassilm peaks mul ka olema, muidu pole tegelaskuju piisavalt masendav. Areng on igatahes paljutõotav.

Nagu vast selle kommentaari lõpust on aru saada: ma ei ole oma depressiooniga ei sõber ega vaenlane. Luban edaspidi olla hea ja enam mitte ülemõtlemise tulemusi siia nähtavale paristada :D

tühi ütles ...

Mõrres, mõttes...kartul või solanum tuberosa...

väga väga naine ütles ...

... see, et lapsepõlvest kaasa lohisenud, ei tähenda, et haigus poleks. Kui ma antidepressandid peale sain, need toimima hakkasid ja ma olin ära imestanud (noh, nii 5-6 kuud läks) et, oeh, inimesed elavadki nii v? Niimoodi? Issand kui tore neil on! Adusin ka seda, et mul on ligikaudu sama tore olnud kahel eluperioodil enne - kui mu üks laps väike oli ja kui mu teine laps väike oli. Mul ei olnud mitte sünnitusjärgsed depressioonid vaid sünnitusjärgsed mittedepressioonid.
Muidu võitlesin end pidevalt läbi liiva, nagu selgub. Kõik, mis nüüd teen, on nii KERGE.

See on see hea asi depressiooni puhul - harjud sellega, et raske on, ja siis kui (mina ravimite abil) välja saad, on kõik lihtsalt nii naeruväärselt lihtne ja mõnus, et elu on veel parem kui ta muidu olekski. Kõik saab ülejala-lihtsalt-tehtud.

tühi ütles ...

Ma olen su blogis vaikse stalkerina sinu maailmatajumise arengut jälginud, mul on heameel su pärast, siiralt!
Praegu olen ise paraku seisus, kus ma kahetsen, et oma "puujalast" üldse sõna võtsin. Muigamisi võiks öelda, et ma olen armukade, onj hea vabandus? Kui enne esinesin siin ainult mina, siis nüüd oleme ilmarahvale teada meie kahekesi: mina ja mu masendus. Tegin vea, palun vabandust, nüüd proovin seda vale-dimitrit põlvede ja küünarnukkidega litsudes kappi tagasi toppida. Ma saan aru küll, et kõik, mida räägid, on õige, aga ikka tõstan oma maski maast üles, löön tolmust puhtaks ja panen ette tagasi.
Palun vabandust.
Ma ei räägi sellest enam.

konn, lendav konn ütles ...

Tervitan perestroikat ja glasnostit!:) Eks meil, vanadel semudel, oli igast mõtteid su blogosfäärist kadumise asjus ja Peremehe teema oli samuti üleval. Nüüd on selgem:) Lihtne on rääkida, mis aitab deprekast vabanemisel, aga seda kõike on üsna keeruline teostada. Isikliku kogemuse varal olen veendunud, et saab ka keemiata - see on keeruline ja võtab aega, vaja on lisaks iseendale ka abi väljastpoolt. Isegi olen hakkamas valgustama, et mis ja kuidas, aga privaatselt

tühi ütles ...

Aitäh, aga veelkord ja seekord viimane kord: mul on kahju, et ma oma meeleoluhäirega seotult olen kellegi vastu ülekohtune olnud. Väldin seda edaspidi ja üritan oma sotsiopaatlikke kalduvusi taltsutada ning hoiduda hetkil, mil vats ees jälle mutta kargan teisi mitte kaasa krabada. Seda viimast olen ma nüüd paar aastat harjutanud, tuleb välja küll.
Samas on mul täiesti pohlad, kas ma ise olen parasjagu pinnal või põhjas. Seda on raske seletada, õigupoolest pole see üldse seletatav. Lihtne küsimus: milleks? Et oma eesmärke kergemini saavutada? Olge realistid, mul pole neid enam! Ärge seostage seda lauset masendusega, see on realism, aasta alguses sain ühel unistuse inimestelt, kellele selle usaldasin, kahekorra käänatud kaelaga tagasi ja see oli mu viimane tõeline unistus :D
("See oli meie viimane emane!" tuli meelde, teemaga vähe seotud,aga sobib)
Nüüd olen võtnud unistada argiasjadest, lendan häääääästi madalalt. Vahepeal ehk kirjutan pisut oma lõbuks, mittesuitsetajana võin ju mõnda muud pahet omada..? Muid veidrusi...võimalik, et neid on, aga kellel poleks?
Inimest, kes ei taha, et teda aidataks, ei saa aidata. Mina ei taha. Sest ma defineerin end kui tervikut ja see on osa minust, mis teistele ei meeldi. Kui ma hakkaksin seda praegu muutma, siis ei teeks ma seda enda pärast ja nii oleks vale.

No küll vahutan...

väga väga naine ütles ...

Aga meie tahame aidata, mismõttes sa ei tah... Aaa. =)

notsu ütles ...

protokollimise mõttes: kui ma viimaks märkasin, et see blogi on tagasi, tulin suure rõõmuga lugema. tükk aega olin puudust tundnud.