pühapäev, 29. mai 2016

***

Ta kuuleb, et ma sulgen silmad, näeb ta
mu sosinat ja mõtteid valget karva
ta puudutab mu naeru sooja käega.
Mu nuttu suudleb. Õnneks nutan harva.

Ta raskuse mu õlult võtab maha
kuid ma ei tea, kas selleks, et mind kanda
või hoopis suurendada koormat tahab,
et vaadata, kas jõudumööda andam.

Ta alati on luuramas mu juures
kui vaatan üle õla ma ei hooma
sest seal ei ole inimest, ei looma

kuid juba minusse on ajanud ta juured
ta toitub minust kisub välja väega
mu elujõu. Aeg oma ahne käega.

neljapäev, 26. mai 2016

Pime on magada

Ööajal mõtlemine tuleks seadusega ära keelata. Vähemalt võiks tekkida mingi ühiskondlik hukkamõist või salaja selja taga sosistamine: "Jaa, tema jah, pealtnäha nagu normaalne, aga öösiti, näe, mõtleb!"
Et siis...see uus kabamaja Tartus. Spaaga. Kuidas? Miks?
Kas seal saab edaspidi poode pidi kolada suhistades pisikestes valgetes spaasussikestes  lälludega, suur froteeturban peas, tibukohev halatt ümber kere ja roisurohelise kreemiga näkku voolitud mask ees?
Kui maski ei lubata, siis mina ei tule.
Pärast võib keegi veel ära tunda.
Hakkan ilublogijaks, titebloginduse jaoks on hilja, spordiblogi on kahtlemata varuvariant ...(olgu, see oli nali) ja elustiiliblogi saavad pidada inimesed, kellel on stiili. Või elu. Või mõlemat.
See siin allpool on niisiis esimene enekas. "Enne ilusaks hakkamist".
Homme hakkan.

laupäev, 21. mai 2016

Puhas matemaatika

Kuidas lahendada ülesanne, milles on kolm tegurit:
1. Kolme haugi puhastamisest jäänud rapped.
2. Väetise järgi halisevad tomatitaimed kasvuhoones.
3. Väljaspool kasvuhoonet jõllitav "maeiolekolmaastatsöönud"- näoga kass, nina  ja esikäpad teine vastu klaasi litsutud.
Ja üks tundmatu: mida teha kassiga?

Lihtne.
Tuleb kassile anda haugifileed. Nii umbes poole haugi jagu. Mis sellest, et ta valetas seal teisel pool klaasi.
Võtkem seda kui näitleja palka.

neljapäev, 19. mai 2016

Vaatame....

Preambulaks on lihtsalt üks lombakas salm:

Sina oled lumesadu 
          luba, olen sinu tuul
kui sa äkki kerkid  leegiks 
          olen söena hõõguv puu
kui ma näen sul vibu seljas
          peibutan sind nagu hirv
oled kõrb, mis anub vihma
          olen tormi kandev pilv

tahan olla taevas sulle
           ole minus lendav lind.



Asja juurde.
Pole uudis, et olen kirjutamisest sõltuvuses, aga nüüd pean tunnistama, et olen hädas. Pea pool aastat pole mul sündinud ridagi, mis oleks kasvõi endale rõõmu teinud, ma olen kustutanud kõik mis sel ajal kirja sai ja lisaks ka palju varemkirjutatut.

Ega te tõsimeeli arvestanud, et maniakaalne grafomaan suudab näppe klaviatuurist eemal hoida? 
Ei?
Ma ei arvanudki....

Vahepeal ma lihtsalt kirjutasin endale.
Umbes pool aastat tagasi sain liigse edevuse pärast vastu hambaid, ülekantud tähenduses muidugi.
Eskapistina sain reageerida ainult lukkuminekuga.
Kirjutamistahe kadus nagu noaga lõigatult.

Nüüd tajun, et ma mutistun.

Nii, et see, mida teen on tegelikult väga enesekeskne ja isekas samm. 
Arvestage palun, et kavatsen teid ära kasutada, kuritegelikul moel tühjaks väänata, pika peene konksuga urgitseda võõrastes ajudes. Kas see lohutab, kui ma ütlen, et konks on läikiv? 

Ma pole veel nii loll, et mitte aru saada oma mandumise algusest, kuid juba piisavalt rumal, et veel loodusele vadtu sõdida.

teisipäev, 17. mai 2016

Sosinal

Tarkovski filmis Andrei Rubljovist on koht, kus kunstnik pärast pikka, pikka vaikimist hakkas uuesti rääkima.
See tuli raskelt.
Ma ei võrdle, see oleks ülbe, aga ma tean nüüd, mis tunne tal oli.