Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse

Õigeks kalapüüdmiseks oli kell juba liiga palju.
Niisama jõe kaldal vedelemiseks oli täpselt õige aeg.
Rohi ei olnud kastest koidueelselt märg ja ka öised salasahistajad olid pika heina seest oma päevastesse pelgupaikadesse pugenud. Õhus ei pinisenud enam sääskede leegione ja parmude hordid võtsid alles hoogu päevasteks rünnakuteks.
Kõik, mis muidu öösel sahistas oli juba peidus ja see, mis päeval põrises oli veel varjus.
Aeg jäi öö ja päeva vahel hetkeks seisma.
Kala enam ei näkanud, hanesulest õngekork seisis jõevoolus sirgelt ja puiselt, konks tõenäoliselt voolus lehvivaid näkijuukseid meenutavate kõrte taga kinni.
Ega see kala ka enne konksu otsa ei tikkunud, seega ei olnud algavas päevakuumuses hirmu püütud saagi raiskumineku pärast. Lihtsalt ei olnud midagi raisku minemas.
„Oleks siis nälg majas, et kindlasti peab kala kätte saama," mõtles Joonatan.
„Kapp niknäkki ja muud mämmi täis, las kala elab."
Joonatanil ei olnud küll kodus kedagi, kes talle kehva kalasaaki ette oleks heitnud, aga pisike sügelus südames ei lasknud olematul kalaõnnel siiski meelest minna. Mõelda vaid, kui keegi koduteel metsarajal vastu peaks tulema ja tühjalt tolkneva kalakoti ära märkama!
Kus selle häbi ots.
Selle mõtte peale upitas Joonatan end pehmest rohusängist küünarnuki peale üles ja sikutas vaba käega ritva. Õngekork nõksatas ja hakkas vaikselt allavoolu ulpima.
Seejärel jäi kork seisma.
Seisis natuke ja hakkas vastuvoolu Joonatani poole tagasi tulema.
Jäi Joonataniga kohakuti seisma ja ronis kaldast üles.
**
„Pane suu kinni, süda jahtub ära!"
Klõmpsti. Joonatan neelatas nii, et kõrisõlm käis pealuus kolksuga vastu silmamune.
Konn seisis, õngekork kaenlas ja sügas vaba käpaga kintsu.
„Kuule, võta oma mänguasi. Mulle ei meeldi sugugi, et sa nii terava asja mulle tuppa viskasid!"
„eee … aaa…öööö"
Joonatan ei saanud sõna suust. No kes oleks saanud!
„Ära mökita. Pole enne konna näinud või? Nagu mingi linnapoiss oled!"
Linnapoisiks pidamine tegi Joonatani pea selgemaks.
„Maapoiss olen, täitsa maapoiss!"
Sellise asja peale võiks ju lausa solvuda. Inimese peale oleks Joonatan tõesti pahaseks saanud, aga konna peale .. no ei tea…
Konn vaatas otsiva pilguga ringi ja kohendas end seejärel kalmusejuurika peale istuma, punnis kõhuke mugavalt põlvedele toetatud.
„Tead, ma räägin sulle – mul ei ole midagi kalameeste vastu, need haugid on ikka tõepoolest kõiki sugulasi ära tüüdanud. Aga sa loobid oma õnge täiesti valesse kohta!"
„Mis mõttes see koht vale on, ma käin siin juba poisikesepõlvest saadik kala püüdmas?"
„No ja palju sa kala saanud oled?"
Joonatanil ei olnud selle peale just palju öelda. Kalapüüdmine ei tähendanud tema puhul sugugi alati kala saamist. Ausalt öelda tähendas see kala saamist kohe hästi harva. Kui üldse kunagi.
Oot-oot, ikka üks kord oli Joonatan siitsamast isegi kala saanud.
Pisemapoolse, aga ikkagi kala.
„Korra sain!"
Konn pugistas naerda.
„Haha, korra! Oh sind… Prooviksid siis käänaku taga, ülesvoolu!"
Jonatanile tundus, et konn naerab tema üle. Ta tõusis äkilise rahmakaga istuma ja alustas hoogsalt: „Mulle ei ole ju see kala nii tähtis, ma rohkem mõnu pärast …," siis vaatas konna poole ja jäi vait. Loomakesega peaaegu ühel tasapinnal pikutades ei olnudki toimuv nii veider kui oma istumise kõrguselt jalg üle põlve juurika najal lebasklevat konna vaadata.
Tasapisi läks Joonatan näost punaseks. Veel punasemaks. Leekivalt punaseks.
Mõlemad vaikisid.
Konn neelatas paar korda silmi sulgedes. Sügas esikäpaga ettevaatlikult pehmet heledat kõhtu.
Joonatan maigutas suud nagu kala kuival. Täpselt nagu tema ainus püütud kala aastaid tagasi teinud oli.
Vaikuses oli kuulda vaid selle hommiku esimese parmu jõrin.
Joonatan rapsas peoga põse poole tüüriva putuka eemale. Ootamatult pööras konn pead ja tema pikk kleepuv keel tõmbas õhust maha Joonatani poolt peletatud tivulise tülitekitaja.
See oli liig isegi nii rahuliku inimese jaoks nagu Joonatan seda oli.
**
„Kuule külamees, kuidas kala näkkas?"
Metsnik, kes Joonatani kiirkõndi kodu poole oma küsimusega katkestas oleks võinud vanduda, et kõnetatu teda esimese hooga justkui maast samblamätaste ja rohututtide vahelt otsis.
Võimalik, et mitte just vanduda, aga niimoodi tundus küll. Või … mine sa tea …
„Näkkas? Kon .. kondasin siin niisama ringi, jajah. Üks suur ko … kole suur haug oleks peaaegu otsa hakanud, aga … kon … konte täis on selline jurakas niikuinii, las läks …"
Metsnik vangutas pead. Etskae, kuidas ikka mõnele suure kala otsastminek mõjub, eks ta oli ju varem igasuguseid valetajaid näinud, aga selle näeb kohe ära kui inimene tõtt kõneleb. Joonatan poleks ju tühja asja pärast nii ärevil olnud.
Joonatan rahmis kodu poole kõndida ja teadis, et sellesse kohta jõe kaldal ta enam tagasi ei lähe.
Võib-olla ehk sellest paigast ülesvoolu, käänaku taha.
Jaa, sinna ehk.
Homme veel mitte, aga ….

*

Lugege seekord kindlasti teisi ka, nii pagana head on!
http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/